Meelespeakevade nädal iidses Hajastanis, V. Vagharšapat: kirikulinna pühakojad

Sõita pole meil kuigi palju, vaid mõniteist kilomeetrit: oleme teel Armeenia apostliku kiriku keskusesse. Tee, tuleb tunnistada, on kohati päris jube, bussike rapub õige kõvasti.

Tee servas nähtust olen kirja pannud küla nimega Musaler, mille kohta Lilit ütleb, et siin elavad tänapäeva Liibanonis asuvast Musa Daghist 1915. aastal genotsiidi eest päästetute järeltulijad. Üks päästja olnud Liliti ütlust mööda ka Franz Werfel, kelle mälestustahvel on Tsitsernakaberdi seinal; mina loen Vikpeediast välja, et Werfel on pigem sellest päästmisest jutustava romaani autor.

Internetist leida fotodel Musalerist on küla taustal kõikjal Ararat; meil paraku pole endiselt õnne kuulsat mäge oma silmaga näha. Tsitserbakaberdis küll mingist udujoonest räägiti, aga mina ei osanud sedagi vaadata ...

Ararati org, kus parajasti sõidame, on ainus suurem siledam ala Armeenias. Ja Ararat väidetavasti kõrgeim mägi maailmas – kui mõõta mäe jalamilt.

Armeenia apostliku kiriku peakorteri asukohalinna nimega on väheke probleeme. Meil on ta programmis – ja siia lisatud asukohakaardilgi (allikas: http://www.nationsonline.org) – kirjas kui Etšmiadzin või EE 15. köite kirjapildi järgi transkribeerides Edžmiatsin. Tundub siiski, et seda nime kandis linn 1945–1995 ja praegu on ta uuesti Vagharšapat. Tegemist on suuruselt neljanda linnaga Armeenias, kus 2011 oli elanud 46 540 inimest, 1989 aga umbes 61 000. Siia on Jerevanist 18 ja siit Türgi piirini 6 km. Aastail 120–330 oli Vagharšapat Armeenia pealinn.

Armeenia kiriku pea ehk katoolikose lipp (allikas: Wikimedia)

Olulisim on siiski see, et Vagharšapatis tegutseb Armeenia kiriku peakirik ning seal on ka kirikupea ehk katoolikose residents. Praegune, järjekorras 132. katoolikos on alates 1999. aastast Karekin II.

Usust ja kirikust kirjutada on mulle alati suur probleem: lihtsalt haridus on sel alal eriti puudulik. Näiteks arvasin millegipärast, et Armeeniaski on õigeusukirik nagu Georgias. Kogenematu silma jaoks on ju ka naaberriikide pühakodade väliskujugi üsna sarnane. Tuleb aga välja, et Armeenia kirik on üks väheseid monofüsiidide õpetusel põhinevaid idakristlikke kirikuid; monofüsiidide kristoloogia järgi pole Kristus jumalinimene, vaid ainult jumal. Ülejäänud tänapäeval tegutsevad kirikud, mis sel õpetusel põhinevad, on Etioopia, Eritrea, kopti ja Süüria jakobiitlik kirik (allikas: http://entsyklopeedia.ee).

Armeenia apostlik kirik on üks vanemaid ristiusu kirikuid ja ilmselt lausa esimene, mis sai riigikirikuks. See sündis aastal 301, mil kuningas Tiridates III tunnistas ristiusu maa ametlikuks usuks; 6. sajandil muutus Armeenia kirik autokefaalseks ehk halduslikult iseseisvaks. Legendi kohaselt tegutsesid nii Armeenias kui ka Georgias apostlid Bartolomeus ja Tadeus ning ärgitasid inimesi ristiusku pöörama. Kui see on pigem siiski legend, siis päris kindel on Armeenia kiriku sünd neljanda sajandi alguses.

