Minu Fäärid, VII. Saksunarleið ja Saksun

Jätkame teekonda Saksuni poole, jõudsime eelmises osas Sundini juurest maanteelt sinna pöörava tee otsa ehk Hvalvíkisse.

Hvalvíkist on mul päris mitu fotot, aga peaaegu kõik läbi bussiakna tehtud ja üsnagi kehvakesed, osa võetud sõidul Saksunisse, osa sealt tagasi tulles. Mõne neist siia siiski panen ja lisan aastaarvule ka sõnakese „sinna“ või „tagasi“.

Kõige pealt aga foto, millel kaks väga tähtsat asja: Stórá jõgi, millest vasakul on Hvalvík ja paremal Streymnes, ning teeviit, millel rohelisel põhjal kollane õis, varsakabi. Samasugune oli ka Oyggjarveguri otsa juures ja see tähistab kaunite vaadetega teed. Saksunisse viiva tee nimi on Saksunarleið.

Võrgupaigast http://faroecamping.dk/ leian kaardi, kus peal kõik Fääride „varsakabjateed“ (Sóljuleiðir) – nagu Fääride teises postituses kirjutasin, on varsakabi (sólja) Fääride rahvuslill. Veel paarile „varsakabjateele“ suundume juba järgmistes postitustes.

Läbi Hvalvíki Saksuni poole saab vähemalt kaht erinevat teed pidi (2016, sinna).

Küla nimi tähendab tõlkes muidugi ’vaalalahte’: see oli olnud hea vaalapüügikoht.

Küla tundub sõites üsna suur, aga pigem on lihtsalt piki teed välja venitatud. Elanikke olevat külas umbes 200 – ja sama palju inimesi elavat ka Streymnesis, kaksikkülas kokku siis ümmarguselt 400 – ja elanikkond aina suurenevat.

Maja, mille juures spordiplats, on ilmselt kool (2 x 2016, tagasi).

Hvalvíki kirik (vahelduseks ka 2003. aasta digifoto) on tähelepanuväärne esmajoones seetõttu, et ta on Fääride puukirikuist vanim ning üldse Tórshavni katedraali ja Kirkjubøuri kiriku järel vanuselt kolmas: pühitsetud 1829.

Siin on sobiv koht kirjutada, et uusi kirikuid hakati 19. sajandi esimesel poolel Fääridel ehitama taanlaste nõudel: vanad kirikukesed-kabelikesed olid selleks ajaks olnud valdavalt üsna kurvas seisus. Kuni 1847 ehitati puu-, hiljem valdavalt kivikirikuid. Kirikute koguarvuks Fääridel märgitakse enamasti „70 ringis“, saksakeelne Vikipeedia väidab täpsemalt: 66.

Hvalvíki praegune kirik on 17. sajandi keskpaigast alates vähemalt kaheksas. Eelmise, 1816. aastal rajatu lõhkus 1829. aasta jaanuaritorm – kõigest päev pärast seda, kui seal oli ristitud väike tüdruk. Uue jumalakoja ehitusele oli kulunud vaid neli kuud ja see püstitati Pommerist pärit männipuust, mis saadi 1828. aastal Saksunis randa jooksnud Glasgow’ pargaselt: see üritas tulla fjordi tormivarju, kapten ei teadnud aga, et tema merekaart on aegunud ja fjord on vahepeal liiva täis uhutud. Last pandi oksjonile ja peale kiriku jätkus sellest ka talude remondiks.

Sellessegi kirikusse pole ma sisse saanud, aga saksakeelsest Vikipeediast on lugeda, et kantsel on valmistatud ilmselt 1609. aastal ja oli varem Tórshavni kirikus, kus kannatas prantsuse piraatide 1677. aasta rünnakus. Altarimaali autor on nimekas 19. sajandi taani kunstnik Carl Bloch; maali annetas kirikule haigestunud kohalik talumees Thomas Michael Johannesen, lootes sel moel surma edasi lükata.

Küsin 2003. aastal Sámalilt, kust on pärit kasetoht kiriku mätaskatuse all. „Ikka Norrast,“ vastab giid, „nagu kõik muu: meie ise, meie lehmad, meie graniit!“.

