(Armiline, aga) imeilus Lääne-Balkan 9. Serbia tared, potid ja pasunad

Magan ööl vastu 8. augustit hotellis „Zlatibori öö“ suhteliselt kehvale toale vaatamata üllatavalt hästi. Avatud aknad jahutavad ruumi küllaldaselt maha ja müra pole väljas ülemäära suur. 5.30st peale hakkavad autod maanteel ja peagi ka majasisesed hääled siiski segama. Enne seitset loobun tegemast nägu, et magan.

Uurin päeva sissejuhatuseks seda Zlatiborska noči nii eest ...

... kui ka tagant – on teine hästi sopilise disainiga.

Treppidel ja koridorides on õhku ja avarust piisavalt; konstruktsioonid on suuresti puidust ja nagu päeva jooksul näeme, pole sellest ehitusmaterjalist siin kandis puudu.

Kena männimets on ka hotelli ümber. Muide, sõna „Zlatibor“ tähendavat just kuldset männimets.

Koridori seinalt leian evakuatsiooniskeemi. Vaevalt see nüüd lausa ideaalselt täpne on, aga see on näha küll, kui väike ikkagi on minu tuba nr. 102. Pikk „koridor“ toa paremas otsas on pesuruum.

Nojah, mis siin ikka iriseda, lähen parem sööma. Restoran on avar ja toiduvalik korralik, aga või tillukestes pakkides on hallitanud. Enne, kui seda märkan, olen ühe võiga saiatüki jõudnud ära süüa... See-eest on väga head vinnutatud liha, maitsev õunakook, nelja liiki puuvilja. Risani Teutaga võrreldes täitsa luksuslik lugu.

Pärast hommikusööki teen tähtsa finantsoperatsiooni ja ostan 40 euro eest 4600 denaari; pärast selgub, et liiga palju. Ainsad mulle tuntud isikud rahatähtedel on 20-dinaarisel Petar II Petrović-Njegoš, kellest oli põhjalikumalt juttu selle päeviku 6. postituses, ning 100-dinaarisel induktsioonimootori ja trafo leiutaja Nikola Tesla, Horvaatias sündinud, aga põhiosa elust USA-s elanud füüsik, insener ja visionäär.

Üks tähtis asi veel: siinsamas hotelli vestibüülis peetud jutuajamisest saavad alguse suured lootused, et sel aastal õnnestub veel ka Makedoonias ära käia

Enne ärasõitu pean veenma mõnd sõidukaaslannat, et ei, ma ei ole Toivo Ninnas, ja siis lasen endast teha „kellakäo“ pildi: oma toapugeriku aknal. Just nii palju ma otse hotelli sissepääsu kohal asuvast aknast välja ulatun kiikama; minust vasakul ristuval seinal näha aken paikneb mu duširuumi lae all.

Tuba tikub jälle palavaks; õues on esialgu väga mõnus +21 kraadi. Aga päevaks lubatavat kuni 42...

 

Lillekasti pildistades avastan, et saan portree ka ühest ööliblikast.

Millegipärast on see päev mul üsna halvasti dokumenteeritud; näiteks ei ole kirjas, mis kell välja sõidame. Ilmselt millalgi 9 ja 9.15 vahel.

Oleme maalilistel Zlatibori mägimassiivi teedel; siinne kõrgeim tipp Tornik ulatub 1496 m ümp. Ott räägib kuurortlinnakesest, mis kannab samuti Zlatibori nime. Veel 19. sajandi lõpul oli küla nimi Kulaševac. Siis leidis toonane kuningas Milan Obrenović, et siin on mõnusalt jahe suvel puhata. Tema poeg Aleksandar Obrenović laskis külla rajada Kuninga purskkaevu (Kraljeva česma) ja seepärast sai koht peagi uue nime: Kraljeva Voda. 1941. aastal tapsid sakslased siin järelravil olnud haavatud Zlatibori partisanid ning nende auks nimetati Kraljeva Voda 1946. aastal ümber Partizanske Vodeks. Ja alles 1995. aastal anti linnakesele nimi Zlatibor. Umbes 2300 elanikuga asulast 10 km eemal on enne mainitud Tornik, populaarne suusamägi.

Klõpsutan bussiaknast mõned pildid ...