Kiriku eesotsas seisab katoolikos, kellele alluvad kõik armeenia gregooriuse kirikud ja kogudused kogu maailmas. Esimene katoolikos oli Gregorius Valgustaja ja tema järgi ongi kirik saanud paralleelnime – Armeenia gregooriuse kirik. Rohkem ma sellest parem ei kirjuta: jutt võib väga metsa minna...

Vagharšapatis tegutseb mitu pühakoda, millest vähemalt kolm on väga vanad: juba mainitud peakirik ehk Edžmiatsini katedraal (303), Püha Gajane kirik (630) ja Püha Rhipsime kirik (618). 11.15 jõuame just viimati mainitud jumalakoja juurde.

290. aastal märtrisurma surnud Rhipsime (teised nimevariandid Hripsime, Ripsime või Ripsima, Etioopias Arsema) on esimeste Armeenia kristlike märtrite seas (pilt: Hovnatan Hovnatanyan (1730ndad–1801/1802) / Wikimedia).

Ilmselt Rooma kõrgklassi hulgast pärit Rhipsime õnnetus oli tema erakordne ilu, mistõttu ihaldasid teda positsioonikad mehed, ka Rooma keiser Diocletianus ja Armeenia paganlik kuningas Tiridates III. Neidu aga maised mehed ei köitnud: tema oli otsustanud pühenduda Jeesusele ja hakkas nunnaks. Mida tähtsatele meestele öeldud „ei“ talle kaasa tõi, selle kohta on mitu versiooni legende, üks jõhkram kui teine: ühes põletati ta elusalt, teise kohaselt rebiti tal keelt suust ja sisikond kõhust ning torgati silmad peast. Lilit räägib meile kõige leebema variandi: neiu „kõigest“ pilluti kividega surnuks. Ühine on neile lugudele aga see, et Rhipsime tapeti ühel neist jõledatest viisidest aastal 290. Ühtaegu hukati sama jõhkralt ka tema kolm tosinat kaasnunna, teiste seas abtiss Gajane: nad raiuti tükkideks ja visati metsloomadele toiduks. Ellu jäi vaid nunn Marine, kellest sai Georgia õigeusukiriku asutaja Püha Nino.

Tiridatest ja tema sõdureid karistas selle jubeda teo eest jumal ja muutis nad metsaelukateks; kuninga näiteks ühe legendiga järgi metskuldiks, teise kohaselt karuks. Tiridatese päästis sellisest saatusest Armeenia peapühak Gregorius Valgustaja ja temast sai tubli kristlane, kes elu lõpul hakkas erakuks. Karm värk!

Gajane haual asub nüüd Püha Gajane ja nunnade matusepaigas Püha Šoghakati kirik.

Püha Rhipsime kiriku laskis rajada 7. sajandi katoolikos Komitas I kohale, kus Rhipsime haua ümber oli 4. sajandi ehitatud mausoleum. Püha Rhipsime kirik pühitseti 618. aastal.

Püha Rhipsime haud on pühakoja all katakombis. Meil jääb see nägemata, sest kirikus on parajasti jumalateenistus ja hauale ei pääse ligi. Seepärast panen siia foto kiriku seinal nähtud Rhipsime pildist.

Aga veebis on Rhipsime hauakivi pilt olemas (foto: gegman/Wikimedia).

Teed väravast kirikuni ...

... ääristab roosipeenar.

Lilit selgitab taas kiriku ehituse iseärasusi. Kõigis neljas küljes on kiriku sees ruumikad apsiidid, millest välisseinas annavad tunnistust sügavad nišid. Koos kuplitrumli toesammastega muudab see seinad ühelt poolt kergemaks ja teiselt vastupidavamaks maavärina toimele – ja mitu maavärinat ongi kenasti üle elatud. Kuplis on valgustusaknad. Kõik see olevat armeenia kirikule väga iseloomulik.

Pühakojas on rohkesti rahvast, enamasti ollakse pidulikult riides ja naistel valdavalt rätikud peas, ka Lilitil.

Altari poole vaadates saan minagi oma harimatuses aru, et õigeusukirikuga pole siin midagi ühist: pildiseina ehk ikonostaasi ju ei ole.

