Minu Fäärid, VIII. Sundini väin ja Tjørnuvík

Oleme uuesti teeristil, kust pöörasime Saksuni peale, ehk siis maantee 10 ja Saksunarleið’ ristumiskohal.

 Nüüd keerab buss nina põhjakaarde – sõidame edasi piki Sundini väina. Lõppsiht on selles postituses väina lääneserva põhjaotsas asuv Tjørnuvík, aga kuna väin on kitsas ja üle selle tehtud fotod mängivad olulist osa, siis sõidame piltidega põhja paralleelselt mõlemat kallast pidi.
Mägede jalamil kirendav küla sel fotol (2x 2015. aasta fotod) on …

… eelmises osas põgusalt jutuks olnud Streymnes (2016), asula, mida lahutab Hvalvíkist enne väina suubumist mitmesse harru jagunev Stórá jõgi.

Paaril bussiaknafotol on näha, milliseid maju on Streymnesis
ühel (2x 2015) ...

... ja teisel pool teed (2016).

Kusagil siinkandis näeme 2015. aastal reisil rühma jalgrattureid, kelle seas olevat ka Fääride peaminister; käsil on heategevuslik sõit Pariisi: kogutakse raha vähihaigete laste raviks. Esialgu vändatakse siiski Klaksvíki sadamasse laevale.

Juba eelmisel pildil oli mägede poolses tee servas näha üks omapärane hoiatusmonument, mille taolisi märkame Fääridel mujalgi. Siin see siis ka suuremalt, paraku küll jälle üsna kehvakesel läbiklaasipildil (2016).

Et paremini orienteeruda, panen siia väljalõike Vikipeediast leitud Fääride kaardist; tillukesevõitu ta on, aga ehk siiski veidi abiks, et järgnevat juttu paremini jälgida.

Vaade piki Sundinit lõuna poole: vasakul on Eysturoy, paremal Streymoy. Streymoyl on tagaplaanil näha Við Áiri endine vaalapüügijaam, kus käisime selle seeria üle-eelmises, kuuendas postituses; Eysturoy küla esiplaanil on Oyri.

Oyri küla nimi olevat tõlgitav kui ‘liivasäär’, seal elab umbes 140 inimest ja mingis mõttes asub ta “maailma lõpus”: maantee läheb külast ainult põhja poole. Kui tahta sõita autoga lõunapoolsesse naaberkülla Selatrað’sse, tuleb teha 35 km pikkune ring, ehkki linnulennult on külade vahe alla 10 km. Selatrað’ külagi mainisin kuuendas postituses: just selle ja Hósvíki vahel käis praam, enne kui ehitati sild üle Sundini.

Küll lähtub Oyrist jalgrada, mida mööda saab üle mägede, risti läbi (pool)saare Skálafjørðuri fjordi äärde Skálabotnuri külla. Oyris on suur kalatöötlemis- ja/või krevetitehas.

Sundini on väin või looduslik merekitsus Fääride peasaare Streymoy ja selle idanaabri Eysturoy vahel. Sundini on mitmusevorm sõnast sund ehk hoovus või vool (või ka väin); nimi on tabav, sest väinas on loodete tõttu tugev vool, kord põhja-, kord lõunakaarde. Väina kitsaim koht kannab nime við Streymin, mida võib tõlkida kui ‘hoovuse juures’. Piirkonda väina mõlemal kaldal nimetatakse Sundalag; seda ei tohi segi ajada Sunda kommuuniga, mis on vaid osa Sundalagist. Lõunas algab Sundini väin joonelt, millel lääne pool Kollafjørður ja idas Morskranes; sellest joonest lõuna pool asuv laiem veteväli kannab nime Tangafjørður. Põhjas suubub Sundini läänes Tjørnuvíki ja idas Eiði joonel Põhja-Atlandi avaookeani.

