Püha Miikaeli saar: üllatusi keset Atlandit, XII. Viimane õhtu ja hommik Ponta Delgadas, II

Viimasel ööl Assooridel magan väga hästi, ärkan 6.05. Tõusmisega on natuke raskusi, sest tuba tundub väga jahe, aga 6.50 ronin siiski voodist välja. Õues paistab 20. oktoobri hommikul olema üpris tuuline.

7.35 lähen alla, söögisaalis on palju rahvast, täitsa probleemne on vaba kohta leida. Kuulda on valju soome keelt ja mingil hetkel mu lauda maanduv kiilakas üritab minuga otsemaid soome keeles suhelda, nagu peaksid kõik kiilakad soomlased olema... Vastan inglise keeles, aga seda ta õnneks ei oska, nii et sundsuhtlemine jääb ära. Tunnen parajat väsimust ja mingi suvalise vennaga lobiseda pole mul vähimatki isu. Pealegi käib pea millegipärast kergelt ringi. Pärast pöördub ka hotelli ees keegi minu poole soome keeles.

Söön põhjalikult, sest eks see ole enne lahkumist viimane tõsisem söömine. Astun korraks õue, ilm tundub üpris jahe, vihmaendeline ja tõesti väga tuuline.

8.15 olen üleval tagasi ja teen reisi viimased fotod rõdult. Pildistan täna ainult väikese IXUS’ega, peegelkaamera pakkisin ära.

Ilm on ikka hall, tuuline ja vihmaendeline.

Suur palm akna all kohiseb üsna valjusti.

Suumin alkoholi- ja suhkruvabriku lähemale.

Ühe teise palmi pealt on isegi fotolt näha, et tuul on tõesti vali.

Niimoodi tekkib väike hirm, et kas täna ikka üldse ära saab lennata.

Põhjakaarest ...

... suumin välja linnatagused künkad. Pilt on suure suumi tõttu üpris hall, aga reljeef ja hekid paistavad kätte.

Taipan alles täna, et tegelikult saan rõdult nii palju välja upitada, et pääsen ka teatrimaja Colosseumi (Coliseu Micaelense) pildistama; alles sellelt fotolt saab aru, et tegemist on ikka tõesti suure hoonega.

8.45 tuleb paras sahmakas vihma, aga mul on siiski kindel plaan veel hulkuma minna. Aega on meil keskpäevani ja oleks ju tobe kolm tundi lihtsalt maha molutada. Pean plaani üritada nii palju kui võimalik minna ülesmäge – lootuses, et ehk leian kusagilt mõne hea vaatekoha.

Varustan ennast keebiga ja lähen 9.10 välja. Vihmavari on mul ka, aga tuul on nii kõva, et sellest poleks mingit abi. Jalutuskäigu marsruut on juba tuttaval kaardialusel mustade ringikestega ligikaudu peal.

Esmalt lähen Lissaboni tänavat kaudu peaaegu valitsushooneni välja, veidi enne seda pööran vasakule, tänavale, mis algul kannab nime Rua Tavares Resende, pärast esimest ristteed Rua da Vitória ja ülesmäge muutub nimi veel kaks korda.

Kõnnitee mosaiik.

Vist terve tänava kõige uhkem maja.

Südamlik joonistus väikese maja seinal.

Lasteaia fassaad ...

... ja küljevaade.

Seda põiktänavat (Rua Doutor Marciano da Silva) mööda läksin esimesel Ponta Delgada päeval António Borgesi parki.

Järgmine põiktänav kannab nime Rua Doutor Armando Narciso. Mõlema väikese tänavajupi ääres on väga kenad majad ja aiad.

Liigun ikka piki Rua da Vitória’t edasi; eest paistev valgusfoor on ristumisel suurema tänavaga, mis vasakut kätt kannab nime ...

... Avenida Antero de Quental. Esimesel päeval käisin selle Ponta Delgada suurmehe nime kandvas pargis ja vaatasin tema hukkumiskohta.

Risttee taga ...

... on suur meie hotelli lähedal asuva Colosseumi teatri reklaamtahvel.

Kena maja samal ristteel.

Põõsad tahavad Assooridel ilmselt eriti sageli pügada.

