Püha Miikaeli saar: üllatusi keset Atlandit, VI. Magusad napsid ja kaunid loodusvaated, vihmast rääkimata

13.30 on lõuna söödud ja aeg ida, alul küll veidi aega veel põhja poole kulgeda. Maantee on päris ranniku lähedal, nii et vasakul avanevad pidevad ookeanivaated. Mina istun paraku paremal istmereas. 13.52 möödume asulast nimega Pilar; see peaks olema kogu saarereisi kõige põhjapoolsem punkt. Veidi maad edasi on Bretanha küla – meenutus sellest, et saare esmaasukate seas oli ka bretanne.

Giidid räägivad pikalt ja põhjalikult Portugali palkadest ja maksudest. Palgad on natuke suuremad kui Eestis, aga sugugi mitte palju; tulumaks on astmeline: alates 14 protsendist kuni 7000 eurose aastapalga puhul ja lõpetades 48 protsendiga, kui aastapalk ületab 80 000 eurot. Emapalka makstakse neli kuud, viiendal saab 80%. Mirjam kommenteerib, et Eesti on ses suhtes maailma kõige heldem riik. Pensionile saab praegu veel 65-selt, edaspidi nihkub piir 67-le. Miinimumpension on 200 eurot (seda saavad elu aeg kodus olnud naised), muidu olevat keskmine pension meestel 500, naistel 300 eurot, sõltudes suuresti muidugi eelnevast teenistusest. Oodatav eluiga on naistel 82, meestel 76 aastat.

Väheke ka Portugali koolikorraldusest, kus palju on meiega sarnast: samuti 12 klassi, kohustuslik on 9 klassi. Kool algab mitte just 1. septembril, aga millalgi septembris, ja lõpeb juuli keskel. Kooli tuleb minna kuueselt või kui laps saab enne jõule kuus, siis juba viieselt. Näiteks Sónia 9-aastane tütar käib juba neljandas klassis. Kooli lõpus on riigieksamid. Hindamine on 20 palli süsteemis, positiivne hinne algab 8st. (Mirjam räägib selle peale loo oma Coimbra õpingutest, kui inglise keele õppejõud oli öelnud, et hinne 20 on jumalale, 19 Shakespeare’ile, 18 talle endale ja alates 17st juba üliõpilastele...).

Kõrgkoolis õppimine oli kuni 2000. aastani tasuta, siis läks tasuliseks ja maksis 300 eurot aastas, nüüd 1000–1200. Kuulsaimad ülikoolid peale Euroopa vanuselt kolmanda ülikooli Coimbra on ka Lissaboni ja Porto alma materid.

Ka meditsiinisüsteem on meile üsna sarnane: esmalt tuleb käia perearsti juures, alles siis saab eriarsti jutule; visiiditasu on sinna 15–20 eurot, eraarsti juurde 55. Tervisekindlustusega saab visiiditasust umbes 8 eurot tagasi, pensionär 25 eurot. Haiguslehte annab nüüd ainult perearst.

Puhkus on enamasti neli nädalat, riiklike pühi on veidi rohkem kui meil (kus ei oleks!). Kui riigipüha satub neljapäevale või teisipäevale, antakse vastavalt kas reede või esmaspäev vabaks. Aga puhkepäevale sattunud püha ei asendata.

Töötus on mandril 17, Assooridel 15%. Portugallased olevat kõvad protestijad: mullu olnud Lissabonis miljoni osalejaga valitsusevastased miitingud! Ametiühingud on riigis üpris tugevad.

Selliste juttude saatel oleme piki põhjarannikut tublisti ida poole sõitnud. Sónia räägib, et kuni 1980. aastani oli siinne põhiline sissetulekuallikas vaalapüük ja -töötlus. Kell 14.15 teeme umbes 20-minutise peatuse Capelase külje all ...

 ... (kaardil <8), mustade kivide vaatekoha juures. Tehtud piltidest valin välja kummagi poole üldvaated ning mõned sellest tehtud optilised väljalõiked. Läänekaarest ...

... valin välja ühe lähema majapidamise, ...

... millel ümber kindlusemüüri meenutav piire, ...