... teeveerde jäävatest majakestest. Suuremaid ausalt öeldes eriti silma ei hakkagi. Ott ütleb, et „kahtlaselt korras majad“ on suvekodud, kus käiakse aasta ringi. Ja jutustab juurde: Zlatibori piirkond on Serbias umbes samasuguses staatuses nagu Võrumaa tallinlasele, märksõnadeks tööpuudus, vaesus, väljaränne. Leevendust toob turism; sellele loodavad kohalikud käsitöömeistrid. Näiteks on minev kaup siinsete naiste näppude vahelt tulnud kudumid Islandilt toodud villast.

Maastik on pidevalt väga kena; sõidame ka läbi uhke tammiku. Veel 19. sajandi rännumeeste tavapärane ettekujutuses Serbiast andsid tooni kaunid metsad, kus traavisid ringi lõputud seakarjad, ülikehvas olukorras teed, navigeerimatud jõed.

Nüüdisaegne Edela-Serbia toetub suuresti maastiku ilule nii suvel kui ka talvel. Linnad on enamasti üsna noorekesed; asulate ajalugu võib olla pikk, aga sõdadest tingitud suurte katkestustega.

9.50 paiku jõuame Sirogojnosse. Oti sõnul võeti siin alates 1979. aastast ette „akadeemiline üleriigilise tähtsusega üritus“: hakati rajama vabaõhtumuuseumi. Valiti välja küla, kus ajalooline miljöö oli kenasti säilinud ja toodi mujalt Zlatibori piirkonnast lisa. Enamik hooneid on ka sobivalt sisustatud – või taas Otti osundades „autentsed objektid nii seest kui ka väljast“.

Sellisest natuke kipakast väravast astume Sirogojno konkurentsitult vanima vaatamisväärsuse juurde. Kui teised hooned on enamasti 19. sajandist, siis Peeter-Pauli kirik on ehitatud 1764. aastal ja ajalooallikate põhjaliku uurimise tulemusena väga hoolikalt esialgsena taastatud. Kirikut ümbritseb väike kalmistu.

Kiriku ikonostaas on tagasihoidlik, ikoonid on maalinud Simeon Lazovic.

Kirikust mõni samm edasi algabki vabaõhumuuseum Staro selo (vana küla). Ka sellel on tore sissepääsupilet: veidi alla A5 formaati leheke, millel muuseumi üpris täpne skeem. Paraku on kirjad küll vaid serbiakeelsed. Aga osta saab ka odava bukleti, mis vajaliku inglise keeleski teada annab.

Muuseumi territoorium olevat ligi 15 hektarit; meie kindlasti nii suurt ala läbi ei käi. Majapidamine on rajatud hoolikalt valitud künkaveerule, kus rohkesti päikest ja mis peidus tugevate tuulte eest.

Teest eraldab õue meie silmale harjumatu, aga ikka kindel ja tihe aed.

Elumaja iseärasused on katuse harjal paiknev korsten kapić ja katuse külgedel olevad suitsuavad (badže). Viimased olevat mõnel juhul ka liigutatavad, so. avatavad-suletavad. See siin on nö. peamaja ehk kuća. Kui perepoeg abiellus, ehitati tema jaoks eraldi väiksem maja, vajati, milles vaid üks ruum. See oli esmajoones koht, kus magada. Õues oli niisiis nii palju vajati’sid, kui palju oli abielus poegi.

Mõned näited majandus-

hoonetest. Ahi (pekara), kus küpsetati nii leiba kui ka liha.

Meierei on ehk palju öelda, vast siis piimakoda (mlekar), kus hoiti ja töödeldi piima. Sinna oli perekonnast õigus minna ainult ühel naisel, planinkal, et hoida puhtust. Mlekar oli majandus-

majadest elumajale kõige lähemal.

Näiteid piimakojas kasutatud puitanumatest.

Vilja- ja seemne-

aidakesed (koš, ambar).

Varjualune sõiduriistade ja põllutöövahendite tarvis.

Kohalikust, Kirde-Serbiast pärit kiltkivist katusega viinakoda (kačara), kus kääritati ja destilleeriti ploomidest napsi. Tavaliselt asus koda alati otse tee ääres, et saaks ploomikoormaga juurde sõita ja viljad katusealusest luugist tündritesse valada.

Riiul mesitarudega. Taru ehk vrškare on punutud okstest ning pealt saviseguse mudaga kaetud.

