Minu Fäärid, V. Streymoy: Vestmanna

Oleme teel Kvívíkist Vestmannasse, Streymoy saare Tórshavni järel suuruselt teise asustatud kohta.

Sellegi läbi bussiakna klõpsatud foto (2015) kvaliteet pole suurem asi, aga see aitab jälle ruumis paremini asetuda: meie ees on Vestmannasund ja selle taga Vágari saar.Näha on mäest alla looklev tee ja selle hargnemine: parempoolne ehk läänepoolne haru viib Oyrargjógvi külla, kust enne tunneli avamist väljus praam Vestmannasse, vasakpoolne ehk idasuunaline tee sukeldub aga tunnelisse.

Kolm minutit hiljem tehtud fotol paistab tagaplaanil juba Vágari põhjatipp ja paremal algab fjordisopp, mille lõpus asubki meie järgmine sihtkoht. Kindlasti on sel sopil ka oma nimi, aga seda pole ma suutnud üles otsida: pole küllaldaselt suure mastaabiga kaarti (ka see ja rida järgmisi fotosid on kõik tehtud 2015. aastal bussiaknast).

Kohe fjordisopi alguses on esimesed lõhekasvanduste sumbad ning ...

... hiljem on neid veel: kalakasvatus on Vestmannas tähtis tegevusala. Tee laskub Vestmannasse üsna järsult ja läheb kaarega ümber laheotsa.

Selle foto ilmselge dominant on kolla-punane hüdroelektrijaam Fossáverkið koos oma mägedest laskuva toitevee toruga. Ei oska kusagilt otsida, kas see on just Fääride hüdroelektrijaamade värvide eripära, aga just samasuguseid puna-kollaseid jaamu näeme teisigi.

Nüüd püüan näidata paari meile olulist kohta või asja, aga see polegi nii lihtne. Foto keskel, hüdroelektrijaamast veidi eespool, on suur hall hoone ja sellest veidi vasakul, ühe muuli kõrval, on punane maja valgete kirjadega katusel. See on Vestmanna külastuskeskus. Mainitud muuliga piiratud basseini siinpoolses servas on sini-valge laevuke: Silja Star, millega peagi sõitu läheme. Lihtsam on leida suur kämping hulka järelveetavate majakeste ehk karavanidega.

Lahesopi otsas tehtud foto vasakus servas on teine Vestmanna hüdroelektrijaam Heygaverkið, ...

... sellel fotol aga selle jaama toitetoru ja meid kohale toonud tee ülemisel karniisil. Kusagil peaks Vestamannas olema veel ka kolmas hüdrojaam Myraverkið. Marshalli plaani toetusega 1950. aastal ehitatud, toona Fääride suurimas hüdroelektrijaamas Fossáverkið’s on kaks turbiini, teistes üks. Kuni 1986. aastani tootsid siinsed jaamad Fääride vee-energiast lausa neli viiendikku. Praegu on kolme jaama installeeritud koguvõimsus umbes 13,7 MW.

Siia bussiaknafotode vahele üks hiljem laevalt pildistatu: selle linna kohal mägedes kõrguva paisu taha koguneb elektrijaamu käitav vesi.

Veel üks oluline tööstusettevõte Vestmannas on laevatehas, millel ka oma slipp. Tehas hakkas tööle juba 1897. aastal, nüüd on küll pelgalt Tórshavni tehase osakond. Omal ajal ostsid siin toodetud kutreid meelsasti britid.

Eelkõige on Vestmanna ikkagi Fääride üks tähtsamaid turismikeskusi. Sel fotol on kämping, kus ruumi 120 karavanile ja hulgale telkidele. Parempoolseim, katusekirjadega maja on enne mainitud turismikeskus. Siinne põhiline tõmbenumber on laeva- või paadisõit Vestmannabjørgini linnukaljude ja rohkete grottide juurde, aga käiakse ka kalal ja sõudmas, samuti lähtub Vestmannast hulk matkaradasid, teiste seas nõudlik, head ettevalmistust eeldav 18-kilomeetrine retk üle mägede Saksunisse, ainsasse Vestmannast põhja pool asuvasse Ida-Streymoy asulasse.