.. ja kalju, mis – kui ma õigesti mäletan – kannab Elevandikalju nime. Igatahes on elevandi külgvaate moodi küll.

Paremal ehk idakaares hakkab esmalt silma tugevalt liigendatud rannajoon ...

... ja asula, kus samuti võimsa müüriga ümbritsetud majapidamisi; ...

... siis aga märkan, et lähemal kaljul on kalamehi ning tirin needki lähemale  ...

... ja päris lähedale – ülemine ...

... ja alumine õngitseja. Selle veerandtunni jooksul, mis kohal olime, ei pannud küll tähele, et keegi ka näkanud oleks.

 Capelase (=kabelid) nime kohta on jälle mitu võimalikku seletust: tõesti mingi seos kabelitega või siis tõenäosemana, et rannikul on rida grottidega kaljusid, mis meenutavad kabeleid.

14.35 astume jälle bussi.

Teekond jätkub ikka mööda põhjaranniku teed ida poole. Näha on hulk asulaid, millest suurim umbes 8000 elanikuga Rabo de Peixe. Tõlkes tähendavat küla nimi kalasaba ja kalapüük on siin põhiline tegevusala. Oluline saakobjekt on tuunikala, aga ka heik, makrell, heeringas, merikoger ja ka haid. Põnev liik on veidra välimusega süvaveekala süsisaba; tema kohta ütlevad giidid, et moes on ta pigem Madeira kui Assooride köögis.

Sónia kinnitusel tikub siinsetel meestel sageli olema probleeme alkoholiga. Kusagil juhib ta tähelepanu saare pikimale liivarannale; kevaditi peetakse siinkandis surfivõistlusi.

 Sõidu jooksul tuleb mitu sapsakat vihma ja kui paar minuti pärast kella 15 Ribeira Grandes (kaardil <9) bussist väljume, on sillutis päris märg.

Raekoda, linna üks uhkemaid ehitisi, meenutab mõnevõrra kirikut ja vähemalt osa temast olevatki endine jesuiitide kirik; hiljem on ehitis kasutusel olnud ka vanglana. 18. sajandil lisati torn ...

... ja tornialune kaar.

Raekoja lähistel kasvab mitu vägevat puud, vist jälle kõrge raudmürt ehk Uus-Meremaa jõulupuu, keda nägime ka Ponta Delgadas. Linnas on parajasti natuke keeruline liikuda, sest käimas on põhjalik teekatte remont.

Laskume mööda treppi kenasse parki, millest voolab läbi jõgi. Muide ribeira tähendab väikest jõge, nii et linna nimi Ribeira Grande on veidi paradoksaalne: suur väike jõgi...

Jõel on ka vesiveski.

Mõnes kohas on jõgi uuristanud üsna sügava kanjoni, ...

... vahetult selle kohal kerkivad majad.

Üle jõe viib akvedukti meenutav kaheksa kaarega sild, mille olevat 19. sajandil kavandanud sõjaväeinsenerid. Sild pole betoonist, vaid laotud mördiga Euroopast toodud kividest.

Meie esimene käik lõpeb poe juures, ...

... kuhu astume sisse, et degusteerida saare puuviljadest tehtud likööre.

Januseid on nii rohkesti, et perenaine ei jõua kõigile küllalt kiiresti uusi sorte valada ...

... ja Sónia asub talle lahkesti appi. Korra vist mainisin, et Ribeira Grande on Sónia kodulinn ja ta töötab siin turismi infopunktis.

Jooke saab siit osta nii tavapärastes kui ka mitut nägu vigurpudelites; ...

... suur on ka väikeste suveniir-
pudelite valik.

Valik fotosid varasematest napsu-
maitsejatest.

Mina eriline magusa alkoholi austaja ei ole, seepärast liitun üsna pea nendega, kes pigem värske õhu käes eelistavad olla, tilkugu siis pealegi jälle natuke vihma.

Kui veidi ringi vaatan, jääb vaatevälja üks unise, aga ilmselt sõbraliku olekuga kassike.

