Jutt jäi pooleli
9. augustil Sarajevo neljatärnihotelli Bristol ees, kuhu jõuame
veidi enne kella 19. Just siia jääme öömajale, aga muidugi mitte veel
kohe.
Saan toa 610;
maja on üpris keerulist tehnikat täis. Nii tuleb veidi pead murda lifti
tellimisega (pead valima korruse numbri ja siis näed tabloolt, milline lift
sulle tuleb), samuti olen pärast mõnda aega nõutu telerit käivitades. Aga tuba
on avar ja kena ning temperatuuri saab mõistlikuks seada.
Enne öeldi, et
ärge pikalt tuppa jääge: tulge alla, läheme õhtusele linnatuurile. Kogunemine
võtab siiski aega, nii et saan veelkord seirata eelmises postituses juba
mainitud vastasmaja. Näeb üsna kurb välja, aga on asustatud. Ott rääkis
linnasõidul, et erinevalt näiteks Mostarist Sarajevos Bosnia sõja ajal otseselt
tänavalahinguid polnud, küll oli ta pidevalt kõikvõimalike relvade tule all.
Linn asub Dinaari Alpidest ümbritsetud lohus, nii et soodsaid tulepositsioone
polnud piirajail raske leida.
Sõitu läheme 19.25
paiku. Selgub, et oleme kesklinnast kolm-neli kilomeetrit eemal suure
magistraaltänava ääres, mille nimi on eri lõikudes erinev, meie juures vist
Zmaja od Bosne. Linnasõidul jääb silma päris uhkeid hooneid, ...
... aga ka
kuuliarme täis täksitud seinu – nagu sel Püha Joosepi katoliku kirikust paremal
paikneval majal (Getter Õiguse foto).
Sõidame päris
linna südamesse ja tuleme bussist maha 16. sajandil rajatud, pärast 18. sajandi
lõpu ränka üleujutust taastatud ning 19. sajandil laiendatud Ladina silla
juures. Ladina sillaks (Latin Ćuprija, türgi keeles Frenkluk cupri)
hakatud ülepääsu kutsuma seetõttu, et kõrval, jõe vasakkaldal, asus katoliku
piirkond nimega Latinluk, mille asutasid Dubrovnikist pärit meistrid.
Pange tähele
neljakaarelise silla „silmi“: nende siht olevat üleujutuse korral vähendada
survet sillale. Praegu on nii kõrget veetaset raske ette kujutada, ...
... sest läbi
Bosnia pealinna voolav, suurde Bosna jõkke suubuv vaid 38 km pikkune Miljacka
on õige madalake. Üldjuhul olevatki jões vett vähe ja vool aeglane, aga
mägijõgedes tuleb ette ka hulle uputusaegu.
Just madal vesi
vedas 28. juunil 1914 alt ka 19-aastast Bosnia äärmuslast, üht kuuest
vandenõulasest Nedeljko Čabrinovićit, kes pärast seda, kui oli heitnud pommi
ertshertsog Franz Ferdinandi eskordi ühe auto alla, üritas end tappa, neelates
esmalt liiga lahjaks osutunud tsüaniidikapsli ja hüpates jõkke, kus vett oli
vaid 10 sentimeetri jagu. See pomm sattus vale auto alla ja ei tapnud kedagi,
küll aga haavas raskelt kaht ertshertsogi kaaskondlast ja tosinat
pealtvaatajat.
Muidugi ei
kujunenud kõrgete külaliste pidulikuna mõeldud vastuvõtt reakojas pärast
sellist „tervitust“ kuigi meeleolukaks. Kui ertshertsog otsustas sõita hoopis
haiglasse haavatuid vaatama, valis autojuht kommunikatsioonihäire tõttu vale
tee. Seda mõistnud, püüdis sohver olukorda päästa, ent sattus autoga
manööverdama täpselt teise vandenõulase, 19-aastase Gavrilo Principi (foto:
Wikimedia) ette. Princip oli selleks ajaks jõudnud otsusele, et atentaat on
ebaõnnestunud, aga jõudis nüüd ometi püstoli välja võtta ning tulistada
ertshertsogit ja väidetavalt tahtmatult ka tema kaasat Sophiet lausa pooleteist
meetri kauguselt. Mõlemad tabatud surid. Atentaat sai teadagi formaalseks
ajendiks I maailmasõja algusele.
Pärast
ertshertsogi tapmist nabiti Princip kohe kinni; temagi oli püüdnud end
tsüaanikapsliga ebaõnnestunult tappa. Et noormees oli toonaste seaduste järgi
alaealine, mõisteti ta surmanuhtluse asemel kahekümneks aastaks vangi. Princip
põdes väidetavasti juba varem tuberkuloosi. Vanglas halvenes mehe tervis
sedavõrd, et 1918. aasta kevadel ta suri.