Parklates on pidevalt turismibusse ja autosid ...

... ning asfaldile maalitud jalajäljed juhatavad tulija otse turismikeskuse väheldasse, aga ometi mõndagi mahutavasse hoonesse

Vestmanna, taanipäraselt Vestmannahavn, on oma umbes 1200 elanikuga, nagu öeldud, Streymoy saare suuruselt teine asula ja sama nime kandev kommuun on saarestiku suuruselt seitsmes.

Kohanimi Vestmanna ilmus kirjalikus vormis esmakordselt 1350. aasta paiku, esialgu kujul í Vestmannahøfn. Nimi tähendab teadagi läänekaarest tulnud inimesi ning võib märkida nii iirlasi kui ka Iiri- ja Šotimaa kaudu 10. sajandi lõpus siia ümber asunud viikingeid.

Vestmanna on ikka olnud oluline looduslik meresadam; pikki aastakümneid, kuni tunneli valmimiseni, käis just siinse sadama kaudu praamiühendus Vágari saarega. Elanike põhiline tööandja on muidugi kalandus: kalapüük ja viimasel ajal üha rohkem kalakasvatus, tegutseb ka fileerimistehas. Veel on asulas tüüpmaju tootev ettevõte.

Fjordi suubub Vestmannas Gjógvará oja. Päris surmkindel ma pole, aga küllap just see oja siin kosekesena nõlvast alla ruttabki (kolm viimast fotot ikka 2015, aga juba bussist väljas).

Vestmanna on üks neid kohti, mida ei jäta programmi pistmata vist ükski reisikorraldaja ja minagi olen ses (ingliskeelse ütlusena) must-kohas käinud kõigil kolmel reisil.

2003. aasta reisist on meeles esmajoones Vestmanna ilma erinevus Tórshavni ja vist kogu saare ilmast. Saabumise järgne 24. juuli on meil n.ö vaba päev: selleks pole giidiga reisi ostetud. Planeerime selleks just Vestmanna-käigu või siis tagavaravariandina matka Kirkjubøurisse, Fääride keskaegsesse kirikukeskusesse pealinnast lõuna pool. Aga Tórshavnis on hommikul väga paks udu ja sajab. Hosteli peremees Willi lubab Vestmannasse helistada ja uurida, kas mõnest retkest saab asja. Oleme ooteasendis kuni 11.30ni, siis tuleb Willi kinnitusega: „Vestmannas läheb ilm ilusamaks, kell 14 sõit toimub.“ Ostame Willilt piletid, 175 DKK tükk, kõnnime läbi piimpaksu udu linna ja ronime 13.05 hotelli „Hafnia“ juures bussi – suurde bussi, kus on kokku neli reisijat... Maksta tuleb 110 DKK; kuna see on edasi-tagasisõidu hind, küsin rumala peaga ka piletit ja T-särgis (! – meie oleme paksult riides, sest ilm on endiselt üsna jube...) juht vaatab mind solvunud näoga: „Mina tunnen teid, teie tunnete mind – milleks pilet?!“, aga annab siiski mingi mõttetu lipiku. Sõidame läbi paksude pilvede, vahepeal on nähtavus nullilähedane – merigi ei paista teelt. Kui esimesse, 3-kilomeetrisesse tunnelisse jõuame, kommenteerib Jaanus: „Ainus koht, kus nähtavus on kolm kilomeetrit!“

Vestmannasundi ääres pole ilmal enam väga viga: vaated muutuvad ka siin vist ligi kolmekilomeetriseks (foto siin ja edasi 2003).

Fjordile sõidame 28 reisijat mahutava „Barbaraga“ (foto on tehtud pärast reisi sadamas, skaneering negatiivilt) , perefirma Skúvadal laevukesega; ...

... samal ajal väljub ka konkureeriva firma väheke suurem laev. Kireva seltskonna kogunemine võtab aega, teele asume 14.15; 28 hulgas on mitu liikumispuudega inimest, üks koolieelik ja üks kogu reisi kandekorvis mõnusasti põõnav tita, kaks aperioodiliselt musitavat „vanemas nooruses“ paari, vist taanlased.