Üsna täpselt Sundini keskel, just väina kitsaimas kohas, avati 1973. aastal 220 m pikkune sild, fäärikeelse nimega Brúgvin um Streymin ehk ‘sild hoovuse kohal’ (2x 2015). Paik silla lääneotsas, Streymoyl, on Nesvík; Eysturoyl, silla idaotsa juures asub kaksikküla, millest põhjapoolne on Norðskáli ja lõunapoolne Oyrarbakki. Viimase mõned majad on fotol kenasti näha.

Muud kuivamaa-ühendust kahe suurima saare vahel praegu pole, aga nagu ikka jälle kuuendas postituses mainisin, peaks plaanide kohaselt juba 2018. aastal rajatama tunnel Eysturoyartunnilin, mille üks ots on Streymoyl Kalbakfjørðuri kaguservas ja teine Eysturoy lõunaosas Runavíki lähistel ning mille pikkus on 11 km.

Oyrarbakki (ligikaudne hääldus oirarbahtši) on enne mainitud Sunda kommuuni keskus, kus asub omavalitsushoone (kommunuskrivstovan). Tegemist on üsna uue külaga, mis rajati alles 1924. aastal. Siin tegutseb piirkonna suurim, umbes 120 õpilasega kool (fotol paistab koolihoone just silla kohal). Umbes kümne tosina elanikuga külas on ka postkontor. Pärast seda, kui 1973 avati sild ja 1976 Norðskáli tunnel (Norðskálatunnilin), muutusid Oyrarbakki ja Norðskáli oluliseks liiklussõlmeks ning kogu kant sai uue arenguhoo.

Kaks 2016. aasta pilti: enne silda saan näha nii Oyrarbakki maju (ja piirde alt passivat lammast) …

… kui ka Norðskálit. Ka paistab siit hästi, kuidas tee kerkib Sundini teisel kaldal üsna tugevalt ülemäge ja umbes nõlva keskel pöördub teine tee paremale, Klaksvíki poole.

Sellel sillalt tehtud fotol (2015) on näha nii Norðskáli põhjapoolne ots kui ka järgmine Eysturoy küla Svínáir, ...

… sellel Oyrarbakki koolimaja ja tore puudesalu. Silla Eysturoy-otsas asuvas bensiinijaamas tegime 2003 põgusa peatuse.

Teisel pool silda hargneb paremale tee enne mainitud Oyrisse, …

… üleval nõlval aga põhitee Klaksvíki poole, kõigepealt läbi mäeaheliku viivasse tunnelisse (3x 2016).

Piidleme nüüd siis Sundini ääres asuvaid külasid – rohkem idast läände ikka sel põhjusel, et 2015. aastal istusin bussis “pakpoordis”. Aga veidi on ka teistsuguseid ülesvõtteid. Norðskáli nimi arvatakse olevat seoses lõuna pool asuva külaga Skáli (või Skála); sõnaga skáli tähistati 2015. aasta giidi Per Hanseni kinnitusel viikingite pikkmaja. See versioon tundub mulle hoopis ustavam kui Vikipeedias kirjutatu: et nii öeldi keskajal onni või ajuti kasutatava kõrvalhoone kohta.

Seegi umbes 300 elanikuga küla on pärit uuemast ajast ja ega ka siinsetelt fotodelt ühtegi vähegi vanemat ehitist silma hakka. Nagu naaberküla Oyrarbakki juures öeldud, andis siinsele elule olulist hoogu muutumine tähtsaks liiklussõlmeks. Kuna juurde tekkis uusi töökohti, hakkas suurenema elanike arv. Aastail 1964–90 oli kaksikküla postkontor Norðskális. Külas on kohvik, milles rändur saab pruukosti võtta.

Küla on piki väina üsna pikalt välja venitatud. Norðskáli kirik on ehitatud 1932. aastal. 2015. aasta giid Per räägib, et paari aasta eest oli juhtunud midagi Fääride jaoks erakordset: sulid olid tühjaks röövinud mõne kiriku korjanduskastid, üks ohvreid olnud just Norðskáli kirik.