Lõiguke
Vikipeediast: Franz Ferdinand oli plaaninud riiki reformida, oletatavasti
muuta Horvaatia Austria ja Ungari kõrval kolmandaks riigi osaks ehk luua
Austria-Ungari-Horvaatia (või Jugoslaavia) kolmikmonarhia. Seetõttu on isegi
irooniline, et ta just lõunaslaavlase Gavrilo Principi käe läbi hukkus, kuid
serblaste vastumeelsust võib mõista, kuna reform oleks keisririigis pingeid
maandanud ja nõrgendanud lõunaslaavlaste toetust Serbia kavale luua Jugoslaavia
riik.
Vahetult enne
tapatööd oli Princip olnud Schilleri delikatessipoes. Nüüd võib selle maja
akendelt atentaadi kohta lugeda ...
... ja pilte
vaadata.
1917. aastal
püstitati Franz Ferdinandi mälestuseks mõrvakohale suur mälestussammas
(allikas: http://www.visitsarajevo.biz/).
Kui aasta hiljem
Austria-Ungari võim linnas otsa sai, võeti sammas jälle maha ja praegu on tast
alles ainult midagi pingilaadset. Vähe sellest: Ladina sild kandis terve
Jugoslaavia-aja Principi nime ja nimetati taas Ladina sillaks alles pärast
1990. aastate kodusõda.
Ott räägib meile
muuseumi juures põhjalikult atentaadist, ...
... siis läheme
tema sabas avastama vanalinna vaatamisväärsusi.
Pikalt me siiski
kokku ei jää: kitsastel tänavatel on suure seltskonnaga keeruline liikuda. Nii
saavad need, kes tahavad bussiga hotelli tagasi sõita, tunnikese aega omapäi
linnas ringi vaadata.
Eri allikates on
Sarajevo elanike arvu kohta erinevad andmed, aga kusagil 300–400 000 vahel
neid on. Kesklinn on kirev segu eri ajastute majadest.
Kolmes küljes
ronivad majad mööda mäekülgi üle, ...
... linnasüdame
kohal kõrgub keskaegne Bijela Tabija, Valge kindlus.
See pikka aega
remondis olnud hoone ongi endine raekoda, kus ertshertsog Franz
Ferdinand viibis 1914. aastal vahetult enne surma. Tegemist on kõige suurema ja
esinduslikuma Austri-Ungari perioodil Sarajevosse ehitatud hoonega. Tšehhi
arhitekti Karel Paříki esialgne projekt (1891) sai minister parun Benjamin
Kallaylt nii tõsise kriitika, et mees jättis asja pooleli. Projekti jätkas 1892
ja 1893 Alexander Wittek, aga haigestus ja suri. Töö viis lõpule Ćiril
Iveković. Stiililt on maja historistlik, selgete mauri joontega. Ehitustöö
vältas kolm aastat, 1892–1894, raekoda avati 20. aprillil 1896 ning oli
linnavõimude kasutuses kuni 1949, siis anti Bosnia ja Hertsegoviina
rahvusraamatukogule.
Sarajevot
piiranud serblaste pommid purustasid hoone 25. augustil 1992, hävis umbes 700
käsikirja ja inkunaablit ning Bosnia sariväljaannete unikaalne kogu.
Raamatukoguhoidjad ja vabatahtlikud püüdsid snaipritule all päästa, mis päästa
annab; vähemalt üks inimene hukkus. Suurem osa 1,5 miljonist raamatust jäi
paraku tulle.
Alates 1996.
aastast on hoonet esmajoones Türgi asutuste ja fondide toel remonditud; kõik,
mis võimalik, taastatakse esialgsel kujul või asendatakse koopiatega. Kokku
umbes 13 miljonit eurot maksev töö peaks lõppema 2014. aastal. Raamatukogu
tuleb siis majja tagasi, istungeid hakkab siin pidama linnanõukogu, samuti
korraldatakse ametlikke vastuvõtte, näitusi, kontserte.
Kella 20.10
paiku ehmatab mind kõva pauk, õhku lendab põgus ilutulestik ja minarettidel
sütivad tuled. Õige muidugi: on ju ramadaan. Päike on parajasti loojunud
ja muslimid võivad nüüd rutata sööma, jooma ja sugu tegema.
Sarajevo, mis on
igas mõttes Bosna ja Hertsegoviina keskus – nii poliitiline, kultuuriline,
sotsiaalne kui ka majanduslik –, on olnud läbi aegade kuulus traditsioonilise
kultuurilise ja religioosse mitmekesisuse poolest, kus islam, õigeusk,
katoliiklus ja judaism on sajandeid kõrvuti eksisteerinud. Pikka aega oli
Sarajevo ainus Euroopa pealinn, kus üpris lähestikku seisid mošee, katoliku
kirik, õigeusu kirik ja sünagoog. Sestap sai linn epiteedi Euroopa Jeruusalem
või Balkani Jeruusalem.
