Meelespeakevade nädal iidses Hajastanis, VI. Taas Jerevanis: ahvatlevad turud ja laulvad purskkaevud

Järgmised programmis ette nähtud peatused on ostuhuvilistele: esmalt Shuka ehk turg, siis aga Vernissaaž ehk kunstiturg.

Üks „kommertspeatus“ tuleb siiski ka teel.

Pakkumine on värvikas ja isuäratav ning hinnad mõõdukad.

Minul pole paraku aega midagi osta, sest parajasti käivitub paanika-
osakond: mu hindamatu reisimärkmik on kadunud! Tegelikult pole kadunud ühti, lihtsalt „hästi ära pandud“...

Edasisõidul läheb jutt veidi ka hindadele – seejuures üldse mitte maasikaostuga seoses, vaid inspireerituna küsimusest, mis kollased torud need tee kõrval tugedel kulgevad. Pakun, et gaasi (sest Georgias olen üsna samasuguseid näinud), aga küsime Lilitilt üle. Jah, on küll gaasitorud.

Ja sealt edasi, et keskkütet majades enam pole, köetaksegi gaasiga. Liliti viieliikmelisel perekonnal olevat kolm tuba ja seal kulub kuus veele, gaasile ja elektrile kokku 80 000 drami ehk umbes 152 eurot. Keskmine palk on 120 000 drami ehk alla 230 euro, eraettevõtluses rohkem ja IT alal ehk isegi üle 1000 dollari. Õppemaks riiklikus õppeasutuses on 400 000 drami ehk umbes 760 eurot aastas, Ameerika ülikooli olenevalt erialast 1–1,5 miljonit ehk siis 2000–3000 eurot. Ka meditsiiniinstituudis olevat kallis õppida, aga Lilit vist ei täpsustanud. Üldhariduskool on tasuta, ent on ka tasulisi erakoole.

Selle jutu ajal oleme jõudnud linna, sõidame mööda tsirkusest, mis kandvat kloun Leonid Jengibarovi/Jengibarjani nime. Näeme eemalt hiiglaslikku Püha Gregor Valgustaja kirikut, siis pöörame Tigran Suure (Tigran Mets) tänavale...

... ja peagi oleme Movses Khorenatsi tänaval tohutu toiduturu ees väljakul. Movses Khorenatsit, 5. sajandi ajaloolast, kes koostanud Armeenia ajaloo, mainisin Matenadarani juures: tema on üks neist kuuest mehest, kelle kujud selle ees seisavad

Väljaku äärsed ehitised on hoopis mitme-
kesisemad kui kesklinnas ja ...

... ehk mitte kõik ka nii esinduslikud.

Aga mis seal targutada: astume turu uksest sisse.

Ruumid on tohutud ja pakkumine ülirikkalik, ainult ostjaid on vähevõitu

Mul on sellistes kohtades pildistamisega alati väike tõrge – et äkki paneb keegi pahaks –, aga vasakul esiplaanil seisva mehe (loodetavasti on ta tumedavõitu pildilt ikka eristatav!) reakstsoon – lai naeratus ja üles tõstetud käed – kinnitab pigem, et tal pole midagi selle vastu, kui võõramaalane ta kaameras kaugesse koju kaasa viib.

Väljapanekud on avaldavad muljet. Siinset võiks pealiskaudsel pilgul pidada ehk ehete või iluasjakeste müügikohaks, ...

... tegelikult on need pähklid, kuivatatud puuviljad ja muud maiustused.

Lilit otsib mulle näitamiseks turult molokane. Päeval tuli kuidagiviisi jutuks, et olen aastaid huvitunud Eesti vanausulistest, ja siis selgus, et Armeeniaski on usulise tagakiusamise eest Venemaalt põgenenud inimeste järeltulijaid – ja neid kutsutavat molokanideks, kuna nad tarvitavat paastu ajal piimatooteid. Siin turul pakuvad nad küll pigem igasuguseid marineeritud ja hapendatud köögivilju.

