Kolmenimemees: Püha Miikaeli saar: üllatusi keset Atlandit, VII. Vaateid laevukeselt ja džiibist, I

Ööl vastu 18. oktoobrit magan lausa suurepäraselt: mõni põgus ärkamine ehk on, aga unekino läheb kohe jälle edasi. Kella juhtun vaatama 6.35 ja tõusen otsemaid ka üles. Astun rõdule; väljas on veel pime, on pilvi, aga näeb ka tähti ja tuul on pigem mõõdukas kui tugev. See asjaolu on oluline merele mineku seisukohalt. Eile tegin ju otsuse, et lähen vaalavaatlusele. Nüüd hommikul tikun kahtlema, kas see ikka on hea mõte, aga otsustan siiski mitte ümber mõelda.

7.25–7.55 käin söömas, 8.10 olen taas vestibüülis. Mirjam ütleb, et ilm sobib ning nii delfiiniujumine kui ka vaalavaatlus toimuvad; esimene neist lükati ju meie esimesel saarel oleku päeval, 15. oktoobril, tormituule tõttu edasi. Uurin, kas keegi kavatseb sadamasse minna taksoga, et ennast siis kaaslaseks sokutada, aga kõik kavatsevad jalutada ja ega minagi tohi siis kehvem olla.

8.20 asun teele ja kuna ilm on ilus, teen jälle ka portsu pilte. Panen üht-teist ka siia, ehkki olen mitmestki järgnevast kohast juba jõudnud nii kirjutada kui ka pilte üles riputada.

See siin on meie hotellitänava Rua João Francisco Cabral’i keskosa

... ning see selle tänava lõuna- või avenüüpoolses otsas asuv naaberhotell.

Olen jõudnud Avenüüle, Avenida Infante D. Henrique’le, paremal ees kõrgub 16. sajandi kindlus (Forte de São Brás).

Kindluse seina ääres on mälestus-
sammas I maailmasõjas hukkunud Portugali meremeestele ...

... ja vana kahur.

Kindluse vastas laiutab 5. oktoobri väljak, Avenüü poolses servas on 1999. aastal avatud Assoori emigrantide monument (Monumento ao Emigrante Açoriano).

Üks paljudest sadamatest.

Avenüü on hommikul üsna vähese liiklusega.

Selle osaliselt remonditava platsi nimi peaks olema Vasco da Gama väljak (Praça Vasco da Gama), kui ma kaardilt ikka õiget kohta vaatan.

Ja see on kindlasti Gonçalo Velho Cabrali väljak (Praça Gonçalo Velho Cabral), näha on saarte esmaavastaja Gonçalo Velho Cabrali mälestussammas, linnaväravad (Portas da Cidade) ja linna peakirik, Püha Sebastiani kirik (Igreja Matriz de São Sebastião).

Alles kodus pilte sorteerides märkan, et mõlemal viimasel pildil on veidi vikerkaart.

Selle bussikesega saab lennujaama.

Vaade suure sadama poole: eile õhtul pildistatud ristluslaev on lahkunud.

Selle seinamaalingu lahtihammus-
tamiseks peaks ilmselt tundma kohalikku folkloori.

Küllap Ponta Delgada kõige suuremad majad.

Ees paistab Peetri kiriku (Igreja de São Pedro).

Kiriku ja üksiti linnaosa nimi on pügatud (või pigem vist kaevatud) ka kiriku kõrvale haljasalale.

Pavilhão do Mar on seinalt lugeda. Mida see muud tähendab kui Merepaviljoni.

See on osa 2008. aasta suvel avatud Ponta Delgada mereväravast Portas do Mar’ist ehk meresadamast. Siin saavad silduda kuni 120 m pikkused parvlaevad ja kuni 250-meetrised ristluslaevad. Jahisadamas on kohti 440 paadile. Olemas on kõik vajalikud teenindusruumid, bassein, maa-alune parkla 200 autole, suur amfiteater, juba mainitud paviljon, kus saab korraldada näitusi ja muid üritusi, ning kena haljastusega rannapromenaad.

Osa ranna-
promenaadist.

Teisel pool Avenüüd kerkivad suured hotellid.

Üle Avenüü viiv jalakäijate sild, mida minagi olen paar korda kasutanud.

8.45 tuleb mulle vastu Mirjam, kes on käinud teiste hotellide rahvast sadamasse juhatamas, ja ütleb, et olen liiga kaugele kõndinud: merele minekuks on vaja veidi maad tagasi patseerida.