Viie aastaga
ehitatud katoliiklik Jeesuse Südame katedraal (Katedrala Srca Isusova)
pühitseti 1889. Eklektilise, uusgooti joontega kolmelöövilise kiriku projekteeris
Ungaris sündinud ja Viinis õppinud arhitekt Josip Vancaš (1859–1932), kelle
loomingut on Sarajevos rohkesti. Sarajevo piiskopkond loodi 1881, esimene
peapiiskop oli Josip Štadler.
Muslimid
suunduvad õhtusele palvusele (foto: Getter Õigus).
Kõige rohkem
pooldajaid tundub siiski olema jalgpallijumalail: mitmed rohkete ekraanidega
tänavakohvikud on tulvil häälekaid vutifänne, kes jälgivad mingit kohaliku
liiga matši.
Siis on kell
20.55 ja ettevaatlikum (või võib-olla laisem) osa seltskonnast koguneb taas
Miljacka äärde, et bussile minna. Siit saaks hotellile väga lähedale ka
trammiga. Ja hommikul on kuulda, et oli ka usinaid jalakäijaid; teekond võtnud
aega umbes 50 minutit.
Öine Sarajevo
(foto: Michael Büker / Wikimedia)
Sarajevo vapp
(allikas: Wikimedia)
Ehkki asustus
on siin olnud eelajaloolistest aegadest, tekkis linn alles 15. sajandil Osmani
kindluse ümber. Sarajevo linna asutamisena märgitakse harilikult aastat 1461.
Osmani impeeriumi ajal hakkas kiiresti kasvama ja sai tuntuks suure turu ja
arvukate mošeede poolest: neid oli juba 16. sajandi keskel üle saja. 17. ja 18.
sajandil oli Sarajevo 80 tuhande elanikuga rahvaarvult Balkani teine linn
İstanbuli järel. Võrdluseks: Belgradis oli 1838 13 000 elanikku ja
Zagrebis 1851 14 000 elanikku.
1699 ründas
linna Savoia prints Eugen. Tema vägi rüüstas nii palju kui suutis ja kui rohkem
ei suutnud, pani ülejäänud linna põlema. Ühe päevaga hävis peaaegu kogu linn.
Pääsesid vaid mõned eeslinnad, mõned mošeed ja õigeusu kirik. Järgmisel
sajandil oli linnas teisigi suuri tulekahjusid, ent ometi oli 1809 linnas 60
tuhat elanikku.
Osmanite
impeeriumisse kuulus Sarajevo 1878. aastani, mil Türgi sai Vene-Türgi sõjas
rängalt lüüa ja pidi loovutama suuri valdusi. Bosnia läks Austria-Ungari
kontrolli alla.
Praegu veel
sõjahaavu raviv Sarajevo on kõige kiiremini kasvav Bosnia ja Hertsegoviina
linn. Lonely Planet nimetas Sarajevo maailma parimate linnade seas 43., 2012
kevadel valiti reisiblogi Foxnomad parima linna võistlusel lausa esimeseks.
2011. aastal
nimetati esimese väljaspool Euroopa Liitu asuva linnana Euroopa
kultuuripealinnaks: Sarajevo saab selle tiitli 2014. aastal.
Hotellituba on
täitsa tore, aga natuke ebafunktsionaalne: näiteks pole kohvriraami. Magan keskööst
kuni poole seitsmeni üsna kenasti.
Hommikul on
esimene asi teha traditsioonilised vaade-aknast-fotod. Mäed on põhja- ...
... ja
lõunakaares, ...
... üsna hotelli
kõrval seisab õigeusukirik.
Mööda suurt
tänavat käib siia linnaserva ja edasigi tramm. See toob meelde, et Sarajevo oli
esimene Euroopa linn – ja San Francisco järel teine maailmas –, kus elektritramm
käima pandi: see juhtus aastal 1885.
7.35 paiku suundun söögisaali. See on
toredasti avar ja menüü veel toredamalt rikkalik.
Pärast
hommikusööki teen hotelli ümbruses väikese uurimisretke. Ilm on esiotsa veel
mõnus – pole jõudnud palavaks minna; kirikukellad löövad. Linnas on
väidetavasti kokku üle neljasaja mitmesuguse pühakoja.
Zmaja od Bosne
ümbrus on üsna „Lasnamäe“: rohkesti suuri elamukobakaid, ...
... kõigil üle
veerandsajandi vanadel majadel näeb rohkeid kuuli- ja mürsuauke, mõnel majal
lapitud, mõnel mitte.
Ette tuleb ka
moekaid klaasstruktuure.