Sama kirik teiselt poolt väina nähtuna. Nõlval on näha Eiði poole suunduv maantee.

Norðskáli põhjapoolses otsas on ka mingi tööstusettevõte, aga teavet ma selle kohta leida ei oska.

Pigem äratavad sel fotol mu tähelepanu Streymoy vägevad pinnavormid: sügavad uhteorud, mille põhjas voolavad mõlemal praegugi kosed. Maantee on nende all üsna märkamatu kriipsuke.

Norðskáliga kohakuti väina teisel kaldal, Streymoyl on Nesvík, külake, mille ametlik elanike arv on täpselt üks, aga kus asub uhke Fääride kiriku religioosne puhke-, haridus- ja konverentsikeskus Leguhúsið í Nesvík (6x 2015).

Küla nimi on kokku pandud sõnadest nes ja vik ehk ‘neem’ ja ‘laht’.

Tee Eysturoy läänekaldal pärast Norðskálit (2016). Selline üles-alla ja kurvist kurvi on ta kogu pikkuses, aga väga hea teekattega nagu Fääride teed valdavalt ikka. See oli vist 2003. aasta giid Sámal, kes ütles, et ta on oma maa üle uhke, et on suudetud välja ehitada nii eeskujulik teedevõrk, kokku umbes 500 km sillutatud teid.

Järgmine Eysturoy asula on Svínáir. Ühe allika andmeil 1827, teise järgi 1840 asutatud asulas elab praegu umbes 30 inimest.

Üle väina asuv Langasandur tundub fotol pigem väiksem kui Svínáir, aga Vikipeedia kinnistusel elab seal üle 40 inimese. Küla nimi on tõlgitav kui ‘pikk (liiva)rand’ – ja rand ongi seal olemas, aga mitte väga pikk.

Küla ajaloos on jälle seos vaalajahiga. 1894. aastal tõi norralane Hans Albert Grøn siia üle enne Finnmarkenis tegutsenud vaalajaama ja küttis kohe esimesel hooajal, juunist septembrini, 46 vaala ning viis sügisel Norrasse kaasa 940 barrelit vaalaõli ja 5 tonni vaalaluud. 1901. aastal ehitas Grøn Fääride esimese vaalatööstuse, mis kasutas merehiiglasi hoopis täielikumalt, mitte ainult õli tootes ja liha peaaegu tasuta kohalikele jagades nagu varem. Jaam pandi kinni 1925. aastal.

Praegu annavad külarahvale tööd esmajoones lõhekasvandused.

Kaks pilti ka sõidult mööda Streymoy idakallast kulgevat teed, …

… mis näitavad, et külaelanikud tegelevad ka millegi muuga kui kalakasvatus.

Just varsti pärast Langasandurit muutub see Tjørnuvíkisse viiv niigi kitsas maantee 594 veel kitsamaks, üherealiseks, kus möödasõiduks aegajalt taskud. Liiklus teel ehk vähemalt suvel väga väike polegi, sest Tjørnuvík on ju küllalt populaarne turismisihtkoht.

Aga esmalt on teeservas üks selle kandi uhkemaid vaatamisväärsusi, kosk nimega Kosk, Fossá. Tasub tähele panna, et ehkki on 1. juuli, leidub mägedes veel lund – kinnitusena Per Hanseni sõnadele, et talv oli olnud erakordselt lumerohke.

Pildistan seda koske ehk liigagi ohtralt, mõned fotod siis ka siia. Päev pärast nende paari üleväinapildi klõpsamist kose all seistes saan teada, et ega päris juurest kose tegelikku kuju nii väga hästi näegi (ja Youtube’ist leitud videogi www.youtube.com/watch?v=oR4HDwSapkA pole teab mis efektne).

Olgu siis öeldud, et tegemist on Fääride kõrgeima kosega, mis langeb kahe astanguna kokku 140 meetrit ja toitub mäel olevast järvest, mille vesi omakorda koguneb mitmest ojast. Nõlva lõpus peab kärestikuks muutunud kosk maantee alt läbi pugema ja jõuab lõpuks Sundinisse.

