Kolmenimemees: Meelespeakevade nädal iidses Hajastanis, VIII. Veel paar pühapaika: klooster ja paganate tempel

Geghardi kloostrisse jõuame 11.10 paiku, aega ringi vaadata on ligi tund. Ahhetama võtab juba koht ise.

Mitte just teab mis avaras parklas on juba üsna rohkelt masinaid, platsi servadesse on ennast mahutanud mitut sorti kaubaga naised, põhiliselt müüakse maiustusi ja muud söödavat, seal hulgas uhkete Prošjani vürstisuguvõsa vappidega lavašši, ning suveniire, ...

... ent ei puudu ka pärjaga härra, kel pakkuda lillekimpe, mis, tundub, huvitavad Lilitit.

Sissepääsuteel musitseerib rahvapillitrio: kaks dudukki ja trumm. Vikipeedia kirjutab, et muusikud mängivad turistide saabudes mõne sekundi ilmselt lootuses esineda pikemalt juba raha eest. Palake on põgus tõesti.

Sama tee ääres hakkavad juba silma ka esimesed hatškarid.

Lugeda saab esimest teabetahvlit, kloostri siseõuel on neid veel mitu.

Sellel esimesel on kloostri skeem ja üldine info – lausa viies keeles. Teen sellest ligikaudse tõlke:

Kloostri asutamise täpne aeg on teadmata, aga ilmselt peeti siinsete lätete juures, eriti ühel koobast voolaval allikal, riitusi ka kristluse-eelsel ajal.

Pärimuse järgi asutas kloostri 4. sajandi alul Gregorius Valgustaja; siis oli pühapaiga nimi Aijrivank ehk Koopaklooster. Gregoriuse järel arendas kloostrit olulisel määral edasi armeenia tähestiku leiutamise aegne katoolikos Püha Sahak Partev. Toonane kloostri olustik oli ülimalt askeetlik: mungad elasid koobastes, millest mõnelegi pääses ligi ainult redeli või köie abil. Arvatakse, et Gregoriuski elas siin ühes koopas.

Ent ajaloolaste arvates oli peale nende tagasihoidlike elupaikade kloostris ka mitu kirikut, korralikud elu- ja ametiruumid, sh käsikirjade hoidla, seminariruumid, muusikaakadeemia ning majutusvõimalused palveränduritele.

Bagratuni dünastia valitsusajal 923. aastal ründasid kloostrit araablased ning kaliifi asevalitseja Armeenias Nasr rüüstas kloostri. Kaotsi läks lugematu hulk käsikirju. Klooster taastati ja ümbritseti kindlusemüüriga.

Kuigi seintes võib leida ka 1160ndatele viitavaid kirju, arvatakse siiski, et praegune klooster ehitati 13. sajandil, kui kuningas Orbeljan ja väejuhid vennad Zakarjanid vabastasid suure osa Armeenia kuningriigist, sh Geghardi kloostri Seldžuki türklaste käest.

Kloostri kõrgaeg oligi vürstide eestkoste all 13. sajandil, mil see oli tähtis palverännakute sihtkoht. Esmajoones käidi siin Püha Oda pärast, millega Rooma sõdur oli torganud risti löödud Jeesust. Just see reliikvia andis kloostrile praeguse nime – Geghardvank ehk Odaklooster. Teine tähtis reliikvia oli puutükk, mis väidetavalt pärines Noa laeva küljest.

Kloostrit on röövinud mongolid ja Tamerlani väed, raputanud 1127., 1679. ja 1840. aasta maavärinad, aga ikkagi on kompleks jälle üles ehitatud ja olnud mitme katoolikose residents.

Geghardi klooster koos Azati ülemjooksu oruga kanti UNESCO maailmapärandi loendisse aastal 2000.

Mõnigi hatškar on raiutud otse kaljusse.

Sissepääsu lähedal on kaljuseinas mõned süvendid, mille pihta visatakse kive: kui tabad, läheb su soov täide.

Kloostri juurde viib ülesmäge munakivi-
sillutisega tee.

