Piirilt
pääsedes sõidab buss läbi Posadska Gradiška just nii kiiresti, kui
tohib, ja aknast klõpsutatud piltidest korralikke kaadreid nõuda oleks ehk
liig. Mõned mitte väga hullud sobib mälutoena siiski välja valida.
Kui eelmisse ossa
panin pildi arvatavast katoliku kirikust, siis teine pildile jäänud pühakoda on
õigeusukirik.
Ja alles
kolmandana püüan kinni – kahjuks küll üpris vildakana – mošee. Minaretis lehvib
roheline islami lipp. Ott ütleb, et bosnialased olnud üldiselt vägagi „leiged“
moslemid. Atatürki reformid võeti lihtsasti omaks, näiteks ka ladina tähed
„nuudlikirja“ (OS) asemel. Ent pärast kodusõdu on islam siin ilmselgelt
radikaliseerumas. Üks kinnitus sellele hakkab eriti silma hiljem Sarajevos:
islami tavade kohaselt riietuvaid naisi on hoopis rohkem noorte kui eakate
hulgas.
Ja veel: mošee on
uus. Ja uus on ka valdav osa elamutest. See on ilmselge märk sellest, KUI
maatasa oli siin kõik pärast sõdu.
Samast annab
tunnistust ka üsna kesklinnas majade vahel laiutav tühermaa. Üldiselt on
linnapilt üsna kirju: parajatest hurtsikutest kuni uhkete villadeni; paraku on
küllalt arvukalt hüljatud hooneid.
Kaubandus õitseb.
Olgu siin
mälutoeks mõned faktid Bosnia ajaloost; nopin need välja EE 15. köitest
(lk.100–101):
-
esimesed
asukad olid arvatavasti illüüria keeli kõnelevad rahvad,
-
1.
saj. e.Kr. alistuti roomlastele;
-
6.–7.
saj. tungisid neile aladele slaavlased;
-
9.–10.
sajandil levis maale ristiusk;
-
10.
sajandil tekkis praeguse Hertsegoviina aladel Rama banaat;
-
12.
sajandil tekkis Bosnia banaat ja hakkas levima bogomiilide õpetus. 13. sajandi
keskpaigaks oli välja kujunenud sel usul põhinev iseseisev Bosnia kirik, mis
muutus ametlikuks;
-
14.
sajandil vabanes Bosnia ajutisest sõltuvusest Ungarist ja Serbiast, alistas
Rama ja kuulutas 1377 välja Bosnia kuningriigi;
-
1448
eraldus Rama, seda hakati valitseja järgi nimetama Hertsegoviinaks;
-
1463
vallutasid türklased Bosnia ja 1482 Hertsegoviina, 1583 moodustati Bosnia
pašalõkk;
-
18.
sajandil algas Türgi-vastane liikumine, 19. sajandil oli mitmeid ülestõuse,
neist suurim 1875–78;
-
1878
okupeerisid Berliini kongressi otsuse kohaselt riigi Austria-Ungari väed;
-
1918
liitus pärast Austria-Ungari kaksikmonarhia lagunemist Serbia-Horvaatia-Sloveenia
kuningriigiga, millest 1929 sai Jugoslaavia;
-
alates
1945 oli Jugoslaavia FSV vabariik;
-
15.10.1991
kuulutas end suveräänseks, iseseisvus kuulutati välja 3.03.1992;
-
1992–95
kodusõda, milles hukkus üle 200 000 inimese, 2,7 miljonit lahkus kodust;
-
Pariisis
14.12.1995 alla kirjutatud Daytoni lepinguga ühendati Bosnia ja Hertsegoviina
föderatsioon ning Serblaste vabariik Bosnia ja Hertsegoviina liitriigiks.
