Meelespeakevade nädal iidses Hajastanis, XI. Sevani ääres

Nagu eelmise postituse lõpul vihjasin, teeme peatuse Koriuni tänava postkontori juures: paaril abielupaaril on ka kaardid postitusvalmis. Kogemata juhtun kella vaatama ja saan teada, et kui jala kulus hotellist postkontorisse tulekuks 8 minutit, siis bussikesega sõidame 12 minutit ... Üks asi on tihe liiklus, teine aga hoopis pikem marsruut. Näiteks hotelli juurest Bagramjani avenüüle sõites ei saa kohe vasakule pöörata, vaid tuleb sõita paremale ja esimesel suuremal ristmikul tagasi pöörata.

Enne postituspeatust jõuab Lilit rääkida Jerevani ühistranspordist. Pilet maksvat 100 drami ehk siis umbes 19 senti. Varem olid Jerevanis ka trammid, nüüd enam mitte; busse ja trollibusse olen ka ise rohkesti näinud, aga sõita pole olnud põhjust proovida. Jerevanis tegutseb ka 1981. aastal tööle hakanud metroo, mis kannab nagu linna spordi- ja kontserdikeskuski 1999. aastal tapetud poliitiku Karen Demirtšjani nime. 13,4 km pikkusel liinil on praegu 10 töötavat jaama. Metrookasutus olevat suuresti vähenenud pärast seda, kui linnas hakkas tööle tihe minibusside võrgustik.

Sõidame linnast välja jälle mööda Abovjani tänavat. Lilit räägin tänasest programmist. Praegu oleme teel 1900 meetrit üle merepinna ehk Jerevanist 900 m kõrgemal paikneva üsna kopsaka Sevani järve poole. Siis ootab ees kliimaravikuurort Dilidžan, kus vaatame näiteks Mimino mälestussammast, ja lõpuks tõuseme Idževani lähedal umbes 1400 m kõrgusel paiknevasse Apaga mägikuurorti, kus oleme kaks järgmist ööd.

9.25 olen bussiaknast pildistanud sellist vägevat arendust; ei oskagi öelda, on see veel Jerevani piires. Pildi paremas allnurgas paistab olema jalgpallistaadion.

Mingil hetkel juhib Lilit tähelepanu teest vasakul paiknevale üüratule lossile, mis kuulub ikka jälle NOY bränditehase, Abovjani Kotajkhi õllekoja ja kes teab mille kõige veel omanikule Gagik Tsarukjanile. „Kõik suur ümberringi on Tsarukjani oma,“ viskab Lilit nalja, milles ilmselt tubli annus tõtt. Minul jääb see „tagasihoidlik ühepereelamu“ seekord nägemata, aga veebist leian foto (foto: Arshavir/Wikimedia).

Vähe sellest: samal veebilehel on ka teine, vist veel suurem loss, mille Gagik oli lasknud ehitada oma pojale ja mis asub kohe naabruse. Koht, kus need hooned asuvad, pole tegelikult enam Jerevan, vaid selle põhjaservast algav suur küla nimega Arinž.

Lilit räägib Armeenia väga selgelt väljendunud vertikaalsetest kliimavöönditest ning sellest, et mäeahelikega eraldatud regioonid on väga erinevad. On kohti, kus talvel on väga külm. Venekeelsest Vikipeediast leian, et Armeenia kuumarekord on +43,8°C, mõõdetud Megris 2011. aasta juulis, külmarekord aga lausa –42°C (1961. aasta talvel Ašotski mägikülas). Aasta keskmine temperatuur on 5,5°C, aastased sademehulgad varieeruvad Megri 259 mm ja Aragatsi 1065 mm vahel.

Veel Liliti juttudest:

NL ajal oli Armeenia tööstustasemelt Vene föderatsiooni ja Valgevene järel kolmandal kohal. NL lagunemisega tootmisahelad katkesid ning tehased seisavad või on hoopis väiksema tootmismahu peale üle läinud. Näiteks kunagises kristallitehases toodetakse nüüd pudeleid, kunagises masinaehitustehases armatuuri raudbetooni jaoks.

Tööstuse langusega sai majanduses suurima osakaalu põllumajandus: praegu on seal hõivatud 40% töötajaist.