Kloostri värav väljast- ...

... ja seestpoolt. 12.–13. sajandi kindlusemüür ümbritseb territooriumi kolmest küljest, neljandast pakub kaitset kaljusein.

Astume läbi värava siseõue.

Klooster on väga iseäralik: osa ruume on tervenisti kaljust välja raiutud, teised kividest üles laotud nagu majad ikka, kolmandad osalt kaljusse raiutud ja osalt ehitatud.
Perimeetrit ääristavaid hooneid, kus elu- ja teenindusruumid, on korduvalt ümber ehitatud kohati lausa vundamendist alates, näiteks 17. sajandil ning 1968—1971.

Siseõuel on veel mitu teabetahvlit, kus kirjeldused mitme üksikhoone kohta. Palju ruume siin kobaras koos on, ei oska isegi öelda; ainuüksi kirikuid on mitu. 13. sajandil oli kompleks olnud tuntud kui seitsme kiriku klooster või neljakümne altari klooster. Praegu täidab klooster esmajoones turistlikku funktsiooni, aga on üksiti kohaliku rahva jaoks ka jumalateenistuste paik.

Müüri kohal on näha kaks rida mesipuid, ...

... millest rühmakaaslasel Antsul on hoopis parem foto. Antsu fotod ongi minu omadest suurusjärgu jagu paremad ja mõnda neist kasutan ka edaspidi.

Edasi läheb kirjatöö minu jaoks üsna keeruliseks: pilte on palju, üleskirjutusi aga napilt ja nii pole ma sugugi kindel, kus üks või teine kaader on klõpsatud ja mis sel täpselt peal on. Püüan mingi valiku siiski teha ja leida veebist tugipunkte.

Näiteks olen kusagil üles võtnud sellise eseme, mille kohta ei leia ma mingeid viiteid ei oma märkmikust ega ka internetist. Julgen kummatigi arvata, et see on kuidagi seotud kloostrile nime andnud reliikvia Püha Odaga.

Johannese evangeeliumis (19:31–37) on kirjas, kuidas kontrollimaks, kas risti löödud Jeesus on juba surnud, torkas üks rooma sõdur ristilöödu külge oma oda. Piiblivälistes tekstidest on meest mainitud ka nimepidi: see olnud tsentuurio Longinus; selle järgi on oda ladina keeles nimetatud ka Lancea Longini ehk Longinuse oda. Legend jutustab, et haavast purskunud vee ja vere segu oli pritsinud tsentuuriole silma ja ravinud ta terveks varem vaevanud silmahaigusest. Selle ime tõttu hakkas Longinus kristlaseks ja ta hoidis oda alles. Lõpuks suri mees Kappadokias märtrisurma.

13. sajandi armeenia käsikiri kinnitab, et oda tõi Armeeniasse apostel Thaddeus, kes siin koos apostel Bartholomeusega jumalateenistusi läbi viis. Pärast Thaddeusi surma hoiti oda tema hauale rajatud kirikus, 13. sajandi lõpul anti aga Aijrivanki kloostrile, mis nimetati seejärel ümber Geghardiks. Praegu säilitatakse oda Armeenia kiriku keskuses Edžmiatsinis.

Armeenia odal on ka „konkurente“, mille hoidjad küll sama kindlalt ei väida, et tegemist on just selle „õige“ odaga: üht hoitakse Vatikanis, teist Viinis Schatzkammeris (mööndes, et see on oda, mille sisse on sepistatud üks Jeesuse ristinaeltest...) ja kolmandat Poolas Krakówis; see viimane olevat Viini oda koopia – lastud teha algse oda väikese killu ümber. Armeenlased tunduvad aga olema kindlad, et originaaloda on tõesti nende käes. See, mis fotol, on küllap siis võimalikult täpne koopia, igatahes näeb ta üsna selle oda moodi välja küll, mis hoiul Edžmiatsinis.

12. sajandil olid kloostrile kingitud ka apostlite Andrease ja Johannese reliikviad ja seda enam oli siia asja palveränduritel.