Ka siit leiab
näiteid pühakodade mitmekesisusest. Hotelli aknast juba nähtud õigeusukirik
kannab nime Crkva Svetog Preobraženja, küllap siis Issanda Muutmise
kirik. 50 000 õigeusklikuga Novo Sarajevo linnaosa väidetavasti ainus
ortodoksikirik on ehitatud 1940; Aleksandar Deroko oli projekti esiti
joonestanud hoopis Horvaatia linna Spliti jaoks. Kodusõja ajal sai kirik
rängalt kannatada, aga on nüüd kenasti korda tehtud.
Veidi maad lääne
poole seisab 1906. aastal pühitsetud romaani stiilis pühakoda, katoliku Crkva
Presvetog Trojstva ehk Püha Kolmainu kirik. Sedagi tuli pärast
kodusõda tublisti kõpitseda.
Lõunakülje
mägedelt hakkab silma järjekordse mošee pliiats.
Kangesti tahaksin
teada, mille puhul on üles pandud see skulptuur või mälestussammas Zmaja od
Bosne ääres. Üks mõte mul on, aga ei söanda seda välja pakkuda. Kohusetruu
guugeldusega leian vaid, et rõnga all seisva tsitaadi autor Semka Torlak on
kirjanik
Hotelli poole
tagasi kõndides märkan, et selle lähedal on üks plank üleni täis kleebitud
Bosnia ja Hertsegoviina ning Läti korvpallimängu kuulutusi. Selles Euroopa
meistrivõistluste kvalifikatsiooniturniiri mängus jäävad bosnialased 87:84
peale. Eesti võidab samal päeval Slovakkiat 95:74.
Kell 9 olen taas hotelli juures tagasi: läheme
sõitu.
Sõidame jälle
kesklinna poole. Taas jääb pildile täksitud maju.
Juba eile vilksas
mööda üks eemal asuv iseäralik maja, mis meenutab mulle kangesti Malmö kuulsat Turning
Torso’t. Giid Ott seda maja ei tea, ...
... niimoodi
tuleb kodus guugeldada – ja siin ta ongi:
Avaz Twist
Tower, 176 meetri
kõrgune Sarajevo pilvelõhkuja on ajalehekompanii Dnevni avaz peakorter.
Ehitusega alustati aastal 2006, hoone valmis 2008. Saksa firma Schüco on torni
valinud maailma kümne ilusaima ehitise hulka. 150 meetri kõrgusel on vaateala,
kust on näha kogu Sarajevo (foto: Bosniak (talk) / Wikimedia).
Kui kunagi
peaksin veel Sarajevosse sattuma, tuleks sel vaatealal ära käia.
Sõidame läbi
terve kesklinna ja selle lääneservast välja: mäest üles, mööda serpentiini,
läbi tunnelite. Seal teema peatuse ...
... ja laskume
kohaliku mehe imestava pilgu all ...
... üle Miljacka
viivale sillale. Seda kutsutakse Kitsesillaks: Kozija Ćuprija või türgi
keeles Keçi Küprü. Võrgupaik http://www.visitsarajevo.biz/sightseeing/attractions/bridges/goats-bridge/
pajatab:
See oli parim
koht piirkonnas, kus ületada Miljackat. Aga suure vihmaga või lumesulamiste
aegu oli see siiski peaaegu võimatu. Seepärast hakati juba 16. sajandil ehitama
silda.
Legendi järgi
olid vennad Sinan ja Mehmed siin Miljacka kanjoni kohal oma loomi karjatanud ja
pidevalt oli vaja lausa mitu korda päevas üle jõe käia. Kord kraapinud üks
nende kits heina näksides välja peidetud varanduse. Selle eest ehitanud vennad
mitte ainult silla, vaid ka tänini Bistrikis tegutseva Sinan Kečedži mošee.
Esimesena
mainis Kozija Ćuprija’t
kirjasõnas 1550. aastal rännukirjanik Katarin Zeno. Tänase päevani on sild
olnud üks Sarajevo sümboleid. Silla ehitaja on olnud kindlasti mõni Mimar
Sinani õpilane, võib-olla Mimar Hajruddin/Hayruddin, kuna mõndagi on siin
sarnast Mostari vana sillaga.
Silla pikkus
on 42 meetrit, kivikaare diameeter 17,6 meetrit. Kaare kõrgus – 10 meetrit –
näitab, et ehitajad olid teadlikud, kui kõrgele vesi võib jões tõusta.
Arvatavasti on kaarsilla kohta erandlikud suured avaused kahel pool kaart
tehtud just selleks, et leevendada vee survet suure üleujutuse ajal.
Silla juures
paiknesid kõrts ja sepikoda. Sarajevo rahvas korraldas siin pidusid ja võttis
vastu Mekasse ja Mekast teel olnud palverändureid. Vahel oli tavaks sillalt
vette hüpata.
