Jääme ikka Streymoy saarele: lähtume eelmise
postituse lõppu kirja saanud teeristilt Leynari juures ja sõidame ida poole.
Panen siia taas
neljandast Fääride postitusest tuttava
Vikipeediast
võetud saare kaardi, et kuuenda ja seitsmenda osa teekond puust ja punaselt
– tegelikult küll kaardil ja roheliselt – selgeks teha. Esimese hooga sõidame
Leynarist idakaarde kuni esimese
teeristini. Siis vaatame üle paremale pöörava, üle mägede
Tórshavni viiva tee nr. 10, mis on kindlasti üks minu lemmikpaiku
saarestikus. Päris pealinnani me seda mööda veel siiski välja ei sõida, vaid
tuleme teeristi tagasi, jätkame sealt sõitu
Kollafjørðuri fjordini ja piki fjordi põhjakallast kuni
Sundini väinani, selle läänekallast pidi
põhjakaarde kuni vasakule pöörava teeni ja seda mööda külla nimega
Saksun.
Alustame fotodega
samast, kus eelmine postitus lõpetas: seal oli viimasel fotol läheneva
ringliiklusega ristmiku märk, nüüd oleme juba
teisel poole ristmikku (
foto
aastast 2015; edasi piirdun lihtsalt aastaarvuga).
Tee kõrval
vasakul on
jõgi, selle taga kerkib
uhteorge täis nõlv, millest ruttab alla hulk
suuremaid ja väiksemaid koski (
2015).
Giid Per ütleb, et seekord on joad eriti veerohked: talvel oli Fääride kohta
palju lund, kohati kuni neli meetrit!
Jõe kohale on
tõmmatud siniste lipukestega nöörid:
nii peletatavat linde, kes tikuvad noolima merre suunduvaid kalade noorjärke (2015).
Seda tunnelit,
Leynartunnilin,
760 m, valminud 1977, mainisin ka kolmandas postituses (
2016).
Vasakut kätt
voolavale jõele on kui ketile pärleid lükitud mitu järve, ...
... suurim neist
on
Leynavatn, mis on oma 18
hektariga Vikipeedia kinnitusel kogu Streymoy saare suurim looduslik
siseveekogu. Ju on teised turismikaardilt näha suuremadki saare veekogud kõik
jõgedele paisutatud veehoidlad, mis käivitavad elektrijaamu (
2 x 2015).
Tagumine viit
teatab lähenevast Effo bensiinijaamast
(2016), ...
... teisel pool
seda pöörabki vasakule (
pilt on tehtud
vastassuunast, 2015) enne mainitud
maantee
nr 10 ehk Oyggjarvegur. Otsin ka selle nimetuse tõlget või selgitust, aga
ei leia;
vegur igatahes tähendab
’teed’. Kuni tunneli ja uue tee valmimiseni 1992. aastal käis siit üle mägede
kogu liiklus Tórshavnist Kollafjørðurisse ja Vágarile.
Olen saanud sel
teel sõita kokku vist viis või isegi kuus korda, aga ainult ühel korral on
olnud tõesti ideaalne nähtavus.
Kuidas
ja kui kiiresti ilm ja nähtavus siin muutuda võib, on hästi näha järgmiselt
kuuelt
2015 tehtud fotolt:
see...
... ja see foto on tehtud sama minuti sees, ...
... kolmas vähem
kui
pool minutit hiljem, kõik
mõistagi läbi bussiakna.
Kolmandalt fotolt
on kõige paremini näha Kollafjørðuri
fjord ja tagapool ka Sundini väin
ning fjordi suubuv looklev jõgi,
kahel eelmisel kaarega mäkke tõusev ja peagi tunnelisse sukelduv praegu
põhiline Tórshavni viiv maantee,
samuti kolm asulat fjordi kaldal: teest paremal paiknev fjordiga sama nime
kandev Kollafjørður, paremal eespool
Oyrareingir ja taga Signabøur.