Kuna Zvartnotsi varemete juures nägime mooruspuud, siis otsustab Lilit meid kostitada just mooruspuu viljadega. Pilt jääb tema ostetud marjadest küll tegemata, aga õnneks aitab Intenet sellegi lünga täita (foto: https://israelwinetaster.wordpress.com).

Maitseme. Vaimustusest lakke ei hüppa, aga välja ka ei sülita – hiidlane ütleks vist, et „aitab süüa küll!“. Aga kodus leian võrgupaigast http://www.eliksiir.ee nii kõrge kiituse, et ei saa jätta seda siiagi kleepimata:

Magusad mooruspuu marjad annavad üldist elujõudu, kaitsevad närvisüsteemi, toniseerivad neerude tööd, parandavad vere kvaliteeti (soovitatav aneemia puhul), hoiavad seedimise korras ja ravivad kõrget vererõhku ja diabeeti eelkõige veresuhkru taset tasakaalustades. Marjad sobivad krooniliste soole- ja maksavaevuste leevendamiseks. Hiinlased on murakalaadseid marju kasutanud ka seksuaaliha tõstmiseks. Mooruspuumarjade söömine ennetab juuste enneaegset hallinemist ja hõrenemist. Marjad mõjuvad palavikku alandavalt, valuvaigistavalt ja parandavad üldist meeleolu. Mooruspuu mari sisaldab palju karotenoide, tanniine, kiudaineid, rauda, kaltsiumi ning vitamiine B2, B3, C- ja K-vitamiini, linoolhapet e. vitamiini F ja steariinhapet.

Ja veel:

Valge mooruspuu lehtedest tee ravib külmetust ja palavikku. Värsked võrsed on abiks reumaatiliste vaevuste ja valude puhul. Lehepungade tee parandab nägemist ja vereringlust, alandab vererõhku, leevendab peavalu ja stimuleerib insuliini tootmist. Koor ja juured on põletikuvastase toimega, eelkõige abiks hingamisteede haiguste puhul. Lehtedest tehakse puderhautist hambavalu ja ussihammustuste puhul.

Vaat nii. Nii et tarvitage ja pidage lugu! Rääkimata muidugi sellest, et mooruspuu lehed olid ka siidiusside põhitoit ja seepärast neid üldse kultuuris kasvatama hakatigi.

Veidi rohkem kui poole tunniga saab rühmakese toiduostu huvi igati rahuldatud, nüüd läheme kunstiteoseid hankima. Jälle Tigran Suure tänav ja vaade Gregor Valgustaja kirikule.

Siis vilksab mööda Vardan Mamikonjan mälestussammas (1975, autorid Jervand Kotšar ja Stepan Kjurktšjan) (foto: Arthur Chapman / Wikimedia). Mamikonjan (393–451) oli kõrgaadli hulgast pärinenud Armeenia väejuht, rahvuskangelane, märter ja Armeenia kiriku pühak, kes on tuntud esmajoones Armeenia väe juhtimise eest pärslaste vastu Avarairi lahingus, mis kindlustas vaatamata armeenlaste kaotusele (ja väejuhi hukule) neile õiguse jääda kristlasteks. Seda on nimetatud ka ajaloo esimeseks sõjaks kristluse eest.

Ja olemegi Hanrapetutjani tänaval Vernissaaži juures. Armeenlased ongi lihtsalt üle võtnud prantsuse sõna vernissage ja tähistavad sellega oma vabaõhu (kunsti)turge.

Nädalalõppudel tegutseva kunstituru traditsioon ulatub Jerevanis 1980. aastatesse, kui kunstnikud hakkasid oma töid pakkuma kunstnike liidu kõrval asuval praegusel Charles Aznavouri väljakul ning riikliku Komitasi-nimelise konservatooriumi kõrval pargis. Hiljem viidi Vernissaaž Martiros Sarjani parki.

Tasapisi laienedes ei mahtunud turg enam sinna ära ja jõudis lõpuks praegusesse paika. Maalikunstnikud – ja selles saime eile veenduda – pakuvad oma töid siiani ka Sarjani mälestussamba ümber.

