(Armiline, aga) imeilus Lääne-Balkan 7. Läbi kuurordi kindluslinna tagasi

Sõit Cetinjest Budvani on jälle üsna lühike; veidi aega mägismaal, siis serpentiine pidi mere äärde.

Umbes veerandtunnise sõidu järel on mäel näha vana kindlus või kindluse vare, mille Ott ütleb olevat Brajići. Guugeldades leian juurde, et 800 meetri kõrgusel Brajići küla lähistel asuv rajatis kannab Kosmači kindluse nime ja selle ehitasid aastail 1841–50 Montenegro ja Austria piirile austerlased.

Veel kolm-neli minutit – ja juba ilmub vaatevälja Aadria meri ja Budva piirkond. Esimene läbi bussiakna klõpsatud pilt on küll jälle üpris udune, aga see-eest on vasakusse serva jäänud ka maismaaga tammi abil ühendatud kuulus Püha Stefani saar (Sveti Stefan), kus uhked ja hirmkallid hotellid.

Ühel hiljem tehtud pildil paistab Sveti Stefan natuke selgemini.

Hoopis suurem saar rannikust kilomeetri jagu eemal on Püha Nikola ehk Sveti Nikola, mida kohalikud kutsuvat ka Školj, noored aga Havai. Školj on tuletatud sõnast školjka, merikarp. Kui pärastpoole näeme saare vaadet ka Budva vanalinna poolt, saab see tuletis selgemaks.

Sel pildil paistvad hooned pole veel ilmselt Budva, vähemalt mitte kesklinn – see jääb teisele poole mäeseljandikku. Aga vanalinnast on väike nukike näha foto parempoolses servas.

Siin oleme varjavast mäest mööda saanud ja suurem osa linnast on nähtavale ilmunud. Teeme põgusa pildistuspeatuse.

18 000 elanikuga Budva on oma ajaloolise vanalinna ja 11 kilomeetri Budvanska rivijera liivarandadega Montenegro tähtsaim turismi sihtkoht. Reisiraamatust loen toreda lause: „Kui jumal kingitusi jagas, andis ta neid sellele kandile peoga.“

Budva öeldakse olevat vanim asula mitte ainult Montenegro, vaid kogu Aadria mere rannikul. Esimene illüürlaste asula olnud liivakivisaarel, praegusel neemel, 4. sajandil eKr. Legendi kohaselt asutanud Budva müütilise Foiniikia kuninga Agenori ja kuninganna Telephassa poeg Kadmus, kes viinud hiljem illüürlased sõtta Kreeka vastu.

Budva on olnud nii Kreeka kui ka Rooma all, keskajal valitsesid siin Duklja vürstid ning Serbia ja Zeta aristokraadid. Nagu Kotori lahe äärsedki linnad, kuulus ka Budva, tookord nimega Budua, ligi 400 aastat (1420–1797) Veneetsia vabariigi alla. Sel ajal ehitati kaitseks Osmanite vastu linna ümber vägevad veneetsia müürid. Kuni 19. sajandini räägiti linnas põhiliselt veneetsia keelt; kuulsaim sel perioodil Budvas sündinud inimestest on dalmaatslasest libretist, helilooja ja teatriajaloolane Cristoforo Ivanovich (1620–1689). Hiljem jõudsid siin üksteise järel võimul olla austerlased, prantslased ja venelased, 1918. aastast alates kuulus Budva Jugoslaavia (Serbia-Horvaatia-Sloveenia) kuningriigi koosseisu.

Võrgupaigast www.budvaaccommodation.org leian aerofoto, kus kenasti näha kompaktne ja üsna tilluke Budva vanalinn. Nagu eelmises postituses kirjutasin, sai see rängalt kannatada 15. aprilli 1979 maavärinas. Kaheksa aastat hiljem, 1987, olid toonased haavad valdavalt hoolikalt ravitud: linnamüür jälle paigas ja ajaloolised hooned saanud esialgse välimuse.

Jõuame viimaseid teelookeid pidi ...

