Püha Miikaeli saar: üllatusi keset Atlandit, VIII. Vaateid laevukeselt ja džiibist, II

Veidi üle tunni on aega puhata, siis laskun jälle alla: hotelli ees ootavad juba džiibid.

Ees on safari, mida olen huviga oodanud. Aga kui ajast veidi ette ruttan, siis pean ütlema, et see atraktsioon valmistab mõningase pettumuse.

Läheme teele kolme autoga. Ühes neist on ka Triin, teistes teevad giiditööd autojuhid ning sellest tulenevalt on suurem press muidugi Triinuga ühte autosse. Nii on lõpuks valges autos – selle pilt tuleb hiljem – peale minu veel ainult kolm rühmakaaslast ja kuidagi kujuneb nii, et mina satun esialgu esiistmele.

See on muidugi suurepärane positsioon: saab ette pilte teha ja ka autojuhi seletusi kuuleb paremini.

Marsruudist esialgu midagi ei tea, aga näha on, et sõidame lääne poole, ent teist teed kui eile: lennuväljast möödume ookeani poolt.

Sellest teeristist sõitsime ilmselt ka eile läbi: suund on Sete Cidadesi poole.

Üleskirjutused on lünklikud; korraga pildistada ja kirjutada pole just lihtne. Sama hüplik on ka see, mille siia kirja panen. Poiss, kes räägib täitsa ladusat inglist nagu portugallased enamasti ikka, mainib kolme olulisemat majandusharu: piimandust, kalandust ja turismi. Neist viimane andvat umbes viiendiku SKP-st.

Tuleval aastal hakatavat piimapulbrit vedama ka Hiinasse.

Aegajalt tuleb paras sahmakas vihma; esiklaasilt on see hästi näha. Taimestik on kõikjal lopsakas. Siin piirab vasakut teeserva krüptomeeriate tihe müür.

Vasakut kätt näha suur puu on ilmselt eukalüpt. See kunagi kiirekasvulisena sisse toodud liik on hullusti kurnanud Mandri-Portugali muldi.

Mõni väheke avatum koht ka. Paremal on äraõitsenud hortensiad. Sohver ütleb, et kui mullas on rohkesti rauda, on õied sinised, muidu valged. Nii hortensia kui ka krüptomeeria olevat saarele toodud 19. sajandil Jaapanist.

Teeserva hekid on samuti pärit 19. sajandist, kui apelsinikasvatusega oli kogutud küllalt varandust, et hakata mõtlema aedadele ja teeäärsele haljastusele. Igal maakonnal olevat oma aednik, töödes rakendatakse pikaajalisi töötuid.

Siin on jälle mõlemad Jaapanist toodud liigid näha. Krüptomeeria panevat hästi vastu tuulisele ja vihmasele ilmale. Temast saadud palke veetavat ka palju välja: mitte mööbli-
tööstusele, vaid ehituspuiduks.

Ees on laavamägi ...

... ja paistab, et kivimit jahvatatakse siin peeneks.

Giid mainib, et vulkaane on São Miguelil viis, ning ütleb Furnase purske vanuseks 750 000 ja Fogol 300 000 aastat. Taas tuleb juttu ka sellest, et saare keskmine madal osa on kõige uuem ja kunagised kaks saart said üheks 150 000 – 250 000 aastat tagasi. See on saare mitte ainult madalaim, vaid ka kitsaim koht ning seal elab 80% saare elanikke.

See maastik tuleb väga tuttav ette.

Veel veidi sõitu ...

... ja ...

... 14.40 teeme peatuse – paraku üsna täpselt samas kohas, kus eile: Pico do Carvão vaateplatvormil. Just see, et kordame täna mitut eilset kohta, ongi minu teatava pettumuse põhjus.

Ma ei jäta siiski ka nüüd pilte tegemata, seda enam, et ilm on hoopis ilusam ja nähtavus parem.

Sellelt fotolt leian paar motiivi, mida lähemale suumida, enne aga vaatega veel üks nõksuke paremale.

Nüüd need suumimised: usinasti söövad veised ...

... ja saaduste äravedu.