Värav külatänavalt elumaja ette ja majandusõuele.

Elumajas on laud kenasti kaetud ...

... ja keedunurgast ütleb perenainegi „Tere!“.

Teise elumaja juures on väike iluaed, ...

... selle aiakeses kõrval oleval kiltkivikatusega majal on aga nii ladina kui ka slaavi tähtedes teade „Prodaja duvana“ – müüme tubakat.

Muidugi on muuseumis korralik kõrts, kus saab proovida ka rahvuslikke toite, taimeteesid ja ploomipuskarit, ...

... ning mitu maja igasugusteks koolitusteks. Kursustel õpetatakse sepa-, puusepa- ja pottsepatööd, korvipunumist, aga ka kohaliku käsitöö üht olulist haru: mosaiikide valmistamist. Mõni maja on sisustatud öömajalistele.

Näpistan külaidülli arvelt veidi aega, ...

... et astuda enne lahkumist veelkord läbi Peeter-Pauli kirikust. Enne oli seal lihtsalt liiga rahvarohke ja seepärast ei saanud korralikult ringi vaadata.

Näiteks jäid siis märkamata mälestustahvlid 20. sajandi alguse rohketes sõdades hukkunud meestele.

Ronin ka torni, kus kiriku kellad, ...

... ning kust avaneb vaade kalmistule (esiplaanil olevas varjualuses põletatakse mälestusküünlaid) ...

... ja meie bussi poole. 11.30 sõidame sellest vahvast kohast ära. Muidugi on paik riikliku kaitse all. Ott ütleb, et vabaõhumuuseumide võrgustik on Serbias üsna korralik: neid on rajatud kõigisse riigi osadesse.

Jätkame oma teekonda toredas küngasmaastikus. Nõlvadel hakkab silma nii heina- kui ka põllumaad. Pole ilmselt sugugi lihtne neid sellistel kallakutel majandada.

Ott räägib natuke Serbiast üldiselt: et on üle 88 000 ruutkilomeetrit suur ning et elanikke on Kosovot arvestamata üle 7 miljoni. Ka laseb ta bussis ringi käia raamatuid, mida tasuks lugeda. Neist kaks olen selle postituse arvutisse klõbistamise ajaks läbi saanud: Ivo Andriči „Sild Drina jõel“ ja Mark Mazoveri „Balkan. Lühiajalugu“. Väga harivad mõlemad.

Tundub, et künkad hakkavad tasapisi mägedeks kasvama. Püüan seda ilu bussiaknast pildistada ja pole sugugi ainuke, kes ihaldab fotopeatust. Aga teed on kitsad, nii et kõige uhkemates paikades see ei õnnestu.

Enne järjekordsesse orgu laskumist on teepeenral siiski piisavalt ruumi ...

... ja fotomaiad saavad söösta jäädvustama ...

 

... maastiku kaunidust.

Mööda käänulist teed tuhiseme sellestki orust läbi, ...

... teine nõlv on lagedam ...

... ja seal on traktoril ruumi töiselt ringi ukerdada.

 

Lõpuks leian kaardilt meie marsruudi üles ja saan aru, et oleme tegemas ringi: jõuame Nova Varoši lähedal välja samale teele, mida mööda õhtul hotelli poole sõitsime; sinna oleme, selgub, teel ka praegu.

Ilmselt oleme tõusnud suhteliselt kõrgele ja vaated avarduvad.

Arvatavasti on selle pildi suurim kühm Zlatibori mägede kõrgeim, 1496 meetrini küündiv tipp Tornik.

Avaratele vaadetele mahub kariloomi, ...

... põllutöömasinaid, ...

... majapidamisi ...

 

... ja paraku ka varemeid. Aga sel pildil tasub uurida tagaplaanile jäävat mäge: ilmselgelt on selle keskel lai metsast vabaks raiutud ala: mis muud kui mäesuusarada. Oleme ju tähtsa (tali)kuurordi lähedal.

Eestis räägitaks sellisel maastikul kindlasti Kalevipoja künnitööst.

Ja siis hakkabki paistma Zlatibor, Oti sõnul „sihipäraselt tekitatud ja aretatud mägikuurort“. Enne oli sest „aretustööst“ väheke juttu.

Otse linna sissesõidutee ääres on suur ja rahvarohke ujula.