Kui kuus-seitse minutit hiljem peatume
tähtsa vaatamisväärsuse juures kohas nimega Mjørkadalur, , ...
... on kõik orus
olev peaaegu täielikult pilvega varjatud.
Aga see tähtis
vaatamisväärsus on saarestiku ainuke
arestimaja
või vangla. Ehitatud on ta küll hoopis sõjaväebaasiks ja 2003. aastal oligi
ta veel seda; peatusime selle juures korraks küll, aga toonane giid Sámal
soovitas autost mitte välja tulla ja mitte pildistada, sest „mine neid
taanlastest okupante tea!“. „Okupante“ olnud saartel toona 1500 ringis, siin
Mjørkadaluris umbes 200. Ja 2015 räägiti meile, et algul oli tee olnud kahes
tükis, vahepeal olnud 100 meetrit vahet, sest lähedal oli ka NATO salajane
radar. Nii et lennujaama mindud sel ajal kahe autoga, see 100 meetrit tulnud
jala minna!! Oli see nüüd giidide nali või oli tõesti nii, ei tea ma siiani...
2010. aastal viidi militaarvarustus ja -mehed siit ära, üks radar jäi tööle
tsiviillennunduse heaks.
Vanglasse, mis
hakkas siin tegutsema 2011. aasta talvel, pannakse need, kes karistatud kuni
kuue kuuga; suuremate pattudega kurjategijad lähevad giid Oti sõnul
„ekspordiks“ ehk viiakse Taani karistust kandma. Varem olnud mõrvade sagedus
Fääridel umbes üks kord 20 aasta kohta, viimasel kolmel aastal on aga olnud
igal üks tapmine: üks vanataat koksanud teise maha ... üüritüli pärast,
eksjugoslaavlasest mees tapnud oma fäärlannast kaasa, kolmas tapja olnud ennast
lolliks joonud nooruk. Alkoholiga on Fääridel keeruline: nagu Skandinaavias
tavaline, müüakse seda ainult spetspoodides ja kogu saarestiku peale on neid
vaid kuus. Ja võib-olla tänu sellele joovat inimesed siin statistika järgi
poole vähem kui taanlased.
Mõni foto ka
2016. aasta sõidust
mööda
Oyggjarvegurit. Oleme
seal lausa kaks korda, aga ikka on kehv ilm. Need pildid on tehtud sõidul
Tórshavnist välja läbi bussi esiakna,
millel kohati jälle mõneti segavaid peegeldusi. Umbes 20 kilomeetri pikkune
Oyggjarveguri tee algab Põhjala maja ja hotelli Føroyar lähistelt ning kulgeb
alul ülesmäge. Panen siia juurde ka ligikaudsed kellaajad, millal fotod on
tehtud: see aitab mõista, kui lühikesele lõigul see kõik on.
9.13:
mäel hakkavad esmalt silma
antennid...
... ja siis üsna
võimas
tuulepark; teist samasugust
märkan siis, kui sõidame Tórshavnist lõuna poole, Kirkjubøuri. Siinse pargi
kompleksi kuuluvad Per Hanseni kinnitusel ka energiasalvestid. Giidid teavad,
et tänu uutele parkidele jahvatatakse nüüd tuulega saartel sama palju elektrit
kui veega: kumbagi kolmandik kogu elektritoodangust. Ent juba 15 aastat pärast
loodetakse naftata hakkama saada; elektritootmisvankrit vedama kavatsetakse
panna ka looded – tõus ja mõõn. Talviti saavat vahel praegugi juba ainult
hüdro- ja tuuleelektriga hakkama. Tuuleenergeetika käivitamine venis: enne tuli
ära oodata, millal Taani tuulegeneraatoriinsenerid suutsid välja töötada
aparaadi, mis siinses enamasti väga kõvas tuules mitte ainult vastu peaks, vaid
ka toodangut annaks.
