Armiline, aga imeilus Lääne-Balkan 1. Bosniasse: lend lühike, piiriootus pikk

Olen selle vist kuhugi kirja pannud, et juba paarteist aastat on mu reisisihivalikuid suuresti määranud 2000ndate alguses esile kerkinud ja siis päris ebareaalsena tundunud soov sattuda elu jooksul vähemalt üks kord igasse Euroopa riiki.

Mida riik edasi, seda pikemaks lõpusirge näib venivat; seda muidugi ka seetõttu, et saan üldjuhul osaleda vaid korraldatud sõitudel, mitte omapäi, sest ma pole autosõitja. Näiteks mullu libises käest võimalus käia ära Moldovas: ei kogunenud vajalikku miinimumhulka huvilisi selleks, et rühmareis teele läheks. Kui Germalo kuulutas selle aasta reisikalendris välja reisi kolme endisest Jugoslaaviast pungunud riiki, olin küllap üks esimesi registreerujaid – ühe hoobiga saaks kaks lünka jälle täidetud! –, aga samas ka lõpuni skeptiline: liiga sageli on sinna kanti planeeritud reisid ära jäänud. Nii tegin kümmekond aastat tagasi vist lausa ligi kümme tühja läinud katset, enne kui sain lõpuks Rumeeniasse.

Seekord on skepsis siiski liiast: reis saab 4.–11. augustil kenasti teoks. Paraku jääb kodune ettevalmistus kasinaks. Väike häda on see, et aina aeglasemalt edenev palgatöö ahistab vabad hetked liiga napiks; hullem, et Serbia, Montenegro ning Bosnia ja Hertsegoviina reisiraamatuid pole kuskilt võtta; isegi kaart õnnestub osta alles Mostaris. Interneti lõputuilt avarustelt muidugi ühtteist leian, aga nii keerulise ajaloo, sealhulgas uusajalooga kandi jaoks olnuks vaja hoopis tõsisemat eeltööd, et reisil hoomatavad detailid parema mõtestatuse leiaksid.

Giidina kuulutatakse mõni aeg enne reisi välja juba üsna noore mehena elavaks legendiks saanud Ott Sandrak ja seepärast on ette selge, et ees ootavad väga põhjalikud jutud.

Balkani poliitiline kaart on olnud nii kärme muutuma, et isegi adekvaatset, praegustele piiridele vastavat pilti leiab veebist üsna vähe: enamasti on vähemalt Kosovo – kui mitte ka Montenegro – Serbiaga jätkuvalt üht värvi. Ühe vähestest eranditest pakub http://wikitravel.org/en/Balkans: siin on meie kolm sihtriiki ja nende naabrid kenasti esile tõstetud. Meie sõidu eesmärgid on värvitud heleroheliseks, lillaks ja beežiks; läbi sõidame ka sinakasrohelisest ja ühest hallist.

Väljalend on väga vara: juba 4.20 tuleb olla lennujaamas. Vahel tšarterlendude (ÕS-i pakutud emakeelsete sõnadega tellimus- või üürireiside) puhul ette tulevaid viivitusi sedapuhku pole: 5.45 kutsutakse meid mulle seni tundmatu, väidetavasti Läti lennufirma Smart Lynx plekklinnu Airbus 320 kõhtu. Hullusti kitsas – paksukesel on tükk tegemist, et kohale pugeda! – lennumasinas on toole 180; muidugi ei täida me neid ainult oma rühmaga. Ungarisse Balatoni äärde lendab kolm seltskonda ja üks veel edasi vist Triestesse.

6.35 tõuseme õhku. Istun eelviimase rea aknaalusel kohal 29F, aga ausalt öeldes pole seekord eriti vahet, kus istud. Midagi näha on vaid tõusul, siis laotatakse akna alla lambanahkne pilvevaip.

Ainsa lõbustusena kõlgub tiiva kohal kuu. Eks siis tule ise lõbustusi leida. Annan stjuardessile mu istmel vedelenud musta plastplaadikese. Kinnitus, et see olevat põrandaliist, annab naabreile alust võllanaljaks, et ju kukub varsti ka põrand alt ära.

Aga ei kuku ühti. Hoopis natuke süüa antakse. Ja kinnitatakse kaks korda väga kindlal häälel, et kempsudesse paigutatud „suitsuandurite lõhkumine ja kahjustamine on keelatud“! Ju siis on suitsunäljastel selliseid kalduvusi.