See, kus praegu oleme, on 350 meetrit pikk park, mille otstes on Kahnjani ja juba mainitud Hanrapetutjani tänav ning külgedel tänavad nimega Aram ja Buzand. Esiplaanil on reisikaaslane Lii, minu meelest üsna nõutu näoga.

Ja nõutu olen ka mina. Mõtlen just sama, mida mõtlen juba aastaid samasugustes kohtades: no kellele küll ometi kõiki neid vidinaid ja pudinaid vaja on?! Tegelikult on see muidugi selline eneseõigustuslik tagantjäreleirin: eks ole minagi aegade jooksul reisidelt igasuguseid mõttetuid asju kokku tassinud, mis nüüd riiuleid koormavad ja tolmu koguvad. Ju siis on inimene ikka niimoodi konstrueeritud, et ta peab aina ostma ja ostma...

Siin müüakse tõesti väga mitmekesist kaupa, sugugi mitte ainult kunsti ja geniaalseid puunikerdusi: müntide ja medaljonide kogusid, ehteid, raamatuid, muusikariistu, elektroonikat ja isegi lemmikloomi.

Kusjuures mu nõutus ei tähenda sugugi seda, et ma ei oskaks imetleda inimeste käteosavust; näiteks võimet selliseid kujukesi meisterdada.

See filigraanne metallist (?) kütt sobiks ju lausa Edgar Valteri raamatu illustratsiooniks. Aga ometi põgenen ma sellelt väljalt üsna kiiresti ...

... ja panen kodus – natuke häbi tundes, et seal nii vähe fotosid tegin – siia veel ühe veebist juurde (foto: Nicholas Babaian / Wikimedia).

Turu servas kohtun taas Lilitiga, kes arusaadavalt pole siin ka ostuplaanidega, ja ütlen, et lähen kolama – ta oli enne näidanud kätte vaatamisväärse suuna. Lilit pakub ennast teejuhiks, aga küsib ka, ega ma äkki näljane ei ole – et tema on. Käime siis esmalt lähedal toidupoes, kus valik on küll kurvastavalt kasin. Kõvapoolne saiake ja 300-grammine pudelike keefirilaadse joogiga maksavad kokku 450 drami ehk 85 senti.

Sajab õige pisut vihma. Sellele vaatamata jätkame majavaatlusi. Kohe Vernissaaži kõrval on uhke Tufenkiani hotell. Tuleb jälle natuke guugeldada: James Tufenkian on USA-s sündinud ärimees ja filantroop, kes on oma varanduse kogunud tiibeti vaipade tootmisega. 1999. aastal asutas ta Armeenias omanimelise fondi, mis aitab vähekindlustatud perekondi ja tegeleb keskkonnakaitsega. Veel on ta oma esivanemate maal uuesti käima pannud unustusse vajunud armeenia vaipade tootmise, arendanud keraamika- ja mööblitööstust ning asutanud ajalooliste hotellide keti. Samuti püüab ta aidata Mägi-Karabahhi inimesi.

Siis paistab üle ligadi-logadi krundi jälle Gregorius Valgustaja kirik. Väidetavalt maailma suurim armeenia kirik, Jerevani katedraal, on üks neid ehitisi, mida tahaksin kindlasti lähemalt näha, aga selle reisi ajal jääb see soov täitmata.

Seepärast panen siis jälle veebist otsitud foto (Hons084 / Wikimedia).

Katedraali ehituse algatas katoolikos Vazgen I, ehitus algas 1997. aastal, kui katoolikos Karekin I pühitses kiriku alla jäänud maatüki. Kompleksi arhitekt on Stepan Kurktšjan ja see valmis 2001. Kirik pühitseti ristiusu vastuvõtu 1700. aastapäeval 23. septembril 2001. Varsti pärast seda käis kirikus paavst Johannes Paulus II.