Kohati suudab
päike udust läbi tungida: siin-seal näeb oru põhjas ja nõvadel aegajalt päikeselaike.
Ja sellel pildil
(
9.19)
märkab hoolikas vaataja üsna pildi keskel, kosest vasakul,
jupikest teed, mis läheb tunnelisse. See peab järelikult olema
põhilisel Tórshavni viival maanteel asuva
Kollfjarðartunnilini
(ehitatud 1992, 2816 m pikk) lõunapoolne ava. Ja ühtaegu saab järeldada, et
just sel kohal peab nõlva all olema teine, Kollafjørðuriga sarnaselt pikalt
saarde lõikuv fjord nimega Kaldbaksfjørður. Siit mäelt ma teda minu arvates
silmata pole suutnud, ...
... küll leian
Vikipeediast järjekordse Erik Christenseni tehtud foto: talvise
Kalbakfjørðuri ja selle suunas
Oyggjarveguri poolt laskuva suusatajaga.
Muide,
Kollfjarðartunnilini kohta andmeid otsides avastan Vikipeediast Fääride
tunnelite leheküljelt, et plaanide kohaselt peaks juba 2018. aastal ehitatama
tunnel
Eysturoyartunnilin, mille üks
ots on selle sama Kalbakfjørðuri kaguservas ja teine Eysturoy lõunaosas
Runavíki lähistel ning mille pikkus on 11 km. Siis hakkab näiteks pealinnast
Klaksvíkisse saama kindlasti vähemalt kaks korda lühema ajaga kui praegu.
Turisti jaoks oleks see sõit küll ehk veidike ebahuvitav. Samalt lehelt saan teada,
et pikki tunneleid kavandatakse ka lõunasaartele: 2021. aastal
10,6-kilomeetrine Streymoylt Sandoyle ja kunagi edaspidi 20-kilomeetrine
Sandoylt Suðuroyle.
Pool minutit
hiljem,
Norðadalsskarði kurul, on
ees jälle eriti paks udu; viit näitab vasakule
Norðradalurisse. Selle kohta loen Oyggjarveguri jalgrattasõidu
kirjeldusest, et kui selleski külas otsustate ära käia, siis peate olema väga
heas vormis: tagasiteel tuleb teil üles sõita ühest Fääride kõige järsemast
mägiteest. See on üldse üks lõbus kirjeldus. Näiteks peatee enda, Oyggjarveguri
kohta on kirjas, et siin on küll aina üles- ja allamäge tee, aga allamäge võite
sõita täie vaardiga, sest autosid siin peaaegu ei liigu...
Vikipeedia järgi
otsustades oleks see
Norðradalur aga
kindlasti väärt üle vaadata: küla ise on tilluke, ent selle lähedal on uhkete
kuuekandiliste basaltsammastega kaljud, kus Fääride kaljuronijad harjutamas
käivad (
foto: http://www.faroeclimb.com/fo/forari/nordradalur/).
Ja ilusa ilmaga
on kena vaade
Kolturi saarele.
Kui olen selle
lause kirja pannud, tekib teatav aimdus, mis sunnib lahti võtma 2003. aasta märkmed. Tõesti, aimdus
osutub asjakohaseks: pöörasime siis tõepoolest sellele kõrvalteele, aga ei
sõitnud päris alla, Norðradaluri külla, vaid umbes 300 m ümp asuvale vaatekohale. Sealt siis see foto tehtud ongi.
Samast põikest ka üks negatiivilt
skaneeritud foto.
Jätkame taas
2016. aasta teekonda mööda imelist Oyggjarvegurit. 9.20: laskumisel udu jälle kaob ...
... ja paistma
hakkab vanglakompleks (9.21).
9.22 saan pildile kohanime, kus vangla asub: Mjørkadalur. See on kõnekas nimi: mjørki on fääri keeles udu ja dalur muidugi org.
Niru pilt ka vangla sellest küljest.
Kurvid, kosekesed, ...