Koor, mis suuremalt jaolt koosneb noorukestest tüdrukutest, laulab väga kenasti, elektriorel toeks.

Lilit juhib meie tähelepanu kolme katoolikose haudadele. see siin on Astvadzadur I hauakivi.

17. sajandil tegi kirik läbi tõsisema remondi, aga põhiosas jäi esialgne konstruktsioon alles. Püha Rhipsime kiriku torn pärineb 18. sajandi lõpust.

Lilit näitab kirikuaia nurgas kasvavat puud, mille nimeks ütleb serebristõi loh. Nii saan kodus guugeldada: see on läikiv hõbepuu (Elaeagnus commutata); tuleb välja, et seda kasvatatakse ka meie aedades.

„Lõhnab hästi!“, kinnitab Lilit.

Astume läbi ka kiriku suveniiripoest, kus jutukas ja sõbralik müüjanna kinnitab, et oleme poes esimesed eestlased. Tal on ka oma versioon Tsitsernakaberdi kompleksi kontseptsioonist, mille olevat kuulnud arhitekti tütrelt: kaksteist ringikujuliselt paigutatud plaati esindavad 12 apostlit, sammas on aga kirik.

Mõni minut enne kümmet läheme Armeenia ühe vanima säilinud kiriku juurest taas edasi, järgmise ja veel tähtsama kiriku juurde.

Vikipeediast loen, et Etioopias on see Arsema nime kandev pühak vaata et populaarsemgi, igatahes on seal temale pühitsetud kolm kirikut. Üht neist, mis asub Tana järve saarel, peetavat imetegevaks. Kirikus on hulk vanu maale, mis näitavad, kuidas Tiridates III (Etioopia variandis Dirtados) neiu tapab ja seejärel ise karuks muutub. Jaanuaris käiakse selles kirikus palverännakutel, pühakust on tehtud laul. Raamat pealkirjaga „Gedle Arsema“ ehk „Arsema elu“ on samuti kõrgelt hinnatud. Ka olevat Arsema Etioopia ja Eritrea kristlaste hulgas väga populaarne naisenimi. Armeenias omakorda kandvat paljud naised Hripsime/Rhimpsime nime.

Leian suure otsimise peale ka ühe üsna hädise Vagharšapati plaani (allikas: http://www.kamit.jp), kus peal kolm kirikut, kus täna käime, ülejäänud kolmest olen kaht eelnevalt maininud. Tõeline kirikutelinn!

Kesklinnast on parem kaart Vikipeedias Vagharšapati lehel, ainult et sellele pole ära mahtunud Zvartnots, kuhu ka täna läheme.

Sõidame üle Aleksander Tamanajani projekteeritud uhke keskväljaku, mis kannab Komitasi nimi. Kuulsale muusikule on väljaku keskele püstitatud ka mälestussammas, mida tahan kindlasti lähemalt näha. Aga esialgu sõidame sellest mööda,. väljaku kõrval asuva suure kirikukompleksini.

Siseneme Ararati avenüült tohutu värav juurest, mis siit küljest ei mahu ...

... koos kõrval asuva vabaõhu-
altariga ühele fotole äragi.

Alles teisest küljest, eemalt, saab pühast ehitisest õige ettekujutuse. Hallist tufist Gregorius Valgustaja värav ja Püha Drtadi (Tiridatese) altar ehitati Armeenia kristluse vastuvõtmise 1700. aastapäevaks 2001. aastal. Rahastaja oli taas välisarmeenlane, New Yorgis elav Louise Simone Manoogian. Suur autovärav avatakse vaid ametlike sündmuste korral katoolikose autokolonni jaoks. Altar on kasutusel suurte kiriklike sündmuste puhul nagu paavst Johannes Paulus II visiit 2001. aastal või püha mürri pühitsemine. Altari juurde väljakule mahub üle 1500 palvetaja.

Ehitist kaunistavad pildid stseenidega Armeenia kiriku ajaloost.