Minu teekonna tänaval on pärast ristteed jälle uus nimi: Rua do Paiol. Selle ääres köidab mitu majakest mu tähelepanu: see tillukese tuulegeneraatori ja veel väiksema päikese-
kollektoriga ärihoone ...

... või selline roosake ...

... või rustikaalsete detailidega eramu.

Ikka on paljudel hoonetel azulejo-pühapildid.

Mõnegi maja ees on toredad eesaiakesed, ...

... ühes näen vist selle reisi kõige uhkemat paradiisilinnulille, ...

... ühest tabab mind aga hiirehirmu kahtlustav pilk.

Siis ristub minu käigutänavaga paremalt järgmine uulits. Professor Luciano Mota Vieira tänavat satun pärast nägema ka teisest otsast, ...

... aga praegu on huvitav see, et mu tänav saab jälle uue nime, nüüd Rua do Lajedo, ja muutub otsemaid taas teistsuguseks. Pilte reastades märkan sel fotol tänava ülemises otsas üht ümmargust maja, mida pärast ka pildistan.

Rua de Lajedo ääres hakkavad esialgu silma väike kohvik paremat ...

... ja tilluke pühakoda vasakut kätt.

Aga siis olengi just seal, kuhu jõuda tahtsin: linna ümbersõidu ehk siinses keeles 2a Circular’i juures. Pruun viit vasakul on mul ka ühel järgmistest fotodest, valged viidad vasakule näitavad teed Ribeira Grandesse, Lagoasse ja Capelasesse.

Vaade tuldud teed tagasi: paremal on märgatav sinine kirik, vasakul kohviku oranž päikesevari. Olen küll tublisti kõrgemal kui teekonna alguses, aga mitte siiski nii palju, et näeksin mingit panoraami. Mõtlen korra ka üritada minna ringteele, aga ei kõnniteid ega treppe selle juurde pole, nii et otsustan siiski loobuda.

Tähelepanu äratab sünk taevas ookeani kohal.

Selle fotoga jään hätta: ei oska teda kaardil paika seada ega tänavale nime anda, aga ta on klõpsatud kusagilt siit samast, kust eelmised ja järgmine.

Ent oluline on pruun viit, millest pildistamise ajal midagi arvata ei oska, kodus paneb aga veebijuurdlust tegema. Saan teada, et see suunab otse teisel pool ringteed asuva loodusobjekti, Gruta do Carvão juurde. Tegemist olevat 1650 meetrit pika vulkaanilise koopaga, kuhu saab minna ekskursioonile.

Selle ümmarguse hoone, millele viitasin kuus fotot tagasi, leian internetist üles: tegemist on hotelliga, nimeks Hotel Do Paim.

9.45 paiku hakkan laskuma, aga mitte otse, vaid pööran kohe esimesest risttänavast (Canada dos Ingleses) vasakule lootuses leida mõnda head allavaate-
kohta. Sellel ja mõnel järgmiselgi fotol on ookeanil näha üks laev.

Paraku midagi teab mis uhket näha ei saa. Siin on paremas servas märgata ühesuguste roheliste majade laskuv rida, keskmised ehitised on ilmselt veel pooleli.

Väike pallimängu-
plats, mille parempoolne serv oli eelmiselgi fotol.

Sama platsi vasak serv ja üks väikesi tänavaid.

Foto vasakus servas on suur moodne kirik. Selle kõrval tagaplaanil paistab linna kõrgeim maja.

Foto keskel on aimatav veel üks ühesuguste majadega tänav.

Veidi lõunamaist eluolu-
segadikku.

Ikka lokkab rohke ja lopsaks taimestik, on isegi kaktusi.

Julgen arvata, et see on riitsinus.

Reisi jooksul tuttavaks saanud lehtertapp ehk inglise keeles Morning Glory.

Enne nähtud kirik nüüd otsevaates. Minu kaardil selles kohas kiriku tingmärki polegi, aga hiljem näen viidalt, et see on Fátima Jumalaema kirik (Igreja de Nossa Senhora de Fátima). Fátima on praegu üks Portugali tähtsamaid usukeskusi, mille tähtsus sai alguse 1917. aastal, kui Jumalaema ilmutas ennast seal kolmele karjalapsele: Lúciale, Jacintale ja Franciscole.