... tõusud-langused – selline Oyggjarvegur
ongi.
Lambaidki saab näha (9.23).
Mul jääb seekord
märkamata teeots, kust pöörasime 2003. aastal veel korra vasakule ja sõitsime
ülesmäge; kaardil on see käänuline tõus kenasti peal: tee tõuseb lõpuks
749 m kõrgusel
Sornfelli mäel asuva 1963. aastal püstitatud
radari juurde (
foto: Erik
Christensen, Porkeri / Wikimedia).
Meie toona päris
üles sõita ei saanud: teel oli värav, millel pildistamist keelav silt. Praegu
ilmselt on tee vaba, sest nagu enne juba kirjutasin, pole sõjaväel selle mäega
juba mitu aastat enam mingit pistmist.
Osundan 2003.
aasta reisipäevikust: On näha, kuidas
võre tagant kaob mäe sügavusse pikk tunnel; mägi olevat seest tühjaks
õõnestatud ja seal jaam asubki, tipul on vaid valge kera. Sámal räägib sellest
kõigest jälle selge meelepahaga; palub vaid mitte pildistada, kuna taanlastel
on üleval ka turvakaamerad. Ja lisab, et Taani grupiga võiks ta ehk tunnelisse
sissegi minna...
Siis sõitsime
natuke maad allamäge ja tulime autost välja. Sealt klõpsasin ka foto (skaneering negatiivilt), kuppel on natuke näha küll.
Tegime mööda
piirdeaia tagust teed
väikese
jalutuskäigu ja nägime tõeliselt uhkeid vaateid; sellest on ka mõned fotod.
Esimesed kolm neist on jälle
hädised
negatiiviskaneeringud.
Paar vaadet
...
... meid
ümbritsevale mägismaale; ...
... üks pilt ka
meie jutuka giidi
Sámaliga;
esiplaanil on natuke näha veel üks reisikaaslane, Soome juurtega ameeriklanna
Nancy. Just neljakesi me ringi
sõitsimegi ja meie sõiduvahend oli sel päeval väga eriline: kuningakojast
ostetud auto, millega Sámali kinnitusel oli kunagi veetud Taani kuningannat.
Kusjuures kuninganna oli ikka istunud tagumise istme paremal poole, nii et kui
minu tagumik oleks piisavlt tundlik, võiks ta aimata tähtsa daamiistmiku
kontuure.
Olen siiski taibanud
ses kaunis kohas klõpsida ka mõne digifoto. See on vaade naabersaarele Vágarile ja Vetsmannasundile; ...
... veidi edasi
liikudes sain pisut fotole ka mäe tagant paistva küla; olen üsna kindel, et see
on paar postitust tagasi kirjeldatud Kvívík.
Mäe enda nimi on Skælingsfjall (767 m) või vahel
öeldakse ka lihtsalt tema jalamil, saare teises küljes seisva küla nimega Skælingur. Ka nii seda küla kui ka mäge
mainisin üle-eelmises postituses.
Sámal rääkis
midagi sellist, millele ma ei ole otsingutele vaatamata kusagilt kinnitust
leidnud: et fäärlastel olevat komme tõusta sellele mäele aasta kõige lühemal
ööl ja seal laulda. Päikeseloojangu ja -tõusu vahe olevat sel öö siit mäelt
vaadates ainult napp pool tundi. Küll olen midagi taolist lugenud saare kõrgeima
mäe Slættaratinduri kohta; sellele mäele läheme paari postituse pärast.
Ja veel üks 2003.
aasta vaade, mida hädisemal kujul olen näinud ka hilisematel reisidel: Vágari
kagunurgakalju
Trøllkonufingur või
eesti keeles
Trollinaise sõrm ehk
Nõiasõrm. 313-meetrise monoliidi kohta
räägitakse, et inimene, kes sinna otsa ronib, saab hukka. Legendi kohaselt
olevat seda teinud üldse üks inimene: 1844. aastal Fääridel käinud ja 1848
Taani kuningaks tõusnud kroonprints Frederiku kaaskonnast roninud keegi üles,
aga avastanud alla tulles, et kinnas jäi üles, roninud uuesti üles – ja
kukkunud surnuks. Printsi külaskäigust tuleneb kalju taanikeelne nimi
Kongespiret. Legendi teine variant räägib kaljule piibu unustanud kohalikust
linnupüüdjast.