Kiriku tagant (taas 2015) paistev puudetukk, Viðarlundin í Hvalvík, on üks fäärlaste rajatud istandusi. Puud pandi kasvama 1953. aastal ja salu kuulub kohalikule omavalitsusele.

Naaberküla Streymnesi kohta leian kaks lisafakti: et aastail 1893–1927 töötas siingi, täpsemalt Gjánoyris, norralaste vaalapüügijaam ning et külas tegutseb jalgpalliklubi EB/Streymur, millel on ka oma staadion.

Läheme „varsakabjateele“ Saksunisse ehk maanteele nr 53, sõita on umbes 10 km. Kui hommikune ilutee vonkles üle mägede, siis Saksunarleið kulgeb, vastupidi, sügavas Saksuni orus, Saksunar-
daluris, mis lõikab põiki kagu-loode suunas läbi kogu Streymoy saare põhjaosa.

See foto on 2015. aastast, kui sõidame Saksunisse pärastlõunal, üsna ilusa ilmaga, aga kohati – ja sellel pildil on see selgesti näha – on taevas ka üsna kurje pilvi; ...

... see aga 2016, kui retk leiab aset üsna vihmasel hommikul. Mõlemast sõidust on mul väga palju pilte, 2015 läbi vasakpoolse küljeakna, 2016 põhiliselt läbi esiakna – ja mõlematel on aknapiltide hädad: peegeldused, udusus, 2016 ka vihmapiisad jne. Ometi ei saa ma ka pärast pikka valimist läbi teisiti, kui et pilte saab ikka liiga palju... Tänu suuresti erinevale ilmale pole siin ilmselt vaja pildistamisaastat viidata.

Sellelt fotolt näeb kaht asja: et tee on hästi kitsas ja et sellest paremal voolab jõgi, mille nimi sai postituse alguses juba kirja: Stórá. Suurust viitavale nimele vaatamata on jõgi pigem „mõttetult madal“, kui öelda giid Oti sõnadega, ...

... ent mõnes kohas ka üles paisutatud. Stórá on meie kõrval küll siiski ainult umbes kolmandiku sõidust, edasi on veel mõlemal pool teed teisigi voolajaid.

Orgu ümbritsevad kõrged mäed, eriti põhjas, kus on näiteks 764 m kõrgune Melin, ...

... ja läänes, kus mitme üle 700 m kõrguva tipu seas ka Streymoy kõrgeim mägi Kopsenni (789 m). Kumbagi mainitud tippu sellelt teelt ei näe.

Maastik on üpris dramaatiline: mitut mõõtu uhteorgude ja koskedega. Korra jääb pildile üksildane hobune, ...

... alatihti satub teele lambaid, ...

... mõni üritab lausa bussiga võidu joosta. Liiklus seevastu on teel arusaadavalt peaaegu olematu, sest orus on ainult üks küla ja selles elab kümmekond inimest.

Samas on teekate väga hea, nii et igati arusaadav on soovitus tulla siia jalgrattamatkale.

2003. aasta päevikust: Tee on huvitavalt laineline, sobiks ralli kiiruskatseks!

Muld olevat orus viljakas ja mingeid majandus-
hooneid on aegajalt näha.

Taas osundus 2003. aastast: teeme peatuse teeservas märgatud valkja hunniku juures. Need on molluskikarbid, mida veetakse talumeestele, et nad saaksid neid külvates mulla kaltsiumisisaldust tõsta. Sámal arvab, et talumehed on selleks liiga laisad: keegi pole hunnikut puutunud. Ja lisab, et 3000 aasta pärast leiavad hunniku arheoloogid ja arvavad, et siin oli ookean... Nüüd ehk „kaltsiumväetist“ enam laiali ei veeta, sest nagu öeldud, on põllumajandus jäänud täitsa tagaplaanile.

Kui umbes tosin minutit „varsakabjateel“ sõidetud, hakkab eest paistma Saksuni järv, Saksunarvatn.

2015. aasta reisi ajal teeme Saksunist Hvalvíki poole tagasi sõites järve nurga juures peatuse.

Järve suubuvat jõge ületava silla otsa juures ...

... on tahvel, ...