10.40 paiku teeme peatuse karjääri juures, kus kaevandatakse obsidiaani, mida rahvas Liliti väitel kutsuvat „saatana küünteks“, küllap sellepärast, et annab purustamisel väga teravaid kilde. Lilit ütleb, et tegemist on poolvääriskiviga, aga see pole vist siiski päris õige. Obsidiaan on vulkaanilise tekkega klaas, mineraalidest eristab teda esmajoones see, et puudub kristallstruktuur ja keemiline koostis võib tugevalt varieeruda, aga on küllaltki lähedane vulkaanilise kivimi rüoliidiga.

Seltskond valib kõikjal vedelevate tükikeste seast entusiastlikult ilusamaid; pistan minagi mõne killu taskusse – need samad, mis siin fotol.

Obsidiaan pole mulle uudis: 2007. aastal Islandil matkasime Landmanna-
laugaril muu hulgas ka maastikus, mis lausa sätendas rohkest obsidiaanist. Pealegi oli mu Ameerikas elava onutütre kadunud mees kirglik harrastusarheoloog, kes huvitus esmajoones just nimelt sellest, kuidas ürginimesed obsidiaanist tööriistu valmistasid. Õppis ka ise igasuguseid ürgseid nippe ja käis, rasked kivimikohvrid kaasas, koguni Tartu arheoloogiatudengitele neid nippe õpetamas.

Seepärast pole ehk patt, et uurin obsidiaanist rohkem karjääri kõrval tee ääres kasvavaid moone.

Edasi sõites lähebki jutt Armeenia maavaradele. Lilit ütleb, et põllumajanduse kõrval on nüüd just mäetööstus majanduse teine alussammas. Rohkesti kaevandatakse mõistagi mitmeid ehitusse sobivaid kivimeid, aga leidub ka palju väärtuslikumat. Välja veetakse vaske ja molübdeeni, esimene vasekaevandus hakanud tööle juba tsaariajal. Varem on Armeenias toodetud tsinki, pliid ja alumiiniumi, leitud on rauamaaki. Tähtis on vääriskivide, kulla ja hõbeda kaevandamine. Suurim kullaleiukoht olevat Sevani lähedal ja Liliti geoloogidest vanemad olid kunagi, kui ta oli veel väike tüdruk, just selle kullakaevanduse juures töötanud. Kaevandus oli müüdud esmalt indialastele, hiljem venelastele. Kulla leiukohti on ka Mägi-Karabahhis.

Armeenia lõunapooles asuvas Džermukis leidub omajagu vaske, nii rohelised kui ka geoloogid olevat aga selle kaevandamise vastu. Esimesed muretsevad rohkem ökoloogia, teised sealse mineraalvee pärast, mis olevat sama hea, kui Karlovy Varys leiduv. Üle 2000 meetri kõrgusel asuva kuurorti vee kuulsus (linna nimigi tähendab kuuma allikat) ulatub väga ammustesse aegadesse, NL ajal oli seal toodetud mineraalvesi üks hinnatumaid kogu riigis – mõjub hästi maole ja seedetraktile. Lilit kiidab ka kellegi ukrainlasest botaaniku rajatud aeda ses linnas, kus kasvavat ka puid, mis nii kõrgel mägedes kasvada ei tohiks, ning soovitab meil järgmisel Armeenia-reisil kindlasti Džermukis ära käia.

Kodus loen veebist juurde, et 2007. aastal on USA Armeenia saatkond tungivalt soovitanud Džermuki mineraalvett mitte juua, kuna see olevat liiga kõrge arseenisisaldusega. Armeenia uurivajakirjanike seltsi veebilehelt http://hetq.am/ võib aga lugeda, et sellel skandaalile vaatamata on USA nüüd 300 000 liitriga teine Armeenia mineraalvee väljavedaja. Kolmandal kohal on 250 000 liitriga Ukraina, esimene aga konkurentsitult, 10,5 miljoni liitri ehk 88 protsendiga kogu väljaveost Venemaa.

2013. aasta oli Armeenia mineraalveetootjaile rekordiline: 43,2 miljonit liitrit. Eelmine rekord, 35,8 miljonit, pärines 2008. aastast; 2009. aasta kriisi aegu kahanes see kolmandiku. Tootmisega tegeleb seitse kompaniid, oodata on selle sektori laienemist, sest varud on tohutud. Peale Džermuki on tähtsaimad leiukohad veel Bdžni, Arzni, Hankavan ja Dilidžan. Ka puhta joogivee varud on Armeenias väga suured.