Päev pärast eelmiste fotode tegemist saame naastes Tjørnuvíkist kose jalamil pildistuspeatuse. Päris bussitaskut pole selle vaatamisväärsuse juurde rajatud, aga tee on sel kohal mõneti laiem, nii et buss saab peatuda küll.

Bussi vasaku serva tagant paistab küla nimega Ljósá.

Mis muud, kui üle teepiirde pildistama!

Ent pildistada pole siin lihtne: päike on “vales kohas”.

Mõni rühmakaaslane viitsib pildijahil lausa mööda nõlva ülespoole ronida, …

… mina lepin jalamipildiga.

Samas kõrval nosivad rohu lambad-mägironijad.

Võib-olla olen selle kusagil juba üles tähendanud, aga korrata võib ju ka: lambaid on Fääridel praegu umbes 70 000, ent on olnud kaks korda rohkem.

Pilk Sundinile. Väinas on rohkesti kalakasvatussumpasid. Tänu loodetele pidevalt vahetuv vesi on väga puhas ja püsiva sobiva temperatuuriga ning nii edeneb lõhekasvatus siin suurepäraselt. Per pajatab, et fäärlased õppisid seda kunsti norralastelt ja väheke ka šotlastelt ning et õppust võeti mitte ainult headest kogemustest ja kavalustest, vaid ka naabrite vigadest ja lollustest – ja nüüd ollakse sel alal tõhusaimad maailmas. Šotlastel olevat lõheäriga üldse üsna pahasti, sest mered on saastunud.

Sundini olevat üksiti ka parimate langustide püügi koht. Merevähid jõudvat siit nii Las Vegasesse kui ka Kremlisse “ühe mehe lauale”, nagu giidid väljenduvad.

Kala püütakse endiselt ka merest; Fääride majandusveed ulatuvad ümber saarte 200 miilini; kui oleks koos Taaniga astutud Euroopa Liitu, tulnuks sellest eelisest loobuda.

95% protsenti kalasaadustest veetakse välja ja 40% sellest 95st on viimaseil aastail olnud lõhe.

Päikese käes ja kenas kohas on hea ka inimesi pildistada. Sel fotol on mehed bussi esiistmelt: Germalo boss Aleksandr ja giid Ott, …

… sellel aga mu kaasa Erika.

Veel üks tagasipilk Fossá poole, nüüd jälle naabersaarelt Eysturoylt.

Kui vaadata siit ettepoole, on juba näha Sundini põhjaots, aga enne viimaseid asulaid, läänes Tjørnuvíkit ja idas Eiðit, on mõlemal pool väina üks küla veel: Streymoyl Haldórsvík …

… ja Eysturoyl Ljósá, viimasest on sel fotol näha küll ainult vägevad muulid; enne oli sama küla paaril kose juurest üle väina tehtud pildil. Seda sai korra juba mainitud, et pärast avamerekalapüügi võidukäigu algust edenesid hästi vaid need külad, millel oli selline hästi tormide eest kaitstud sadam. Taanikeelne Vikipeedia väidab küla tekke põhjuseks 1840. aastal küll hoopis saarestiku kasvanud elanikkonnast tingitud vajaduse uute haritud maade järele. 2015. aasta alguses elas Ljósás 20 inimest.

Eiði on juba näha, Tjørnuvík on maanina taga peidus.

Üks üleväinapilt veel, kus Ljósá tagaplaanil; põhiliselt tahan sel fotol näidata teistsugust, kandilist kalakasvandust. Paraku ei tea, keda seal kasvatatakse.

Otse kalakasvatuse taga on näha teede hargnemine: ülemine tee viib ikka Eiði poole, alumine aga …

… ühe väheldase kolla-punase ehitise poole.

