Püha Miikaeli saar: üllatusi keset Atlandit, IV. Päripäeva ümber saare kõrge idaotsa küngaste, 2

Keegi märkab, et sellel tänaval põlevad kõik rohked lambid ning otsemaid küsitakse Sónialt, kuidas siin elektrit toodetakse (ja Mirjam naerab: see olevat alati, sihtmaast olenemata, üks Eesti turistide lemmikküsimusi!). Sónial on statistika täitsa olemas: 42% energiat saadakse São Miguelil põletades fossiilkütuseid (nii gaasi kui ka naftat), samuti 42% maasoojast (aga potentsiaali olevat selleks hoopis rohkem), 10% hüdrojaamades ja 6% tuulest.

Sellelt pildilt on näha, kui rahutu on linnakese reljeef; tänavad kulgevad vähemalt kolmes eri kõrguses. Aga kirdeosa (ja Nordeste tähendabki tõlkes just põhjaida ehk kirret) ongi São Migueli kõige mägisem piirkond: siin on mitu üle 800–900 meetri küündivat tippu, nende seas saare kõrgeim, 1103-meetrine Pico da Vara. Nordeste kõrguseks märgitakse siiski ainult 138 m ümp.

Nii saame heita pilgu lopsakatele aedadele, ...

... ülemistel nõlvadel paiknevatele uutele ...

... ning meie all olevatele vanadele majadele ...

... ja nende õuedele.

Mitu korda on silma hakanud toredate siniste õitega taim, mis siin ronib hortensiapõõsast ja posti mööda. See kannab inglise keeles uhket nime Morning Glory. Taimeperekond Ipomoea, millesse taim kuulub, on saanud eestikeelse nimetuse lehtertapp (samast perekonnast on näiteks ka bataat ehk maguskartul), aga konkreetsel liigil Ipomoea acuminata eestikeelset nime veel pole. Sónia ütleb, et taim õitsevat enamvähem aasta ringi.

Piimaauto peaks olema saarele midagi väga iseloomulikku.

Põneva seina-
faktuuriga maja ...

... ja väga esinduslik maja.

Soliidne on ka meie sihtmärk, käsitöömaja. Fotol on esiplaanil näha mitu ...

... paradiisi- 
linnulille ehk streliitsiat, ...

... see on aga pungi täis kameelia.

Ukse kõrval on maja ühe asutaja Maria do Carmo mälestussammas. Kui ma õigesti aru saan, siis esiti oli asutus mõeldud noorte naiste turvakoduks, kus neile ka käsitööd õpetati, ja see tegutsevat vist praegugi. Aga lisaks on majas ka hooldekodu ning erivajadustega laste lasteaed.

Need käsitöö-
daamid, keda meie näeme kas käsitsi või enamasti üsna vanapärastena tunduvatel masinatel kraasimas, ...

... ketramas, ...

... kudumas, ...

... tikkimas ja muud näputööd tegemas näeme, ...

... valdavalt kategooriasse „noored naised“ ei kvalifitseeru.

Tooteid pakutakse ka müügiks, ...

... mõned puhul tekib tore äratundmisrõõm: midagi taolist näidati meile eile õhtul.

Olen märkmikku kribinud, et rahvariideseelik maksab 400, -pluus 100 eurot.


















15.10 läheme jälle sõitu.

Õige pea jõuame kiirteele. Enne selle valmimist oli sõit Nordestest Ponta Delgadasse võtnud 2,5 tundi, nüüd ainult 45 minutit. 15.25 olen aknast klõpsanud sellise vaate, ...

... mõni minut hiljem, vahetult järgmise peatuse eel, aga sellise.

15.30 jõuame Ribeira dos Caldeirõese loodusparki ...

... (kaardil <6). Nimi Caldeirões vihjab soojaveeallikale, aga seda siin tegelikult ei ole: tavaline mägede allikavesi.

Mingit vähegi pikemat infot ma selle pargi kohta ei inglise ega saksa keeles ei leia: kui suur, millal asutatud jne. Koha peal saan pildile sellise kaardi ja selle järgi tundub, et ala paikneb just sama nime kandava jõe, Ribeira dos Caldeirõese käärus. Muud kasu skeemist eriti pole, sest seletustesse märgitud tingmärgid on enamasti kaardil kustunud (või üldse sinna kandmata...).

Nii et täpsemaid pildiallkirju pole mul kusagilt võtta. Tegemist on üsna järsunõlvalise jõeoruga, kus väga lopsakas taimestik ja vähemalt kaks koske.

Nõlval on tore Achada-Nordeste viit (Achada on looduspargile kõige lähemal paiknev asula), mis voolava vee toimel liigub...

... nagu kellapendel kord ühele, kord teisele poole kaldu.

Selle parginurga uhkeim vaatamisväärsus on muidugi kosk, ...

... mille juures usinasti pilte saab klõpsitud.