... millel Saksuni kaart. Kaardi kolmest rohelisest laigust keskmisel seisab põhiline osa Saksuni maju, vasakpoolsel, laguuniäärsel, tegutseb vanas talukompleksis muuseum. Kaardil on ka matkaradu. Üks neist toob Sundini äärsest Langasandurist Saksunisse, teine viib üle mägede Streymoy saare kõige põhjapoolsemasse külla Tjørnuvíkisse, kuhu meie suundume järgmises jutujärjes. Sellelt rajalt hargneb üks haar ka Sundini äärde Haldórsvíkisse, toreda kaheksakandilise kirikuga külla. Per Hansen räägib, et tema on Tjørnuvíki-matka – vist küll vastupidises suunas, mitte siit sinna, vaid sealt siia – kaasa teinud ja et seal kogetud vaated olevat üldse kõige kaunimad, mida ta kunagi on näinud.

Ühest blogist loen aga matkamuljeid selle kaardi kolmanda matkaraja kohta, mis näha kaardi alumises servas: laguuni serva pidi ookeani äärde musta liivaga randa. Päris kindlasti on kõik kolm matka väärt, et nad läbi teha, jätkuks vaid aega ja tervist.

Kaardi kõrval on infotahvlil teade, et kalapüügiks järvel on vaja luba, mille saab kas Tórshavnist, Klaksvíkist või Kollafjørðurist; mulle pakuks huvi teada, mis see luba maksab – meelde tulevad Islandi üüratud hinnad.

Saksuni järv ...

... ja kaljud.

Laguuni äärde, muuseumi ja kiriku juurde viiv tee, ...

... ja Saksuni küla selle majarea äärmine, lõunapoolseim talu.

Järgmise talu kõrvalt kiirustab mäest alla päris uhke lai kosk..

Ülejärgmisest panen siia lausa kaks eri aastal tehtud läbiaknapilti: ...

... ühel üks häda, teisel teine... Majade ees on vägev uhteorg, mille põhjas jõeke. Fääridel on nagu Eestiski külad enamasti üsna hõredad ja majapidamiste vahel palju ruumi.

Ja ongi majaderida ja alumine tee lõppenud. Kaldun arvama, et mõnigi neist majadest on pigem suvekodu kui alaline elukoht, aga mine tea.

Lõpuks sellest külast ka üks korralik ja ülevaatlik foto: suurepärane võte kõrgemalt (foto: Erik Christensen / Wikimedia), millelt saab aimu mägede mastaapsusest. Siin peaks nüüd olema enamvähem kogu Saksuni küla, välja arvatud laguuni servas nõlval paiknev majapidamine, kus arvatavasti elab nende maade põhiperemees. Pildi keskel, mätaskatusega majades, on muuseum, kuhu peagi läheme.

Siis avaneb meile vaade, milleta ei saa naljalt läbi ükski vähegi pildirohkem Fääre tutvustav trükis.

Kohanime Saksun päritolu pole kaugeltki selge, aga enamasti on püütud seda seostada saksidega, kelle kohalolu kohta Fääridel pole küll mingeid kinnitusi. Ja sõna teine pool arvatakse tulenevat sõnast havn, ’sadam’. Nii on arvanud juba Fääride üks esimesi etnograafe Jens Christian Svabo (1746–1824) ja samale seletusele vihjab vanim säilinud Taani kuningavalduste ülestähendus Jarðarbókin 1584. aastast.

Ennevanasti oli Saksuni kitsas mägedevaheline fjord tõesti suurepärane, tormide eest hästi kaitstud looduslik sadam. Aga millalgi 17. sajandi alguses – kuupäev on teada, 2. veebruar, aga aasta mitte nii kindlalt, arvatavasti 1602 – kandis torm fjordi kitsaima osa liiva täis, nii et suurepärasest sadamast sai rannikujärv või laguun, mis on valdavalt mageveega, sest sinna suubub lausa kolm jõge või oja: Gellingará, Skipá und Dalsá. Või ehk on õigem öelda, et laguun on riimveeline, sest tõusuga tekib järve ookeaniga ühendav nireke, millest saab madala paadiga kuidagi läbi.Fotolgi kenasti näha laguuni nimi on Pollur või Pollurin ja see olevat 400-meetrise laiuse juures lausa kuni 27 m sügav.