Vestmannast kirjutades sai juba mainitud: niimoodi on Fääridel värvitud hüdroelektrijaamad. Selle jaama, Eiðisverkið’ turbiine käivitav vesi tuleb torusid pidi mäe otsast, saarestiku kõrgeima mäe Slættaratinduri jalamil paiknevast veehoidlast, mida edaspidi ka näeme (järjestikku 22 fotot on olnud 2015. aastast).

Nüüd ka paar 2016. aasta pildistust. Selline on tee Ljósá juures…

… ja selline vaade Sundini lõpule. Näha on, et Tjørnuvíki poole kulgev tee ronib jälle nõlva pidi kõrgemale.

Nüüd tulevad kuni selle postituse lõpuni põhiliselt ainult 2015. aasta pildid, vähesed erandid on märgitud. Sõidul Tjørnuvíki poole märkan kusagil Haldórsvíki kandis mäel iseäralikku monumenti; tagasiteel olen valvas ja saan sellest ka foto, mis sest, et hädise ja uduse.

Ühest reisiraamatust leian, et see mälestusmärk – roostevabast terasest kaared maakera kujutise kohal – on püstitatud 1982. aastal ja taas ikka merel hukkunud meeste mälestuseks. Kuju autor on fääri skulptor Fridtjof Joensen (1920–1988). Joensen oli keerulise elukäiguga mees, kes jõudis sõita merd ja olla sepp ning kes õppis Kopenhaagenis kunstiakadeemias skulptuuri alles väga küpses eas, aastail 1967–1970. Mõnda tema tööd näeme sel reisil veel, nii Tórshavnis kui ka Gjógvis.

Haldórsvík õnnestub üle väina päris kenasti pildile püüda. Kuni 2011. aastani kandis küla ametlikult nime Haldarsvík, aga kohalike jaoks oli ikka kas Haldórsvík või lihtsalt Vík; maakeeli siis vastavalt ‘Haldori laht’ või ‘Laht’

Tähelepanu köidavad küla ümbritsevad terrassid, mis toovad meelde näiteks kusagil Lõuna-Euroopas nähtud terrasspõllud. Veebireisijuhi www.faroeislands.com väitel ongi need põllud; võib-olla siis pigem heinamaad!?

Kaugelt tehtud üleväinavõte taandab pildi tasapinnaliseks, lähivaated annavad sügavuse juurde ja näitavad detaile. Võetud on need tagasiteel Tjørnuvíkist lõuna poole. Esiteks paistab siit kätte, et Haldórsvík paikneb poolkaarena väikese lahesopi ümber ja et selleski lahesopis asuvat sadamat kaitsevad tugevad muulid.

Teiseks poolitab küla mägedest laskuv kärestikuline jõeke, millest käib üle kaks silda. Üks neist on fotol näha, teisest, toredast kaarsillast, sõidab buss parajasti üle.

Küla suurim iseärasus on muidugi Fääride ainus kaheksakandiline kirik. Selle pühitses 1856. aastal sisse mees, keda mainisin teises selle seeria postituses seoses fääride kirjakeele tekkega – pastor ja keelemees Venceslaus Ulricus (Venzel) Hammershaimb. Erilise kujuga kirikus on eriline altarimaal. Kunstnik Torbjørn Olseni erksavärvilisel “Püha õhtusöömaajal” on nimelt kaheteistkümnele apostlile ette maalitud nüüdisaegsete tuntud fäärlaste näod.

Eriti rahul olen selle võttega: läbi bussiakna õnnestus tabada katust pügavad mehed.

Ja viimasel Haldórsvíki pildil on peale küla majade näha kalakasvatused väinas ja enne juba mainitud hüdroelektrijaam Eiðisverkið väina teisel kaldal.

Haldórsvíki kohta veel nii palju, et küla elanike arv on eri allikates üsna erinev, aga tundub, et see pigem väheneb ja on kusagil üle 200.

Eysturoy saare tee pärast hüdroelektrijaama; näha on ka nõlvast üles suunduv, Slættaratinduri ja Gjógvi juurde viiv teeharu.