... majade vahele. Nähtavale tulevad ilmselt suvitajahordidele mõeldes püsti aetud majakolakad, ...

... millest mõni on suisa kole. Loen veebist, et linna taristu ei tule tipphetkil 100 000ni ulatuva suvitajaskonnaga hästi toime: ei jätku joogivett, ette tuleb voolukatkestusi. Tõsine pähkel on ka liiklus ja parkimine.

Neid viimaseid saame ka oma nahal veidi tunda, ehkki esmaspäeva õhtuhakk ei pruugiks olla just lausa tippaeg: tükk manööverdamist ja konsulteerimist liikluse reguleerijatega. Lõpuks, kell 15.45, on buss siiski paigas. Saame kaks tundi aega linna vaadata ja Aadria vett proovida. Kes sööstab kaubanduse, kes rannariba poole. Mina haagin end Oti sappa, et minna esmalt vanalinna müüride vahele.

Vahetult vanalinna ümber on rohkesti igasuguseid puhke- ja lõbuhooneid. Kriitikud on leidnud, et suures arendushoos on vaade vanalinnale piinlikult kinni ehitatud. Need kaks pilti panen siia rohkem sellepärast, et esimesel on näha ühel laternal istuv kaelus-turteltuvi, Vahemere-maadele väga iseloomulik linnalind, kelle kohati päris kole hääl pole õrna välimusega sugugi kooskõlas, ...

... teisel aga võib kasiino külje all märgata ilmselt mingeid ajaloolisi müüre, mille täpsem nimetus ja päritolu jääb mulle küll teadmata.

Vanalinna tänavad on ikka sellele osale maailmast iseloomulikud: hästi kitsad; käimise all jalgadest läikima kulutatud plaatsillutis. Põikame Otiga ühte väiksesse poodi ja satume piinliku stseeni tunnistajaks. Noor lapsega venelanna on väga kuri umbes sama vana müüjanna peale, kuna viimane ei saa aru ... venekeelsest jutust! Kliendi kõnepruuk pole just viisakate killast; kas teenindaja vastust võib kvalifitseerida Švejki-raamatust tuttavasse kategooriasse „tõlkimatu rõve sõim serbo-horvaadi keeles“, seda ei julge kinnitada, aga ilmselgelt ärritatud on ta küll.

Vene keelt kuuleme nii Budvas kui ka Kotori sel õhtul päris rohkelt.

Ott vanalinna vanamerepoolses servas kõrguva kindluse müüri taustal.

Olen küll püüdnud hoolikalt uurida allikaid, mida leida olen suutnud, et kindlaks teha, mis kirik on mis nimega, aga ega ma uurimise tulemustes päris kindel ei ole. Siiski julgen arvata, et see pühakoda, mille taustal need emandad istuvad, on 840. aastal ehitatud Santa Marija in Punta, ...

... väljaku tagumises servas seisab aga VII sajandi Püha Sava kirik.

Väljaku vastasküljes paiknevat julgen pidada 1804 pühitsetud Püha Kolmainu kirikuks, tagaplaanil näha torn peaks kuuluma Johannese kiriku juurde ning on ehitatud 1867.

Püha Kolmainu kiriku sisevaade.

Siis ronime trepist kindlusesse; selle eest tuleb maksab kaks eurot. Sissepääsupilet väärib kirjeldust: tagaküljel on küllap siingi riigis rahalisele dokumendile ikka kohustuslik järjenumber, aga ka tsitadelli skeem (selgitused küll natuke liiga peenikeses kirjas) ning esiküljel kolm vaadet nagu postkaardil. Pilet ongi ka postkaardina kasutatav: aadressjooned ja margigi kleepimise koht peale trükitud.

Kindluses on väike näituseosa (mida Ott mulle selle laeva kohta rääkis, on kahjuks küll meelest läinud) ja kobe söögikoht, ...

... ühel müüril märkan sellist toredat logo, ...