Vast on huvitav teada sedagi, et maailmas tarbitakse aastas umbes 124 miljardit liitrit mineraalvett ehk 24 liitrit inimese kohta ja 7–8 protsendiga on see üks kõige kiiremini kasvavaid turge.

Jerevani-Sevani maantee on väga heas korras, eraldatud sõiduradadega. Mõlemal pool on näha lumiste tippudega mägesid. Ühele nõlvale on istutatud kuused, mis moodustavad nime Lenin... Pildistama ma siin paraku ei sattu ja nii on tagant järele üsna raske meenutada, milline see maastik päriselt oli.

Siinsetel maadel kasvavat kõige parem Armeenia kartul; kasvatatakse ka nisu ja kapsast ning veidi puuvilju. Populaarne kultuur on astelpaju, mille vilju korjatakse pärast esimesi külmi – siis on marjad magusamad. Põhiline tegevusala on järve ääres siiski kalapüük. See olevat üks Armeenia kõige kõrgema sündivusega kohti. Paraku tarvitatavat siin ka enim alkoholi, eelkõige juuakse viina. Paljud käivad siit Venemaale tööle.

Mõni minut pärast kell 11 suundub üks teeharu Hrazdani ja Tsaghkadzorisse, teelt on näha Hrazdani tsemenditehas. Tsaghkadzor on teadagi teine tähtis kuurort Džermuki kõrval, esmajoones talvine suusa-, aga ka vesiravikuurort. Nimi tähendavat muide lillede orgu või õitsevat orgu. Ühes esimestest postitustest oli vist juttu, et kasiinod viidi Jerevanist kuurortidesse; need olevat just Džermuk ja Tsaghkadzor. Mina mäletan Tsaghkadzori nime esmajoones seoses sellega, et sinna ehitati 1960ndatel ettevalmistuskeskus NL olümpiasportlastele; minu meelest käis seal treenimas ka eestlasi. 2007. aastal olevat kompleks jälle kenasti üles putitatud, nii et jaguvat treeninguvõimalusi lausa 35 spordiala harrastajatele. 1998–2008 võimul olnud iseseisva Armeenia teine president Robert Kotšarjan on suur suusahuviline ja tema ametis oleku ajal oli tublisti edasi arendatud just Tsaghkadzori suusavõimalusi. Lilit ütleb, et aastavahetusel vallutavat Tsaghkadzori tervenisti turistid Venemaalt ning mainib ka, et Armeenia vene vanausulised molokanid on kodupaikade mälestuseks istutanud selles kandis nõlvadele kaski.

11.10 sõidame mööda asulast, mis kannab nime Gagarin, ja 11.14 hakkab Sevan paistma.

 11.18 olen bussiaknast teinud sellise foto. Küllap on see mingi puhkekodu; täpsemalt paraku ei tea. Hiljem näeme sama hoonekolakat ka järve äärest mäelt.

Viimane osa teest kulgeb juba mööda kunagist järvepõhja ja pole just kiita kvaliteediga: sõidame poolsaarele, mis oli enne järvevee alandamist saar.

Mõni minut enne poolt kahtteist peatub meie bussike ...

... parklas järve ja poolsaarel kõrguva mäe vahel.

Viimasel on näha ülevaatamist ootavad ajaloo-objektid, mäe jalamil seisvas valges majas on restoran, kuhu täna lõunale läheme. Turiste pole just palju ringi liikumas, igasuguse kauba pakkujaid on see-eest hulgi.

Enne, kui vanu kirikuid vaatama ronime, käime ära järve ääres.

Möödume müügilettidest, kus igasuguse toidu- ja joogikraami ning kõikvõimalike suveniiride seas pakutakse ka kivimeid. Lilit uurib skeptiliselt rohekaid tükke, mida tutvustatakse kui kuukivi ja soovitab poolel häälel neid küll mitte osta: tema meelest olevat tegu klaasitehase praagiga... Noh, keegi meist ei osta vist ei neid ega muidki kive.