Posadska
Gradiškast väljas, sõidame liiklussõlme kaudu väga heas korras maanteele, suund
– Banja Luka. Kaheosalise nime esimene sõna tähendab Oti kinnitusel
kümbluskohta või allikat, teine – kaart või vibu. Eestikeelne Vikipeedia pakub
teistki versiooni: „Esimest korda nimetas Banja Lukat 6. veebruaril 1494 Ungari
kuningas Ulászló II. Nimetus tuleb kohaliku võimuri tiitlist baan ja sõnast
’luka’, mis tähendab orgu või aasa. Missugust baani ja missugust orgu või aasa
silmas peeti, on teadmata, kuid nimetus kinnistus tänapäeva Banja Lukale.“
Banja Luka
üldvaade (allikas: Wikimedia)
Linnas elab natuke
alla veerand miljoni inimese; need arvud olevat hinnangulised, kuna korralikku
rahvaloendust pole Bosnias uuemal ajal olnud. Linn asub Vrbase jõe kaldal,
alllinn on 163 meetrit ümp; ümbritsevate mägede tipud küünivad üle 1200–1300
meetri. Banja Luka on, nagu reisipäeviku esimeses osas öeldud, Bosnia serblaste
vabariigi pealinn, aga ka ülikoolilinn.
Bosnia serblaste
vabariigi valitsushoone Banja Lukas (allikas: Wikimedia)
Mõned pudemed linna
ajaloost. Asula oli siin kindlasti olemas juba esimestel sajanditel
A.D., slaavlased asunud piirkonda elama 6. sajandil. Linna vanimad säilinud
hooned on 1316 rajatud serbia õigeusu selgeltnägija Ilja klooster ja samast
sajandist pärit Gomionica klooster.
Osmanite
impeeriumi ajal oli Banja Luka Bosnia asevalitseja pašaluki asupaik. Kõige
tuntum pašaluk Ferhat-paša Sokolović polnud türklane, vaid islamisse pöördunud
serblane, serbia õigeusu patriarhi Makarije Sokolovići vennapoeg. Tema pani
aluse tänapäevasele hoonestusele, lastes ehitada üle kahesaja hoone, sealhulgas
poode, viljaladusid, saunu ja mošeesid.
Linna kuulsaim ja
kauneim moslemite pühakoda oli 1579. aastal ehitatud Ferhadija mošee (foto
aastast 1941 on pärit Wikimediast). Jugoslaavia kodusõjas purustati kõik 16
Banja Luka mošeed; Ferhadija mošeed on hakatud nüüd taastama. Teisi pole
ilmselt mõtet üles ehitada, sest linna praeguse elanikkonna moodustavad
valdavalt õigeusklikud serblased, peale Bosnia serblaste ka kodusõja-aegsed
põgenikud Horvaatiast. 1991. aastal küündis nii horvaatide kui ka bosnialaste osakaal
linnas 15 protsendini; sõja ajal sunniti nad lahkuma või põgenesid, paljud ka
tapeti.
Küll on linna
keskel taastatud Lunastaja Kristuse katedraal (Храм Христа спаситеља,
foto: Wikimedia). Katedraal ehitati 1925–29 ja pühitseti 1939. II
maailmasõjas sai ta mõnevõrra kannatada, ent oleks olnud kindlasti taastatav.
Ent võimule tulnud horvaadi fašistid ustašid, kes tapsid Banja Lukas tuhandeid
serblasi, kuulutasid selle mõttetuks varemeks ja tegid maatasa. OS räägib, et
lammutama sunniti serblasi, prahti kärutama pandi aga juudid. Vikipeedia lisab
lammutusorjade sekka ka mustlased.
Katedraali
taastamine oli meeletult kallis, aga see käis 1990ndatel väga kiiresti ja kirik
pühitseti uuesti 2004. aasta septembris. Kuld katustele saadi Venemaalt.
Katedraali kellatorni ja kupli kõrgus on vastavalt 47 ja 22,5 meetrit.
1969. aasta
26. ja 27. oktoobril tabasid Luka Banjat maavärinad magnituudiga 6,0 ja 6,4. Hukkus 15 inimest, üle
tuhande sai vigastada, purustused olid tohutud. Kogu Jugoslaavia abiga ehitati
linn taas üles ja näeb seetõttu suhteliselt uus välja. Küll jäi taastamata
linna keskel kokku kukkunud suur hoone, mida kutsuti Titanikuks. Selle asemele
rajati linna keskväljak. Pärast linna taastamist tuli sinna juurde rohkesti
serblasi nii lähikonna küladest kui ka kaugemalt, Hertsegoviinast.