Tänavu 23. aprillil oli siin samuti hiigeltseremoonia, millel kuulutati kõik 1915. aasta genotsiidi ohvrid Armeenia kiriku pühakuteks. See oli esimese kord viimase 400 aasta jooksul, kui Armeenia apostellik kirik on andnud loa keegi pühakuks kuulutada. Kohal olid vabariigi president, katoolikos, Lähis-Ida armeenia kiriku katoolikos ja Armeenia katoliku kiriku pea. Kaks tundi väldanud tseremoonia lõpetuseks lõid kellad sada korda ning seda korrati armeenia kirikutes üle maailma.

Ühes väljaku servas on Gevorki teoloogia-
seminari hoone. Seminari asutas 1879. aastal katoolikos Gevork IV, 2003. aastal tegi ehitis läbi põhjaliku noorendus- ja uuenduskuuri tänu New Jersey abielupaarile Kevork ja Sirvart Hovnanianile ning Kalifornias elavatele Bedros ja Anna Oruncakcielile. Seminari võetakse vastu 50–60 inimest, õpiaeg on viis aastat. II maailmasõja ajal oli hoones sõjaväehaigla, NL ajal keskkool.

Teisel pool väljakut ja seda ääristavat parki on Vatche ja Tamar Manukiani raamatukogu ja uurimiskeskus. Seda ehitust toetanud Vatche ja Tamar Manukian elavad Ühendkuningriigis.

Foto paremas serva taamal näha pühakoda peaks olema Püha Gajane kirik. Just selle juures tegutsevat Armeenia ainuke klooster, väike nunnaklooster.

Mitte kõik torni või kupliga majad pole pühakojad: teiselt poolt tänavat paistab üks „vaese mehe eramaja“.

Aga siis liigume peakiriku, Edžmiatsini katedraali poole. Juba eemalt on näha, et tohutu ehitis on tellinguis.

Meie teega ristuval laial teel hakkab paremat kätt silma Pühade Peainglite kirik.

Veel veidi maad edasi on samuti paremat kätt esimene genotsiidi mälestusmärk, mille juures parajasti pildistatakse, ja selle taga ristimiskirik. Neid näeme hiljem ka lähemalt.

Edžmiatsini katedraal oli kindlasti esimene katedraal Armeenias (aga mitte esimene kirik) ja ka üks maailma vanimaid katedraale.

Pärimuse kohaselt ehitas esimese kiriku vana templi asemele aastail 301–303, pärast seda, kui kuningas Tiridates III oli kristluse kui riigiusu vastu võtnud, Armeenia kaitsepühak Gregorius Valgustaja. Legendi järgi näitas Kristus pühamu koha valguskiirega kätte ja haamerdas maa kuldse vasaraga siledaks. Pärslaste sissetungi ajal sai katedraal rängalt kannatada, nii et praeguseni säilinud ikka traditsiooniliselt nelja apsiidiga konstruktsiooni rajas 483–484 Pärsi armeenlaste valitseja Vahan Mamikonjan. Asutamisest alates kuni 5. sajandi teise pooleni oli Edžmiatsin katoolikose asukoht (uueks asukohaks sai Dvin).

Päriselt pole kirik oma tähtsust kunagi kaotanud, aga oli sajandeid üsna laokil. 1441. aastal tuli katoolikos uuesti Edžmiatsini ja selles staatuses on koht tänaseni, ehkki näiteks ka 17. sajandi alul käis siit üle pärslaste röövretk ja hiljem on tulnud katedraali korduvalt renoveerida.

Nimi Edžmiatsin, mis tähendavat jumalapoja laskumist, võeti kasutusele alles 15. sajandil; enne nimetati kiriku Vagharšapati katedraaliks või lihtsalt Katedraaliks (armeenia keeles Kat'oghike).

Kellatornid ehitati katedraalile 17. sajandi teises pooles. Nõukogude aja algperioodil kiriku tähtsus vähenes – lausa sulgeda kommunistidel seda siiski ei õnnestunud –, kasvas aga 20. sajandi teisel poolel ja iseseisvusajal uuesti.