Buss parklasse, ise uitama ja usinasti pildistama. Tasub tähele panna, et nii mäest alla kiriku juurde kui ka nõlvast üles...

... tagumise majapidamiseni viiv tee on asfalteeritud.

2016 on parkla kõrvale äsja muru külvatud, silt teatab Keep off the Grass.

Poeg Rein miljonivaate taustal.

2015 läheme esmalt nõlvast veidi üles – muuseumisse, ...

... mis selle sildikese teatel on iga päeva kell 14–17 avatud. Kusagilt veebist loen, et pigem avatakse maja siiski siis, kui perenaisele helistada.

Muuseum on tegelikult vana talukompleks, Dúvugarður (mõnes allikas Dúvugarðar),

mille kohta Vikipeedia väidab, et see on 17. sajandist. See kehtib muidugi siiski vaid vanimate osade kohta, midagi on neis hoonetes kindlasti ka isegi 20. sajandist.

Nii Saksunit kui ka eelmistes osades nähtud naaberkülasid Vestmannat ja Kvívíkit on esmamainitud ajavahemikus 1350–1400. Väidetavasti oli katk Saksuni keskajal inimestest peaaegu tühjendanud – alles jäänud vaid üks naine. See nõudnud kevadisel kogunemisel, Vártingil, Kollafjørðuris kogu siinset maad endale ja saanudki loa tingimusel, et ta leiab endale mehe. Just nii läinudki.

Tegemist on tollele ajale tüüpilise taluga, ...

... kus on peale elumaja olemas ka pullilaut, hanelaut ja liha vinnutamise maja, samuti kartulikelder, varjualused turba ja heina jaoks ning vilja kuivatuseks (Reinu foto 2016). Peeti piimakarja, lauta mahtus kuus looma; suvel olid nad muidugi väljas. Esiajal elasid lehmad talvel koos inimestega sama katuse all: nii oli soojem. Talul oli olnud ka kolm hobust; need olid aasta ringi väljas. Põhiline oli siiski lambakasvatus, enda tarbeks püüti mõistagi ka kala nii merest kui ka enne nähtud järvest. 19. sajandil oli talu juures väike vesiveski.

Maja kõrval kasvas kikkaputk, mis sobis nii arstirohuks kui ka toiduks. Naha parkimiseks oli vaja purustada tedremarana juuri.

Joogivett sai talumajade tagant kosest.

Piire ja paar aita ...

... paistavad olema laotud maakividest ilma sideaineta.

Elumaja on hoopis täiuslikuma viimistlusega, aga kõrvalhoonetest mitte kuigivõrd suurem. Ometi olevat seal elanud umbes 30 inimest.

Kui meie oma 40se bussitäiega sisse astume, saab maja puupüsti rahvast täis. Majaseinte puitosa on valdavalt ajupuudest.

Meid võtab vastu kena noor daam nimega Sonja, „peremehe girl-friend“ ütleb ta enda kohta. Sonja kinnitab, et see majaosa on umbes 300 aastat vana.

Maja keskne ruum on roykstova, suitsutuba: akendeta, tambitud pinnasest põranda ja tuleasemega, milles põletati enamasti turvast.

Suitsutuba polnud mitte ainult köök, söögituba ja magamisruum, siin käis kogu elu. Tehti käsitööd, fääride vill ja villatooted olid kaua tähtsaim väljaveoartikkel. Töö kõrvale lauldi ja jutustati lugusid minevikust, nii säilis fäärlaste suuline pärimus. Siin tantsiti ka kuulsat fääride aheltantsu; kui täiskasvanuil polnud selleks töö tõttu aega, siis nemad laulsid ja lapsed tantsisid laulu saatel.

Nime Roykstova kannab ka üks Klaksvíki restoran ja koguni üks Fääride raadio, Útvarp Føroya, populaarne muusikasaade.

Magamisorvad või -kapid – ei teagi, kuidas neid täpselt nimetada. Orvad on lüheldased, sest toona magati ju (pool)istukil – pikali pandi vaid surnu. Ühes kapis oli maganud kolm kuni viis inimest! Keegi arvab otsemaid, et ju nad pidid ülestikku magama... Aga eks tihedalt koos olnud talvel soojem.