Kaunistatud kaareväli ehk tümpanon ukse kohal, kust esmalt sisse astume: mustri moodustab keerukas taimeornament. Peent kivinikerdust on ses kompleksis mujalgi rohkesti. Sissekäik viib katedraali (kat’oghike) kõrvalruumi (gavit’isse) – ei söanda seda tõlkida käärkambriks, sest ruumi on seal katedraalist endast tublisti rohkem. Gavit on ehitatud aastail 1215–1225.

Pimedavõitu pilt, aga siiski on näha gavit’i sisemus. Neli massiivset sammast hoiavad üleval kivikatust valgustusauguga keskel. Ruum oli kasutusel koolitus- ja koosolekupaigana, samuti võeti siin vastu palverändureid ja külalisi.

See kuppel peaks olema juba katedraali, kat’oghike oma.

Just katedraali kohta käib enne juba kirja pandud tõik, et ehkki seinas leidub ka viiteid 1160ndatele aastatele, on kirik ehitatud siiski 1215. aastal Gruusi kuninganna Tamari väejuhtide vendade Zakare ja Ivane Zakarjan-Mkhargrzeli vürstiperekonna esindajate eestkoste all, kui suurem osa Armeeniat oli türklaste alt vabastatud. Ivane Zakarjan sai kloostri koos suure hulga muude maa-aladega tänuks vapruse eest lahinguis. Ta müüs kloostri edasi oma vasallile Hahbakjanile Prošjanide suguvõsast, kes laiendas kloostrit ja laskis rajada kaljukirikuid. Just Prošjanide ajal ehitati välja kloostri irrigatsioonisüsteem, kaunistati kirikud raidornamentide ja hatškaritega ning raiuti kaljusse ülemine hauakamber.

Üks katedraali sein on kalju. Omal ajal ehtisid katedraali seinu freskod, mille fragmente olevat praegugi võimalik märgata.

Peaaltar …

... ja ühe kabeli altar.

Hiljem saan pildile katedraali välivaate.

Mul on tegelikult foto ka katedraali uhkest uksest, aga paraku pole see pilt suurem asi, seepärast võtan hoopis parema veebist (foto: Roger Zenner / Wikimedia). Siin on tümpanoni ornamentidel granaatõuna ja viinapuu oksad, kaare ja välisraami vahel aga tuvid.

Ukse kohale on raiutud härga ründav lõvi, sümbol Ivane Zakarjani vapilt.

Gavit’i sissepääsust veidi vasakul on veel üks ukseava.
See viib 1240ndatel aastatel kaljusse raiutud avazan’i, basseinikirikusse, mis väidetavasti on just samas koopas, kus juba paganlikke riitusi peeti.

Üks neiu ammutab väiksemas orvas asuvast pühast allikast parajasti vett, teine püüab ta telefoniga pildile.

Sama koridori teises harus on hoopis avaram ruum, millele raiutud omapärane stalaktiite meenutav võlv. Kusagil selle ruumi seintes on kiri, mis annab teada pühakoja loonud arhitekti nime: Galdzak.

Kõige täiuslikumad kivisse raiutud kaunistused on vist siiski Prošjanide hauakambris, kuhu pääseb nii gavit’ist kui ka katedraalist.

See on kaljusse raiutud aastal 1283, tegijaks arvatavasti seesama Galdzak. Sügavate reljeefidega on nii kuppellagi …

… kui ka kõik seinad.

Põhjaseinal kaarsissekäigu ja Prošjanide haudade kohal on jäära pea ketiga hammaste vahel. Keti kummassegi otsa on kaela pidi aheldatud lõvid. Lõvide sabatuttide asemel on draakonite pead. Lõvide vahel, keti all, on aga poolavatud tiibadega kotkas tallega küünistes. Kõik see kokku peaks olema Prošjani vürstisuguvõsa vapp; lõvi ja lammas olid ka Bagratunide suguvõsa vapil; Prošjanid olid Bagratunidega Orbeljanide ja Zakarjanide kaudu suguluses.