Edžmiatsinil on peale religioosse väärtuse olnud ka oluline poliitiline, majanduslik ja kultuuriline tähendus. Just siin loodi armeenia tähestik, oli esimene raamatukogu ja koguni esimene paberivabrik; praegugi tegutseb kiriklik trükikoda. Olulise palverännakute sihtkohana on Edžmiatsin üks külastatavamaid paiku kogu Armeenias. Koos teiste linna ja lähiümbruse tähtsamate pühakodade – Rhispime, Gajane ja Šoghakati kiriku – ning Zvartnotsi varemetega kanti katedraal 2000. aastal UNESCO maailmapärandi loendisse. Maailmapärandi põhinimekirjas on Armeeniast üldse kolm rida, peale mainitu veel maa põhjaosas asuvad Haghpati ja Sanahini kloostrid (1996) ning Geghardi klooster ja Azati org (2000); ajutises nimekirjas on veel neli kohta. Geghardis käime meie reisi järgmisel päeval.

Lilit juhib meie tähelepanu kivile, mille vanust näitab asjaolu, et kirjad on sellel veel kreeka tähtedega: Armeenia tähestikku siis veel polnud. Mõned eksperdid arvavad siiski, et kivi võib olla ka mõneti hilisemast ajast, näiteks 6. sajandist. Aga kindlasti on see kiriku üks eakamatest säilinud reljeefidest.

Sissepääsu juures on Vazgen I haud. Hoopis Rumeenia päritolu Vazgen oli katoolikos väga kaua, 1955–1994, ning on olnud üks läbi aegade kõige armastatumaid kirikujuhte, kelle ajal tegi kommunistlike repressioonide all kannatanud Armeenia kirik läbi tõelise uuestisünni.

Aga siis astume katedraali sisse.

Kellatorni kaarte – ja ka kupli – all on kenad freskod. Need on pärit 17. sajandist, aga hiljem restaureeritud.

Seegi pühakoda on rahvast tulvil. Aga mulle tundub, et siin on hoopis rohkem meiesuguseid läbiastujaid kui eelmises kirikus. Üks märk sellest on asjaolu, et paljud naised on katmata peaga.

Kiriku sisemust liigendavad kuplit kandvad neli vägevat sammast.

Altari juurde ma trügima ei hakka, aga panen siia veebist võetud foto (foto: Vahag851/Wikimedia).

Siblimist on rohkesti: kes uurib maale seintel, …

… kes süütab küünla, …

… kes peab vajalikuks just siin perekonna-
pilt klõpsata.

Otse kiriku sissepääsu vastas on Kuningas Trdati (Tiridatese) värav, mis viib Veharani, katoolikose residentsi juurde. Tundub, et sealgi on käsil uuendustööd.

Värav valmis 1964 – restaureeriti küllaltki hästi säilinud keskaegsed väravad. Veharan ehitati 1910–1915 ja selles on katoolikose ameti- ja eluruumid, vastuvõtusaalid ning aarete muuseum. Pärast I maailmasõda muutsid nõukogulased residentsi sõjaväebaasiks, tänu katoolikos Vazgen I-le saadi see kirikule tagasi.

Võimas plaatan värava naabruses.

Enne juba silmatud esimene Armeenia genotsiidi monument – hulk kiviriste ehk hatškareid – valmis 1965 (autor Rafael Israeljan). Diasporaas oli genotsiidi mälestusmärke ka varem.

Edžmiatsin oli genotsiidi eest Türgist põgenenud armeenlaste põhiline pelgupaik, kus 1918. aasta alguses viibis 70 000 põgenikku. Armeenlaste Lähis-Ida päästekomitee pidas siin hospidali ja orbudekodu.