Just siin
tervitati ka vesiire ja sultaneid. Üle silla kulges ju väga kuulus
Konstantinoopoli tee, ühendus lääne ja ida vahel. Eks see ole üks põhjusi, miks
Sarajevost kujunes linn, kus traditsiooniline ida seguneb mõõduka läänega.
Silla olulisus
vähenes 1880. aastal, kui seni mööda vasakkallast kulgenud tee asemele ehitati
tee teisele poole jõge.
Praegu saab vaid
konstateerida, et kaldakaljud on kõrged, ...
... vett aga
peaaegu polegi.
Kesklinna tagasi
sõites näeme Miljacka teise kalda kõrgel nõval Sarajevo väidetavasti vanimat
ja suurimat kalmistut.
9.50 astume turu
servas elava sagina ja pika nimega tänaval Mula Mustafe Baseskije
bussist maha. Keskpäevani on aega omal käel ringi hulkuda. Lähtepunkt on väga
kõnekas: kõrvuti vana ja uus.
Mul on plaan
tehtud: kavatsen kõndida esmalt piki Sarači ja Ferhadija (fotol)
(jalakäigu)tänavaid ning linna üht peauulitsat, Marssal Tito nimelist kuni
parlamendihooneni ja ...
... Ali-Paša
mošeeni (nr. 33 võrgupaigast http://www.mapnall.com/
leitud skeemil) ja tulla siis jõe äärde ning otsida sealseid vaatamisväärsusi
mõlemal kaldapealsel.
Kirjutan nii
täpselt kui võimalik hoolikalt üles kõik pildistatud ehitised. Aga just selle
kahe tunni lõpus tabab mind äpardus, mida mul enne pole juhtunud: Pentax *ist
DL-i mälukaart hakkab streikima. Loodan küll, et kodus saan tarkade abiga
pildid päästetud, aga paraku täitub see lootus vaid väga osaliselt: umbes 200
kaadrist saan päris veatult kätte 45 ja midagi välja lõigata annab veel 25-st.
Mõnestki olulisest ehitisest või mälestisest on pilt seetõttu kehvake või üldse
puudu.
Ferhadija ääres
uhkeldab neorenessanssi-stiilis turuhoone (1894, arhitekt August
Butsch), ...
... Ferhadija ja
Marssal Tito nurgal kõrgub ülakorrustesviitidega Hecco Deluxe hotell.
Sarajevos on
parajasti käsil raamatumess; eriti pikad laadaletid laiuvad Marssal Tito
tänava ääres.
Üks oluline
objekt, millest tegin suure aparaadiga õige mitu kaadrit ja pooljuhuslikult ühe
ka väikeses ixus’ega – ning ainult see viimane on nüüd olemas. See on 1992.–95.
aasta blokaadi ajal tapetud laste memoriaal.
Kuulsa kohaliku
skulptori Mensud Kečo teos avati 9. mail 2009 hoiatussireenide saatel.
Pronksist alusring on valmistatud mürsukestadest ja relvadest sulatatud
metallist ning sellel on sõjas hukkunud laste sõprade jalajäljed. Rohelisest
klaasist skulptuurid sümboliseerivad ema, kes püüab kaitsta oma last.
Uusajaloo pikima
blokaadi vältel kaotas Sarajevos elu üle 1500 lapse.
Kokku hukkus
11 541 sarajevlast, umbes 56 000 sai haavata. Ligi 400 000
inimest jäeti 46 kuuks elektri ja veevärgiveeta. Iga päev tabas linna
keskmiselt 329 mürsku.
6. aprillil 2012,
piiramise alguse 20. aastapäeval, seati ohvrite mälestuseks Marssal Tito
tänavale 11 541 punast tooli (http://sarajevoseyahatname.wordpress.com/tag/sarajevo-memorial/).
Sadadele väikestele toolidele pandi mänguasju ja lilli: need meenutasid tapetud
lapsi.
Ühe väga
omapärase märgi toonaste jubeduste mälestuseks avastan paraku alles kodus: Sarajevo
roosid. Need on punase vaiguga täidetud asfaldisse jäänud mürsujäljed
kohtades, kus mürsk on tapnud inimese või mitu inimest. Tegemist on aegapidi
kaduvate mälestusmärkidega: tänavaremondid matavad need värske asfaldikorra
alla (foto: Labattblueboy/Wikimedia).
Bosnia ja
Hertsegoviina presidentuuri residentsi pilt on mul enda arvates ka, aga ilmselt
olen selle pähe pildistanud midagi muud. Seepärast olgu siin foto Wikimediast.