Kiriku kõrvale sirgunud imekõrgete, aga peenikeste palmide soengud on aina tugevnev tuul üsna segi ajanud.

Siin on mitu tuttavat kohta. Suur roheluse foto paremas servas peaks olema António Borgesi park, selle ees hommikul nähtud lasteaed ja esimesest päevast tuttav keskkool. Tagaplaanil on kindlasti jälle üsna ookeani ääres asuv kõrghoone ja vist ka linna peakiriku kuppel.

Sellest kolemajast oli servake eelmiselgi fotol.

Sellist karniisiteed mööda olen ma siin üleval liikunud ja pilte klõpsinud.

Siit pöörab vasakule tänav, millel on poolest saadik kuidagi inglisepärane nimi: Rua Cidade de Fall River. Vende-silt künkal teatab, et krunt on müüa. Olen sama sõna iga päev märganud õige paljudel Ponta Delgada majadel.

Villade juures on lopsaka taimestikuga aedu.

Kohe põhjapoolsete majade taga kõrguvad järsud künkad. Vaat sealt otsast võiks ehk küll tore panoraamfoto saada, aga eks katsu sinna jõuda!

Tundub olema üsna jõukas kant.

Korraks kaalun sellele teele pööramist, aga tundub olema liiga privaatne.

”Kloonmajad” on Ponta Delgadas üsna tavalised küll suuremas, ...

... küll väiksemas variandis.

Vist veini-
kaupmeeste auto.

Kui ma siltidest õigesti aru saan, siis seisab selline hulk autosid haigla-
kompleksi kõrval.

Sellise nimega väikeselt tänavalt ...

... pööran järgmisele suurele põhja-lõuna suunalisele, Rua da Juventude’le, küllap siis Nooruse tänavale. Jälle üks versioon ”kloonmaju” ja jälle sassis soenguga palmid.

Järgmise paremale pöörava tänava nimi tuleb tuttav ette: selle teises otsas olin 25 minutit tagasi.

Tänava ääres on jalgpalliplats ...

... ja tahaksin minna sellele tänavale vaatama Fátima Jumalaema kirikut. Paraku on hakanud vihma tibutama ja ma ei taha päris märjaks saada.

Tänava vasakust servast võtab lahmaka maad ...

... kaubanduskeskus, kus käisin esimese saarepäeva õhtul.

Selles on peale kaupluste ka igasuguseid muid vajalikke asutusi ...

... ning muidugi ka üüratu parkla.

Teisel pool teed on vähemalt kaks spordisaali, see siin on judohall, ...

... selle lähemat otstarvet ei tea.

Ja siis juba varasemast hulkumisest tuttav keskkool, kus parajasti tundub olema vahetund.

Seegi kompleks on paras pirakas ...

... ja sellegi õues on toredat haljastust.

Kooli järel pööran paremale ja kohe järgmisel ristteel vasakule, ümber António Borgesi pargi nurga ning satun siin jälgima kohalike prügivedajate kärmet tegutsemist.

Pargi müüri ääres on reas prügi-
konteinerid, ...

... küljes täpsed selgitused, milliste jäätmete jaoks üks või teine mõeldud on ning mille jaoks kindlasti mitte: sinisesse paber ja papp, kollasesse plast ja metall ning rohelisse klaas; neljandasse ehk siis segajäätmed.

Jalatsite suhtes pole üks prügitooja ilmselt suutnud otsustada, kuhu need panna...

10.20 jõuan lasteaia juurde, mida mäkke minnes juba kahest küljest pildistasin. Nüüd sajab juba lausa ladinal, et ruttan nii kiiresti, kui vähegi jõuan, hotelli tagasi. Ei kiirustamine ega ka keep ei aita: lõpuks lendab vesi lausa rööbiti maaga ja hotelli jõudes olen märg mis märg, nii et kogu riietus tuleb välja vahetada. Õnneks aega veel on.

Toas veendun järjekordselt, et olen absoluutselt õppimisvõimetu. Olen ju mitu päeva püüdnud mööbliga kohaneda, aga ühel hetkel saan mulle esimesest päevast alates rohkesti muhke jaganud kobakalt keraamiliselt lambivarjult ikka sellise paugu, et silmist lööb tuld...