Üks sama sõitu meenutava
pildi skaneering veel:
mäkke viiv tee
on küll kitsas, aga väga kvaliteetne. Tee servas on pistetud pikad ridvad;
Sámali sõnul selleks, et aitaks talvel, kui lumi maha tuleb, õigest paigast
teed lahti ajada. Giid lisab aga kohe juurde, et ega püsivat lumikatet siin
üldjuhul ei teki: alla-nulli-päevi olevat tavapäraselt kuni 40.
Nüüd jälle 2016. aastasse tagasi. 9.24
on veidi pikem laskumine...
... ja juba
paistab orus
läbi saare kulgev maantee.
Ringristmikult pöörab lõunasse läbi
tunneli pealinna viiv tee.
Laskumisel (9.25)
näeme karjääri, ...
... kus kaljust
murtu killustikuks jahvatatakse;
võib-olla tehakse siin ka asfalti.
Meist eespool
sõitnud buss (9.27) jääb seisma ...
... ja lähemale
jõudes näeme (
9.28), et bussist väljunud rahvas rühib ülemäge; küllap
Skælingsfjallile (767 m), millest oli
veidi aega tagasi juttu. Või siis vähemalt selle lähistele.
See foto (
9.29)
on küll piinlikult tugeva aknapeegeldusega, aga panen ta siiski siia, sest saan
näidata
kaht ristteed. Tagumise,
ringiga ristmiku juurest, läheb paremale tee Tórshavni. Eelmise juurest viib
kaarjas tee aga rühma majadeni, kus tegutseb
põllumajandusamet,
Búnaðarstovan.
Ameti fäärikeelse
kodulehe juures on ka pisuke ingliskeelne kokkuvõte ja sellest võib aru saada
nii, et amet tegeleb ka uuringute ja üldse kõigega, mis saartel põllumajandust
puudutab. Seda on rõhutanud mõlema viimase aasta giidid, et kui karjakasvatus
kõrvale jätta, siis on kõigele põllumajandusega seotule otse välja öeldes
lihtsalt käega löödud: pole mõtet ennast sellega vaevata, parem on kasvatada
lõhet ja selle müügist saadud rahaga endale toitu osta (CIA The World Factbook kinnitab küll, et põllumajandusega
tegeleb lausa kümnendik elanikkonnast).
2003. aasta giidi
Sámali sõnul uuritavat keskuses esmajoones eri söötade mõju lehmade kasvule ja
piimaannile; kokku olevat veiseid 2000, neist 1500 piimalehmad ja kogu piim
töödeldavat Tórshavnis. Praeguseid arve ei ole ma osanud kusagilt leida, küll
julgen kinnitada, et piimakombinaat on pigem Hoyvíkis, rahvusmuuseumi vastas.
Ja väga tõenäoselt on lehmade arv selle mõneteist aastaga tublisti kokku
kuivanud: näha neid peaaegu ei ole.
2015. aasta giid
Per väidab, et ega Fääridel poest saartel kasvatatud liha osta saagi: nii
veise- kui ka lambaliha on toodud Uus-Meremaalt või Argentinast. Küll
vinnutatakse rohkesti liha oma tarbeks ja kohalikku liha saab osta turult.
Veel Perilt
kuuldut. Hobuseliha pole Fääridel erinevalt Islandist kunagi söödud. Sigu
saartel enam polevat, vanasti nuumati neid vaalajäätmetega. Ühel mehel olevat
sada kana, aga munad tuuakse Taanist. Peetakse hanesid, aga mitte üheski talus
põhitegevusena.