Kui raekoja juurde tagasi kõnnime, paistab ühelt poolt päike, teisel on aga jälle õige sünged pilved. Täna ongi selline hästi muutlik ilm, küllap väga Assooride-pärane.

Veel üks vaade jõekese kanjonile, ...

... müüril köidavad jälle pilku lehtertapu ehk Morning Glory uhked sinised õied.

Põikame raekoja vastas seisvasse Püha Vaimu kirikusse või õieti vist kabelisse (Ermida do Espírito Santo), mille fassaadil rohkesti manuelismile omaseid kaunistusi.

Altariosa.

Muidugi on tegemist ikka katoliku pühakojaga: 95% portugallasi on katoliiklased.

Ja katoliiklased kaunistustega ei koonerda.

 




Vaade rõdult.

Mingil hetkel tuleb juttu, et kremeerimise kommet pole saarestikus kuigivõrd omaks võetud. Tuhast ei saa ju viimsel päeval üles tõusta... Aga põletusvõimalus olevat Assooridel olemas ja tasapisi seda ka kasutatakse.

Kui uuesti tänavale astume, on taevas suures osas selge, ...

... üksikute valgete pilvelammastega. Veel üks pilk puuhiiglasele, kes suudab raekoja üsna üleni ära varjata.

15.55 läheb sõit edasi.

Meil on nüüd kulgeda veel risti läbi saare: mitte kuigi pikk, aga see-eest tõeline kurviline ja järsk mägitee, kust pidevalt avanevad uhked vaated. Mõni minut pärast teele asumist möödume geotermaaljaamast, millest fotot paraku pole. Giidid räägivad, et assoorlastele jagavad geotermaalenergeetikanõu islandlased.

Järjekordne sõidulõik on üsna lühike: juba 16.10 paiku oleme Caldeira Velha looduspargi parklas.

Sissepääsutasu asju õiendab Sónia; rühmapilet maksab vaid poolteist eurot.

Meie aga kõnnime mööda laia rada; kahel pool teed lokkav taimestik toob pähe mõtte troopikast.

Märkmikus on mul Caldera Velha kohta kirja saanud ainult paar rida. Püüan kodus leida mingit täiendavat teavet, aga paraku leian vaid inglis- ja saksakeelsete reisikirjade katkeid stiilis ah kui tore ja ah kui ilus... Teen siis Google’i-tõlke portugalikeelsest Vikipeedia artiklist, aga ega seegi erilise inforohkusega hiilga. Nii palju saan siiski teada, et oleme Fogo vulkaani (teised allikad ütlevad pigem Água de Pau vulkaani) põhjanõlval kuni 628 meetri kõrgusel ja et siin on väga liigirikas elustik, millele annab kasvuhoogu paiga eriline kliima, mis tuleneb just paiknemisest soojal, geotermaalaktiivsel pinnasel. Samast saksakeelsest artiklist leian ka vihje, et tegemist on osaga biosfääri kaitsealast.

„Ära nopi taimi!“. Seda taime, mille kõrvale silt on pistetud, oleks päris keeruline noppida.

Troopikatundele annavad hoogu ronitaimed.

Sel fotol peaksid olema paigale enim iseloomulikud taimed: esiplaanil on ilmselt loorberipuu ning rohkesti on näha puissõnajalgu.

Maapinda roosaks värviva lillekese, mida juba eile tähele panin, püüan kodus veebist Assooride taimepilte guugeldades üles otsida ...

... ja loodan, et ei eksi, kui kinnitan, et see on Persicaria capitata, ...

... eestikeelsete taimenimede andmebaasist leian ka eestikeelse vaste: kera-kirbutatar. Pärit olevat ta Aasiast. Mulle hakkab see rõõmus lilleke Assooridel oldud päevade jooksul väga meeldima.

Mitte ainult selle pärast tundub järgmine silt „Ära talla taimestikku!“ mulle vägagi asjakohane.

Küllap enamgi kui taimed köidavad suurema jao rändurite tähelepanu ala geotermaalilmingud: läbi looduspargi voolav jõeke või pigem ojake saab toidet soojaveeallikast, ...

... on teisigi vulksuvaid soojaallikaid, aga ka fumaroole ning veebi väitel ka mudapotte ja solfataare. Vett värvivad mineraalid, küllap on nende seas mingeid rauaühendeid.