Maandumisel tikub Airbus natuke liiga kõvasti saba liputama juba enne pilvisse sukeldumist. Kui aurumassist läbi oleme, paistab aknast selline pilt. See peaks olema Kis-Balatoni kuulus märgala. Siis teeb lennumasin tagasipöörde ja nähtavale ilmub ka suur Balatoni järv ise. 592 ruutkilomeetrit aitavad ta Kesk-Euroopa suurimaks järveks, meie Peipsi veepeeglile jääb see siiski kuus korda alla.

Kell tuleb tund tagasi keerata. 7.57 kohaliku aja järgi paneb raudlinnuke rattad Balatoni lääneotsa lähistel maha; rahvas plaksutab vaimustunult. Lennukist lennujaama tuleme jala, ...

... sest see on tibatilluke. See-eest kannab mitut nime. Seinal on suurelt on kirjas Hévís-Balaton (Hévíse tervisvetekeskus on veidi põhja pool), lennupiletil hoopis naaberküla nimi: Sármellék.

Ja kiri lennujaamakese ukse kohal kuulutab, et tegemist on Puskás Ferenc Terminál’iga. Ferenc Puskáse (1927–2006) nime mäletab ilmselt enamus minu põlvkonna poisse väga hästi. Legendaarne jalgpallur aitas Ungari vutitiimi 1952. aastal olümpiavõitjaks ja 1954 maailmameistrivõistluste finaali. Pärast verre uputatud 1956. aasta Ungari revolutsiooni põgenes Puskás läände ja tegi hiilgava karjääri ka Madriidi Realis.

Mahume kitsukesse saali vaevu ära; tillukeste kempsude taha moodustuvad prisked järjekorrad.

Väljas ootab kolm bussi, meie oma on pildil nähtavaist vasakpoolne, Germalo embleemi kandev. Juhtideks Margus (pildil parajasti pagasiruumi luugi juures) ja Üllar, tuttavad juba kunagiselt Wales-Cornwalli reisilt.

Siin sikutab kohvrit bussi poole reisijuht Kristel, meie „emme“ järgmiseks nädalaks.

Istun kohal 9, vasakpoolse akna juures, ja saan naabriks Harjumaa eaka põllumehe Üllari. Ta on reisil koos üle vahekäigu istuva kaasa (pildil astub parajasti esiplaanil bussi) ja sügisel kooliteed alustava lapselapse Kariniga, kes käib reisi jooksul üsna sageli ka vanaisa põlve peal ja peab kõigile katsumustele vapralt vastu.

8.35 asume teele; lennujaama räämas ümbrus ning kitsukesed ja ebatasased plaatidest ligipääsuteed annavad üsna üheselt mõista, mis koht see selline on: küllap ikka sotsialismiaegne Varssavi lepingu õhujõudude baas, mis nüüd hädapäraste ümberkorraldustega tsiviilkäibesse võetud.

Sõidamegi kohe läbi Sármelléki, see on ka ainuke (ja seegi paraku udune) pilt, mille Ungaris viitsin bussiaknast klõpsata. Paarikümne minuti pärast jõuame kiirteele ja kuulame Kristeli sissejuhatust. Muu hulgas on juttu sellest, et tegemist on „pilootprojektiga“, esimese rühmasõiduga sel marsruudil, kus suurem osa külastatavaid kohti pole päris kindlasti massturismi paigad. Täna tuleb sõita üle viiesaja kilomeetri.

Budapest-Zagrebi autotee on kobe, liigume piki Pannonia tasandikku hea hooga edela suunas. Märkan üle tee kulgevat rohelise kõrgtaimestikuga ääristatud silda; küllap on see nn. bioviadukt, mida mööda loomad saavad rahulikumalt rändeteel püsida.

9.40 paiku oleme järjekorras kolmanda bussina Letenye-Goričani piiripunktis. Meie ees ootav buss on muide tulnud Kaliningradist. Vene rahvusest rändureid kohtame sel reisil rohkesti. Ungari poolel läheb kõik kiiresti, horvaadid peavad vajalikuks ka põgusalt pagasiruumi piiluda. Siiski juba 10.10 saame edasi, üsna kohe ületame päris kobeda Mura jõe, muidu liigume ikka mööda igavat asulateta kiirteed tasasel maastikul.

Giid avaldab arvamust, et Horvaatia ja Ungari piirivalvurid võivad vabalt suhelda omavahel ungari keeles. Kui Esimese maailmasõja järel piirid muutusid, jäi naabermaade piirialadele rohkesti ungari külasid.