Tagumistes ruumides on panipaigad tööriistade jaoks. Suitsutoas hakkavad silma sarvedest lõigatud lusikad, tööriistade seas aga hobusejõhvidest köis.

Järgmine ruum on umbes 200 aastat vana glasstova ehk klaastuba: sellel on ka klaasitud aknad. Siin magas peremehe pere ja siia pandi ka öömajale jäänud külalised.

Kolmas, kõige uuem osa, ehitati siis, kui külla püstitati kirik. See oli omaette sissekäiguga ja seal sai öömajal olla kirikuõpetaja, kes käis siia üle mägede Kvívíkist, päris karm tulek. Üks memmeke oli ses majas veel 1970ndatel elanud.

2015. aastal on ilm nii ilus, et võiks mõelda isegi päikesevõtule, kui oleks rohkem aega.

Otse talu juurest kiriku juurde on päris järsk laskumine, ...

... parklast saab natuke laugemat teed pidi.

Saksakeelse Vikipeedia kinnitusel oli kirik (Reinu foto) Saksunis ka enne reformatsiooni, aga see suleti ja nii pidi Saksuni rahvas jumalateenistusele minekuks ette võtma ränga ja pika kirikutee üle mägede Tjørnuvíkisse. Pastor käis sinna aga koguni Kvívíkist, mis oli veel palju kaugemal. 19. sajandi keskel otsustati kirik Saksunisse üle tuua. Selle üle vaieldi ägedalt, mindi koguni tülli ja Per räägib meile 2015. aastal loo, kuidas sellest tülist tuli fääri keelde lausa üks kõnekäänd. Paraku ei jõua ma lugu üles kirjutada ja nii ta meelest kaobki.

Aga kirik toodi siia ikka seda üle-mägede-teed pidi, mille kohta Per kinnitab, et sealt näeb maailma kõige ilusamaid vaateid. Saksakeelne Vikipeedia väidab küll, et 1858. aastal sisse õnnistatud kirik ei ole vana kiriku koopia: see oli puust, siinne aga kivimüüridega. Ainult siseseinad, kandepalgid ja altar on veel vanast kirikust.

Kirikud olid teadagi merel olijate jaoks olulised maamärgid. Aga mõelda võib ka teisiti – 2003. aasta giid Sámal ütleb, et kiriku asukoht valiti ikka nii, et kirikutorn oleks esimene, mis merelt tulles silma hakkab: siis tead, et jumal on kõikjal sinuga.

Torn on sellelgi kirikul pikihoone suhtes 90 kraadi keeratud.

2015 ja 2016 on kirik lukus, nii et saame vaid aknast sisse piiluda.

2003. aastal saame ka sisse; ...

... kaks negatiiviskänni sisemusest on paraku küll üsna hädised.

Kaks episoodi sellest 2003. aasta käigust. Esiteks, nagu olen juba öelnud, sõidame sel päeval ringi Taani kuningakojast toodud autoga; kuninglikke atribuute on autol mitu ja taanlastele on need hästi teada. Kui Saksuni saabume, on seal parajasti bussitäis taanlasi – ja need vaatavad, suu ammuli, kuidas kuninganna auto ette sõidab, aga sealt astuvad välja mingid täiesti ebakuninglikud kujud, kellel hakatakse ingliskeelseid selgitusi jagama.

Ja teiseks on Sámal nende taanlaste peale väga pahane, kui need kirikusse annetust ei jäta ja lausa kurjustab nendega. Seletab pärast meilegi, et keegi peab ju kirikut pärast koristama. Minu arusaamistega klapivad need etteheited väga hästi: giidin sel aastal sageli reise vanausuliste juurde ja pean reisilistele aina selgitama, miks tuleb annetada. Sámal väidab muide, et Klaksvíki kirikus olevat 17 koristajat (teistes üldjuhul küll mitte ühtegi palgalist...) ja et Fääridel olevat kokku 52 kirikut.

Kirikaial on päris soliidne piirdemüür, ...

... aga kalme tundub olema üsna vähe.

Külla jõudis elekter alles 1957. aastal, kirik sai elektrivalguse ja -kütte veel hiljem – 1963.

Asfalttee lõpeb kiriku kõrval väikese parklaga, kuhu mahub paar sõiduautot.

2003. aasta foto: vaade laguuni äärest kiriku ja muuseumi poole.