Hortensiaid lehmad ei söö, nii saab neist karjamaade vahele hekke kasvatada.

Triin uurib kaardilt, mis kus on ...

... ja näitab siis käega meile kätte.

Kui kümmekond minutit hiljem jälle autosse istume, teen džentelmenliku liigutuse ja lasen rühmakaaslase Karmeni esiistmele. Paraku ei halvene sellega mitte niivõrd vaatamis-, kuivõrd pildistamis- ja eriti kuulamisvõimalused. Abielupaari naispool kas ei saa inglise keelest aru või ei huvita teda, mida autojuht räägib, igatahes lobiseb ta vahet pidamata ohjeldamatult. Nii ei õnnestu mul kuulda legende Sete Cidadese kohta.

Ühe üsna hea pildistusvõimaluse siiski leian, ehkki selles autos rähklemine pole just lihtne: tagaakna. Just sealt saan veidi pärast teeleasumist fotole lauge vikerkaare ...

... ja kena merevaate, ...

... küljeaknast aga midagi akvedukti-
taolist.

Ka järgmine peatus on tuttavas paigas: Kuninga vaatekohal (Vista do Rei). Ka Seitsme Linna laguunist ehk Rohelisest järvest (Lagoa verde) ja Sinisest järvest (Lagoa azul) saan ilmselt parema foto kui eile.

Giidid ütlevad, et see kaldeera olevat suurem kui kogu Corvo saar. Juttu on ka koledast hotellivarest teeservas, millest oli paar pilti eilsest rääkinud blogipostituses. Tänased giidid teavad tõesti rääkida, et prantslased olid üritanud hotelli kasiinona tööle panna ja see olevat vist mõnda aega ka töötanud. Aga litsentsi ei saadud ja muud mõistlikku rakendust hiigelehitisele ei leitud.

Teeme kaldeera serva mööda tiiru ümber järve, ...

... tee pole siin just kiita.

Edasi laskume Sete Cidadese linnakesse, teel olen pildistanud vaate, millest ma enam midagi arvata ei oska.

Ka Sete Cidadeses teeme peatuse. Sealsed vaatamis-
väärsused võtsin eile juba kõik üles ja täna tunnen siin natuke igavust.

Edasi suundume allamäge ookeani poole. Peame korra teed jagama veisekarjaga; püüan neid läbi autoakna pildistada.

Ja nüüd ometi tuleb midagi tõesti uut: kui eile sõitsime siit Mosteirose lähedalt Miradouro Ponta do Escalvado kaljupangale, siis täna pöörame pärast Várzead (eilne lõunasöögiküla!) päris ookeani äärde: ...

... laskume kuue kurviga serpentiini mööda ja abieludaam autos on paanikas. Fotol on näha neli ligi 180-kraadist kurvi, mille kohta ma ei tea ilusat eestikeelset terminit, küll aga toredat ingliskeelset: hairpin ehk juuksenõel.

Selle koha nimi on Ferraria (rõhuga i-l). Eile mainisin korra seda nime: paaril fotol on ta seal täitsa näha. See peaks olema saare kõige läänepoolsem tipp.

Vaade põhjakaarde on alt selline, ...

... otse ees püüavad vägevad lained visalt murda süsimusta laavaranda, ...

... paiga lõunaküljes on must „liivarand“ ja üllatuslikult ka üks supluskoht, aga sellest veidi hiljem.

Kui meile sellest kohast ka midagi räägiti, siis minul läks see jutt kõrvust mööda ja märkmikus on vaid paar lauset. Sestap on järgnev lühike kokkuvõte ümberjutustus Ferraria spaa veebist – nii, nagu mina sealt aru saan:

Selle musta nõlva tekitas asustuseelsel ajal toimunud Stromboli-tüüpi purse (Vikipeediast: see on pideva ja pikaajalise aktiivsusega, mõõduka intensiivsusega plahvatuslik purse). Moodustunud räbukoonuselt voolas laava alla merre. Kuuma laava ja külma merevee järsust kokkupuutest sündis vägev plahvatus, mis tekitas vulkaanitaolise kraatri. Kuna see ei ole päris vulkaanikraater, kust purskunuks või voolanuks laavat, nimetatakse teda pseudokraatriks. Kogu see kupatus on oma unikaalsuse, teadusväärtuse ja ilu tõttu kuulutatud kaitsealuseks geomonumendiks.