Juustu Fääridel
ei toodeta, Lambaid, muide, polevat saartel kunagi lüpstud. Kui küsime „Miks?“,
jääb Per vastuse võlgu. Kokkuvõttes ikka seesama tõde: kogu põllumajandus on
saarte jaoks täiesti n-järguline.
Juba (
9.30)
paistab
Effo bensiinijaam, kus
Oyggjarvegur ristub peateega.
Hoolikas vaataja
märkab foto servas vasakul all Fääride rahvuslindu meriskit.
Oyggjarveguri
teema lõpetuseks üks
talvine foto,
mis kinnitab, et siin võib ikka lund olla küll (
foto: Vincent van Zeijst / Wikimedia). Vasakpoolne mägi fotol on
Stiðjafjall (547 m), horisondil keskel on pigem aimatav kui näha ka radari
kuppel Sornfellil. Kui Vikipeedia kirjeldus seda ette ei ütleks, poleks ma ise
osanud otsidagi.
9.33 klõpsatud fotol jõuame kohe ringristmikule, kust paremale pöörav
haru suubub peagi tõusul tunnelisse ja viib lõpuks Tórshavni. Meie keerame vasakule ja hakkame
liikuma piki Kollafjørðuri fjordi põhja- ja siis Sundini väina läänekallast
põhja poole.
Algab küla, mis
kannab fjordiga sama nime – Kollafjørður
(2016), ja see öeldakse oma kaheksa
kilomeetriga olema Fääride pikim küla.
Majad on
pressitud üsna kitsale ribale mere ja järsu nõlva vahel ning paiknevad mõlemal
pool maanteed (
foto: Erik Christensen,
Porkeri / Wikimedia).
Vikipeedia
andmeil elas 2012 siin
793 inimest,
2008 aga 900 ja 2009 807 inimest, nii et rahvaarv väheneb; ju vast mõjutab
lähedus pealinnale (
2015).
Kollafjørður on
omamoodi kurikuulus sellega, et 1985. aasta jaanuaris leidis just siin aset
Fääride esimene teadaolev pangarööv. Tükk aega paigal tammunud juurdlus sai
ootamatu lahenduse, kui üks röövleist tasus 3000-kroonist videokaamerat ostes
paksu paki 10-kroonistega.
Muidugi on külas sadam ja kala- (nii lõhe- kui ka
makrelli-) töötlemisettevõtted, ...
... akna- ja
peeglivabrik, pood ja kohvik (
mõlemad
2016, olime sel teelõigul kahel päeva, ühel sadas, teisel mitte). 2003.
aastal ütleb giid, et siinses kalatööstuses töödeldakse päevas 22 000 lõhet
ja forelli. Sellesama 2003. aasta reisi ajal satume sadamas juttu ajama Venemaalt
tulnud hullusti roostes laeva Ефим Кривошеев meremeestega: tassivad teised
parajasti lattu Hollandist toodud kalajahu.
Kollafjørður
tõusis 2014. aasta suvel ajalehtede päistesse teatega, et á Lygnnesi talus
puuritud kahest puuraugust
sügavusega 165 ja 200 m purskas 26,2-kraadist
vett, rekordina lausa 33 tonni tunnis. Kas sellele loodusimele on ka mingi
seletus leitud, pole ma teada saanud. Seismilist aktiivsust Fääridel ju pole.
Fääridel hästi
tüüpiline
Kollafjørðuri kirik (
foto: Erik Christensen, Porkeri / Wikimedia)
on ehitatud 1837: mustad tõrvatud seinad, mätaskatus, valgeks võõbatud aknad ja
väike torn, mis sel kirikul on seinte suhtes 90 kraadi pööratud – küllap siin
valitsevate tuulte tõttu, et need torni minema ei puhuks.
Pole sellesse
pühakotta sisse saanud, aga Vikipeedia väidab, et interjöör on väga lihtne,
põhiliselt värvimata puit, ainult kantslit olevat veidi sinise värviga ehitud.