Vett on siin ka mujale juhitud ja ma arvan, et selleks kasutatakse bambustorusid. Aga võib-olla on need varutud hoopis piireteks: paar pilti hiljem on näha ka bambusaeda.

Risttee: otseraja kõrval on ...

... „spaa“, ojale paisutatud umbes 40-kraadise veega bassein. Väidetavasti on sel veel tõesti ka raviomadusi.

Paremale pöörav rada suundub aga millegi juurde,  ...

... mida võiks ehk ka dušiks nimetada.

Viidad näitavad õige suuna kätte.

Kümblushuviliste jaoks on ka riietusruumid üles pandud.

Kõigi nende tsivilisatsiooni-
mõnude kõrval on päris džunglinägu loodust, ...

... mis vuliseva ojagi suudab üsna ära peita.

Looduspargis on ka väike koolituskeskus, …

… kus seintel portugali- ja ingliskeelsed stendid Assooride looduskaitse-
alade tutvustusega rõhuga Rio Grande piirkonnale.

Väljas on fotod saarestiku endeemidest. Lindudest olin kuulnud Graciosa saarel pesitsevast Euroopa vist haruldasimast merelinnust assoori tormipääsust (Hydrobates monteiroi) ja selle foto alumises nurgas näha assoori leevikesest (Pyrrhula murina), kes elab just São Miguelil …

… aga tuleb välja, et on ka mitu endeemset alamliiki, näiteks see metsvindi alamliik.

Ja endeemsete taimede erimina märkan fotol üht lodjapuu liiki.

Harulduste fotode kõrval kogen Caldera Velhas aga midagi haruldast ka reaalaajas. Pargis kõndides märkan vastu tulemas blondi prouat, kes meenutab mulle kangesti mu naise kunagist juhendatavat Karinit. Selgub, et mitte ainult ei meenuta, vaid ongi Karin! Ja üks tema neljast kaaslasest on mu reisikaaslase tuttav. Tegevat oma väikese seltskonnaga omapäi mitmepäevast tuuri mööda Assoore. Nii et maailma on tõesti väike ja mõnd eestlast võib kohata mitte ainult igas sadamas, vaid ka mõnelgi looduskaitsealal.

Caldera Velhast jääb nii tore mulje, et ei tahakski hästi lahkuda. Aga päev hakkab õhtusse jõudma ja üks koht on veel üle vaadata. 16.45 lahkume.

See „üks koht“ on muidugi Lagoa de Fogo, Tulejärv või Tulelaguun – saare järvedest üks suuremaid ja kuulsamaid. 16.55 peatume vaatekoha juures – ja otsemaid algab väga tugev vihmasadu… Mirjam räägib lohutuseks, et tema eelmised rühmad polegi järve näinud: alati on olnud nii paks udu või pilvisus.

Kui kõrgel me parajasti oleme, jääb teadmata. Igatahes on Lagoa de Fogo Vikipeedia andmetel kõige kõrgemal paiknev järv São Miguelil: 580 m ümp. Asub ta teadagi Água de Pau vulkaani kaatris, mille servad kõrguvad kuni 949 meetrini ümp – see arv käib siinse kõrgeima mäe Pico da Barrosa kohta. Järve pindala on 2182 ha ja suurim sügavus 30 m. Selle pindala suhtes olen veidi ettevaatlik: võimalik, et see iseloomustab kogu kraatrit, mitte ainult järve.

Järv koos ümbritseva alaga on looduskaitseala, mida ingliskeelses tekstis märgitakse sõnadega natural reserve, mis päris kindlasti ei tähenda reservaati meie mõistes: seal on lubatud matkata ja järves supelda (järve ääres olevat saare parim liivarand); küll on keelatud igasugune arendus- ja majandustegevus. Väidetavalt saavad järvest lõunas paiknevad asulad siit ka oma joogivee.