Paar minutit hiljem olemegi kohal. Asjalikel saksa pensionäridel on juba vestid seljas ja seiklushuvi silmis, ...

... eestlased jälgivad esialgu mängu veidi ujedalt ja äraootavalt ...

.. ning vaatavad, milliseid aluseid meresõiduks valmis pannakse.

Hmm, väljavaade sellise kipaka laevukesega ookeanilainete vahele minna eriti ei vaimusta!

Sestap vaatan rahustuseks pigem Ponta Delgada kaunist rannaäärt.

Rühmakaaslased ja kaaslinlased Merili ja Rando on valmis minema delfiinidega suplema.

Päris surmkindel ma pole, aga see on vist see laev, millega vaalavaatlusele läheme.

Sama laevuke pärast merereisi eest poolt vaadatuna – tuleb välja, et see on katamaraan.

Kell 9 oleme ennast laevale sisse seadnud, 9.25 on otsad antud.

Selgitusi jagatakse laevukesel portugali, inglise, saksa ja EESTI keeles: giid Triin on São Miguelil elav eestlanna! Seda tööd teeb alusel kokku kolm noort daami ja seltskond on väga rahvusvaheline: peale Triinu veel Hollandi juurtega Miranda Uus-Meremaalt ja Ida Rootsist.

Jahisadamast mööda.

Rohketest tagasivaate-
piltidest ...

... panen siia kolm.

Selline on mere poolt vaadates ristluslaevade terminal.

Kõige selle üle kaardub uhke vikerkaar, ...

... tegelikult topeltvikerkaar.

Muidugi pean ennast selle kui pühapaiste alla seadma.

Vägeva muuli otsas on väheldane tuletorn.

Mõistagi klõpsutan ookeanitiirul suure hulga fotosid, millest siia valikut teha on päris keeruline ülesanne, seda enam, et seda, mis saarelt parajasti paistab, ei oska ma üldjuhul kindlalt nimetada.

Sel fotol paremas servas näha suur hall, müüriga piiratud hoone on vangla, mida homme õhtul lähen ka väheke lähemalt pildistama.

Vähem suumitud fotodelt on huvitav jälgida, ...

... kuivõrd erinev paistab eri nurkade all linna taga kerkivate küngaste reljeef.

Vikerkaar ja kiiluvesi.

Vangla on nüüd nihkunud foto vasakusse serva.

Umbes veerand tundi pärast teele minekut olen pildistanud sellise Ponta Delgada üldvaate.

Nüüd oleme kindlasti pealinnast eemal ja vaatevälja on ilmunud vist merest kerkivad kaljud.

Neist ka veidi rohkem suumitud foto; pakun, et see võiks olla Lagoa juures.

Vahelduseks mõni klõps ka teisele poole: laevadest, mis meile vastu või meist mööda sõidavad. Seda alust kohtame kell 9.35, ...

... seda 9.36 ...

... ja seda 9.50. Viimase kohta julgen arvata, et on mingi militaar-
laevuke.

Nüüd veel rida vinest ja suurest suumist tingitult hallivõitu pilte. Piki lõunarannikut edasi...

... on veel mitu linnakest.

Püüan otsida veebist São Migueli lõunaserva fotosid ...

... ja pildistatut nendega võrrelda.

Paraku on neid pilte üllatavalt vähe ja nende vähestegi juures pole sageli muud täpsustust, kui et tegemist on São Migueli lõunarannikuga. Seepärast ei hakka ma oma fotode juures fantaseerima, mis asustatud punkt või koht ühel või teisel näha võiks olla.

Ent vähemalt selle pakpoordist küünitades ettepoole tehtud fotoga on asi klaar: etteulatuv maanina peaks kandma nime Ponta da Galera ja kaardi järgi otsustades on see São Migueli kõige lõunapoolsem punkt; selle tagant paistab aga saar nimega Ilhéu de Vila Franca do Campo, millest kirjutasin põgusalt kolmandas Assooride postituses, kus juttu 16. oktoobril nähtud kohtadest.

Nüüd oleme enamvähem kohakuti Vila Franca do Campoga, mis oli kuni 5000 inimest tapnud 1522. aasta maavärinani saare pealinn.

Vila Franca do Campo idaserv ...

... ja veidi maad veel ida pool asuv vägev maanteesild, mille kohta ma paraku küll lugemist ei leia.

Veel üks kaugvaade Ilhéu de Vila Franca do Campole.

Aga nüüd on kell ivake üle 13 ja kolleegidega pidevalt raadio teel ühenduses olnud retkejuhid on ilmselt saanud teate, et siin võiks mõnda ookeanihiiglast näha saada. Sestap keerame hooga saarest eemale.