Binokkel on peale minu ainult ühel mehel.

Reisipäevikust:

... muidu on kõik fantastiline, isegi ilm on üldisel taustal täiesti tipp-topp.

Vinge oleks see Streymoy loodekallas ka ilma lindudeta – kõrged liigendatud kaljud,...

... kohati koopad, kanjonid, sambad ja kõik võimalikud muud moodustised. Ja linnud sinna veel juurde: tirgud, lunnid, krüüslid, kaljukajakad, ännid, jää-tormilinnud; suulasid mina ei näinud.

Väga hea on ka giid: Kas see on just Lonely Planetis kiidetud Gunnar Skúvadal, seda ei oska ma öelda, aga räägib mõnusasti: algul taani, siis lühemalt inglise keeles ning kordab linnunimesid ka saksa ja prantsuse keeles. Ning paari katsega saan teada, et probleeme pole ka ladinakeelsete teadusnimedega.

/../

Mingil hetkel antakse meile pähe kiivrid, sest sõidame ka 200 m sügavustes kanjonides. Kunagi polevat küll kellelgi ülevalt midagi pähe kukkunud, aga ettevaatusabinõud peavad rakendatud olema. Küll kukub vette üks sinine kiiver, mille giid väga osavalt välja õngitseb, öeldes, et ei saa ju ometi lubada mere helmet pollution’it. /../

Seyðskoragjógv’i nimelises lahekeses, kus kaljuseinte kõrgus kuni 645 meetrit, jääb paat seisma, pakutakse teed ja kohvi.

Tagasiteel teeme kaks väikest peatust: veame mahajäetud külast ühe perekonna natuke maad Vestmanna poole ja paneme järgmiste majade juures koos seljakottidega kaldale.

Selle mahajäetud küla juures rääkis giid sinnasõidul, et veel II maailmasõja ajal oli seal elanud 80 inimest, aga 40 aastat tagasi hüljati ja maju kasutatakse vaid suvekodudena, sest polnud õiget sadamat, polnud elektrit ja üle mägede „tsivilisatsiooni rüppe“ minekuks kulus kolm tundi.

Merelt naaseme 16.20 paiku, tagasi Tórshavni viib meid sama suur buss ja T-särgis bussijuht räägib, et enam vähem kõikjal mujal peale Vestmanna on sant ilm. Sõitu alustab seekord viis inimest, kaks läheb poolel teel maha, nii et sealt peale oleme bussis vaid kolmekesi.

Reisipäevikus on kirjas, et just sellel udurohkel sõidul mõtlen oma Fääri-loole välja pealkirja: „Küünemust udus ehk redus Eestimaa troopika eest“. See küünemusta jutt on pärit legendist: et kui Jumal oli maailma loomisega enamvähem valmis saanud, siis puhastas ta oma küüsi – ning merre pudenenust tekkinudki Fäärid.

2015. aastal märkan rõõmuga, et „Barbara“ on endiselt tegus – kui see pole just tema täpne uusaegne kloon. Mõtlen omaette millegipärast, et küllap on nimi Barbara valitud Jørgen-Frantz Jacobseni (1900–1938), paraku noorelt tuberkuloosi surnud fääri kirjaniku samanimelise romaani kangelanna järgi. Ehkki Jacobsen kirjutas taani keeles, loetakse teda koos samuti taani keeles kirjutanud William Heineseniga fääri kirjanduse rajajaks.

Paraku pole mul võrdluseks fotot võtta, ent mälu järgi julgen küll kindlalt öelda, et nii inimesi kui ka autosid on nüüd oluliselt rohkem kui 12 aastat tagasi.

Seekord oleks „Barbara“ meile liiga väike, läheme merele „Silja Stariga“.

Kuna 2016. aastal otsustan üsna ekspromtkorras laevasõidust loobuda – et on nagu käidud kah, vaatan Vestmannas pigem muud, – siis panen need kaks sõitu selles mõttes kokku, et tekst käib 2015. aasta kohta, mõni foto on aga 2016. aasta sõidust, poeg Reinu tehtud; neile panen juurde lühendi R2016.