See on siis Sevan: Armeenia ja kogu Kaukaasia suurim järv. Lilit ütleb, et maailmas on vaid üks Sevanist suurem nii kõrgel mägedes asuv järv: kuulus Titicaca Peruu ja Boliivia piiril; see on küll palju kõrgemal – 3812 m ümp – ja ka palju suurem: 8372 km². Tektoonilise tekkega Sevan asub, nagu juba mainisin, 1900 m ümp, pindala on praegu 940 km² ja vesikond 5000 km²; vee hulk järves 34 km³. Veel arve Vikipeediast. Järve sisse voolab 28 jõge ja oja, välja ainult Hrazdan ehk Razdan. Vaid kümnendik sellest veest, mis järv püsivalt kaotab, voolab sealt välja, 90% aurustub.

Enne inimese järve ökosüsteemi drastiliselt muutnud sekkumist oli Sevani sügavus kuni 95 m, pindala 1360 km² ehk 5% Armeenia kogupinnast, maht 58 km³, perimeeter 260 km ning veepind 1916 m ümp.

Kunagine Suur-Armeenia sai uhkustada kolme suure järvega: peale Sevani veel Van ja Urmia; vahel kutsuti neid Armeenia meredeks. Vanist ja Urmiast on Armeenia ammugi ilma jäänud. Sevan on ajaloo jooksul kandnud mitut muud nime: Gegharkuni, Gegham, Lychnitis, Goktša. Praegune nimi tähendavat Musta Vani ja see olevat ühe versiooni kohaselt tulnud sellest, et ennemuiste tulnud armeenlased Vani äärest siia elama ja neile tundunud siinne vesi tume, lausa must, aga järv ise meenutanud siiski Vani. Nagu ikka, on järve nime päritolule ka teisi seletusi.

1910. aastal avaldas Soukias Manasserjan, üks neist inseneridest, kes oli ka Araali mere katastroofi põhjustanud projekti taga, uurimuse „Auruvad miljardid ja Vene kapitali stagnatsioon“, kus tegi ettepaneku vähendada järve sügavust 45 meetrini ning kasutada vett niisutuseks ja hüdroenergia tootmiseks. Stalini ajal tuldi välja veel ülbema kavaga: alandada vee pinda 55 meetrit ehk 5 meetrit Manasserjani ettepanekust rohkem, vähendada perimeetrit 80 km-ni ja mahtu kõigest 5 km³-ni. Juurde võidetud maapinnale taheti istutada pähklipuid ja tammesid; järve kavatseti introdutseerida uusi kalaliike ja suurendada kalasaaki kümme korda. Armeenia ülemnõukogu kiitis plaani kohaliku rahvaga arutamata heaks ja 1933 läks töö käima. Hrazdani sängi süvendati ning 40 meetrit allpool järve pinda hakati rajama tunnelit. II maailmasõda seiskas need tööd pikaks ajaks, nii et tunnel valmis alles 1949. Veetase hakkas langema üle meetri aastas.

Samasugust ökokatastroofi nagu Araali meres õnnestus Sevanil siiski vältida. Kui pärast Stalini surma muutus elu NL-s veidi vabamaks, sai hakata projekti ja selle tulemusi analüüsima ja ümber hindama. Pähklipuude ja tammede istutamine ning kalanduse teisendamine oli nurjunud. Moodustati Sevani komitee ülesandega kergitada järve pinda nii palju kui võimalik. Hrazdani hüdrojõujaamad otsustati asendada soojuselektrijaamadega. Lilit ütleb, et muutustele rajati teed üsna kaukaasiapärasel viisil: NL liider Hruštšov toodi kohale, söödeti ja joodeti teda ohjeldamatult, kuni mees süütaski plaanidele rohelise tule. 1962. aastal stabiliseerus veepind 18 meetrit allpool kunagist taset, aga kaks aastat hiljem algas eutroofse vetika õitseng.

1981. aastal valmis 49,3 kilomeetri pikkune tunnel, mis juhtis tublisti lõuna pool asuva Arpa jõe vett Ketšuti veehoidlast lõunarannikul asuva Artsvanisti lähedal Sevani järve. Veepind tõusis ainult poolteist meetrit, nii et rajada otsustati teinegi kanal. 21,7-kilomeetrisena kavandatud kanalist Vorotani jõest Ketšutisse sai NL kokkukukkumise ajaks valmis 18 km, siis algas Mägi-Karabahhi konflikt ja töö jäi seisma. Lõpetada õnnestus see alles 2004. aastal. Järve pind on nüüd stabiliseeritud 20 meetrit allpool esialgset ja on 940 km² suurune. 2012. aastal kinnitas Sevani komitee esimees, et 2001. aastast alates on vesi tõusnud 380 cm ja ulatab nüüd 1900,19 m ümp.