Idaseinal on väiksesse kabelisse viiva käigu kohal on reljeefne rist. Selle vasaku haara all oleva ukse kohale on kaljusse raiutud väikesed Püha Peetruse ja Pauluse (Pogosi) kujud, ...

… parempoolse portaali ülaservas aga sireenid – harpüia-taolised fantaasialinnud kroonitud naisepeaga. Lilit ütleb, et sireenid sümboliseerivad paradiisi.

Veel üks seinale raiutud rist.

Ülemise korruse kaljusse raiutud kiriku ehk džamatun’i juurde viib väljast eraldi trepp.

Seinal olev kiri kinnitab, et see ruum, algselt Prošjani vürsti Papaki ja tema kaasa Ruzukani hauakamber, on kaljusse raiutud aastal 1288. Kirik tõuseb esile erakordse akustika tõttu, mis sobivat eriti hästi Armeenia kiriklikele lauludele šarakanidele ja seetõttu käivad koorid siin laulmas. Meilgi õnnestub kuulda kaht-kolme esitust.

Geghard oli muu hulgas laialt tuntud ka oma muusikakooli poolest. 8. sajandil tegutses siin teiste heliloojate kõrval naine nimega Sahakadukht. Toona ei tohtinud mungad naisi näha, Sahakadukht oli aga nii kuulus, et sai eriloa õpetada – kardina taha peitunult...

Kuulajad. Lilit ütleb pärast, et kusagil nurgas olevat auk, mille otstarbeks peetavat just seda, et nii kandub laul ka esimese korruse kirikusse ja gavit’isse. Mina ei oska seda paraku tähele panna.

Lauljad liiguvad kui jooksval lindil: üks rühm parajasti laulab, järgmine on väljas juba oma korda ootamas.

Antsul õnnestus lauljatestki saada hoopis parem pilt kui minul.

Kirikusse viiva käigugi seinal on mitu varianti hatškareid.

Lilit räägib, et kuna Jeesuse ristilöömise ajal oli teatavasti pikalt kestnud päikesevarjutus, on hatškaritel tihti kujutatud taevakehi.

Ruume on kompleksis veel ja veel ...

... ning päris kõiki üle vaadata ei jõuagi.

Mõned detailid veel: kaunistus ...

... ja päikesekell katedraali seinal.

Gavit’i rohkete kaunistustega ...

... ja katedraali kaheksakant tornitrummel.

Janu allikal: esmalt joob õeke, siis suur vend ...

... ja lõpuks väikeveli.

Kompleksi idamüüri taga ...

... orus voolab oja, mis küllap suubub Azati jõkke – selle jõe vägevas orus me ju oleme.

Üle voolu viib kaarsild.

Ent ongi aeg parklasse laskuda.

Ärinaistel, paistab, pole kundede rohkuse üle hetkel põhjust hõisata.

Paar minutit pärast keskpäeva oleme taas bussis ja sõita on vaid mõni kilomeeter. Päris kindel ma pole, aga mõnda aega kulgeme vist mööda sama teed, kust tulime. Lilit jõuab sõidul rääkida Armeenia looduskaitsealadest, sest neist ühele oleme parajasti teel.

Ilmselt on siinne kaitsealade klassifikatsioon teistsugune, kui meie oleme harjunud; vene keelest toortõlgituna on jaotus kinnised ja avatud kaitsealad; esimesed siis küllap need, mille kohta inglise keeles öeldakse state preserve: sinna minekuks peab olema looduskaitseministeeriumi või kaitseala juhataja luba. Neid olevat Armeenias kolm: Khosrovi kaitseala ehk Khosrovi mets, kuhu oleme praegu suundume, Erebuni kaitseala Jerevani külje all, kus kasvab looduslik nisu ja teised tänapäeva kultuurteraviljade eelkäijad, ning Šikahoghi kaitseala Armeenia lõunapoolseimas marz’is Sjunikhis, kus kaitstakse esmajoones plaataneid.