Kodus otsin välja kaldeeras kasvava metsa põhiliigid: eukalüpt, lainjalehine vaiguseemnik (Pittosporum undulatum), akaatsialiigid ja Aasiast pärit Gardneri hedühhium (Hedychium gardneranum). Endeemidest leiab siin selliseid liike nagu lühiokkaline kadakas (Juniperus brevifolia), assoori loorberipuu (Laurus azorica) ja assoori paakspuu (Frangula azorica), veel on mainitud naistepunaliik Hypericum foliosum, Assooride eerika- või kanarbikuliik Erica azorica ja siinne piimalill Euphorbia stygiana. Mõni siin elav linnuliik on samuti endeemne alamliik, näiteks kaelustuvi ja musträstas. Matkajaid, kes veepeeglini laskuvad, hoiatatakse siinsete suurte kajakate eest: need tikkuvat pesitusajal oma lõimetist väga agressiivselt kaitsma.

Bussi varjust saavad meil igatahes mingid pildid tehtud.

Teisest küljest on ka meri näha.

Saame vaid veidi edasi sõita, siis läheb buss katki: ilmselt on mägitee olnud talle liiga ränk. Sunnitud peatuse ajal saame veel järve ja selle ümbrust vaadata. Mere poole ...

... on siit hoopis avaram vaade kui eelmisest peatuskohast.

Samas kohas väikese ajavahega tehtud fotod näitavad hästi kätte, kui kiiresti ilm muutub: see klõps on klõpsatud 17.25, ...

... see 17.27. Fotol näha mastiga küngas peaks olema just see enne mainitud kaldeera kõrgeim tipp, 949-meetrine Pico da Barrosa.

Vaade Lagoa de Fogole ja veepeegli värvi muutused on ehk suuremadki: fotod on tehtud vastavalt 17.25, ...

... 17.28 ...

... ja 17.32.

Paar näidet reljeefist. Seda küngast on teed tehes ilmselt natuke kitsamaks lõigatud.

Vaade kaldeera järsult langevale põhjanõlvale.

Peagi tuleb Ponta Delgadast, mis pole ju kuigi kaugel, asendusbuss ja 17.45 saame jälle liikuma. Millegipärast tuleb mulle meelde 2007. aasta ümber Islandi reis, kui ühel päeval läks üksteise järel katki lausa kaks bussi, nii et ühega saime sõita vaid mõne kilomeetri. Seekord siiski nii hullusti ei lähe.

Laskumine mägiteel on elamuslik, mõnel hetkel on korraga näha nii põhja- kui ka lõunakallas.

18.25 oleme hotellis, aga üsna pea lähen välja: käin toidupoes ja kõnnin mööda kaldapromenaadi sadamate poole. Korraks tuleb pilvede vahele jupike vikerkaart.

Ilm on praegu pigem ilus, aga loigud näitavad, et linnaski on sadanud.

Uurin bussipeatuse putka juures veidi Assooride vetes nähtud vaalaliste plakatit: otsustasin täna, et lähen ka homsele vaalavaatlusele, ehkki suhtun neisse retkedesse üsna skeptiliselt. Olen paar korda ennegi käinud ja kogenud, et ega seal suurt midagi ei näe. Aga seekord on oluline lisastiimul vaadata merelt saare rannikut – kaldun arvama, et küllap on nähtav minekut väärt.

Nii et jalutuskäigu üks siht on kontrollida, kas jõuan poole tunniga hotellist sadamasse või pean hommikul arvestama pikema ajaga.

Jõuan kiireminigi, ehkki teen teekonnal ka mõne foto, näiteks peakirikust, Püha Sebastiani kirikust, mille tornis on näha tuld. Pildile jääb ka esmaavastaja Gonçalo Velho Cabrali mälestussammas.

Promenaadil on toredaid basseinikesi.

Olengi sihil: selles pikas ehitises ...

... on kõige lõpus meid homme merele viiv turismifirma Futurismo.

Heidan pilgu ka kai ääres seisvale ristluslaevale.

Jälle pööran otsa ringi üle Avenüü viiva jalakäijate silla juures.

Rohkem ma õhtul midagi ette võtta ei viitsigi. Kaaslased käivad mind linna õhtusöögile kutsumas, aga ma ei võta vedu. Juba enne poolt kümmet poen voodisse!