Selle jutu olen kokku kirjutanud põhiliselt Vikipeedia põhjal; toimunud ökoloogiliste muutuste ümberjutustamisega ei saa ma aga paraku hakkama; igatahes on väga negatiivseid mõjusid olnud nii vee-elustikule kui ka järve ümbritsevatele maadele, mis on kohati jäänud viljatuks, kohati soostunud. Aga keeruline oleks seda kõike ka tagasi pöörata, kasvõi juba seetõttu, et aastakümnetega on juurde tekkinud maale rajatud terveid asulaid ja teid ning kogu elukorraldus on kohandatud nende oludega. Sestap on juurdevoolukanal nüüd suletud. Raha ja jõudu kulutatakse praegu esmajoones selleks, et järve puhastada.

Muidugi on veetaseme alandamisest saati tõsiselt ohtu sattunud järve kalavarud. Siin elab endeemne liik sevani lõhe. Paraku toodi järve aga võõrliike, näiteks kokre ja peipsi siiga ja need pole kohalikele liikidele sugugi soodsalt mõjunud. Pealegi kaasnes järve veetaseme alanemisega ka jõesängide muutus, näiteks hakkas mitmel pool vohama taimestik ja lõhelised kaotasid oma kudemiskohad. Kõigele krooniks on rängalt mõjunud röövpüük. Teatud ajal, näiteks Karabahhi sõja ajal, oli kalavarude ülekasutus lausa vältimatu: just Sevan aitas siis täita toidulauda. On üsna tõenäoline, et sevani lõhe surebki ajaloolises kodujärves välja. 1970ndatel introdutseeriti teda aga Kirgiisiasse Õsõkköli (Issõk-Kuli) järve, sealse asurkonna seisund on hea ja nii on liigil suured lootused vähemalt võõrsil alles jääda.

Sevani kajakate kohta ütleb Lilit, et need on armeenia kajakad. Kontrollin kodus üle: osa süstemaatikuid peab neid tõesti omaette liigiks, osa hõbekajaka, osa lõuna-hõbekajaka alamliigiks.

Siis hakkame tasapisi mäkke ronima. Hakkab silma, et kevad on siin hoopis varasemas järgus, kui kilomeeter madalamal asuvas Jerevanis: puud pole veel päris lehes ...

... ja õitsevad varakevadised lilled. Lilit räägib, et Džermukis, mis on veel paarsada meetrit kõrgemal, olevat puud lehes üldse ainult kolm kuud.

Silma hakkab sama suur ehitis, mida linna sissesõidul teelt alt ülespoole pildistasin.

Aga ronida on veel, kokku loendan 232 astet.

Treppide kõrval on jälle uhked hatškarid.

Järve ümbritsevate mägede tipud ulatuvad 3000 meetrini.

Vaade poolsaare alguse poole ehk läände, ...

... asulale mäe jalamil, ...

... ida- ja ...

... põhjakaarde.

Veel viimane trepp ronida.

Sellegi kõrval on järjekordne suveniirilett.

Olemegi üleval. Vasakul on Püha Jumalaema kirik ehk Surp Astvatsatsin, paremal Pühade Apostlite kirik ehk Surp Arakelots. Viimase juures on näha ka kiriku eesruumi ehk gavit’i ja munkade elupaiga varemed.

Need on alles jäänud osa 9. sajandil asutatud Sevani kloostrist ehk Sevanavankist. Nagu juba öeldud, oli see toona saar, mis sai poolsaareks alles stalinlike ümberkujunduste aegu.

Mõnede pärimuste kohaselt oli saar kuni 8. sajandi lõpuni asustamata, teiste väitel paiknenud siin Gregorius Valgustaja erakla, mis maavärinas hävis. Siis saabusid mägisele maatükile mungad, kes ehitasid kabeli ja väikese elukongide kompleksi.

874. aastal asutasid kloostri kuningas Ašot I ja tema noorena leseks jäänud tütar Mariam, kes laskis rajada kolmest kirikust ja muudest ehitistest koosnenud kloostri oma abikaasa vürst Vasak Gaburi mälestuseks. Kloostris käisid sageli palverändurid, samuti oli see varjupaik ebasoosingusse sattunud Armeenia aadlimeestele. Saarel olnud ka Ašot I residents ja peakorter lahingus araablaste vastu.