Osa rahvast kobib kohe külmakartlikult laeva kajutisse, suurem jagu sätib ennast sisse välitekile, kus vaated avaramad ja olemas head pildistusvõimalused.

Vaade laevalt turismikeskuse poole.

Retke alguses sõidame mööda sumpadest; paari juures on parajasti inimesed ametis, üldiselt saab teeninduse ja kalade toitmisega hakkama automaatika. Mõnes sumbas vesi nagu keeks: kopsakad kalad hüppavad veest välja. Sumbas olevat kalu praegu oma 6000 tonni! Lõhemaimud peavad marjast kooruma teadagi magedas vees, selleks on sobiv koht hüdroelektrijaama veehoidlas enne nähtud paisu taga. Vajalikul hetkel, paar kuud pärast koorumist, sõidutab helikopter kalad soolasesse keskkonda sumpadesse nuumale. 16 kuuga kasvavad nad umbes kuuekilosteks ja siis on sumbas oma 10 000 tonni kala.

Mootorid teevad üsna kõva müra, nii et seletusi on välitekil päris raske kuulda. Nii palju siiski arvan aru saavat, et vee sügavus fjordis on kuni 130 meetrit.

Linna viimsed majad fjordi kaldal on ritta ehitatud suured paadikuurid. Kõrgemal nõlval on mõned majad veel ja nendega kohakuti jõuab ka ümber fjordisopi kulgev asfalttee, mis lõpuks juba keset loodusmaastikku lõpeb.

Mingi majake ja mastid on ka veel selle paiga kohal, kus lahesopp fjordi suubub.

Nüüdki jagatakse välja kiivrid ja muidugi on see põhjus hakata vastastikku fotosid klõpsima.

Rohelistel nõlvadel liigub rohkesti hästi mitmekesise värvivalikuga lambaid:

... küll valgeid musta peaga, küll musti, küll pooleldi valgeid, pooleldi musti, küll mitut tooni halle. Alaline küsimus on see, et kas nad sealt alla ka kukuvad. Eriti siiski ei kukkuvat, ...

... aga seda juhtuvat küll, et vahel laskub mõni kaljusele osale soolaseid kive lakkuma ja ei pruugi enam üles tagasi saada ja/või jääb tõusu kätte.

Ise mõtlen, et küllap võivad ohtlikud olla ka sellised maalihke kohad...

... või lõhed. Lõhe kõrval hakkab silma majake; ei pannud tähele, kas midagi öeldi ka selle otstarbe kohta, nii et saan ise mõelda, aga parem ei hakka pakkuma.

Natuke on märgata ka lilli. Usun , et see roosaõieline siin on mulle Islandil tuttavaks saanud roosa merikann (Armeria maritima).

Meie tähelepanu juhitakse vasakut kätt, Vágaril asuvale külale, kust 2003. aasta retke aegu reisijaid paadile võtsime. Nüüd saan teada ka küla nime: Slættanes. Sandaváguri omavalitsuse alla kuulunud küla asutas 1835. aastal keegi Hendrik Thomasen; parimatel aegadel oli siin elanud lausa 130 inimest, keskmine elanike arv on olnud 70. 1965. aastal lahkus sellest üksildasest paigast viimane asukas. Nüüd on üle nõlva hõredalt asuvad tosin maja kasutusel suvekodudena. Praegu vist kedagi kohal pole: pole liikumist ja pole ka vimpleid lipuvarrastes.

Paremat kätt, Streymoyl, muutub kallas tasapisi üha kaljusemaks.

Aga ka neil kuni 650 meetrini kõrguvatel nõlvadel on rohusemates kohtades ikka lambaid ja kuidagi on suudetud siia isegi kobe lambaaed ehitada. Teavitaja kõneleb, et kui lambaid püüdma minnakse, kulub iga lamba kohta inimene: nad pole ju inimestega harjunud ja on seetõttu väga pelglikud.

Igati tähelepanuväärne on kaljude veealune ja vahetult vee kohal näha osa: see tundub olema vägagi elustikurikas.