Eysturoy põhjaots on põneva reljeefiga; kõrgeim – ja üksiti kogu saarestiku kõrgeim – ongi Slættaratindur. Saart ja tema loodenurka, 352 meetrini kõrguvat mäge nimega Eiðiskollur ühendaval maakitsusel …

… ja Eiðiskolluri nõlval asub Eiði, mis tõlkes tähendabki ‘maakitsust’. Sellest maalilisest külast kirjutan järgmises postituses.

Eiði lähedalt avaneb Streymoy kirdeotsale selline vaade. Pärast Haldórsvíkit üsna ranna lähedal kulgev tee hakkab tasapisi mööda nõlva kõrgemale tõusma, …

… ... käänleb kitsal karniisil ja laskub lõpuks lahesopi äärde, mille servas paikneb selle postituse põhiline sihtkoht Tjørnuvík.

Tee on kitsas ja dramaatiline, ühel pool järsk üles-, teisel allapoole kallak, ...

... kaitsevõrgud annavad ühemõtteliselt mõista, et aegajalt võib ülalt midagi kaela sadada.

Tjørnuvík (ligikaudne hääldus tšödnuvuik) on selle tee viimane punkt, veel edasi saab ainult mööda mägiseid jalgradu. Kohe küla alguses on parkla ja selle kõrval väga arukalt paigutatud tähtis turismiobjekt – majake tagaplaanil vasakul –, kuhu ka kuningas jala läheb.

Küla asukoht on ülimalt efektne: kolmes küljes looduslik, kohati kaljune, enamasti siiski roheline amfiteater, neljandas ookean.

Add caption

Rohumaad on ülevoolava lopsakusega rohelised ja ...

... nõlvast alla voolavad rohked nired, ojad ja kosehakatised tagavad rohukasvuks piisava niiskuse.

Püüan mõistatada, miks on siin nii palju aedu, aga ega ühtegi targemat mõtet pähe tule, kui et ehk on see seotud sügisese lammaste mitmesse karja jagamisega.

Otse nõlvade alt algav küla tundub vähemalt suvisel ajal olema vägagi rahva-, seal hulgas lasterohke. Vikipeedia kinnitusel on elanikke 60–70. Osa maju on uued ja heledad, ...

... teised mustaks tõrvatud või maakividest laotud.

Itta avanev lahesopp on üsna kitsuke. Nagu ikka, on sisemaa poole pööratud maismaakülg laugem, avaookeani avanev seevastu kaljune ja järsk, peaaegu püstloodis. See – veidi aega tagasi mainitud Eiðiskollur – asub tegelikult teisel pool Sundinit; ja sellest on kas ookeani pudenenud või lainenoaga lahti lõigatud kaks kaljurahnu: Hiiglane ja Nõid (Risin og Kellingin). Niiviisi eemalt vaadates ei tundu nad üldse teab mis suured, aga on ikka tegelikult küll: rannast kaugemal asuv Risin on 71 ja Kellingin (ligikaudne hääldus tšedlindžin) 68 meetrit kõrge.

Suumitud pilt näitab neid kaht tegelast väheke täpsemalt.

Muidugi on kaljude kohta ka legend, mida räägitakse mitmes veidi erinevas versioonis. Islandi hiiglased/trollid olnud Fääride peale kadedad ning saatnud Hiiglase ja Nõia / Trolli ja Trollinaise saari Islandile tooma. Nõid roninudki lähima saare põhjapoolsesse tippu ja sidunud sellele köie ümber, aga kui Hiiglane köit sikutas, murdus tipp ära. Askeldanud teised seal tagajärjetult terve pika öö ning läinud nii hoogu, et ei märganud päikesetõusu. Ent päike, teadagi, muudab trollid kiviks. Ja nii nad sinna saare kõrvale merre jäidki.