Khosrovi mets öeldakse olevat üks maailma vanimaid: kuningas Khosrov Kotak (Väike), mitu korda jutuks olnud Tiridates III poeg, laskis sinna mäenõlvadele oma võimu ajal aastail 330–339 istutada metsa, et jahti pidada ja militaarharjutusi teha (Lilit torkab vahele, et muistsetel valitsejatel oligi kolme lemmiktegevust: jaht, sõjad ja haarem). Peale kauni looduse – metsade, mägede ja jõgede – on seal ka mitmeid arhitektuurimälestisi. Kaitseala on ligi 240-ruutkilomeetrine ning liigirikka elustikuga.

Mõne minutiga jõuame Garni külla, sealt pöörame vasakule ja sõidame päris Azati vägeva jõeoru servale.

Siit avanevadki uhked vaated jutuks olnud kaitsealale.

Kohe parkla servas on vanas kindlusemüüris värav. Kuni Lilit piletikioski juures sissepääsu lunastab, ...

... on meil aega kivilahma-
katega sillutatud platsil veidi ringi vaadata.

Muidugi ei puudu siingi kohalike hõrgutistega müügiletid.

Nõlval hakkab silma tavern, ...

... mille õues igasuguseid rahvuslikus stiilis anumaid.

Teabetahvli teksti üle lugeda ei jõua, küll ta aga kodutööks üles võtta.

Teen sellest tekstist jälle vaba kokkuvõtte:

28 km Jerevanist ida pool, maalilisel kolmnurksel platool Geghami aheliku jalamil Azati jõe paremkaldal asuv Garni on üks vanimaid Armeenia asulaid.

Kindlusele on nime andnud siin 8. sajandil eKr elanud Giarnjani hõim. Väljakaevamised annavad tunnistust, et paik oli asustatud 4. aastatuhande lõpust eKr kuni keskaja lõpuni. 13.–17. sajandil sai kindlus kannatada korduvates sissetungikatsetes ja kukkus 1679. aasta maavärina tulemusena lõplikult kokku. Alles poolteist sajandit hiljem, pärast Vene-Pärsia ja Vene-Türgi sõdasid taastasid hüljatud ja lõhutud asula 1830ndatel siia Pärsia Maku piirkonnast põgenenud armeenlased.

Mälestise moodustavad kindlusseinad, Mitra (Mihri) tempel, ilmalikud rajatised, sh kuninga saun, draakoni-(Višnapi-)kivi, 8. sajandi kiriku vundament jm.

Nüüdis-Garni on suur ja jõukas asula 5875 hektaril, kus elab umbes 8000 inimest.

Värav ka teisest küljest vaadatuna.

Kahe meetri paksust müüri olevat 3,5-hektarise platoo kaitseks olnud 350 meetrit, tornide kõrgus küündinud 20 meetrini.

Kuristiku poolt polnud müüri muidugi vaja.

Järgmine lähemat uurimist vajav mälestis on kirjadega kivi, ...

... Lilit seletab lähemalt.

Just sellele kivile kreeka tähtedega raiutud tekst on põhiline lähtepunkt Garni templi ehitamisaja määratlemiseks. Keskaegne ajaloolane Movses Khorenatsi, keda oleme paar korda ennegi maininud, on arvanud, et kiri pärineb Tiridates III-lt, aga mõnekümnel viimasel aastal seostatakse kirja pigem hoopis varasema 77. aastaga ehk kuningas Tiridates I valitsusaja 11. aastaga. Kiri kivil kinnitab nimelt, et (tõlge on poolik ja vaba) Päikesejumal, Suur-Armeenia võitmatu kuningas Tiridates ehitas templi ja vallutamatu kindluse oma valitsemise 11. aastal.

77. aasta pakkus ehitusaastana välja arhitektuuriajaloolane Aleksander Sahinjan (1910–1982) ja vähemalt Armeenias on see mõte leidnud üldise toetuse. Loogika lähtub sellest, et Tiridates käis 66 AD Roomas, kus keiser Nero kroonis ta Armeenia kuningaks. Nerolt saadud raha abil taastas Tiridates I Artaxata ehk Artašati linna, aga ka Garni kindluse ja ehitas just siis ka templi. Arvatakse, et tempel oli pühitsetud päikesejumal Mitrale ehk Mihrile, keda Tiridates nagu mitmed teisedki Armeenia monarhid pidas oma patrooniks.