Teine enne mööda minnes silmatud ehitis, Püha Vartani ja Hovhannesi ristimiskirik pühitseti 26. september 2008. Kolme kupliga kabeli kavandasid arhitektid Džim Torosjan ja Romeo Julhakjan; ehitust rahastas Briti-Armeenia filantroop Armen Sarkissian. Eks vajadus ehitada ristimiskirik näita omal moel Edžmiatsini populaarsust: teistel Armeenia kirikutel omaette ristimiskirikuid ei ole.

Siis siirdume Liliti juhtimisel vaatama piirdemüüri äärde kogutud ristikive ehk hatškareid; mõned näited neist ka siia.

Uuemate puhul on tavapärane, et suure risti kõrval on kummalgi pool väike; see sümboliseerib asjaolu, et Jeesus löödi risti kahe röövli vahel. Ristilöödut pole Armeenias olnud kombeks hauamärkidel kujutada.

Hatškarid püstitati enamasti vürstidele.

Vanemast ajast pärit hoopis lihtsam ristikivi. Palmilehed on võidu sümbol.

Vist vanim siinsetest hatškaritest: pärit 9. sajandist. Astmeline kujutis risti all sümboliseerib Kolgata mäge.

Koos kõigi oma rohkem kui 50 monumendiga on Edžmiatsini kompleks muidugi ka riiklik ajaloo- ja kultuurimälestis.

Samas kõrval olev hoone ehitati 1911 käsikirjade hoidlaks, Matenadaraniks. NL ajal (1945–1997) oli see Gevorki seminari peahoone. Nüüd tegutseb majas kristlik info- ja hariduskeskus.

Kaaslased sukelduvad katedraali suurde suveniiripoodi, mina eelistan liduda linna keskväljakule Komitasi mälestussammast pildistama, mida möödasõidul märkasin. Sinna on vaid mõnisada meetrit; teel möödun esmalt majast, mille kohta ei suuda enam selgitusi leida, aga minu mäletamist mööda võiks see olla seminaristide eluhoone.

See on Pühade Peainglite kirik, mis ehitati aastail 2009–2011 ja pühitseti 5. novembril 2011. Projekteeris jälle Džim Torosjan, ehitust rahastas filantroop Gagik Galstjan.

Komitasi väljakule jõuan läbi Vaskeni värva, mis valmis 1962 (arhitekt A. Gulikian) ja asus varem kompleksi idaküljes, aga toodi 2002 seoses laiendustöödega põhjaväravaks. Ümberpaigutus ja renoveerimine sai taas teoks eraannetajate toel, seekord olid nendeks Vrež ja Anahit Markosjan.

Kui Jerevani kohta on üsna lihtne leida internetist ingliskeelseid andmeid, siis tundub, et teiste Armeenia linnadega on see paraku hoopis vaevalisem. Nii on ka ainus Vagharšapati Komitasi väljaku kohta näppu jäänud fakt see, et projekteerija polnud keegi muu kui Jerevanigi planeerinud Aleksander Tamanjan ja et see toimus aastail 1927–28. Majad on ikka uhked ja monumentaalsed, roosast tufist, …

… mõni ainult hullusti reklaame täis riputatud.

Mingeid andmeid ei leia ma ka väljaku keskel haljasalal asuva Komitasi monumendi kohta. Komitas on üks nimesid, mis varasest lapsepõlvest meelde on jäänud. Olin raadio kõrval kasvanud laps ja toona vaid ühe programmiga Eesti Raadio mängis väga mitmekesist muusikat. Sealt ongi meeles Komitasi-nimeline kvartett; seda, et ses kuulsas ansamblis mängisid just armeenlased, ma ilmselt sel ajal ei teadnud.

 Komitas, ilmaliku nimega Soghomon Gevorgi Soghomonjan (1869–1935), oli armeenia preester ja muusik – helilooja, koorijuht, laulja, seadete looja, muusikapedagoog. Teda peetakse Armeenia rahvusliku muusikakoolkonna alusepanijaks ja üheks esimeseks etnomusikoloogiks või muusikaetnoloogiks.