... kõige rohkem naudin siiski müüridelt avanevaid vaateid. Klõpsin ikka jälle hulga pilte, millest püüan nüüd siis valida siia ühe päripäevatiiru. Esimesel on mere taga mägedel näha terrassid, mida mööda kulgeb meid Budvasse toonud tee.

Otse ees on näha Sveti Nikola saar, mis teelt vaadates tundus pigem mingi pätsina. Siit vaadates saab aru küll, miks teda ka merikarbiks nimetatakse. Saar on 2 km pikk ja 36 hektarit suur. Kõrgeim kalju kerkib üle merepinna 121 meetrit. Saar on populaarne väljasõidukoht, mille kolme suurema liivaranna pikkus on kokku 840 meetrit; peale selle on hulk väiksemaid randu, kuhu pääseb vaid paadiga.

Selline mägi ja sellised majad vaatavad vanalinnale loodest, ...

... nende all asub ülitihedasti asustatud supelrand, kus mürtsub kõrvulukustav, tõenäoselt ajukahjustusi tekitav muusika.

Veel veidi pöörates jääb vaatevälja juba vanalinn ...

... ja ongi ring peale tehtud.

Tsitadellist laskume sellega risti paiknevale mereäärsele linnamüüriosale.

Siit on selgesti näha, et vanalinn pole sugugi lihtsalt muuseum, ...

... vaid inimeste elupaik, ...

... kus kohta ka lemmikloomadele.

Viimaseid on mõnel katusel ennast hästi tundnud õige arvukalt (foto: Getter Õigus).

Oleme jõudnud linnamüüri vastasnurka ja leiame selle tagant hoopis väiksema supelranna. Sealgi on rahvast palju, aga vähemalt ei mürtsu see jube muusika, nii et otsustame ennast just seal vette kasta.

Aga enne tuleb leida allatulekukoht. Nii et saame näha veel mõnegi siseõue ...

... kenade õitega, ...

... piiluda vanalinna kitsatele tänavatele, ...

... märgata uhke viinamarja-

pergolaga kõrtsi ...

... – ja lõpuks pääseme müürilt alla.

 

Vees saab käidud, ehkki merisiilikud teevad muret (näeme nendega mängivaid lapsi...).

Tagasitee parklasse viib mööda uhkete kaatritega sadamast, ...

... silma hakkab suur kirikukell ...

... ja ankur, millest kummalegi taas mingit seletust ei leia.

Selle mälestustahvli tekstist õnnestub vene keele toel aga natuke arugi saada: budvalased tänavad Serbia sõjamehi, kes 8. novembril 1918 linna Austri vägedest vabastasid. Sellest peale sai Budva Jugoslaavia linnaks.

Aga sellelt õhufotolt (www.buy2travel.com) saab uuesti üles otsida neid kohti, kus käisime ja mida nägime.

Paar Wikipediast leitud tõika Budva kohta veel. Paika kutsutavat ka Montenegro Kuveidiks, kuna siin olevat suhteliselt kõige rohkem miljonäre kogu Euroopas. Rikkus tulnud sellest, et kinnisvarabuumi ajal müüsid palju kohalikud oma maatükid varem lagedatel järskudel mäenõlvadel hirmkalli hinna eest välismaa arendajatele, enamasti venelastele, austerlastele ja itaallastele.

Budva populaarsust näitab küllap ka see, et siin on esinenud Madonna ja Lenny Kravitz, ning et see on üldse väikseim linn, kus andnud kontserdi The Rolling Stones.

Mõned inimesed on parkla leidmisega veidi hädas, aga natuke pärast kell 18 on kõik bussis ja sõit läheb Kotori poole.

Sellest sõidust pole mul ühtegi fotot ja ainsa ülestähendusena seisab märkmikus, et mõni minut enne Kotorisse jõudmist oleme sõitnud läbi pooleteisekilomeetrise tunneli. Vrmaci tunnel aitab Kotorisse, ilma et oleks jälle vaja üle mäe ronida, nagu päeval tegime. Tee, mida mööda sõitsime, kannab Aadria autotee nime ja viib põhja poole suundudes lõpuks läbi Herceg Novi Horvaatiasse.