Linna keskel jääb buss parklasse ja meie saame pool tundi ringijooksu- ja/või ostlusaega.

Mina kulutan selle äärmiselt sihipäraselt ja õnneks ka tulemuslikult: umbes kümnelt inimeselt nõu küsides leian üles postkontori ja ostan sealt jälle postkaartide tarvis marke. Kaarte, tõsi, pole mul veel ka, aga nagu praktika näitab, on neid enamasti hoopis lihtsam hankida kui marke. Margi nimiväärtus on 46 denaari; annan kahe margi eest sajase ja saan kümme tagasi. Kui see 46 denaari hommikuse vahetuskursi järgi ümber rehkendada, saan postkaardi saatekuluks 40 eurosenti: taas palju, lausa kaks ja pool korda odavam kui Eestis kehtiv tariif, üks euro. Ning ka Montenegro ja isegi Bosniaga võrreldes veel odavam.

Linn ise on ühtpidi väga kommertslik – palju kaubandust ja hotelle –, teisest küljest aga toredasti roheline: ehitades on suudetud palju puid alles hoida.

Nüüd on veel paarkümmend minutit sõita, et jõuda uuesti hotelli. Saame siin ligi kaks tundi jõudeaega. Võimalik, et sellest räägiti ka hommikul, aga minuni jõuab kummalise päevakava põhjus alles nüüd: kuna õhtu läheb pikaks, tasub päeval puhata.

Mingi osa meist veedab aega hotelli kõrval asuvas basseinis. Käin seal korra ka mina, aga selgub, et suur vann on üleni kahe ja poole meetri sügavune; minusuguse kehva ujuja jaoks natuke hirmutav...

15.35 paiku saab puhkepaus otsa ja algab pärastlõunakava. Sõidul kirde suunas jääb ühes kurvis piltidele midagi üsna tehnokraatlikku. Esiteks see, millist vaeva on tulnud teeehitajail selle kurviga näha, ...

... teiseks orus paiknev karjäär. Aga tagaplaanil on aimatav juba ka meie järgmine huvipaik: veidi üle 52 tuhande elanikuga tööstuskeskus Užice.

Veel paar kurvi ja linn tuleb aina lähemale, aga üks suur kalju on vaatel ees.

Lähemalt vaadates selgub, et sel kaljul asub 1300. aastatel rajatud kindlus ehk Stari Grad. Kant on asustatud olnud üle 2000 aasta; linna keskaegne ajalugu on kenasti dokumenteeritud tänu kõigi sõdade kiuste säilinud Dubrovniki Ragusa vabariigi arhiivile.

Kesklinna kohta ütleb Ott, et see on kaootiline segu kõikidest ajastustest – umbes nagu Tallinn. Kui hoolega vaadata, on pildilt natuke näha ka läbi linna voolav Đetinja jõgi. Just sellele jõele ja siia linna ehitati 1900. aastal esimene Nikola Tesla kavandatud hüdroelektrijaam.

Užicegi on ajaloos kõvasti kannatada saanud. 1941. aastal lõid Jugoslaavia partisanid siit sakslased välja ja valisid linna 300 000 elanikuga Užice vabariigi keskuseks. Pikka iga sellel miniriigil polnud: peagi olid sakslased tagasi. Partisanid põgenesid ja andsid fašistidele vabad käed tsiviilelanikke tõrksuse eest massiliselt maha lasta. Oti kinnitab, et karistusoperatsioonide käigus „läks linn väga katki“. Ometi nimetati Užice pärast sõda ümber: ta sai ühena kaheksast Jugoslaavia linnast epiteedi „Titovo“. Väidetavalt oli sellest linnale palju kasu: taristusse tehti rohkeid investeeringuid ja majandus edenes jõudsalt. Iseasi muidugi, kui suureks õnnistuseks saab pidada elu linnas, kus suured alumiiniumi- ja vasetehased.

Pärast sõda muutus Titovo Užicest jälle lihtsalt Užiceks. Majandus kannatas eriti tugevasti 1999. aastal: Užice oli üks neist Serbia linnadest, mida pommitas NATO.

Aga Tito nime kohtab endise Jugoslaavia osades ka tänapäeval küllalt sageli; isegi Sloveenias ja Horvaatias on temanimelisi tänavaid ja talle pühendatud mälestussambaid. Suhtumine kunagisse suurde juhti on ääretult vastuokslik.