On ka n.ö konkureerivaid teooriaid, sh selline, et Garni rajatis polnudki tempel, vaid hoopis haud, mis ehitatud millalgi 2. sajandi lõpuveerandil.

Templi juurde viib lai basaltlahma-
katest tee, ...

... ääres koduselt tuttavana tunduvad rõõmsad õied.

See ta siis ongi: Garni Mitra tempel. Kirjas on ikka, et Mitra on päikesejumal, Lilit lisab juurde – ka õigluse, vande ja lepingu jumal. Tasub üle rõhutada, et tempel on paganlik, kristluse-eelne. Selliseid Rooma-perioodi klassikalises kreeka stiilis mälestisi Armeenias rohkem pole.

Seinad on rajatud basaltplokkidest kuivlaoga, mörti kasutamata. Kivid kinnitati nii vertikaalselt kui ka horisontaalselt üksteise külge raudkobadega, kinnitusaukudesse valati pliid. Arhitektuurselt on rajatis sammastega ümbritsetud kreeka tempel ehk peripteer.

Mis seal salata: kurvastan jälle oma olematu pildistamis- ja kadreerimisoskuse üle. Mäletan küll: ma ei tahtnud, et fotodele jääks rohkesti inimesi – aga neid oli kogu aeg üsna palju – ja nii pole mul ühtegi pilti, kus tempel oleks korralikult üleni peal.

Tuleb jälle pöörduda põhjatu varaaugu Vikipeedia poole – sel pildil on kõik vajalik näha (foto:Vahag851/Wikimedia). Kogu fassaadi laiuses on templi ees 9-astmeline trepp; astme kõrgus on 30 sentimeetrit – ebamugavalt kõrge. On väidetud, et selline tavatu kõrgus on astmetele antud sooviga muuta templisse siseneja eriti alandlikuks.

Ka astmete arvul on oma tähendus. Mütoloogias on kolm ja kuus pühad, üheksa ehk kolm korda kolm eriti püha arv; neid arve või nende kombinatsioone võib sellistes ehitistes ikka ja jälle kohata.

Üks templi struktuuri interpreteeringuid peab seda ilmaruumi mudeliks, kus maagiline arv astmeid viib kõrgemale platvormile ehk taevasse, 24 sammast kujutavad aure ning katus taeva kuplit.

Trepi kummaski otsas on pjedestaalide külgedel ühele põlvele toetuvad atlandid, kellest läänepoolne vaatab lääne, idapoolne itta. Arvatakse, et pjedestaalidel võisid olla ohverduskohad.

Templi vaade idaküljelt.

Olen unustanud lähemale suumida templi kaunistusi; eks needki tule siis internetist üles otsida (foto: Armen Manukov / Wikimedia). Sammaste kapiteelid on kaunistatud ellipsikujuliste ornamentidega, karniisil näeb lõvipäid, palmi ja akantuse lehti.

Ühe argumendina selle poolt, et tegemist pole tegelikult templiga, vaid see on üliku haud, tuuakse välja, et kui Armeenia võttis 4. sajandil vastu kristluse, hävitati üksiti kõik paganlikud pühapaigad, siinsest ehitisest sai mõningaste ümberehitustega aga Tiridates III õe Khosrovidukhti suveresidents.

Aja jooksul sai ehitis siiski mitmetes vaenulikes rünnetes tugevasti kannatada ja 1679. aasta maavärinas kukkus päris kokku. Internetist leian foto templi varemetest 20. sajandi alguses (foto: Josef Strzygowski / Wikimedia; sealne allaiks Strzygowski, Josef (1918). Die Baukunst der Armenier und Europa. Vienna, vol. 1 p. 13).