Kaitselahingud olid munkade elu pärisosa 500 aastat kuni Armeenia jagamiseni pärslaste ja türklaste vahel. Siinsed mungad olid tuntud osavate ravitsejatena ning mõned järve ümber kasvavatel taimedel põhinenud rohud olevat siiani kasutusel. Klooster tegutses ka veel 20. sajandil; viimane munk lahkus 1930. Praegu hoiab kirikuid korras Armeenia kirik ja kasutab paika lähikonnas asuva vaimuliku seminari kuulajate suvebaasina.

Oleme nüüd kloostrimäe lael ja ...

... teabetahvli fotolt välja lõigatud kaardilt saab vaadata meie asupaika järve loodenurgast veidi lõuna pool asuval poolsaarel.

Kloostriga maaninast lõuna pool on teinegi, hoopis suurem poolsaar.

Majakobar tagaplaanil peaks olema Sevani linn, kes elab ligi 20 000 inimest.

Nii uhkes kohas tuleb ennast muidugi pildistada lasta, ...

... ise pildistan Lilitit.

Pühade Apostlite kiriku gavit’i ja ...

... kiriku enda seinte juurde on kogutud hulk hatškareid. Keskmine silmatorkav ristikivi on erilisest rohelisest tufi erimist.

Pühade Apostlite kirik on ehitatud jämeda töötlusega basaldist ja lihvitud tufist.

Selles kirikus on armeenia kirikutele üldse mitte omane 19. sajandist pärit ikonostaas –

... ilmne õigeusukiriku mõju.

Veel üks iseäralik kombinatsioon: ...

... 17. sajandi hatškar ...

... ja selle kohal kaasaegne maal apostlitest.

Lilit selgitab hatškari sümbolite tähendusi.

See on kiriku hindamatu väärtusega ukse koopia; originaali hoitakse muuseumis.

Lilit ütleb, et kiriku inimkujutistel võib märgata tugevaid araabia mõjutusi – pilusilmad, patsid jmt – ning lisab, et võib-olla tehti seda teadlikult, et muslimid loodut ei hävitaks.

Pühade Apostlite kirik vaadatud, kõnnime veidi poolsaare otsa poole. Lõunanõlval on kirjanike puhkekodu suur kompleks.

Ei ütleks, et laeva- või paadiliiklus oleks just tihe; mõni laevuke jääb siiski silma.

Tagasivaade kirikute poole. Tagaplaanil mäel kõrguvate antennide kohta ütleb Lilit, et need kuuluvad sõjaväele ja täidavad õhukaitse ülesandeid.

Mõned näited ka taimedest. Selle lillekese kohta ei oska ma midagi arvata, ...

... see aga võiks olla mingi mailane.

Lopsakate kaharate kasvude kohta ütleb Lilit, et neid tehakse sisse ja kuivatakse ning kasutatakse seedehädade leevenduseks.

Poolsaare ots on tugeva aiaga eraldatud: riigilipuga maja on Armeenia presidendi suveresidents.

Liliti kinnitusel elas enne Karabahhi konflikti Sevani ääres palju asereid, kes nüüd on muidugi ammugi lahkunud. Kõige hullem olnud toona armeenia-aseri sega-abielupaaridel; neil ei jäänud enamasti muud üle, kui minna elama hoopis Venemaale.

Aserbaidžaanis elanud armeenlased olid varem muutnud oma nimesid, et saada paremaid töökohti; Lilit toob näiteks Kasparjan-Kasparovi (küllap käib see Garri Kasparovi armeenlannast ema kohta; mehe enda sünnijärgne nimi on ju hoopis Garik Vainštein – isa oli tal juut). Nüüd selles riigis armeenlasi ilmselt enam ei ela. Ühe näite hoopis mujal töötavaist ja uue nime saanud Aserbaidžaani armeenlastest ütleb Lilit veel: Ukraina siseministri Arsen Avakovi pere nimi oli kunagi Avagjan...

Pilk järve loodesopile.

Idakalda lumised mäed. Kusagil selles järveosas peaks olema ka sügavaim koht: 99 meetrit.

Suumin veidi lähemale järgmise poolsaare. Sellel tundub olema mingi veesilm.