Kesklinnas on rohkesti „sotsialismi pärleid“ (OS) – suuri betoonkarpe. Ehitusinseneridel pole siin kerge olnud: peale rahutu reljeefi on tulnud arvestada üleujutuste, maavärinate ja -lihetega.

Keskosa ümber nõlvadel on pilt (värvi)rõõmsam: rohkesti punaste katustega väiksemaid maju.

Sõidame 16.15 piki Đetinjat idakaarde Požega suunas. 

Enne õhtu põhisihti Gučat on meil kavas veel üks põgus peatus – Zlakusa. Peaksime seal vaatama pottseppade tööd ja käima väikeses muuseumis. Paraku selgub, et meie buss ei mahu lihtsalt raudtee alt läbi ja kuna küla asub jalgsikäiguks liiga kaugel, ...

... saame seal toimuvast väikese aimduse maantee lähedal paiknevas väheldases kauplus-töötoas, ...

... kus meister järjekordse potiga usinasti ametis. Natuke ehk sümboolnegi on küla nime tõlge: zlakusa tähendavat umbes kurja kurvi või halba pööret. Nime pole pandud küll sellepärast, et sinna suure bussiga juurde ei pääse. Hoopiski olnud siin vanadel aegadel teel järsk jõnks, mille juures röövlid passinud reisijaid ja karavane.

Veel 40 kilomeetrit sõitu mööda üsna kitsaid ja käänulisi teid ning 17.30 oleme Gučas. Minu ehmatuseks antakse teada, et ära sõidame siit 22.30. Püüan isegi mässu tõsta, aga paraku jään hüüdjaks hääleks kõrbes.

Väidetavasti tuleb mõnelegi inimesele laias maailmas Serbiale mõeldes esimesena meelde just Guča või täpsemalt seal toimuv puhkpillifestival, mida on tituleeritud maailma suurimaks. „Puhkpillifestival“ on ilmselgelt liiga ambivalentne mõiste; see siinne, kohalikus keeles Dragačevski sabor, on midagi üpris spetsiifilist.

Need allikad, mille veebist leian, ei rõhuta eriti seda, mida ütleb Ott: et tegemist on mustlaste muusikaga. Ainus väheldane vihje, mida märkan, on kinnitus, et „enamik 46. festivali 1500 osalejast olid piirkonnast pärit romad“. Paraku ei oska mina romasid lõunaeurooplastest eristada. Ott lisab ka, et paljudele romadele on see sisuliselt ainus võimalus elada ausat elu ja olla ühiskonna lugupeetud liige.

See muusikastiil või -haru, mis kindlasti võiks kõrvus kõmiseda neil, kes vaadanud Emir Kusturica filme (näiteks „Must kass, valge kass“), on väidetavasti kujunenud 19. sajandil Osmanite sõjaväemuusikast ja juurdunud väga sügavalt mitmete Balkani rahvaste, eriti Serbia, Bulgaaria ja Makedoonia elanike igapäevaellu. See ei kõlab sugugi mitte ainult temperamentsete rahvatantsude saateks, vaid vältimatult ka ristsetel, pulmades, matustel, lõikuspeol, poiste ajateenistusse saatmisel. Orkester koosneb kümmekonnast mängijast, kellest kolm-neli puhuvad trompetit või selle „lähisugulasi“, näiteks flüügelhorni, ja ülejäänud moodustavad mitmehäälse saate- ja rütmiansambli – veel neli-viis eri mõõtu pasunat altidest kuni tuuba ja helikonini ning üks trumm. Pillimehed on valdavalt täielikud iseõppijad. Festivali ametlikust veebist http://gucasabor.com/en leiab ka helinäite.

Kelle initsiatiivil see juhtus, ei ole ma kuulnud ega üles leidnud, aga igatahes peeti esimene Dragačevski sabor 1961. aasta oktoobris Guča Püha Miikaeli ja Gabrieli kiriku õuel. Sellest ajast alates on esialgu väga tagasihoidlik ettevõtmine toimunud igal aastal ja tohutult kasvanud. Rekordina mainitakse 2002. aasta publiku hulka: 300 000 inimest!! Mainitakse ka, et iga kuues kuulaja tuleb välismaalt. Olgu öeldud, et kogu ülejäänud aasta on Guča oma 2000 elanikuga surmvaikne linnakribu.