Esimeses selle
Balkani reisipäeviku postituses 25. septembril (http://toomasjuriado.blogspot.com/2012/09/armiline-aga-imeilus-laane-balkan-1.html)
panin Bosnia riigikorralduse põgusalt kirja, seepärast ei hakka seda siin
kordama. Renessanssstiilis maja (taas arhitekt Josip Vancaš) ehitati aastail
1884–86 toona võimul olnud Austri-Ungari valitsus-, militaar- ja kohtuorganite
jaoks, muidugi olid ruumid ka ametlike tseremooniate tarvis. Pärast I
maailmasõda muudeti maja Jugoslaavia kuningriigi Drina Banovina
provintsivalitsuse peakorteriks, pärast II maailmasõda sai sellest Jugoslaavia
Bosnia ja Hertsegoviina sotsialistliku vabariigi presidendi residents ja
rahvakogu täitevkomitee töökoht. Bosnia sõja ajal oli maja Bosnia relvajõudude
peakorter. Majale Bosnia sõja kestel tekitatud vigastusi ravitsetakse tänaseni.
1996. aastast on
siin kollektiivse presidentuuri residents, samuti käib hoones koos riigi
valitsus ning töötavad mitmed valitsuse osakonnad ja riigiarhiiv. Majas
võetakse vastu ka ametlikke välisdelegatsioone.
Alipašina
džamija – Ali-Paša
mošee – on ehitatud 1560–61. Hadim Ali-Paša, kes ehituseks raha andis, oli
siit kandist pärit mees, Osmani valitseja Budapesti piirkonnas ja Bosnia
pašaluk. Juba ehk refräänina kõlavalt tuleb lisada, et sedagi pühakoda on tulnud
pärast Bosnia sõda tõsiselt remontida, eriti kuplit.
Minu tehtud
fotodest jäi alles vaid üks tagakülje vaade, ...
... lisan
seepärast veebist võetud interjööripildi palvetrepi ehk minbar’iga
(allikas: http://www.visitsarajevo.biz/sightseeing/attractions/religious-sarajevo/ali-pashas-mosque/).
Mošeed
ümbritsevat kalmistut on tänavate rajajad aja jooksul tublisti vähemaks
lõiganud. Kusagil peab siin olema ka Ali-Paša enda haud.
Pean ausalt üles
tunnistama, et mul ei jätku häbematust tänaval inimesi pildistada. Samas olen
ma väga huvitatud saama fotosid musliminaistest, kes kannavad siinmail vägagi
värvikaid riideid. Ühe punaserätilise taban presidentuuri residentsi juures,
...
... tapetud laste
memoriaali kõrval suumin väga kaugelt üht valgerätilist neidu ...
... ning taban
pärast Ladina silla juures ühe samuti heledas riides vanadaami.
Aga siis tulen
tõesti Miljacka äärde ja võtan üles hulga siinseid vaatamisväärsusi.
Lõunakaldal üks silmatorkavamaid on linnaplaanil number 5-ga tähistatud kunstiakadeemia,
endine evangeelne kirik (arhitekt Karlo Paržik, ehitatud 1898–99; alul ehitati
vaid kirik, tiibhooned lisati hiljem).
Akadeemia eest
üle jõe ulatuva toreda, Möbiuse lehte meenutava silla noored, selles samas
kunstiakadeemias õppinud kavandajad Adnan Alagić, Bojan Kanlić ja Amila Hrustić
nimetasid oma 2007. aastal võistluse võitnud projekti Festina Lente,
”rutta aeglaselt”.
Sel sillal on
vähemalt kaks nime: Skenderija või Eiffeli sild. Esimene neist on
tingitud asjaolust, et 15. sajandi lõpul laskis siia puusilla ehitada toonane
Bosnia asevalitseja Skender Paša. Praeguse, 1893. aastal püstitatud raudsilla
kohta väidetakse aga, et selle on kavandanud Gustave Eiffel, ehkki selle
tõestuseks polevat ühtegi kinnitavat paberit.
Miljacka
põhjakaldatänaval Obala Kulina Banal on ridamisi uhkeid maju, mis
valdavalt on suudetud sõjajälgedest vabastada.
See siin on peapostkontor
(arhitekt Josip Vancaš, avati 1913).
Rahvusteater (nr. 26; projekteerija Karl Paržik) avati
2. jaanuaril 1899 Austria draamakirjaniku Franz Grillparzeri näidendiga
“Medea”. Alul oligi draamateater, aastal 1922 sai rahvusteatri nime ning 1946.
aastal muudeti ooperi- ja balletiteatriks.
Veidi veel
lappimata kuuliaukudega Armeemaja, 1880. aastatel Württenbergi hertsog
eestvõttel ehitatud ohvitseride klubi.
BOR pank (1913).
Paar pilti samalt
kaldapealselt ka majadest, ...
... mille kohta
ma täpsemaid andmeid pole leidnud.