Ei suuda minagi vastu panna soovile kose taustal poseerida.

Meie rõõmsad giidid.

Siis liigun tasapisi teise pargi otsa poole; ...

... üle jõekese viib uhke kaarsild.

Siin on mitu väheldast maja, ...

... ülemistes on näiteks söögikoht ning suveniiri- ja käsitööpood (kust mina lahkun raamatukese ja DVD-ga), ...

... üks alumine, jõeäärne, on aga vesiveski.

Alumisele tasapinnale ...

... on rajatud pursk-
kaevuga veesilm.

Kõige jõepoolsema teeraja ääres on paviljoniga vaateplatvorm ...

... ja raja lõpust avaneb vaade teisele kosele. Nõlval kasvavad siin-seal uhked puissõnajalad...

... ning siingi on kõikjal rohkesti hortensiaid, millest osal pole õied pealegi veel pruuniks tõmbunud, vaid on kenasti sinised.

Veidi pärast 16 sõidame edasi.

Peagi pöörame kiirteelt mägiteele ja sõidame keset väga uhkeid maastikke. Siin ütleb Mirjam oma toreda võrdluse: „Nagu oleksid Iirimaa ja Island omavahel lapse saanud!“

16.25 teeme tosinaminutise pildistus-
peatuse 805 meetri kõrgusel (kaardil <7). Kahjuks on parajasti taevasse kerinud üsna ähvardavad vihmapilved ja on ka veidi hämune.

Lõunakagusse vaadates on näha veidi merd ja selle ääres pisut ka Povoação linna, kus hommikul käisime, ...

... edelasse kiigates aga Furnase piirkonna suitsevat-auravat geotermaalala. Tagaplaanil paistab osake Furnase järvest.

Läbi musta pilve paistev päike annab vaatele omamoodi müstilise joone.

Pilk ka teele, mida mööda siia üles jõudsime.

Meist loodes, veel kõrgemal künkal, jahvatab elektrit tuulepark.

Siis tuleme hoogsa vilinaga jälle mäest alla, põhjarannikule tagasi.

Mirjam räägib Portugali ajaloost, aga seda ei hakka ma siin refereerima: niikuinii läheks jutt omadega metsa. Küll pisut samuti jutuks tulevast pereelust. Minu üllatuseks saavat portugallased veel vähem lapsi kui eestlased: Eestis tulevat naise kohta ca 1,46, Portugalis ca 1,3 last (internetist leian 2013. aasta kohta Eurostati arvud vastavalt lausa 1,52 ja 1,21). Assooridel, tõsi, olevat see näitaja ivake suurem, aga ikka väiksem kui Eestis. Mirjam lisab, et kolmandik maailma riike saab lapsi vähem kui Eesti, sh kogu Balkan. Ja Assooride kohta, et ehkki lapsi pole just palju, hoolitsetakse nende eest ülihästi.

Teine ehk üsna üllatav teadmine on see, et ehkki Portugal kuulub koos Poola ja Iirimaaga Euroopa kõige katoliiklikumate riikide sekka, on samasooliste abielud siin aastast 2010 lubatud ning portugallased ei saavat sugugi aru, miks Eestis selle vastu ollakse. Samas abort legaliseeriti Portugalis vaid veidi aega varem (2007), kui tuli see samasooliste abielu seadus; enne seda tunti siin lausa sellist nähtust nagu „aborditurismi“ Hispaaniaase... Siiani olevat arste, kes selle protseduuri läbiviimisest keelduvad. Katoliku kirik on ka kunstliku viljastamise kindel vastane.

Veidi enne kella 17 oleme jälle kiirteel. Tänase ringreisi viimane peatuskoht on veel üks miradouro, Miradouro de Santa Iria (kaardil <8), mis eesti keeles võiks olla Püha Irene vaatekoht. Teeme seal kell 17.08 veerandtunnise pildistuspeatuse.

Sónia kinnitusel oleme umbes 200 meetrit üle merepinna. Vaated on uhked: liigendatud rannajoon, kõrged kaljud ja nende vastu vahtu peksvad ägedad lained. Lähem küla idakaares kannab nime Porto Formoso.

Vaatekohast läänes ulatub kaugele ookeani Cintrão neem.

Saare sisemuse poole vaadates näeb terrassilisi nõlvu, ...

... kus asjatab parajasti salgake suksusid.

Leian internetist, et kusagil just neil nõlvadel olevat 3. augustil 1831 toimunud Ladeira da Velha lahing, kus Dom Pedro IV väed said jagu Pedro venna Dom Migueli üksustest; see olnud Portugali kodusõja oluline pöördepunkt.

Parklas tehtud foto on hoopis rahumeelsem.

Järgneb paarikümne kilomeetri pikkune teekond Ponta Delgadasse ja enne kella 18 oleme jälle hotellis.