Tavapärane laevuke lae all olevat Islandi rannikul uppunud 25-aastase noormehe
vanemate annetus.
Selle Kollafjørðurist
veidi eemal asuva
ehitise otstarve
on mulle teadmata, aga mingi tööstusettevõte paistab ta olema (
2016). Maja seinal on igatahes
Landsverki embleem.
Landsverk ehitab, hooldab ja majandab
veebilehe kinnitusel avaliku sektori hooneid ja transpordivõrgustikke.
Üks foto ka
Kollafjorðuri vastas fjordi lõunakaldal asuvast Signabøurist. Külas, kus elab umbes 130 inimest, tegutses aastail
1903–1912 vaalapüügijaam (2015).
Kollafjorðurist
kolm-neli kilomeetrit edasi põhja poole on järgmine küla, Hósvík, esmalt on teeservas küla sadam ...
... ja siis
küla ise (
2 x 2016).
Praegu vähem kui
300 elanikuga küla nimi oli varem Thórsvík, arvatavasti tulenevalt mitte
paganliku jumala, vaid küla asutaja Tórhallur nimest. Küla taanipärane nimi on
siiani Thorsvig. Hósvíki suurim tööandja on reederifirma Thor. Külas töötab ka
fääripäraseid lihatooteid valmistav firma Krás, mis varustab kogu saarestikku
(minu nooruses öeldi sellise asutuse kohta enamasti lihtsalt tapamaja...). Kuni
1973. aastani, kui üle Sundini polnud veel ehitatud silda, väljus Sterymoylt
praam Eysturoyle Selatrað’sse just Hósvíkist.
Täpselt kohakuti
liiklusmärgiga on näha Hósvíki kirik;
betoonist pühakoda on ehitatud 1929.
Suvel arvasin, et kiriku tornile tehakse väikest remonti, ...
... kui aga leian
Vikipeediast
selle foto (
foto: Erik Christensen, Porkeri), saan
aru, et käsil on hoopis tõsisem ümberehitus, nii et pikihoone saab pikem ja
vist osalt ka laiem ning torn kõrgem.
Siis jälle mõni kilomeeter edasi ...
... ja paistma
hakkab järgmine kogum maju –
Við Áir (2
x
2016). Väldin nimme sõna küla, sest
pigem on see mida muuseumilaadset, millel on siiski ka teisi funktsioone. Tee
ääres nõlvakul on suur must maja, enamik ülejäänud maju on punased, aga sekka
ka mõni kollane ja vähemalt üks, mis on tegelikult poolpõlenud vare.
Esmalt nimest:
Við Áir tähendab ’jõgede ääres’, sest á
on ’jõgi’ või ’vool’ ja áir on selle
mitmusevorm. Tegemist on endise Norra
vaalapüügijaamaga.
2015. aastal käime seda lähemalt vaatamas; sel fotol on maantee Sundini ääres ja sissesõit Við
Áiri. Vastaskaldal selles lõigus suurt autoteed ei ole.
Vikipeedias on
jaamast küllaltki põhjalik ülevaade:
kes, millal ja kui edukalt siin tegutses; piirdun üsna põgusa kokkuvõttega.
Jaama ehitas 1905. aastal ja majandas 1930. aastani Norra firma Chr. Salvesen
& Co. Hilisemal ajal jõudis siin askeldada mitu firmat, töö käis suurte
tõusude ja langustega ning mida aeg edasi, seda vaevalisemalt – vaalavarud olid
sedavõrd kahanenud. Vaalaõli tootmine lõpetati Við Áiris 1958, hiljem toodeti
vahelduva eduga periooditi veel vaalaliha; viimase vaala, täpsemalt
heeringavaala, lasksid selle baasi mehed 1986. aastal. Just samal aastal
jõustus rahvusvahelise vaalanduskomisjoni IWC kommerts-vaalajahi keeld.