Horvaatia (Ott ütleb aegajalt vahelduseks ka Kroaatia) pole Eestist üldse teab kui palju suurem, kokku umbes 56 550 ruutkilomeetrit. Aga hästi veidra kujuga, võib-olla nagu eri laiust säärtega püksid. Ja seetõttu on kaugused riigi „äärmiste“ linnade vahel vägagi suured: Čakovecist Dubrovnikisse ehk põhjast lõunasse linnulennult umbes 435 km, Pazinist Vukovari ehk läänest itta 400 km; maanteid mööda mõistagi palju rohkem. Meie liigume parajasti idapoolses „püksisääres“, selles, mille kaugeim osa kannab nime Slavoonia.

Ott kinnitab nähtavat: see on maastikuliselt kõige igavam osa Horvaatiast. Aga see-eest väga viljakas: põhiliselt aina põldude all. Türklaste tõttu oli maa kaua aega kasutusest väljas; alles vast 300 aastat tagasi hakati seda taas harima. Põhilised põllukultuurid on mais ja nisu. Kaugel paremal on näha Alpid. Liigume esialgu endiselt umbes kagu suunas, õhutemperatuur on 26–27 kraadi.

Ott räägib ka lippudest. Mitmel siinkandi riigil – Horvaatial (pilt: Wikimedia), Sloveenial, Serbial, aga ka Slovakkial – on üsna sarnased sini-puna-valged trikoloorid, mida eristab üksteisest vapp ja värvide järjestus. Värvid olevat võetud Venemaa, seal omakorda Madalmaade lipult. Montenegro, Bosnia ja Hertsegoviina ning Makedoonia lipud on teistsugused: Montenegrol vanadest traditsioonidest lähtuv, Bosnial „tühja koha täiteks“ (OS), Makedoonia esimese lipu keelanud ära kreeklased – nii nagu on nende tõttu ka riigi ametlik nimi pikk ja lohisev.

10.25 sõidame esmalt üle laia Drava jõe luha ja siis üle jõe enda. Nimi on ilmselt kelti või veel vanema päritoluga. OS ütleb, et just jõgedel ongi sageli väga vanad nimed. Suusasõpradele hästi tuttava Dobbiaco juurest algav üle 700 km pikk Drava on pikalt Ungari-Horvaatia piirijõgi ja suubub lõpuks Horvaatias Osijeki lähistel Doonausse.

Mäed taustal lähevad vahepeal päris uhkeks ja teegi läbib kohati veidi toredamat künklikku maastikku. Õhusoe on õues üle 29 kraadi; bussis muidugi tublisti jahedam, ent paraku lõõskab päike mulle otse näkku, selja taga istuvad daamid pole aga nõus sellega, et endale pea kohalt õhku lasen – puhuvat hoopis neile. Pääsemine tuleb kella 11 paiku, kui sõidame ümber Zagrebi ja pöörame vasakule, Jugoslaavia lagunemisel tekkinud riikide pealinnu ühendavale maanteele, kunagisele „sõpruse ja ühtsuse maanteele“. Bussinina pöördub edela asemel kagusse ja päike liigub mulle soodsasse asendisse.

11.30 näen teeservas koogutamas seadmeid, mis minu peas seostuvad naftaammutusega. Kodus leian internetist kinnituse: üks Horvaatia nafta- ja maagaasimaardlaid on tõesti Zagrebist kagus, teine Aadria mere ääres.

Keskpäeval, kui Bosnia piirini on jäänud umbes 30 kilomeetrit, teeme pooletunnise jala- ja põiesirutus-

peatuse bensiinijaamas. Kempsu saab eurosentide eest – kulub neid 30 – ja see tähtis asutus ise on, noh, veidi vanamoodne. Aga kasutatav.

Väljas on väga palav, päike aina kütab. Rekkajuhid peavad puhketundi oma sõidukite varjus.

Oleme mõnda aega sõitnud rööbiti Horvaatia-Bosnia piiriga – ja üksiti piirijõe Savaga. Taamal vasakul on madalad mäed (Bilo Gora), teeservas aga lõputud maisipõllud. Veidi enne kella 13 keerame paremale Banja Luka viidaga teele, piiri poole. OS seletab, et Bosnia ja Hertsegoviina (kirjutan edasi lihtsalt Bosnia) on üleni mägismaa, lihtsalt mõni org on avaram. Riigi kuju – nagu ka teda poolkaarena ümbritseva Horvaatia kuju – on samuti tingitud mägedest. Ja just mägisuse tõttu püsis Bosnia sajandeid Türgi sillapeana: türklased ei saanud edasi, teised aga türklasi sealt kuidagi välja, seda enam, et kohalik rahvas nö. türgistus või islamiseerus.