Enne ei pannud nagu tähelegi, et ookeanil on veel ka teisi vaatluslaevu ja -laevukesi, aga nüüd tuleb neid küll ühelt ...

... ja küll teiselt poolt.

Ning näha on, et vaadatakse kindlasse punkti.

Nüüd saan muide ka aru, et väikesel alusel on hoopis suurem šanss tõesti midagi näha ja pildistada: meil siin tikub minema trügimiseks. Eks ma tea varasematest kogemustest, et midagi näha on enamasti vaid hetkeks ja seda pildistada veel raskem. Aga pean ka tunnistama, et ühegi varasema käigu aegu pole ma nii palju vaalu näinud kui seekord.

Ja mõne nägemistõestuse saan ka mälukaardile.

Selle rabina sees pole muidugi eriti mahti midagi üles kirjutada, seepärast on ülestähendused fragmentaarsed ja võib-olla ka vigased. Kodus võtan kontrolliks kätte ka „Loomade elu“ imetajate köite (Tallinn, 1987).

Vist nähti kolme kašelotti. Giidid räägivad, et kašelott sünnitab poja iga viie aasta (LE: kolme aasta) tagant ja imetab vähemalt kaks, aga võib juhtuda, et hoopis kauem. Emasloomad kasvavad kuni 12 (LE: 20), isasloomad kuni 20 (LE: 15; usutavasti on vähemalt need arvud küll valed: ükski teine allikas ei väida, et emased on suuremad...) meetri pikkuseks. Sellega olevat ta kõige suurem hammastega loom, üldedetabelis suuruselt neljas. Siin liiguvad ringi põhiliselt emasloomad poegadega, kes jäävad ema juurde 12–20 aastaks; isasloomad on erakud. Kašelott ehk võidisvaal võib elada 70–80-aastaseks. (LE: mitte üle 45–50 aasta). Ta on vaaladest ainuke, keda võib Assooride vetes kohata aasta ringi. Toitub kalmaaridest. Giidi pildistavad neid loomi alati, kui võimalik, ja suudavad neid ka eristada – eelkõige saba järgi. Märgatud tunnuste järgi antakse neile nimed, üks siinne kašelott on näiteks Karukäpp: sabal olevat sellised jäljed, ilmselt mõõkvaala tekitatud.

Kašelotil on vaid üks hingamisava (giidi: paremal; LE: vasakul) ja fontään paiskub vaid ühele poole.

Juttu on ka sellest, et reeglite järgi ei tohi paat vaalale lähemale tulla kui 50 meetrit; kui vaal läheneb ise laevale, siis ei saa teda muidugi kuidagi keelata...

Siin liigub ka suurimaid loomi sinivaalu. Nende saba nägevat harva, sest nemad ei tee sukeldudes sellist kurvi. Paistvat tõesti sinine ja võib olla kuni 35 meetri pikkune. Tänavu oli siin nähtud sinivaala, kes pandi samas kirja ka aastal 2000.

Sinivaalabeebi olevat sündides seitsme meetri pikkune ja kaalub kaks tonni, kasvades võtab päevas juurde kuni 90 kilo.

10.30 paiku saab minu vaalavaatlus otsa: asun täitma kotte, mida giidid lahkesti jagavad... Ei julge öelda, et see on lihtsalt merehaigus: hommikul tekkisid kahtlused ühe kodust kaasa võetud küpsetise suhtes, et kas see ikka enam kõlbab – aga sõin ta siiski julgelt ära...

No nii on. Kui pool tundi hiljem jälle pildistusvõimeline olen, oleme juba tagasiteel.

Sel teekonnal saadab meid pikalt salgake afaliine ehk silmikdelfiine. Afaliin on kõige suurem delfiin (kuni 4 m pikk ja oma pool tonni raske), uudishimulik ja mängualdis. Neid võib Assooride vetes näha aasta ringi. Giidid pajatavad, et kui looduses võib see delfiin elada 30–40-aastaseks, siis vangistuses enamasti üle 5–7 aasta vastu ei pea ja et üks põhjus on see, et ei saa basseinis nii sügavale sukelduda kui looduses: kuni 50 meetrit. Eri rühmade loomad rääkivat eri keelt ja teise rühma „juttu“ ei mõista.

11.50 jõuame jälle muuli varju.

Siinsele hoopi leebema lainega veele on tulnud mitut sorti purjekaid; need siin on midagi „Optimisti“-
taolist. Hall maja taustal on enne juba mainitud vangla.