On aeg minna kirikute juurde tagasi. Riietus reedab, et siin pole kaugeltki sama soe kui Jerevanis.

Tee järve põhjaotsa poole kulgeb päris kalda ääres.

Siin künkal on lehed puudel-põõsastel veel väiksemad kui all järve ääres.

Järjekordne hatškar.

Suundume nüüd tagapool, paremat kätt olevasse Püha Jumalaema kirikusse.

Siin on altar tavapärasem kui Pühade Apostlite pühakojas.

Üks pühapildinäide samast kirikust.

Viimane allavaade, ...

... siis hakkame laskuma. Hästi hakkab silma tee, ...

... mida mööda suurelt maanteelt poolsaarele sõitsime. Nii üks kui ka teine kulgevad endisel järvepõhjal.

Turiste on vahepeal tublisti juurde tulnud ...

... ja treppide serva on toodud veel rohkem müügilette.

Käsitöömeister teeb kivinikerdusi otse leti juures.

Lai valik teenuseid: kui soovite, tehakse teist portree, kui soovite, saate tuvi lendu lasta.

Kui kell 13 alla tagasi jõuame, tunnen, et selg on üsna hell ja jalg tikub alt kaduma, ning mõtlen, et ehk oleksin pidanud nagu Lii jätma mäel käimata. Aga kindlasti oleks pärast kahju olnud... Meil on nüüd kuni lõunasöögini tund vaba aega. Annan endale väheke puhkust, manustan ühe jäätise ja väikese Gjumri õlle ning lobisen Lii ja Matiga.

Kauaks ei malda siiski istuma jääda. Järve ääres käratsevad kajakad, vaja vaadata, mis toimub.

Kõik selge: kala puhastatakse otse järve kaldal ...

... ja eks mõndagi ülejäägist jõua kajakate alati tühja kõhtu.

Üksildane süstur.

Lähen ihuvaegusi trotsides siiski veidi järve äärde uitama. Sellistesse majakestesse majutatakse ilmselt suvitajaid; esialgu on siin veel liiga külm.

Ei tea, kas seda reklaami tasub uskuda?! Selline medprotseduur kuluks praegu vägagi ära.

Prügivedajail, tundub, on puhkus.

Ka rand jätab väheke hüljatud mulje, ...

... aga ootavaid majakesi siin jätkub.

Kirjanike puhkekodu sissesõidu-
tee ääres on küll „Tere tulemast!“-kutse, ...

... puhkekodu ise teab mis ootavat muljet ei jäta.

Armeenlased ütlevat, et kuni mägedel on lumi, on Sevani vesi ujumiseks liiga külm. Merike ütles juba hommikul, et ei lase ennast sellest segada. Antsu tehtud fotolt saan kinnituse, et külmakartmatu rühmakaaslanna käiski meist ainsana ujumas.

Kella 14ks olen ilmselt juba väga näljane, sest pole taibanud isegi restoranist fotot teha. Nii et jälle tuleb pilt laenata Antsu fotoalbumist. Tahame süüa rõdul, kus, nagu peagi selgub, on üsna tuuline ja jahe, nii et kellel on, see paneb selga lisariideid.

Meie seekordne põhiroog: praetud siig ja vähikebab. Peale veel traditsiooniline baklava ja tee.

Umbes 14.45 oleme jälle teel: liigume põhja poole. Üsna sõidu alguses hakkab järvekaldal silma kuju nimega Akhtamar. Teen sellest läbi bussiakna ka paar pilti, aga ega need eriti välja tule.

Seepärast otsin jälle abi veebist: Alex Ounanians / Wikimedia.

Kuju juurde käib legend Vani järve saarel elanud Armeenia printsessist Tamarist, kellel oli suur armastus lihtsast soost poisiga. Poiss ujus igal ööl maismaalt saarele ja tüdruk näitas talle tõrvikuga teed. Kui neiu isa loost teada sai, hiilis ta ühel ööl tüdruku juurde ja kustutas leegi. Poiss jäi järve keskele, teadmata mis suunas ujuda, ja uppus. Tema viimased sõnad, hüüe „Ah, Tamar!“, said saare nimeks: Akhtamar.

Türklased on Vani järve ja Akhtamari saare ammugi endale kahmanud, sestap panid armeenlased ausamba neile jäänud Sevani äärde.

Järgmisse peatuskohta Dilidžani on sõita umbes veerandsada kilomeetrit.