Soghomon sündis Anatoolias türgikeelsete armeenlaste perekonnas, jäi varakult orvuks ja sattus tänu isalt päritud musikaalsusele ja kaunile lauluhäälele Edžmiatsini, kus õppis Gevorki seminaris. Mungaks pühitsetuna sai nime Komitas (hiljem koos vaimuliku tiitliga Komitas Vardapet). Oli seminaris muusikaõpetaja, asutas koori ja rahvapilliorkestri, kirjutas rahvalaulude töötlusi ning oma esimesed uurimused armeenia kirikumuusikast. 1895 asus õppima Tbilisi muusikakoolis, aasta hiljem õnnestus noormehel aga minna naftamagnaadist toetaja abiga õppima Berliini erakonservatooriumisse.

Pärast õpinguid 1899 pöördus Edžmiatsini tagasi. Keskendumine rahvamuusika uurimisele viis Komitasi seal aga lõpuks vaimulikega konflikt. 1910. aastast elas ja töötas muusik İstanbulis, kus tahtis rajada armeenia rahvusliku konservatooriumi. See ja paljud teised plaanid ei teostunud, sest ta ei leidnud võimudelt tuge.

İstanbulis lõi Komitas 300-liikmelise segakoori Gusan, mis sai peamiselt rahvalaule esitades väga populaarseks. Komitas astus kontsertidel üles nii koorijuhi kui ka solistina ning mängis hästi flööti ja klaverit. Pidas muusikaalaseid ettekandeid ja loenguid ning võitis rahvusvahelise kuulsuse nii muusiku kui ka muusikateadlasena. Komitas kogus ja kirjutas üles üle 3000 rahvalaulu, millest paljud läksid küll hiljem kaotsi. Tänu temale anti välja näiteks ka esimene kurdi rahvalaulude kogumik.

Armeenia genotsiidi alguspäeval 24. aprillil 1915 ta arreteeriti ja viidi 180 nimeka armeenlase hulgas rongiga Çankırısse. Ta oli tunnistajaks juhtivate armeenia intellektuaalide hävitamisele, aga pääses ise tänu eestkostjatele koos veel kaheksa küüditatuga Konstantinoopolisse tagasi. Läbielatud õudused hävitasid muusiku tervise ja juba järgmisel aastal paigutati ta lootusetult haigena psühhiaatriakliinikusse. Suri Pariisi 1935, 1936 maeti tema maised jäänused ümber Jerevanis, praeguses Komitasi panteonis. Seega on igati alust pidada tedagi genotsiidi ohvriks.

Märkan väljaku servas veel üht mälestusmärki, aga paraku ei tea, kellega on tegemist.

Väljakult katedraali hiigelalale tagasi tulles näen eemalt Püha Gajane kirikut.

Ja ongi aeg kõndida jälle Gregorius Valgustaja värava poole. Sedagi teed palistavad …

… ristikivid hatškarid.

13.15 poeme bussikesse, sõidame kümmekond minutit Jerevani poole ja pöörame paremale Zvartnotsi varemete juurde.

Sõite on jälle vaid kümmekond minutit: 13.25 peatume Zvartnotsi katedraali varemete parklas Vagharšapati servas.

Zvartnots tähendab taevaseid ingleid. Kirik oli pühendatud Gregorius Valgustajale ja ehitatud kohta, kus pühak kohtus väidetavalt esimest korda kuningas Trdat (Tiridates) III-ga. Ehituse algatas katoolikos Nerses III hüüdnimega Ehitaja aastal 643; pühakoda pühitseti sisse 652.

Katedraal on ehitatud ajal, mil Armeenia oli suuresti Bütsantis mõju all ja asjatundja leiab detailides rohkesti bütsantsi elemente. Samal perioodil algasid ka araablaste esimeses sissetungid Armeeniasse ja Nerses tõi patriarhi residentsi Dvinist Zvartinotsi.

Zvartnots seisis 10. sajandi lõpuni. Ajalooallikates polevatki selget kinnistust, miks ta kokku kukkus, aga küllap oli see maavärina töö. Umbes samasuguse kiriku laskis 10. sajandi lõpul Anisse ehitada Gagik I Bagratuni.