Kuidagi harjumatu tundub näha nõlval rohkeid tuvisid. Läheb natuke aega, enne kui taipan: need pole ju kodutuvid, vaid nende looduslikud eellased või lähisugulased kaljutuvid.

Lainete raevukus on tõesti vägev: vesi pekstakse valgeks vahuks ...

... ja seetõttu tundub kuidagi uskumatu, et ühes väikses abajas saab tõepoolest rahulikult käia ookeanis kümblemas.

Üks mees parajasti laskub vette.

Vaja minna lähemale, trepist alla.

Rühmakaaslased on just supluse lõpetanud ...

... ja on tõesti näha, et kitsast abajasuudemest purustavana tunduvad lained sisse ei pääse.

Aga pilk ka nõlva poole: see tundub peaaegu nagu Island ...

... ja see veel rohkemgi.

Kui uuesti trepist üles lähen ning serpentiintee ja parkla poole astun, lähenen üksiti hoonele, mille katus on näha ka laskumispildil. See ongi Ferraria spaa. Siin olevat kaks soojaveeallikat ning soolasel, suure väävlisisaldusega termaalveel teatakse olema head raviomadused. Keegi Gaspar Frutuoso oli siinsete vete suurepärasest kvaliteedist kirjutanud juba neli sajandit tagasi, spaa, Termas da Ferraria, pandi tööle siiski alles 20. sajandi keskel. Abi saavat siin näiteks reuma- ja neeruhaiged.

Nelja tiivaga maja kõrval on ka bassein, ma ei teagi, kas sooja või tavalise, soolase või mageda veega.

Veel üks vaade serpentiin-
teele. Maja juurde ja siia tee äärde on laavasesse pinnasesse suudetud isegi puid kasvama panna.

Kuidagi ei saa veelkord ookeani jõudu imetlemata jätta: ...

... kuidas lained raevukalt musti kaljusid ründavad.

Fotoreale jääb sellest kõigest liiga kahvatu kajastus.

Tagasivaade parkla, spaa ja allasõidutee poole.

Pinnas on ebakindel ja ebaühtlane, sestap on parkla kaetud metallrestiga.

Selle džiibi reisija ma olengi.

Oleme ookeani ääres tubli nelikümmend minutit, teha eriti midagi pole. Vahepeal tuleb ka paras sahmakas vihma ja mul on seljas vaid T-särk. Autouksed on paraku lukus.

Meele teeb natuke mõruks ka see, et olen oma fotoka varjuki ära kaotanud. Kaotuse avastamise hetkel loodan veel, et ehk on autos, aga pole ühti... Pealinna poole tagasi hakkame sõitma alles kell 17.

Tagasisõidu alguse kohta olen märkmikku kirjutanud: mööda üsna jubedat teed pillirohudžungli keskel. Candelária lähedal suurele teel. Just seal Candelária kandis märkan ka mingit tuuleveski-taolist ehitist. Kodus leian ta väikese guugeldusega üles: see on Moinho da Bibi (foto: http://www.moinhodabibi.com/en). 19. sajandil ehitatud veski oli rahvast teeninud 20. sajandi keskpaigani, siis jäi pikaks ajaks unarusse, kuni praegused peremehed ta 1999 ära ostsid ja väikese romantilise majutuskohana korda tegid.

17.20 sõidame läbi Feteirase, 17.30 oleme Covoada teeotsas. Autojuhi-giidi juttudest olen üles kirjutanud, et assoorlaste kogukondi on ka LAV-is ja Haitil ning nii palju kirikuid on saarel seetõttu, et ollakse väga usklikud ja väga usklikud ollakse jälle rohkete loodusõnnetuste pärast: loota ei saa muule kui ainult jumala armule.