Korra põikan kaldatänavalt
vanalinna poole, et vaadata üle Serbia õigeusu katedraal, täisnimega Saborna
Crkva Rođenja Presvete Bogorodice (nr. 23), eks siis vist Jumalaema
Sündimise kirik. Uusbarokse pühakoja ehitas aastail 1863–68 makedoonlasest
meister Andreja Damjanov. Kodusõja purustusi kõrvaldati Kreeka valitsuselt
1999. aastal saadud raha toel.
Kiriku kõrval
väljakul on jälle raamatumessi telgid, kõrval mängib aga hulk mehi hasartselt
malet.
Mõni pilk ka jõe
teisele kaldale. Mauri stiilis Aškenazi sünagoog (nr. 4; arhitekt Karel
Pařík, ehitatud 1902) on praegu ainus Sarajevo töötav juutide pühakoda (foto:
Getter Õigus).
Sünagoogi
lähedalt leian paar õige omapärase väljanägemisega maja.
Sünagoogi ja
Ladina silla vahel on pargike nimega Atmejdan (või At Mejdan –
näha on mõlemat kirjapilti). Praeguse muusikapaviljoni (foto: Getter Õigus)
kavandas 1913 Josip Pospišil. Kohanimi on pärit sellest, et 17. sajandil oli
siin olnud hipodroom, Atmejdan – at on türgi keeles hobune. 1878 pandi
kohale nimeks Filipovići väljak, 1905 Franz Josefi park, Jugoslaavia ajal
Kuningas Dušani park ja nüüd siis taas Atmejdan.
Kust leidis selle
toreda vana maja Getter Õigus, pole mulle teada. Küllap kusagilt Atmejdani kandist.
Õhtust juba
tuttav koht: vaade Ladina sillale ja selle tagant paistvale atentaadi
muuseumile (nr. 18).
 |
Järgmine pühakoda
on rohketest vanalinna mošeedest üks olulisemaid: Careva Džamija, türgi
keeles Hünkâr Camii, Tsaari või Imperaatori mošee (nr. 3).
Esimene mošee ehitati siia pärast seda, kui Osmanid vallutasid Bosnia – 1457.
Väidetavasti Osmanite üks kaunimaid mošeesid Balkanil hävis juba sama sajandi
lõpul ning uus rajati 1565 sultan Süleyman Hiilgava auks.
Veel üks jõe
lõunapoolsel kaldapealsel paiknev mošee.
Miljacka
lõunakalda mäed.
Vaade piki jõge raekojale
(nr. 7)
Pais Miljackal.
Lõunakalda üks
legendaarseid maju: Inat Kuća ehk trotsi või jonni maja.
See asus algselt
nimelt teisel pool jõge ja jäi raekoja ehitusele ette. Peremees polnud
lammutusega nõus, vaid nõudis, et maja tuleb teisel pool Miljackat üles
ehitada. Austria-Ungari võimud pididki maja lõpuks kivi kivi haaval üle jõe
toimetama ja peremehele hüvituseks ka veel koti kulda andma.
Majas tegutseb
restoran, mis pakub traditsioonilist Bosnia toitu.
Siis on aeg tulla
jälle üle jõe ...
... ja vaadata
veel veidi ringi vanalinna tänavatel.
Mööda kitsast
Telali ja vaid veidi laiemat suure autovooluga Mula Mustafe Baseskije tänavat
peab mahtuma liikuma ka tramm.
Jõuan ristile,
kus paremale, ülesmäge pöörab Sagradžije tänav, ...
... mina lähen
vasakule, Baščaršijale. See on vana Sarajevo süda, mis ehitati siis, kui
linna asutati: 15. sajandil. Nimi Baščaršija tuleb türgi keelest: baš
ehk türgi baş tähendab esmast, tähtsaimat ning čaršija ehk türgi çarşı
aga turgu. 19. sajandi tulekahju tõttu on algsest Baščaršijast alles vaid
pool.
Siin on alati
rohkesti inimesi, …
... aga ka
tuvisid (foto: Getter Õigus), kelle toitmiseks müüvad mutikesed
seemneid.
Keset Tuviväljakut
seisab pseudo-mauri stiilis puust kaev Sebilj. Kaev on olnud siin ka
varem, aga selle lõi 1891. aastal Tšehhi arhitekt Alexander Wittek (foto:
xiquinhosilva from Cacau / Wikimedia). Kaevugi on tulnud korduvalt parandada,
Kinnitatakse, et Sebilj vesi on alati jahe ja igati joogikõlbulik.
Baščaršija
piirkonnas on mitu tähtsat ajaloolist ehitist, näiteks Gazi Husrev-begi
mošee ...
... vägeva
minaretiga ...
... ning sahat-kula
ehk vana kellatorn.
Ja muidugi on
kitsukestel tänavatel ...
...
kõikvõimalikke poode ...
... ja
söögikohti. Sarajevos väidetavasti ei ole McDonald’sit – muidugi seetõttu, et
rahvuslik kiirtoit on nii maitsev.