Vaade piki rannikut Vestmannasundile. Eest paistev Streymoy edelanurk, kus rannajoon keerab enamvähem täisnurga all otse põhjasuunda, kannab nime Múlin. Tean Fääridel veel vähemalt nelja sama nimega kohta, üsna kindlasti on nimi tõlgitav, aga kahjuks ei oska ma seda tõlget leida.

Enamvähem samast kohast tehtud foto (R2016) annab võimaluse võrrelda ilma. Tundub, et 2015. aasta rühmal oli sellega rohkem õnne.

Siin-seal tormab kaljude vahel koskesid. Fotole on jäänud ka üks paljudest koobastest kaljuseinas.

Mõni näide „kaljuskulptuuridest“, enamasti küll ei oska lisada erilisi kommentaare. Küllap on nende hulgas kunagi ülevalt langenud rahne, teised on suuremast massiivist aja jooksul lainete jõul välja raiutud.

Hmm, see nagu meenutaks midagi ... (R2016).

Kaljudes on ka väravaid.

Sellel 90 meetrit kõrgel jurakal on nimi olemas: muidugi „Elevant“.

Ühte ja teise ...

lõhesse ...

... või mõnda koopasse sõidame ka sisse (R2016). Märkan alles nüüd, et 2016. aasta reisilised on kiivriteta.

Küllap päris asjatu ehk kiivrit kanda siiski pole: sel fotol on kahe kalju vahe ilmselgelt aja jooksul kaljutükke ja -tükikesi täis varisenud. Paistab, et see on juhtunud küll üsna ammu, nii et peale on jõudnud kasvada roheline mättamüts.

Seegi kord läheb nii, et ükski kaljutükk kedagi ei taba, küll tuleb Peril aga üht kiivrit päästa. Kindel pole, aga kuna naeratav Aleksandr, Germalo boss, on kiivrita, siis ju peakate tema peast pudeneski, küllap seetõttu, et ta on pidevalt suures pildijahihoos. Aga Per on osav õngitseja ja 2003. aasta giidi tsiteerides ei toimu ka täna Vestmannasundi kiivrisaastet...

Veel üks huvitav kaljuformatsioon ...

... ja teine samasugune, hoopis suurem, ...

... kui ma ei eksi, siis 150-meetrine. Nimeks vist „Sõrm“.

Üks asi valmistab mulle 2015. aasta reisil kahjuks suure pettumuse; kaaslastele ilmselt mitte, sest neil pole võrdlust. Minul on 2003. aasta tohutu linnurohkus veel küllalt hästi meeles, seekord on pilt ses suhtes nii kurb, et minu meelest on lausa kurjast nimetada meie retke „retkeks linnukaljude“ juurde... Natuke hakkab silma pesitsevaid kaljukajakaid, ...

... teisi pesitsejaid on väga napilt. Informaator räägib, et tirgud polnudki tänavu munenud; ilmselt on lindude kalasaak olnud sedavõrd kehv. Sama oli aasta varem lugeda mõne briti saare lunnide kohta. Merel on tirke ja alke siiski näha.

Sel fotol kulgeb kahe linnusalga vahelt läbi üht teist reisirühma sõidutav laevuke.

Siis käime veel ühes lõhes üle 200 meetri kõrguvate kaljude vahel ...

... ning sõidame läbi koopa, ...

... teine laevuke meist veidi eespool.

Fotolt on selgelt näha, et tagasiteel läheb tuul vingeks, minagi kobin ühel hetkel alla kajutisse.

Reinu tagasisõit (R2016).

Ja ongi Silja Star jälle sadamas.

Nüüd ka 2016. aastast (see foto on tehtud küll 2015). Kuna ma laevasõidust loobun, on minu tegevus suuresti seotud turismikeskusega. Saabudes astume kõik sinna sisse ...

... ja suurem osa kasutab võimalust keha kinnitada. Kalasupiga (98 DKK) läheb minul ja teistel, kes esimestena sööma asuvad, natuke viltu: ammutame pajast viimaseid kulbitäisi, kus kalatükke eriti pole. Kui peagi tuuakse uus potitäis, siis see on hoopis tummisem. Aga supi juurde käib ka leib, nii et kõhu saab täis küll; pealegi on supp väga maitsev. Minu 2016. aasta fotod on alates esimese päeva teisest poolest tehtud kõik väikese ixus’ega, sest Nikoni peegelkaamera lõpetas udusel Mykinesel funktsioneerimise ja tuli pärast reisi remonti viia.