Umbes poole tunniga oleme jõudnud Budvast Kotorisse ja väikese peatuskoha otsimise järel paneb buss meid kell 18.40 maha otse vanalinna külje alla, laia kanali ja võimsa veneetsia müüri äärde. Kohalolekuks on aega jälle kaks tundi.

Müür on 20 meetri kõrgune ja kohati kuni 15 meetri paksune.

Sellegi linna ajalugu on pikk ja kirev. Esmamainimine Acruviumi või Ascriviumina ulatub tagasi aastasse 168 eKr. Kindlustatud on linn – toona nimega Cattaro – olnud aastast 535, mil keiser Justinianus ehitas pärast idagootide väljaajamist kindluse Acruviumist kõrgemale. Cattarost sai üks mõjukamaid Dalmaatsia linn-riike ja dalmaatsia keel oli siin valitsev 11. sajandini.

11. sajandi alguses sai Cattaro kõvasti kannatada Bulgaaria kuningriigi okupatsiooni tõttu; hiljem loovutas bulgarite kuningas Samuel linna serblastele. Kotorlased sõdisid Ragusa vabariigi abiga selle vastu üle 180 aasta. 13. sajandil asutati piirkonda bogomiilide vastu dominiiklaste ja frantsiskaanide kloostreid.

1420–1797 oli Cattaro sarnaselt Budva ja Perastiga Veneetsia vabariigi osa, välja arvatud kahel Osmanite võimutsemise perioodil (1538–1571 ja 1657–1699), mil Cattarot pikalt piirati. Just Veneetsia ajast on pärit see Kotor, mis on olnud väärt arvamist UNESCO maailmapärandi loendisse. Peale türklaste tekitatud purustuste lõhkusid linna 1563. ja 1667. aasta maavärinad; 1572 tabas katk.

Pärast veneetslasi tulid austerlased, prantslased, venelased, Itaalia kuningriik, jälle prantslased, siis inglased ja uuesti austerlased. 1918 läks Cattaro nüüd juba Kotori nimega Serbia, Horvaatia ja Sloveenia kuningriigi ehk Jugoslaavia koosseisu; vaid II maailmasõja Itaalia okupatsiooni ajal oli ta korraks taas Cattaro.

Jugoslaavia lagunemine tõi kaasa Kotori majandusliku allakäigu. Kuni selle ajani oli siin merekompanii Jugooceanija kodusadam, mille üle 20 laeva töötasid maailmameredel ja kindlustasid elatise nii laevameeskondadele kui ka nende pereliikmetele. 1990–2000. aasta vahel puhkenud korruptsiooniskandaaliga firma lagunes. Pärast 1979. aasta maavärinat ehitatud hotell Fjord jäi varemetesse, kultuuri- ja rahandusasutused kolisid Podgoricasse. Võib öelda, et see oli Kotori jaoks vaata et suurim tagasilöök terve ajaloo vältel.

Sellest põhiliselt Wikipedia põhjal tehtud kokkuvõtte viimasest lõigust võib jääda mulje, et Kotoris on kõik ikka veel väga halvasti; kohal olles sellist muljet küll ei teki. Vanalinn on rahvast ja poed kaupa täis, töötavad kohvikud ja restoranid. Kotoris on umbes 5300 elanikku, koos sisuliselt ühe terviku moodustava Dobrotaga 13 100.

Siseneme 1555. aastal rajatud Mere- ehk Lääneväravast. Selle kohale on raiutud tsitaat Josip Broz Titolt: ainult neli serbiakeelset sõna, mille tõlge inglise keelde on tervelt neliteist sõna pikk! Natuke vabalt tõlkides saab eesti keeles hakkama viie sõnaga: „Võõrast ei taha, oma hoiame!“

Värava kõrvale riputatud linnaplaan tekitab veidi kadedust: sellega oleks hea huvitavaid kohti otsida. Ent õnneks on olemas ka huvilistele jagatavad, veel palju paremad ja detailsemad kaardid. Seal, kus punasega ükshaaval välja joonistatud majad lõpevad, algab järsk mäenõlv. Linnamüür, millel kokku pikkust umbes neli ja pool kilomeetrit, kulgeb lisaks all-linnale ka ümber plaanil oranžiga märgitud nõlvaala; selles on mitmeid vägevaid forte. Omaette vahemüür on veel kohe linna kohal, plaanil piki rohelise ja oranži ala eraldusjoont.