Siingi on koht
raamatulaadal …
… ja nahakaupmees
on raamatutele kui elav reklaam.
Siis on käes
keskpäev ehk kogunemisaeg Ladina silla juurde. Märkan kaht Sarajevo kohta
suhteliselt harva nähtust: seljakotimatkajaid ja (tagaplaanil) kerjust.
Veel jääb silma
atentaadimuuseumi vastas oleva maja aknale pandud suveniir: 7 marga eest saaks
osta Sarajevo piiramise kaardi. Mõtlen järjekordselt, et kuni 1980. aastate
alguseni oli esimene – et mitte öelda ainuke – Sarajevoga tekkinud
assotsiatsioon Franz Ferdinandi tapmine. Siis lisandusid 1984. aasta
tali-olümpiamängud. Nüüd, kardan, liigub mõte esmalt absurdsele jubedusele
1990. aastate esimeses pooles.
Kaasaja pikima
blokaadiga on seotud meie viimane käik Sarajevos: sõidame Tunneli
muuseumisse linna edelanurgas asuva lennujaama juures.
Harjumuspäraselt
plõksin läbi bussiakna pilte, siia panen ühe võtte kahe minaretiga mošeest.
Veidi rohkem kui
poole tunni pärast ilmub vaatevälja lennujaam ...
... ja mööda
kitsaid teid suundume väikeste majade vahele, kuni jõuame sellise aukliku
ehitiseni.
Silt teeb asja
lakooniliselt selgeks, miks siin majas nüüd käiakse.
Hirmuäratav kaart
võrgupaigast http://ondercetin.wordpress.com/2011/04/12/sarajevo-survival-map-1992-96/.
Serblaste
vabariigi ja Jugoslaavia rahvaarmee relvajõud piirasid linna 5. aprillist 1992
– täielikult sulgus rõngas 2. mail – kuni 29. veebruarini 1996. Relvastuses
olid kahurid, haubitsad, tankid, õhutõrjekahurid, raskekuulipildujad,
raketiheitjad, lennukipommidega raketid ja snaiperpüssid. Rõngasse jäänud
bosnialased olid väga kehvasti varustatud.
Hukkus
11 541 inimest, neist üle 1500 lapse. 56 000 inimest, nende seas ligi
15 000 last sai haavata. 1991. aasta rahvaloendusel elas sissepiiratud
alal 525 980 inimest.
Sarajevo eeslinn
Grbavica märtsis 1996 (foto: Lt. Stacey Wyzkowski / Wikimedia)
Tšellist Vedran
Smailović andis 1992. aastal kontserdi raekoja ehk rahvusraamatukogu varemetes
(foto: Mikhail Evstafiev / Wikimedia)
Sarajevo
elanikkonnast moodustasid umbes 4/5 bosnialased. Sestap laienesid sõja ajal
linna piires esmajoones muslimite surnuaiad. Fotol Kovači märtrikalmistu
Sarajevo vanalinna kohal (foto: Michael Büker / Wikimedia).
Programmi Tunneli
muuseumis juhatab selles varjualuses sisse video 1992.–95. aasta sündmustest.
Veel üks
blokaadikaart, küll tagurpidi ilmakaartega, ...
Sarajevo
lennujaam oli ÜRO kontrolli all; selle alt kaevati läbi 960 meetri pikkune
tunnel. Kaevasid vabatahtlikud alates 1993. aasta jaanuarist 8-tunnistes
vahetustes. Suveks oli käik valmis. Selle kaudu toodi linna toitu ja muud
humanitaarabi ning viidi inimesi välja. Sisse toodi ka relvi.
Tunnel oli 1,5
meetrit kõrge ja umbes meeter lai ning 960 meetrit pikk. Kasutusaja jooksul
toodi selle kaudu sisse 20 miljonit tonni toitu ning tunnelis liikus sisse ja
välja umbes miljon inimest. Tunnel kaevati laia L-tähe kujulisena: kardeti, et
selle olemasolu avastatakse ja hakatakse pommitama väljapääsude vahelist
sirget. Aastail 1993–95 paigaldati tunnelisse rööpad ja pumbad, kaevati juurde
möödumistaskud. Sõja lõpu poole hakati kaevama uut, laiemat tunnelit.
Kuulsaim
kasutus: mööda tunneli raudteed sõidutati ratastoolis välja endine Bosnia
president Alija Izetbegović.
Muuseumi giid.
Alles on tunnelist umbes 20 meetri, mis on nüüd Sarajevo muuseumi filiaal. Nagu Getter Õiguse fotol näha, ei mahu isegi tema ema Taivi seal püsti liikuma.
Tunnelilõigust astub välja mu bussipinginaaber Üllar.
No comments:
Post a Comment