Vist tavalisem või käidavam koht seda kaljupaari vaadata on teiselt poolt, ida küljest Slættaratinduri jalamilt ja sealt paistavad nad hoopis teistsugused. Järgmises postituses on need fotod olemas. Ent just siit Tjørnuvíkist on näha, et Nõia tulevik ei pruugi helge olla: ta seisab ju kahel jala ja peenemat neist on lained kõvasti lõhkunud, nii et geoloogid ennustavat, et juba lähemate kümnendite jooksul võivad talvetormid ta pikali paisata.

Vaatame väheke ringi ka majade vahel. Ma usun, et suurema maja tagant paistev sinine majake on lihavinnutus-
ruum. See on fäärlaste ajalooline põhiviis lambaliha konserveerida.

Paljudel majadel on mätas- või – nagu inglisepärasest väljendist tõlkides – turvaskatus, ...

... mõnel, näiteks sel majakesel, mille seinale toetudes giid Per Hansen sõnumit toksib, õige lilleline.

Vahelduseks üks päris väheldane maja.

Küllap seegi on lihavinnutus-
majake.

Paari katuse serva all kuivavad kalad.

Keskelt läbi võttes elab külake tavalist normaalset külaelu.

Ühes majas on väike suveniiripood, ...

... sellele juhivad tähelepanu ukse kohale naelutatud mitut nägu lambasarved.

Kaupa leiab ka akna alt lauakeselt.

Rühmakaaslased tunglevad kõrvalmaja juures. Silt teatab: Kaffi & Vafflur 40 kr.

Kaubanäidis. Valge kraam vahvlitel on vahukoor.

Mind vahvlid ja vahukoor ei huvita, kõnnin hoopis ookeani äärde. Siin on kogu aeg jalutajaid; liivarand on Fääridel suur haruldus.

Mõni otsib mereande, ...

... mõned peavad piknikut.

Küla kirik on ehitatud 1937. Ei taibanud käia teda lähemalt kaemas-katsumas, fotolt tundub, et ta on vist nagu paljud Islandi hooned plekiga üle löödud. Aga võib-olla ma eksin.

Nagu Saksunist kirjutades mainisin, võeti eelmine siinne kirik 1857. aastal maha ja viidi üle mägede Saksunisse; sellest tuli veel suur tüli.

Kohe kiriku kõrval on aiakesed lopsakate rabarberitega. See taim on Fääridel ilmselt väga populaarne ja tähtis: kui meil kükitavad rabarberipõõsad enamasti kusagil maja seina ääres, siis siin on neil sageli kapitaalsed aiad, mõnel pool lausa müürid ümber. Küllap kaitseks nii lammaste kui ka hullude tuulte eest. Fääride rabarber jääb proovimata, olevat teine mahedam kui meie oma, sest ei sisaldavat oblik- ehk oksaalhapet.

Küll joome 2016. aastal Gjógvis kultuuriõhtul fääri rabarberiõlut ja ostame lennujaamast äralennu eel kuuspaki kaasagi.

Rohumaadel hakkavad silma rohked rahvustaime varsakabja puhmad.

Kõnnin uuesti küla algusesse.

Siin on aiaga piiratud vana viikingiaegne matusepaik.

Kui ma olen õigesti aru saanud, siis leidsid esimesi viiteid millelegi taolisele küla poisikesed. 1956. aastal tehti seepeale väljakaevamisi Fääride rahvusmuuseumi esimese kuraatori Sverri Dahli juhtimisel ja leiti 10. sajandil maetud tosin inimest, teiste seas 155 cm pikkune naine. Nii selgus, et see asula on Fääride üks vanimaid. Panuste hulgas oli väike keltide pronksrõngas, mis kinnitas siinse rahva kontakte šoti saartega.

Muistset õietolmu analüüsides on avastatud, et Tjørnuvíkis on 7. sajandil kasvatatud ube; küllap olid kasvatajaiks iiri mungad.

Arheoloogiamälestise vastas on üks maalapike kasutusel aiamaana, vist kasvab siin peet.