Veidi vaateid veel. 2015. aasta laguunivaade.

2003. aasta pildistuse skaneering pole küll päris samalt kohalt, aga sel teisel tundub ühendus ookeaniga parajasti olemas olevat, esimesel pigem mitte. Igatahes on sellel vesi hoopis kõrgem kui viimaste reiside aegu.

Ja ka ehitis laguuni ääres on muutunud.

Kose portree ...

... ja kosepildistajad.

Reinu fotolt on hästi näha, et umbes rööbiti kosega tõuseb mäkke sissetallatud rada, See peaks olema Tjørnuvíki matkaraja algus.

Mäest tuleb alla teisigi jugasid.

Kose jätk nõlval.

2016 on selle kõrvale kaevatud ...

... kraav.

Lambaid satub Saksunis fotole ainult kaks.

Lihhenoloogil oleks siin vist huvitav.

Vaade kõige mere-
poolsema talu poole laguuni kohal nõlval.

Parklasse on tulnud teinegi buss.

Muuseum ...

... ja elumaja selle kõrval.

Islandlased olid muuseumi ja kiriku võtnud oma filmi Dansurinn üheks oluliseks tegevuspaigaks. Film tugineb mingil William Heineseni jutustusel. Samuti olevat siin üle võetud stseene Taani filmist teise fääri kirjaniku Jørgen-Frantz Jacobsen romaani Barbara ainetel; selleks jaoks võiks see paik tõesti suurepäraselt sobida.

Jutuajamine peremehega. Mina seda juttu ei kuule, aga giidid räägivad pärast, et noormehe käes on nüüd 25 km² maad, sest naabrid on lahkunud ja ta on nende alad enda omaga liitnud. Karjas on üle 700 ute. Talu pakub ka turismiteenust, kala püüab noormees aegajalt oma lõbuks.

Saksakeelne Vikipeedia kinnitab, et nagu paljud teised Fääride külad on Saksungi kaotanud rohkesti asukaid: aastal 2000 olnud neid veel 30, 2015 ainult 10.

Nii uhkes kohas tuleb muidugi paluda kellelgi ka endast pilt klõpsata ...

... või siis teha endel.

Mõni pilt tagasiteest ka. 2016 – tulles sadas, minnes udutas, koha peal polnud väga vigagi.

Õnneks on möödasõidu-
tasku õiges kohas.

Tema võiks ju ka taskusse minna!

2015. Jõgi saab kitsam ja sügavam.

Suvemaja karmilt kaunis kohas.

Eespool pilved laskuvad.

Oleme jälle väikese jõe ääres, mille nimi Suur jõgi. Ühes kohas märkame vee ääres ja vees kahvadega perekonda, pilt neist ei tule kahjuks välja.

Paar pilti ka 2003. aastast (ikka skaneeringud). Ühel hetkel peab Sámal auto kinni ja tutvustab meid ühele kerekale härrale, kes olevat majafirma omanik (nende paari päeva jooksul jääb mulje, et Sámal tunneb enamvähem kõiki fäärlasi...), ja arvab, et meie, metsarikkast Eestist pärit inimesed, võiksime selle härraga ärisuhted sõlmida... Mingil hetkel üritab ta ka meelitada Jaanust ja mind mingisse puhastusvahendikaubanduse ahel- või lausa püramiidskeemi; tundub, et ta ise on koos kaasaga selles kõva tegija.

Aga samas kohas näeme esimest korda Fääride kartulipõldu.

Ja kartulikasvatajad – küllap isa ja poeg – jagavad lahkelt selgitusi. Mugul pannakse lihtsalt kamarale. Kõrvalt on rida mättaid lahti aetud ja need pannakse tagurpidi mugula peale, nii et kõdunema hakkav rohi toimib kui kompost – ei mingit vagude ajamist ega muldamist. Kartul kasvavat hästi ja andvat head saaki.

Tagasi 2015. aastasse. Juba Hvalvíki vahel tekitavad ilmselt jääkülmas Stórás kõhuli sulistavad lapsed bussis istujais külmavärinaid. Puändina tunneb bussijuht ühes „morsas“ ära oma tütre.

Olemegi taas Sundini ääres ja pöörame vasakule.