„Autoportree“: pildistan ühe kuuri katuselt rühmakaaslasi, kes
kuulavad Per Hanseni (punase jopega) selgitusi – ja minu enda
vari on foto alumises servas. Inimestest vasakul on kaldtee, mida mööda vaalu veest välja sikutati.
Kunagi oli
norralaste ehitatud vaalajaamu maailmas kokku 214, nüüd on alles veel ainult
kolm: põhjapoolkeral ainsana Við Áir, lõunapoolkeral üks Austraalias Albanys ja
teine Grytvikenis Lõuna-Georgia saartel.
Vikipeediast on
ka lugeda, et vahemikus 1906–1984 jahtisid Við Áiri meeskonnad kokku 4454 vaala, neist 3155 heeringavaala,
524 kašelotti, 509 põhja-, 124 kääbus-, 62 sini- ja 30 küür- ning 410 määramata
liiki vaala.
Üsna veider
juhtum oli jaamas 26. novembril 2013, kui kuivale uhutud ja hukkunud kašelotti
asus lahkama kogemusteta bioloog ja vaal plahvatas. Sellest juhtumist tehtud
videost (https://www.youtube.com/watch?v=7X0hq0ug9q4)
sai tõeline youtube’i hitt: nende
ridade kirjutamise ajaks on lõik kogunud 15 ja pool miljonit klikki.
Tükk aega
seisis Við Áiri vaalajaam hüljatuna ja
oli selline nagu fotol näha (
foto:
Vincent van Zeijst / Wikimedia). 1989. aastal leidsid Fääride
rahvusmuuseumi töötajad, et kohal on suur ajalooline väärtus ja teda ei tohi
päris laguneda lasta. Tundub siiski, et ega peale selle tunnistuse ja ühe
põhjaliku kirjaliku ülevaate pole jaamas suurt midagi tehtud. Igatahes on ta
2011. aasta sügisest huvilistele avatud; meie, tõsi, käisime seal Sámaliga juba
ka 2003. aastal. Ja
2015 saan sinna
Per Hanseniga uuesti.
On siiski näha,
et midagi
ehitatakse juurde.
Við Áiri lõigu
alguses mainisin, et kompleksis on tee servas suur must maja; kuna see on
muudest ehitistest veidi eemal, pole ma teda pildistamas käinud. Kui ma Peri
jutust õigesti aru saan, siis elasid selles jaama hiilgeaegadel vaalajaama töötajad.
Nüüd on selles aga puuetega inimeste kool, milles ka ühiselamu. Kooli
lõpetanute haridustase võimaldab neile minna edasi kutsekooli või teenindusse
tööle.
Aga Við Áiris on
ka üks päris
kole põlenud ahervare.
See pole siiski mingi lohakuse tagajärg, vaid õppevahend: siin valmistatakse
ette ka tuletõrjujaid ja selle vareme peal saavad nad harjutada.
Veidi aega pärast
Við Áiri hakkab ees paistma sild üle
Sundini väina (2016).
Enne silda
laieneb väin lääne poole väheldaseks lahesopiks ...
... ja selle sopi
kaldal on kõrvuti kaks küla:
Hvalvík ja
Streymnes (
mõlemad fotod on tehtud
2015, aga põhja poolt lõunakaarde sõites).
Sisuliselt on
tegemist
ühe külaga, mille jaotab
pooleks jõgi nimega Stórá ehk ’Suur’ (sama nimega ojast kirjutasin
Vestmannas!), Hvalvík on lõuna-, Streymnes põhjapoolne osa külast.
„Õigest“ küljest,
lõuna poolt lähenedes hakkab esmalt silma just kaugem, teisel pool jõge paiknev
Streymnes, kuna see asetseb veidi
kõrgemal; esiplaanil olevad majad kuuluvad Hvalvíki
alla ...
... ja hetk
hiljem kinnitab seda ka silt teeservas.
No comments:
Post a Comment