Sellist üldvaatepilti mul endal pole (foto: Erik Christensen, Porkeri / Wikimedia). Sellelt fotolt on hästi näha, et külal pole sadamat, sestap siit otse suurepärastele kalavetele ei pääse.

Taanikeelse Vikipeedia kinnitusel on Tjørnuvíkis lausa läbi põlvkondade tegutsenud kuulus Kingokor, mis on alles hoidnud vana Fääride traditsiooni laulda kirikus iidseid laule, mille on kirjutanud taani piiskop, poeet ja kirikuhümnide looja Thomas Hansen Kingo. Esinemas on korduvalt käidud ka Taanis.

Veel veidi ajaloofakte taanikeelsest Vikipeediast:

1663 – suur maalihe hävitas kolmandiku küla;

1797 – külaelanikud piirasid kiviaiaga mõne põllulapid majade ja ranna vahel, et kasvatada kartulit ja peeti;

1868 – pool küla jäi pärast maalihet kruusa ja kivide alla;

28. oktoobril 1941 triivis randa meremiin, mille plahvatus kahjustas 21 maja.

Saksuni postituses oli juttu matkast Saksunist Tjørnuvíkisse (või vastupidi). Võrgupaigast http://visitfaroeislands.com leian kinnituse, et 6–7 km pikk matk võtab aega 2,5–3 tundi, on keskmise raskusega ja sobib ka lastele. Kõige raskem lõik olevat Saksunist kuni esimese rajamärgini, kõrgeim punkt rajal on 522 m ümp.

Per räägib, et ta oli nädal tagasi koos 240 Saksuni ja Tjørnuvíki elanikuga esimest korda osalenud matkal siit sinna, sealt siia oli ta varemgi käinud – ja nägi oma elu kõige uhkemaid vaateid.

Aga on veel üks hoopis põnevam matk. Streymoy saare põhjapoolseima nurga juures on 134 (133) m kõrgune omaette kaljurahn nimega Stakkurin (Stakkur); millegipärast pole sellest fotosid eriti leida (foto: Flurin Juvalta / panoramio)

Stakkurini omanik karjatab seal lambaid ja kui on loomad maale tagasi toonud, müüb Tjörnuvíkis oksjonil maha. Saadud raha on ta annetanud kogukonnale näiteks kogukonnamaja ehituseks. Taani Vikipeedia väitel käidi Stakkurinil esimest korda 1921. aastal, 1937 ehitati aga algeline köistee, et vedada lambaid ja et linnujahimeestel oleks lihtsam kaljule jõuda.

Paarist allikast leian vihje, et lammaste viimise ja toomise ajal on võimalik ka rändureil kaljurahnule saada. Võrgupaigas http://www.faroeislands.dk/pages/Dk/stakkurdk.htm on lausa mitu foto ühest käigust, tõsi – juba nii ammusest ajast kui 2004. aasta; kaks neist pistan ka siia.

Esmalt juhatasid teejuhid-külamehed rändurid külast üle 448 m kõrguse Skoradalsheyggjurini mäe rannakalju servale, ...

... siis aga sõitsid soovijad üle kuristiku. Kui mitu inimest 200st mäkke roninust selle köisteesõidu ette võttis, pole põgusasse teksti kirja pandud. Kui kõik, siis võis see küll hullult aega võtta...

Ühe pisikese foto (foto: Jan Egil Kristiansen) Stakkurinist leian veel, selle taga uhkeldab 564 meetri kõrgune Mýlingur, Streymoy loodenurgakalju. Viimase idaserva juures on väike Sjeyndiri laht.

Legendi järgi jõudvat sinna kõik need, kellel pole õnnestunud abielluda. Romaani „Barbara“ autor Jørgen Frantz Jacobsen on sealset ilu kirjeldanud ja leidnud lõpuks, et seal on nii kaunis, et ehk polegi nii rõõmutu olla vallaline.

Postituse lõppu siiski veel üks mu enda tehtud pilt: selline hall laam ilmus idataevasse, kui olime Tjørnuvíkist lahkunud.