Euroopa rändurid hakkasid korratult mööda platood laiali lebavatest templi detailidest ja rusudest kirjutama juba 17. sajandil; 19. sajandil öeldi välja mõte, et ehitis tuleks taas üles ehitada – kas Garnis või kusagil mujal. Viidi läbi mitmeid uuringuid, väga põhjalikud väljakaevamised võeti ette 1949. aastal. Taastamise idee hakkas tegudeni jõudma siiski alles 1960ndatel – pärast Armeenia NSV valitsuse sellekohast otsust. Kogutud materjalide põhjal koostas juba mainitud arhitektuuriajaloolane Aleksander Sahinjan 1968. aastal mälestise rekonstrueerimise projekti ja see viidi aastail 1968–76 ellu. Tempel on peaaegu täielikult üles laotud originaalkividest, puuduvate osade asemele pandi töötlemata kivid, mis tänu sellele hästi eristuvad.

Praegu on Garni tempel Armeenia üks tähtsamaid turismiobjekte, kuulub koos Geghardi kloostri ning Azati oru ja selle arhitektuursete mälestistega UNESCO maailmapärandi loendisse, aga on üksiti ka Armeenias tärganud neopaganismi keskus. Uuspaganaid pole mägede maal küll kuigi palju, aga 1990ndatest alates käivad nad aastast aastasse Garnis oma riitusi läbi viimas. Tähtsaimad päevad on 21. märts ehk paganlik uusaasta ning suvine liikuv veepüha Vardavar (tänavu 12. juulil). Vahel on templi ees platsil korraldatud ka kontserte.

Templi lagigi on rikkalikult kaunistatud (foto: Elegant's/Wikimedia).

Templi altar. Arvatakse, et templi sees võis olla pulliga võitleva Mitra kuju: mingeid selle viitavaid tükke on väljakaevamistel leitud.

Siingi saame kuulda dudukimuusikat. Mees mängib minu arvates suurepäraselt.

Lilit räägib, et selline pill valmistatakse aprikoosipuu puidust.

Muidugi ei maksa templi juures olles unustada ka vahepeal üle piirde piiluda: ...

... vaated on tõesti võimsad.

Fotod mälestuseks: ilmselt on naised esiplaanil iraanlannad.

Nagu enne juba mainitud, on sel territooriumil muudegi ehitiste varemeid. Templist lääne pool paiknes palee, mis oli üle 40 meetri pikk ja umbes 15 meetrit lai.

Osalt on palee varemed jäänud 7.–9. sajandi Püha Sioni kiriku alla.

Viimase alusmüürid on taastatud, nii et veidi kõrgemalt on ümmarguse kiriku põhiplaan aimatav (foto: Armen Manukov / Wikimedia).

Templist mõnikümmend meetrit loodes on hoolikalt konserveeritud kuningliku sauna varemed. Lilit näeb tükk vaeva, et meid ka sauna sisse viia: keegi on võtme valesse paika pannud või kaasa võtnud. Lõpuks siiski leidub varuvõti ...

... ja Lilit saab selgitada, mis ja kus miski on ning kuidas see kõik töötas.

Saunas on kõrvuti neli ruumi ja kütteks kasutati antiikajal leiutatud õhkküttesüsteemi ehk hüpokausti. Ülemist põrandat hoiavad üleval postikesed, mis laotud põletatud ümartellistest. Katlamajast tulnud kuum õhk ja suits juhiti esmalt kuumaveeruumi all, siis veidi jahtunult jõudis ta soojendada leigeveeruumi ja lõpuks õige pisut ka veel külma veega kümblusruumi.

Eeskoja põrandat kaunistas mosaiik, mis kokku pandud Azati jõe orust korjatud 15 värvitooni kivikestest. Mosaiigil olid mereteemad ning kaks inimeselaadset mütoloogilist olendit: Ookean ja Meri. Ning nende kohale oli laotud kreekakeelne kiri „Tegime tööd, aga vastu ei saanud midagi“. Käib see nüüd jumalate või hoopis töömeeste kohta, seda pole paraku kelleltki küsida.

Ehitusviisi ja mosaiiki analüüsides on asjatundjad pakkunud, et saun on ehitatud 3. sajandi lõpus.