Hiigelkatedraal koosneb tegelikult kolmest kirikust: 1700-kohalise katedraali kõrval on 150-kohalised kabelid, mis pühitsetud kuningas Tiridatesele ja kuninganna Ashkhenile, kes aitasid Gregoriusel Armeeniat ristiusustada. Kompleksi kogupindala on 3822 m², tornitipu kõrgus 54 m.

Peakiriku ehitust rahastas perekond Manoogian, kabelite ehitust Nazar ja Artemis Nazarian ning Kevork ja Linda Kevorkian, kellatorni Eduardo Eurnekian.

Veel üks uhke maja, mille kohta oskan vaid öelda, et on heleroosast tufist.

Rõdul lehvivad kõrvuti Armeenia ja Mägi-Karabahhi lipp. Viimane on nagu Armeenia trikoloor, ainult vardast kaugemasse serva on lisatud mägesid sümboliseeriv astmeline joon.

Järgmisel, väikesel, aga väga põneva ornamendiga majal on samuti mingi seos Mägi-Karabahhiga, aga kahjuks ei oska ma endiselt armeenia keelt ...

Ja omakorda selle kõrval on Armeenia ilmselt kõige rahvuslikuma partei ARF peakorter.

Järjekordne efektne roosast tufist elumaja.

Oleme jõudnud eilsest juba tuttavale Vabariigi väljakule.

  

Marriotti hotell väljaku ääres.

 



Pöörame Abovjani tänavale, ...

... kust peagi algab samuti juba tuttav Põhja avenüü.

Näide sellest, kuidas uut suurt maja ehitades püütakse vana ja väikese maja fassaad alles hoida. Tundub, et Lilit sellist meetodit heaks ei kiida.

Tore uks.

Siseõu, kus väike kohvik ...

... ja kunstipood.

Abovjani tänava poolringikujuline laiend ehk Charles Aznavouri väljak. Taustal kino Moskva, selle ees purskkaev Sodiaak.

1924. aastal valminud väljakut nimetati alguses Kino Moskva väljakuks, 2001. aastal sai uue nime Jerevani aukodaniku Charles Aznavouri auks. See on Jerevani noorte populaarsemaid kohtumispaiku, kus sageli peetakse rockkontserte.

Peale kino Moskva on väljaku ääres teisigi tähtsaid hooneid, näiteks teises servas olev hotell Golden Tulip Armenia ja Armeenia kunstnike maja ning üle tänava asuv Stanislavski-nimeline vene teater.

Veel on platsil omapäraseid kujusid, näiteks see ähvardavalt suur ämblik ...

... ja härg, mille seljas üks neiu parajasti rodeod etendades fotole poseerib.

Armeenlasete malelembust meenutab väljaku serva paigutatud hiigelmale, millel iga soovija võib mängida – kui pole vastast, siis kasvõi iseendaga.

Tumanjani tänavat mööda tuleme jälle Vernissaaži juurde tagasi, sest läheneb kokkulepitud tärmin, kell 17. Teele saame isegi veidi varem, sõidame mööda mitmest kohast, mida kindlasti üle tahan vaadata – akadeemik Sahharovi kuju temanimelisel väljakul, kohvik või restoran Kaukaasi vang ja tibatilluke vana katedraal Sajath-Nova tänaval jne.

17.10 oleme juba hotelli juures; lift on päeva jooksul õnneks tööle saadud. Poolteist tundi on aega „sulgi soputada“, midagi olulist ma ette ei võta, vaid püüan lihtsalt veidi puhata: on olnud päris tihe päev. 18.45 sõidame õhtusöögile; Lilit saabub hotelli juurde taksoga, küllap jõudis vahepeal kodust läbi lipsata.

Restoranide nimed jäävad mul sellel reisil enamasti üles tähendamata, igatahes on see kusagil Abovjani tänava kandis. Fotol Jaak, Mati, Ruth ja Hannes.

Menüüs on sissejuhatuseks ikka salatid ja juustud, siis kartuli-lihasupp, mis on nii tugeva väidetavalt estragoni maitsega, et mulle eriti ei meeldi, ning põhiroana dolma, täidetud tomatid ja täidetud paprika. Kõrvale tellime kaks liitrit valget veini ja see maksab inimese kohta umbes 350 drami ehk alla 70 sendi!!