Otse teisel pool müüri Läänevärava juures on avar Relvaturg (Trg od oružja). Kolmekorruseline maja väljaku vasakus, väravapoolses küljes on Valitseja või Providuri palee, tagumises servas aga arsenal ehk relvaladu.

Värava vastas seisab 17. sajandi alguses ehitatud kellatorn, selle ees on püramiidja ülaosaga häbipost.

Väljakul on muidugi ka mitmesuguseid poode, ühest hangingi linnplaani ja Montenegro kaardi.

Väljakute vahel kulgevad tänavad on väga kitsad, paljud majad aga soliidsed ja esinduslikud. Siin on paremat kätt teine maja Beskuća palee.

Veidi laiematel tänavaosadel on koht leitud söögikohtadele. Sellelt ja mitmelt teiseltki pildilt on näha, kui järsult tõuseb majade tagant mäenõlv.

Olulisemate hoonete küljes on kakskeelsed selgitused, ...

... see siin näiteks on Pima palee 17. sajandist.

Linna suurim ja tähtsaim kirik, Püha Tripuni (Trifoni) katedraal, mis ehitatud 1166. Tripun on linna kaitsepühak, kes tapeti 18-aastase noormehena kristlaste vaenamise perioodil. Tema pead hoitakse kaunite ornamentidega kaunistatud kuldkastikeses katedraali varakambris. Väga hinnaliseks peetakse kivist altarikarikat. Oluline reliikvia on ka munk Marko Avijani rist. Sellega õnnistas ta 1683. aastal Jan Sobieski juhitud kristlaste armeed, mis peatas Viini all türklased.

Keskajal oli Cattaros olnud umbes 30 kiriku ja seitse kloostrit; praegu on alles kümmekond kirikut, millest kuus töötab: neli katoliku ja kaks õigeusu.

Majadelt leiab kauneid detaile, näiteks selle hoone ülakorruse aken.

Sellel pildil on kaks otstarvet: näidata, et kivises linnas on siiski ka rohelust, aga olulisemana: et üleval nõlval on kirik, mille juurde ma peagi ronin.

Võimas Austria vangla 19. sajandist.

Kaev, tagaplaanil aga kirikuke, mis pühitsetud Cetinje Pühale Petarile.

Veel üks väga kitsas tänav. Siingi on komme kuivatada pesu otse täna kohal.

Olen jõudnud otsitud põiktänavale. Tagasi, läbi tänavajupi otsas asuva värava vaadates on näha 1221. aastast pärinev Jumalaema kirik, ...

... eespool algab tee ülesmäge.

Olen esimese tõusulõigu läbinud ja vaatan tagasi kohale, kus müüakse pileteid. Siinne lubatäht on vana gravüüriga keskaegsest Cattarost ja maksab kolm eurot. 

Aga siit avaneb juba mõningane vaade ka linnale. Kolme kupliga Serbia õigeusu Püha Nikola kirik (1902–1909) jääb veel hulgale fotodele.

2004. aastal pandud tahvel on juba üsna tuhmunud. Sellel tänatakse ameeriklasi abi eest alumiste kaitsemüüride rekonstruee-

rimisel.

Olen viis minutit roninud ...

... ja juba saab teha päris toreda pildirea, ...

... kus vanalinn peaaegu tervenisti näha. Selle foto vasakus servas on kahe torniga Püha Tripuni katedraal.

 

Aga minna on veel palju. Tõusta võiks muidugi ka päris linnamüüri ülemise servani; mina olen seadnud siiski märksa tagasihoidlikuma sihi jõuda umbes poolele teele, Jumalaema kirikuni nimega Crkva Gospa od Zdravlja, mis sel pildil üleval kenasti näha.