Jään tuppa vaid mõneks minutiks, siis lähen veel õhtusele jalutuskäigule sihiga käia toidupoes ning kõndida siis kaardilt leitud Autonoomia monumendini, et vaadata üle nii see monument kui ka küngas, millel asub lennuväli, ja miks mitte linna edelanurk. Püüdsin kaardil (lõigatud portaali http://www.portasdomar.pt/ eelmiseski postituses kasutatud kaardist) oma teekonna punaste ringikestega markeerida: esmalt hotelli juurest üle, üle Lissaboni tänava poeni, siis Lissaboni tänavat mööda liiklusringi keskel asuva monumendini, edasi Monaco vürsti Albert I nime kandvat avenüüd järgmise liiklusringini, seal teen väikese sõlme mööda Santa Clara ja Kiriku tänavat ning tulen piki kitsukest merepoolseimat tänavat Avenüü ja hotellitänava, João Francisco Cabrali nurgani ja sealt juba otse hotelli. Kokku kulub käigule umbes kolmveerand tundi.

Lissaboni tänaval on ...

... mitut moodi kirevust: nii ühe suurema maja piraka seinapannoo ...

... kui ka grafiti näol.

Lissaboni tänava ääres asub ka mu toaaknast paistev suhkru- ja alkoholitehas.

Mida rohkem kesklinnast eemale, seda väiksemad ...

... ja sageli üha kenamad on majakesed nii Lissaboni tänava ...

... kui ka sellega ristuvate tänavate ääres.

Oluline ühisliiklusvahend on linnas minibuss.

Nende peatusi tundub olema üsna tihedalt.

Aga siis olengi lennujaama kandva künka juures; see on ikka hoopis kõrgem, kui eemalt arvata oskaks.

Selle künka jalamil, liiklusringi keskel, ongi mu põhiline sihtkoht, Autonoomia monument (Monumento da Autonomia). Sellegi kohta ei õnnestu kuigivõrd andmeid leida. Avatud olevat ta 26. juulil 1992 ning sümboliseerivat arhipelaagi ja iga üksiksaare elanike autonoomiapüüdlusi suhetes Mandri-Portugaliga. Pildistan teda küll ühelt, ...

... küll teiselt poolt, aga ruumi on paraku vähe ja ega õiget üldpilti vist mujalt saakski, kui õhust või siis lennuväljamäe nõlvalt, kui saaks sinna ronida.

Püstplaate kompleksi keskel on ilmselt üheksa (mis on saarestiku suuremate saarte arv) ja küllap ka teda ümbritsevaid palme. Ei taibanud kohapeal loendada ja fotol pole ei ühtesid ega teisi kõiki peal.

Mida pidas kavandaja silmas vette paigutatud „lamamistoolidega“, ei oska mina oma kasina fantaasiaga aimata, ...

... aga vööna monumenti ümbritsevas eht portugalipärases mosaiiksillutises on ...

... üheksa saare nimed ...

... ja nende vahel vapi-
sümboolika.

Liiklusringilt lähtub peale Lissaboni tänava veel kaks haru järjekordsest avenüüst, mille ookeani poole viiv lõunaharu on ääristatud plaatanitega...

... ning mis kannab assoorlaste sõbra Monaco vürsti Albert I nime.

Üks kena maja ka sellelt tänavalt.

See foto on klõpsatud juba pikukese Kiriku tänava nurgalt.

Ookeani lähedus on mitmel moel tuntav.

Tagasituleku-
tänav on jälle väga kitsas, ...

... kõnniteedele on ruumi kohati veidi rohkem, ...

... kohati päris napilt, aga mosaiiksillutis on neil ikkagi.

Majad on väheldased ja tihti üpris värvikad ...

... ning enam-vähem iga maja seinal on azulejo-pühapilt.

Koguni ühe altari moodi pühakuju jaoks on ruumi leitud.

Õue taga on aga ookean.

Märkan ka kohvikut ja restorani.

Ilmselt on linnas prügiveo päev.

Ei julge kinnitada, kas siin on samasugune värviliste jäätmekottide süsteem nagu näiteks Brüsselis. (Järgmisel hommikul küsin selle kohta Sónialt ja tema ütleb, et ühel päeval kogutakse kokku plast, teisel paber, kolmandal klaas jne – ning kõigil päevadel veetakse ära üldprügi, keskustes võetakse vastu õli-, elektroonika- jm jäätmeid).

Suurematel tänavatel – see siin on juba hotelli tänav Rua João Francisco Cabral – toimib igatahes prügi liigiti sorteerimine erivärvilistesse kastidesse.

See on üle-eelmises postituses mainitu hooldushaigla kenam ...

... ja see mitte nii kena tiib.

Ja olengi oma öömajahotellis tagasi.

Täna rohkem välja ei lähe, korraldan vaid veidi märkmeid ja vaatan homseid kohti ning juba veidi pärast kella 22 kuulutan välja isikliku öörahu.