Meie tuleku aegu on rahvast suhteliselt vähe. Pärast selgub, et ongi alles festivali esimene päeva ja seetõttu suuri staadioni-

kontserte veel pole. On kolmapäev, võistumänguks läheb nädala lõpus, reedel on aga kontsert, kus esinevad eelmise aasta parimad. Festivalile ei pääse mängima kaugeltki iga soovija: eelvoorudega valitakse rohkete üritajate hulgast vaid mõni tosin ansamblit.

Olen selle üle pigem rõõmus, et väga suuri masse veel pole. Ma ei julge väita, et mul oleks lausa agorafoobia, aga mida vanemaks saan, seda vähem olen huvitatud suurtest rahvakogunemistest...

Teisest küljest on ka üsna igav. Kolan väikese linna keskosa üsna kiiresti läbi, ...

... vaatan melu parkidesse tekkinud telklinnakutes, ...

... kõnnin mööda kaubatänavaid, kus pakutakse kõikvõimalikku trääni ja tavaari ...

... ning ollakse valmis külaliste nälga ja janu kustutama. Tähtsalt kohal on õlu. Veebist leian, et festivali 2006. aasta peasponsor Serbia õlletootja MB suutnud müüa 4000 hektoliitrit kesvamärjukest.

 

Muidugi ei unusta ma otsimast kioskit, kust saan osta paar postkaarti. Üritan leida selle trompetipuhuja mälestussamba juures kohta, kuhu toetada tagumik ja kaardid valmis kirjutada. Ainus vaba paik tundub olevat tagaplaanil seisva kollase hoone tagumisel trepil. Sinna toetungi – ja saan kohe pahandada: tuleb välja, et see on politseijaoskond... Mingi aia najal saavad kaardid siiski vormistatud ja kõrvaltänavas postkontori juures kasti lastud. Eestisse jõuavad nad üsna kiiresti: viie päevaga.

Pasunaid puhutakse ikka ka. Mõni ansambel liigub austajate saatel mööda tänavat, ...

... tavalisem on pilt, kus muusikud piiravad sisse mõne kõrtsilaua ja mängivad selle taga õlut rüüpavale seltskonnale. Küllap ikka tasu eest.

Mõnelgi pool tantsivad pasunapoiste mänguga ennastunustavalt kaasa kenad näitsikud.

Üks mind algusest peale hullusti häiriv asjaolu on vuvuzela’d, need 2010. aasta Lõuna-Aafrikas toimunud jalgpalli maailmameistrivõistluste järel moodi läinud jubedad tuututajad. Fotol on üleni näha kollane lärmitoru, valgest ja punasest paistab vaid otsake. Tüüpiline pilt: 7–8 muusiku kohta kolm tuututajat. Vuvuzela’d on kaubatänavail paraku üpris populaarne müügi-ostu objekt. Teised kohutavad lärmitekitajad on CD-müüjad, kes mängitavad täie võimsusega näidiseid, ikka seda sama Balkani puhkpillimuusikat.

Tasapisi ilmub välja ka rahvariideis esinejaid, ...

 ... märgata on muidki instrumente peale vuvuzela’de ja trompetite.

Põgenen lärmakailt tänavailt jõe äärde. Mõni parkla on üpris hõivatud, ...

 ... nagu ka kaldapealsed telkimiskohad.

 

Juba kerkib telklinnak mööda mäenõlva ülespoole.

Tulen jälle „epitsentrisse“ tagasi.

Pimeduse saabudes (foto: Getter Õigus) ...

 

... algab linnaväljakul kontsert. Ja siin kuuleb tõesti väga meisterlikku mängu. Üllataval kombel on repertuaaris ka tuntud poplugusid – aga ikka selles „Balkani maneeris“. Selle bändi liidri nimi jääb mul isegi meelde: Elvis Ajdinović. Mingil aastal on ta kroonitud festivali võitjaks. Pildilt on paraku välja jäänud veidi eemale tõmbunud trummilööja. Kahjuks segab ka kontserti vuvuzela-hullude lõputu lärm.

Üles astub ka tantsijaid ja lauljaid.

See kontsert vaadatud-kuulatud, oleksin väga valmis otsemaid lahkuma. Paraku kulub veel üle kahe tunni: alles 22.40 asume teele hotelli poole. Üle pooleteise tunni vältava sõidu ajal tukun, aga märkan siiski üht tuledemerd või -järve. Küllap on see Užice.