Jälle kaks pilti teekonna edenemisest; lähtest on möödunud üheksa minutit.

Sadamas praegu selliseid suuri aluseid pole nagu hommikune ristluslaev.

Korraks ka pilk tuldud teele.

Vähem kui 20 minutiga olen üleval: see ongi Crkva Gospa od Zdravlja. Astmete lugemine läks vist segi – ja ega neid kogu aeg olnudki, vahepeal oli lihtsalt kallaktee. Aga kusagil 530 kandis peaks olema ligilähedane arv.

Ja viimane pildikolmik...

... Kotori lahe kaugeimast sopist...

... juba veidi hämarduvas õhtus.

Kinnituspilt ikka ka, et pildid on tõesti minu enda tehtud. Ning et ma olen higine ja võhmal.

Natuke väsinud tundub olema ka minu järel üles jõudnud kauni piiga neljajalgne turvaja.

Kui aga allamäge hakkan koperdama, sööstab peni nagu tuul minu ja seina vahelisest kitsast praost läbi. Mis ilusatesse tüdrukutesse puutub, siis neid näen nii üles- kui ka allamäge liikudes ning all-linnas õige rohkesti. Kusjuures suurem jagu neist räägib vene keeles.

Selline see rada on.

Olengi all tagasi: kokku kulus üles-alla käigule veidi üle 40 minuti.

Kampana torn ja tsitadell ning pargike selle ees: linnamüüri loodenurk

Astun korraks välja Jõe- ehk Põhjaväravast. See on ehitatud kuulsa Türgi admirali Hajrudin Barbarossa üle 1539. aastal saavutatud võidu auks. Barbarosa piiras linna 2000 laeva ja 30 000 sõduriga, aga ometi ei suutnud seda vallutada.

Põhjavärava taga on Püha Nikola kloostri varemed.

Enne mäkketõusu nägin mitut toidupoodi, nüüd sörgin tükk aega ringi, enne kui selle ühe üles leian: toidu- ja veetagavara tahab veidi täiendust.

Püha Luuka väljakul on kõrvuti kaks kirikut: ...

... 12. sajandist pärit tilluke Püha Luuka kirik, milles on veel ehitusaegseid freskosid, ...

... ja enne korduvalt ülaltvaates nähtud Püha Nikola kirik.

 

Mina lõpetan kella 20 paiku pildistamise ära, reisikaaslane Getter Õigus on aga hämaruses teinud veel paar vahvat pilti. See siin on ikka seesama Püha Nikolai kirik, ...

... see aga vaade mäele, kes linnamüüri kaitsetornid ja Jumalaema kirik on kenasti illumineeritud.

Lähen vanalinnast ära Jõevärava kaudu ja kuna kogunemishetkeni on natuke aega, otsustan valida väikese kaarega tagasitee. Loomulikult oskan veidi ära eksida ja lõpuks läheb kiireks. Olen siiski viis minutit enne õiget aega kohal, mõni kaaslane aga hilineb pisut. Nii et ära sõidame 20.50. Keegi annab üle bussi teada, et Heiki Nabi saab olümpiamedali, ainult ei tea veel, millise.

Tagasi sõidame sama teed mööda, kust hommikul tulime; ega muud võimalust olegi. 21.10 paiku oleme jälle oma Teuta hotelli juures – ja minul on lootusetult meelest läinud mu toa number. Nii et võtme saamiseks pean paluma abi Kristelilt...

Toimetan toas veel ligi kolm tundi, seal hulgas kirjutan valmis postkaardid. Teel on need nii palju kauem kui Bosniast ja Serbiast saadetud (vastavalt 3, 5 ja 14–18 päeva), et mingil hetkel kaldun kartma nende kaotsiminekut.

Kui veidi pärast keskööd tule kustutan, võin rahuldustundega nentida, et 6. august on olnud üks äärmiselt sisukas ja põnev reisipäev.