Söögisaali menüüs on ka roog samal päeval püütud kalast (160 DKK), steik (198), fish-&-chips (125) ja ka kergemaid palasid; vaadiõlu maksab 60/45, klaas majaveini 45, kohv koos koogiga 65, kakao 30 DKK.

Lõuna jooksul jõuan märgata seinal maali Vestmannabjørgini linnukaljudest – meresõitudest tuttav reljeef, aga talvine pilt –, ...

... letti ehib kulli topis.

Kes põhjalikumalt, kes pealiskaudselt vaatame üle eesruumi suveniiripoe, ...

... kus saab eriti rohketes variantides hankida lunnikujulise meene.

Oleme Vestmannas päeval, kui Tórshavni sadamas on ristluslaev. Ka sellel reisivad inimesed tuuakse Vestmannasse, nii et iga natuke aja tagant vurab parklasse buss ja kitsuke turismikeskus saab korraks rahvast täis. Kuna meie oleme just eelmisel päeval käinud Mykinesel, kust iga pildistaja tõi kaasa fotosid lõputust hulgast lunnidest, ajab nüüd natuke muigama, kui näeme soliidseid saksa härrasid ja prouasid innukalt pildistamas lunni pilte või kujukesi.

Siis vaatan, kuidas kaaslased Silja Stariga linnukaljude poole suunduvad, ...

... ostan pileti (90 DKK) ja lähen maja teisele korrusel nn Saagamuuseumisse.

Kirjutasin sellest igati põnevast muuseumist oma teises Fääride postituses ja kurtsin, et üleskirjutusi polnud aega teha ja audiogiidist kuuldud tekst on meelest kadunud. Nii et ei mäleta ma enam lugu sellest jõukast prouast (kes tegelikult vist ka kuidagi halvasti lõpetas), ...

... ega sellest kivitõstjast.

Selles teises postituses mainisin ka seda, et suurem osa üheteistkümnest vahakujust meenutab vägivaldseid sündmusi. See siin peaks olema ühest piraatide röövretkest saartele, ...

... miks aga seda daami uputati ...

... ning miks üks härra kaksiratsa terava servaga kivile istuma pandi, raskused veel jalgade külge seotud, et õrn koht eriti kõvasti valu saaks, ...

... ja teine üles poodi, pole mul kahjuks enam üldse meeles.

Kui muuseum vaadatud, lähen sadama ümbrust vaatama. Paraku on ilm üsna vilets: aina sajab seenevihma.

Kõnnin mööda vägevaid muule.

See usin sirguja võiks olla kikkaputk, fäärlaste põline tähtis toidutaim.

Heidutan hahkade lasteaeda, kus lausa iga lapse kohta üks kasvataja.

Näen, kuidas kanuutajad lahele suunduvad

Piidlen üle muulide Vestmanna tihedamat osa ja taipan äkki, et ehkki olen siin juba kolmandat korda, pole linnakest ennast tegelikult näinudki.

Saksakeelsest Vikipeediast leian mõned fotod. See siin on haljasala, kus teepiirdeks pandud vaala küljeluu.

Vestmanna koolimaja seinal on kunstnik Janus Kamban tehtud reljeef Móðurmálið ...

Ka pronkskuju Útróðrarmaðurin (1961) autor on Janus Kamban (kõik kolm fotot: Torben Brinker / Wikipedia).

Aga siis näen Silja Stari tulemas. Kõik, kellelt küsin, on retkega väga rahul: näinud kaljusid, linde ja puha. Tore!

Mõni minut hiljem oleme bussis, ...

... veel mõni minut hiljem sõidame läbi „Fääride Copacabana“ Leynari külje alt ...

... ja selle järel ongi juba tuttav risttee, kus üks haru pöörab Vágatunnilin’i tunnelisse, teine Tórshavni poole.