Kui olen hotelli jõudnult seljakotis kilest välja pudenenud ja parajat pahandust teinud viinamarjad, õigemini nüüd küll juba viinamarjapudru ära rookinud ning alles 1.30 voodisse saan, mõtlen, et vaatamata toredale hommikusele muuseumile polnud täna vist just reisi kõige huvitavam päev...

Et postitust mitte toriseval toonil lõpetada, panen siia kirja ka paar 9. augusti esimest käiku.

Magan taas üsna kenasti, maanteemüra veidi siiski eksitab. Pärast kella 8 käin söömas; väljasõit jäeti täna hilisemaks. Vahetan vastuvõtus 1800 denaari 15 euro vastu tagasi: pole eriti ette näha, et neid vaja läheks.

Kell 10 sõidame välja; jälle tuhisevad mööda imekenad vaated.

Sõita pole palju: veerand tunni pärast oleme 700 elanikuga Kremna külas.

Kohe küla keskel näitab viit kätte, kuhu minna: ikka Tarabićite juurde.

Silma hakkab komme riputada küla teadetetahvlile info kadunukeste kohta.

Meil tuleb üsna järsust künkast üles vantsida. Vägeva konstruktsiooniga värava taga ...

 

... on küll mitu maja, aga ei paista olema hingelistki. Ju ei peeta meid ettekuulutuste otsijateks. 19. sajandil elanud Miloš Tarabić ja tema vennapoeg Mitar olevat nimelt olnud vägevad selgeltnägijad: suurem osa nende ennustusi – sõdade, poliitika, õnnetuste, avastuste, haiguspuhangute ja mille iganes kohta – läinud täide. Mõlemad olid kirjaoskamatud, nende tulevikukajastused pannud kirja kohalik papp.

Pärast tulnud küll välja, et igast ennustusest olnud mitu erinevat varianti. Üleskirjutustel olevat kalduvus välja ilmuda ikka pärast seda, kui midagi on juba juhtunud. Uurijaile olla pakutud ka meeste oma käega kirjutatud käsikirju; meenutame, et tegemist oli kirjaoskamatute prohvetitega...

Kust ja kuidas Oti väljendust mööda „Serbia üks põhilisi kodumaiseid paranähtusi“ alguse sai, on raske taibata. „Tagantjärele etteennustajate“ mälestuseks ehitatud kompleks on kitširohke, aga vähemalt vaated on siit kenad.

Järgmine üllatus on hoopis tõsisemat laadi, ehkki näib alul pigem hästi valitud mänguasjade komplektina. See on Šargan Vitasi raudteejaam.

Kõik tundub kuidagi seikluspargi moodi klanituna, ...

... Lego-tunnet soodustab ilmselt vastvalminud sild ...

... ja parajasti remonditav õigeusukirik.

Aga pole need mänguasjad ühti: raudteemehed on jaamas ametis ...

... ning parajasti saabub jaama rong Bosnia Serblaste vabariigist.

Raudtee nimi on Šarganska osmica ehk Šargani Kaheksa ja see on kitsarööpmeline muuseumraudtee, mis ühendab Mokra Gora küla Šargan Vitasi jaamaga. Paar aastat tagasi valmis lisalõik Višegradi, Bosnia Serblaste vabariiki.

Käimas on veel üks pikendustöö: üle Kremna Užiceni.

Kõik on nagu korralikus rongis ikka: ka restoranvagun, ...

... mis seestpoolt näeb välja selline.

Ja pärast sõidame üle Šarganska osmica ülesõidu.

Vana auruvedurgi vist veel töötab.

Kuni 1974. aastani oli see 760 mm rööpavahega tee tähtis ühendus Sarajevo ja Belgradi vahel. Aastatel 1999–2003 ehitasid Serbia turismiministeerium ja toonane Jugoslaavia riigiraudtee JŽ, praegune Serbia raudtee, Železnice Srbije, teelõigu üle Šargani kuru. (foto: Herbert Ortner / Wikimedia).

Töö initsiaator oli ei keegi muu, kui kuulus filmimees Emir Kusturica, kelle kodulinn Drvengrad on Mokra Gora jaama lähedal

Just Kusturica Drvengrad on ka meie järgmine sihtkoht.