Pinnase alla jäid varemed 20. sajandi alguseni; aastail 1901–1907 aset leidnud väljakaevamisi juhatas vaimulik vardapet Khatšik Dadjan. Leiti mitte ainult katedraali vundament, vaid ka katoolikose palee ja veinikeldri varemed. Väljakaevamisega sai selgeks, et samas kohas olid varem seisnud Urartu kuninga Rusa II aegsed ehitised.

Milline Zvartnots tegelikult oli, selle üle vaidlevad ajaloolased tänini, aga enamik toetab siiski väljakaevamistel osalenud Toros Toramanjan 1905. aastal tehtud rekonstruktsiooni. Lilit näitab meile seda ideed joonistel: ...

... ehitis oli ilmselt kolmekorruseline.

Mõned õpetatud mehed vaidlevad ka vastu, olles veendunud, et nii julget projekti poleks olnud toona võimalik ellu viia.

Pühakoda ise oli jälle nelja võrdset mõõtu, ruudu nelja nurka või risti igasse otsa paigutatud apsiidiga. Aga seda ümbritses veel 32-nurgeline polügoon, mis eemalt paistis ümmargune.

Püsti aetud sammaste kapiteelidel ...

... saab näha erisuguseid ornamente; ...

... näiteks ka kotkatiiba ...

... või tervet kotkast.

Selline kolmekihiline ehitusviis olevat Armeeniale väga iseloomulik: kiviplaatidest vooderduse vahel on väiksematest kividest ja lubjasegust täidis. Kattekivina on selle kiriku puhul kasutatud andesiiti, ikka üht vulkaanilist kivimit.

Natuke kurvavõitu varememaastikku ilmestavad kenasti moonid. Just selle foto pildistamise ajal kuulen ka üht toredat linnuhäält, mida Eestis kuuleb haruharva: vaenukäo up-up-upi.

Mooruspuul ...

... on väga jändrikud oksad. Lilit lubab, et näitab meile turul pärast ka mooruspuu marju.

Päikesekell.

Urartu kiilkirjaga kiviplaat.

Lennukimürin ja raudlinnud ise meenutavad aegajalt, et oleme päris lennujaama lähedal. Sellegi nimi on ju Zvartnots.

Lõpuks astume läbi ka väheldasest muuseumist, kus saab näha näiteks iidsete meistrite kivinikerdus-
kunsti.

Tavaline motiiv on viinapuud, ...

... haruldasem – ehitusmeister ise.

Kiriku interjööri kaunistasid mosaiigid.

Ja veel on muuseumis katedraali makett (fotol Mati), ...

... mida saab vaadata ka seestpoolt. Maketi juures seisavad Hannes ja Lilit.

Paar üllatust ootab veel väljas. See 40 meetri sügavune kaev pole mitte vee hankimiseks, vaid selleks, et pehmendada maavärina mõju: vesi pääseb siitkaudu välja.

Osa väljakaevatud detaile on seatud niiviisi, ...

... et tekkinud on otsekui seina pinnalaotus.

Veidi värvi parklaservas.

Lilit räägib, et Pariisi kuulsas kabelis Saint-Chapelle on üks reljeef, kus Zvartinots olevat näha Ararati taustal. Vikipeedia küll kahtleb, sest reljeef on tehtud üle kolme sajandi pärast seda, kui katedraal kokku kukkus. Aga kui selline reljeef siiski eksisteerib, siis küllap on kunstnikku inspireerinud vaade umbes sellisest kohast (foto: David Holt / Wikimedia). Meil kahjuks pole õnne midagi taolist kogeda...

Kiriku reinkarnatsioon: Jerevani Malatia-Sebastia linnaosas valmis 2003. aastal Püha Kolmainu armeenia kirik, mille arhitekt Baghdasar Arzoumanjan modelleeris just Zvartnotsi eeskujul (foto: Anna Rogožina / Wikimedia).

14.15 oleme jälle teel – Jerevani tagasi.