Mõlemal pool piiri on Gradiška: Horvaatia poolel Stara Gradiška, Bosnia poolel Posadska Gradiška. Juba hakkavad silma esimesed varemetes majad. Jugoslaavia alla 20 aasta taguse kodusõja ajal olid siin väga veriselt vastamisi horvaadid ja serblased, madin käis Krajina serblaste vabariigi pärast; bosnialased olid selles tapatalgus pigem statistidest peksupoisid.

13.03 on meie ees piiriületuse järjekord, ehmatavalt pikk, aga koosneb valdavalt sõiduautodest. Seame ennast selle lõppu; edasi liigume väga visalt. Ott jõuab ooteajal pajatada üürikese elueaga Krajina serblaste vabariigist ja selle pärast peetud lahinguist. Esimene selle sõja verevalamine olnud imekaunis kohas: Plitvice rahvuspargis, kui serblased läksid seda 1991. aasta suvel üle võtma. Mõlemal poolel saanud üks mees surma ja kired lõid möllama. Tagant järele on endise Jugoslaavia rahvusvaheline kriminaaltribunal ehk ICTY leidnud, et ühtviisi patused olid nii serblaste kui ka horvaatide juhid, valdavalt ikka ekskommunistid. Aga võit jäi horvaatidele: 1998. aastal liideti vahepeal üle kolmandiku Horvaatia territooriumist moodustanud Krajina serblaste vabariik uuesti Horvaatiaga.

Bosniasse jõudmine tundub üsna perspektiivitu – kuni ühel hetkel selgub, et tubli Kristel on käinud asju ajamas: 13.37 sõidame politseiauto sabas vastassuunavööndis tervest sõiduautode järjekorrast mööda. Bussidele on seal nimelt omaette järjekord, ainult et sellele puudus ligipääs. Politseinik saab autasuks tahvli šokolaadi.

Siiski pole me veel kaugeltki pääsenud: mõningase ootamise järel peame bussist maha tulema ja ükshaaval, pass näpus, üle tee putka juurde piirivalvuri pilgu alla kõndima. Mulle tundub millegipärast, et morn piirivalvur piidleb eemalt just mind. Ja on morn ka vaheldumisi mu passipilti ja mu nägu vaadates-võrreldes. Kahman kähku päikese käes tumedaks tõmbunud klaasidega prillid eest – passis olen ju prillideta! –, see ajab mehe naerma ja lipsti on pass minu käes tagasi. 14.20 saame lõpuks liikuma – eikellegimaale: Horvaatiast oleme nüüd väljas, aga mitte veel Bosnias.

Paraku viib üle piirijõe Sava jälle ainult üks rida. See liigub parajasti nii aeglaselt, et jõuab päris rahulikult bussiaknast pilte klõpsida.

Viimased Horvaatia majad pole just kõige tervemad – ehk Oti sõnu kasutades on nad „vennaarmu jagades mõnevõrra katki läinud“.

Sava jõgi on lai. Algab ta Sloveeniast ja viib 990 km pikal teekonnal veed lõpuks ikka Doonausse.

Jõge piiravad kõrged tammid: küllap on tal aegajalt tavaks üle kallaste tikkuda.

Bosnia-poolsest kaldast eenduval liivasel neemel on plaaž.

Ei maksa arvata, et siingi väga kiiresti läheb. Kiireks tegutsemiseks pole ka lihtsalt ruumi: piiripunkt on tulnud suruda väga kitsasse kohta, kus varem oli viimati piirikontroll millalgi 19. sajandil. Näha on muide veel ÜRO vägede soojakuid. Bussist välja me siin vähemalt tulema ei pea.

Ooteaega aitab täita Oti põhjalik ülevaade selle kandi keeltest. Sloveenidel ja makedoonlastel on oma keel, viimane oli olnud küll peaaegu samane bulgaaria keelega, aga pärast II maailmasõda on püütud sellest kaugeneda. Ott lisab, et mitte küll nii halenaljakalt, nagu NL-s, kus püüti näiteks luua uut moldaavia keelt, minnes üle vene tähestikule ning lisades rumeenia keelele russitsisme ja sovjetisme. Makedoonias on lisa otsitud pigem murrakutest.

Aga bosnialased, serblased, horvaadid ja montenegrolased kõnelevad kõik sama lõunaslaavi keelt, mille nimi on serbohorvaadi keel. Uute riikide tekkides iseseisvusid kirjakeeltena ka horvaadi, serbia ja bosnia keel ning erinevused on aina suurenenud, ilmselgelt on see taotluslik. Vikipeediast leian kinnituse: „Hoidumaks rahvuslikest ja keeleteaduslikest väitlustest, on serbohorvaadi keele kõnelejad nimetanud oma keelt ise ka poliitiliselt korrektse nimetusega Naš jezik ('meie keel')“.