Bussijuht Mesrop, ikka rõõmus ja sõbralik naeratus näol.

Palun vastasistujailt ühisfotot Lilitiga, mu vasakul käel on Lii.

20.30 paiku lahkume; osa läheb bussile ja sõidab hotelli, meie Merikese, Antsu, Tiina ja Jaaguga otsustame minna jala. Enne õhtusööki hakkas sadama ja tundus, et plaan värvilisi purskkaeve imetleda võib lörri minna. Nüüd enam ei saja, nii et asume teele.

Aeglaselt lonkides oleme veerand tunni pärast mulle juba tuttaval Charles Aznavouri väljakul, mis on nüüd hoopis teistsugune kui päevavalges.

Jaak peab läbirääkimisi kohaliku noore maletalendiga.

Kusagil siin teeb Ants ka sellise grupiendli.

Vasakult Merike, Tiina, Jaak, mina ja Ants.

Hotellis kaarti uurides saan aru, et tegime üsna suure ringi: õigem olnuks mööda Tumanajani tänavat tulles pöörata Nalbandjani ja mitte kõndida Abovjanini. Aga siis poleks me sattunud lustilisele Charles Aznavouri väljakule.

Ent juba olemegi Vabariigi väljaku musikaalsete värviliste purskkaevude juures ...

... ja jääme sinna üsna pikaks ajaks. Veejugade mängule lisavad omajagu efekti juurde väljaku illumineeritud hooned.

Ei kirjutanud ma üles, mis lugusid seal mängiti, igatahes sellist populaarset klassikat, mille autorid ja pealkirjad enamasti hästi teada – ja nüüd on enamik ka meelest läinud. Kindlasti oli Suppé Kerge ratsavägi, Verdi Nabucco Orjade koor, muidugi Hatšaturjan Mõõkade tants, midagi vist ka Straussilt, aga rohkem ei mäleta.

Olen taolisi purskkaeve ju ennegi näinud, näiteks üleeelmisel aastal Tbilisis, aga oma lapsemeelsuses vahin ikka vaimustusest ammuli suuga: kuidas joad sünkroonis muusikaga liiguvad, painduvad, käänduvad ja põimuvad. Tundub, et ka kaaslased on üsnagi lummatud; Ants kerib mitu päris toredat videot.

Lõpuks liigume siiski edasi hotelli poole. Ka Põhja avenüü on pimedas hoopis teistsugune kui päeval, ...

... tema kallid poed ...

... ja kohvikud veel efektsemalt esile tõstetud.

Juba Põhja avenüül hakkab kõrvu kostma vali diskomuusika – ja üha valjemaks see läheb: ooperiteatri juurde on lava üles pandud ja pidu täies hoos. Kaaslased jäävad sinna kepsutama, minule on heli valjus liig mis liig. Ooperiteatrist möödumisega läbi välikohvikute kvartali jään pimeduses väheke hätta: tahan jõuda Kaskaadi juurde, aga jõuan Bagramjani avenüüle – ja leian tänu sellel üles suur toidupoe, mida hommikul eemalt leida lootsin. Armeenia toidupoes tuleb meelde nõukogude aeg: ostmine käib üle leti, on osakond, kus saab osta vorsti, teine, kust leiba, kolmandast näiteks vett, neljandast alkoholi. Mina kasutan kahe viimati mainitu teeneid.

Meenub nimelt, et Lilit kiitis granaatõuna veini – tuleb välja, et Armeenia pole selline veinimaa, kus veiniks peetakse vaid viinamarjast kääritatut. Küsin igaks juhuks – ja ongi teine olemas. Maksab 2000 drami ehk 3.80 eurot. Hotellis, kuhu jõuan kella 22 paiku, proovin järele: täitsa meeldiv jook, pealegi väga ilusat tumepunast värvi.

Midagi muud õhtul ette ei võta, kui kirjutan veidi märkmeid ja poen 23.20 põhku. Oli vahva päev!