Lennujaamast sõidame nüüd mööda saare sisemuse poolt. Autonoomia monumendi juures saan kinnitust sellele, milles kolmandas Assooride postituses kirjutades veel kahtlesin: et tõesti on seal iga saare kohta üks palm, kokku seega üheksa puud. Ja saan teada sedagi, mille vist ühes varasemas postituses juba kirja panin: et mu toaaknast paistev korsten kuulub alkoholi- ja suhkruvabrikule, mille tooraine on suhkrupeet.

17.40 oleme hotelli juures ja ma saan põgusalt rääkida meie tänase giidi Triinuga. Ta on São Miguelil elanud juba kümme aastat ning sattus siia niimoodi, et õppis Norras turismindust, tutvus Assooridelt pärit poisiga ja sai temaga lapse. Kaks aastat elas pere Inglismaal, siis kolis mehe kodusaarele, nüüd on peres juba kolm last. Triin kurdab, et pole kolm aastat Eestisse saanud ning et eesti keelde hakkab tekkima aktsent ja sõnad ei tule aegajalt meelde. Viimasega võib ehk nõuski olla, aga aktsenti ma küll ei märka, ehkki arvan, et olen ses suhtes üsna terava kõrvaga: üle 25 aasta raadiotöö kogemust on olnud hea koolitaja.

Tunnen hotelli astudes, et olen hirmnäljane ning lähen samal korrusel elavate Merili ja Rando ukse taha koputama. Eile loobusin nende kutsest minna välja sööma, täna teen ise sama ettepaneku. Aga nemad asutavad parajasti hotelli sauna minema, nii et enne 19.30 minna ei jõua. Näsin siis midagi oma tagasihoidlikest varudest ja püüan tegevust leida. Ühel hetkel ei saa ma kuidagi ühtegi elektririista tööle; siis tuleb meelde, et naabrite juures käies pidin ju elektrikaardi-võtme pesast välja võtma ja unustasin selle tagasi panna. Nüüd on tükk otsimist, sest pole meeles, kuhu ta pistsin... Tänane äparduste rida jätkub: kui olen habet ajanud, lähen rõdule pardlit puhtaks puhuma – ja nugadega osa kukkub alla. Käin vastuvõtulauas kurtmas ja järgmise päeva õhtul on allakukkunud osa mu toas laual, paraku tükkidena.

Pildistan rõdul õhtutaevast. Kella 19 fotodest ...

... panen siia sellised, ...

... kell 19.30 aga sellise.

Millalgi 19.45 paiku hakkame õhtusöögile minema, hotellist vist viiekesi, aga lõpuks on meid kaheksa. Teen minekul ka paar udupilti.

Maandume toredasse restorani Portas do Mar’is; valikuvõimalusi on tegelikult mitu. Aga valik on ilmselt õnnestunud: hea ja lustiline teenindus, elavat muusikat teeb bänd, mille eestvedaja-laulja tundub olema Jamaica päritolu. Ainuke häda, et üsna ruttu hakkab jahe ja selle tõrjeks tuleb võtta väike brändi.

Mai sööb suppi, ...

... mitu kaaslast tellib eht-portugali-
pärase tursast valmistatud roa ...

... mina aga krevetid, mille ports on ehmatavalt suur. Alla loputame selle kõik valge veiniga.

Jään napsiseks ja siis juhtub ikka vahel, et eelistan pigem üksi olla. Igatahes lasen ma üksinda jalga, aga tulen korra veel tagasi, sest arvan, et fotokas jäi maha. Tegelikult on ta mul kaelas... Longin tasapisi hotelli poole. Rahvast liigub väga palju, on ka üsna mitu sellist neiukest, keda arvan tegelevat vanima elukutsega, aga võib-olla eksin – minu suhtes nad igatahes mingit huvi ei ilmuta. Ega minul nendegi suhtes peale väikse vaatluse muid tahtmisi ole...

Teel klõpsan veel mõne udupildi, siia panen saare asustaja Gonçalo Velho Cabrali nimelise väljaku servas tehtu. Hotelli jõuan pisut pärast keskööd ja pool tundi hiljem pööran põhku.