Harjumuspärane on mõelda, et serblased kasutavad slaavi, horvaadid ladina ja bosnialased mõlemat tähestikku. Horvaatide kohta öeldu on üldiselt õige, seevastu pole Serbias sugugi haruldane leida ka ladina tähtedega kirjutatud tekste. Meie oleme praegu Bosnia selles osas, mida nimetatakse Bosnia serblaste vabariigiks (Република Српска), aga sellel bussiaknast klõpsatud pildil pole küll ainsatki slaavi kirjamärki. Serbias olevat nii, et mida kommertslikum on tekst, seda tavapärasem on ladina tähtede kasutus. Riigitelevisioon on slaavi, kommerts-TV ladina tähtedega. Ilukirjandus trükitavat enamasti slaavi kirjas, ajakirjandus – nii ja naa.

Küll kasutavad ainult slaavi tähestikku makedoonlased, see on oluline osa nende identiteedist; väga võimalik, et glagolitsa ongi just Makedoonias loodud.

Üks hädine bussiaknapilt veel: pühakoda on selge märk piirkonna usulisest mitmekesisusest, sest päris kindlasti pole see mošee ja minu arvates ka mitte õigeusukirik. Küllap käivad selles hoopis (horvaatidest) katoliiklased.

Pikk ooteaeg jätkub ja nii jõuab Ott üle rääkida ka selle, et Eestist mitte kuigi palju suurem (natuke üle 51 000 km²) Bosnia on keerulise haldussüsteemiga konföderatsioon, mis koosneb kahest föderatiivsest haldusüksusest – Bosnia ja Hertsegoviina föderatsioonist (Federacija Bosne i Hercegovine, Федерација Босне и Херцеговине) ning Serblaste vabariigist (Republika Srpska, Република Српска) – ning riigi kirdeosas asuvast ühiselt hallatavast Brčko kantonist või ringkonnast. Sõnad „konföderatsioon“ ja „kanton“ viitavad ilmselgelt Šveitsile; paraku on need sõnad ka kahe riigi halduskorra ainus ühisjoon. Bosnia ja Hertsegoviina föderatsiooni ning ühtlasi kogu riigi pealinn on Sarajevo, Republika Srpska pealinn riigi suuruselt teine linn Banja Luka, mis on meie tänane esimene sihtkoht Bosnias. Kaardilt on näha, et serblaste vabariik ümbritseb föderatsiooni kaarena põhjast ja idast. OS rõhutab, et Bosnia keeruline haldussüsteem on sedavõrd kallis, et vaeses laastatud riigis saab see püsida ainult välisabi toel.

Elanikke on riigis veidi alla nelja miljoni, neist ligi pooled bosnialased (vahel kasutatav väljend „bosniak“ on Oti sõnul kitsama tähendusega, märkides islamiusulist bosnialast), natuke üle kolmandiku on serblased ja alla kuuendiku horvaadid. Need kolm rahvusrühma on põhiseaduses kirjas konstitutsiooniliste rahvastena ja igal neist on oma esindaja riigi kolmeliikmelises presidentuuris.

Riigi nime teine pool, Hertsegoviina, ei ole etnilise, vaid regionaalse tähendusega ja on alguse saanud 15. sajandist. Nimelt oli piirkonnas sel ajal võimul vägev aadlik Stefan Vukčić Kosača, kes nimetas ennast hertsogiks. Hertsegoviina tähendab lihtsalt „hertsogi maad“. Esmakordselt liideti see riigi, tookord küll Osmani provintsi nimesse 19. sajandi keskel.

Olgu kirja pandud ka see, et Neumi linna lähistel ulatub Bosnia Aadria mereni: umbes 20-kilomeetrine lõik lahutab maismaa-Horvaatia selle osa, mille tuntuim linn Dubrovnik, omaette tükiks, millekski enklaavi-laadseks, mis ülejäänud osaga riigist seotud vaid vete ja saarte kaudu. Just mitu aastat tagasi Horvaatia-reisil ses kuurordipiirkonnas tehtud pisuke peatus oli minu elu esimene ja seekordse reisini seni ainuke käik Bosniasse.

Veel püüab Ott meile õpetada mõned olulisemad sõnad kohalikus keeles: palun on molim ja aitäh hvala.

15.26 saame piirilt lõpuks minema, kokku kulus neile paarile kilomeetrile 2 tundi ja 23 minutit. Aga hvala ikkagi: meenutage, kui kaua pidime kunagi Leedu-Poola piiril kükitama!