Näeme sõidul
mõndagi hüljatud küla ja OS arvab, et need võivad olla just maavärinas
kannatada saanud asulad. Tihti pole asula pärastine ülesehitus enam mõttekas,
sest maavärin on veesooned segi löönud ja nii ei jätku joogivett. Bosnia
kannatab vaatamata rohketele sademetele üldse veepuuduse käes. Seda põhjustavad
karstinähtused: vesi lihtsalt kaob. Karstialasid on siin palju, ehkki mitte nii
palju kui Sloveenias, kust ongi sõna „karst“ pärit: tuletisena karstirohke Krasi
piirkonna nimest. Just seal tehti ka esimesi karstialaseid teadusuuringuid.
Banja Luka jääb
meil sisuliselt nägemata ja süüdi on selles esmajoones aeglane piiriületus.
Paraku jõudis usin Kristel veel enne seda soovijatele ehk peaaegu kõigile meie
rühma liikmetele tellida Banja Lukas lõuna: grillliha lisanditega, hind 6
eurot. Muidugi tuleb tal nüüd restorani helistada ja kinnitada, et tuleme, aga
hiljem. Kui siis veidi peale kella 16 linna tuhiseme, ongi vaja buss
kohe restorani juurde roolida. Katedraali näeme bussiaknast ära; millegipärast
ootasin midagi suurejoonelisemat. Küllap on häda pigem ümbruses: samale
väljakule on ehitatud tohutu suurte administratiivhoonete kompleks, rohked
sini-puna-valged Serbia lipud küljes ja ümber. Selline taust muundab pühakoja
lihtsalt tillemaks.
Kahjuks ei täitu
ka lootus vaadata katedraali ja teisi olulisemaid hooneid pärast sööki.
Ettetellitud söömaaeg võiks ju olla väga kiire, õnnetuseks on teenindus
üpris-üpris aeglane. Juba jookide tellimisele ja serveerimisele läheb julgesti
pool tundi. (Pärast selgub huvitav asjaolu: joogid on praktiliselt kõik sama
hinnaga. Olgu vesi, karastusjoogid, mahl, õlu, kohv või üsna kopsakas
klaasitäis veini – ikka umbes poolteist eurot!). Lõppkokkuvõttes kulub
söömaajale tund ja veerand ning kuna oleme niikuinii graafikust ilmselt maas,
sõidame kohe edasi. Nii ongi ainus hoone, mida Banja Lukas korralikult
pildistada saan, seesama restoran Alas. Veereme linnast lahkudes veel
mööda ka Ferhadija mošeest, aga see on veel väga pooleli: on aru saada, mida
ehitatakse, aga ei enamat. Kui seda mošeed taastama asuti, oli olnud
radikaalselt meelestatud serblaste protestiväljaastumisi.
Veereme mööda Vrbase
jõe orgu lõunakaarde. 235 kilomeetri pikkune jõgi suubub piiril nähtud ja
pildistatud Savasse. Vrba tähendavat kohalikus keeles paju – ja pajusid olevat
eriti Banja Lukas jõekaldail palju.
Veidi pärast
linna on otse tee ääres moslemi kalmistu, ...
... mille
eesservas türbe.
Külades näeb aina
sagedamini mošeesid. Ott kinnitab, et islamiseerunud on eelkõige suuremad
keskused ja nende ümbrus. Ja selgitab, et põhjuseks polnud mitte niivõrd
türklaste piits, kuivõrd präänik: usuvahetusega uutele valitsejatele truudust
kinnitanud pere poeg võis kenasti karjääri teha ja elus edasi jõuda.
Bussiakna taga
liiguvad läbi kohati üsna dramaatilised vaated: jõeorg muutub paiguti lausa
kuristikuks, mille peaaegu püstloodis lubjakiviseina karniisil on tee.
Kusjuures jälle hullutab tuntud silmapete: jõgi näib ilmselgelt voolavat
vastumäge. Mitmel pool jõeveest välja ulatuvail seljandikel mõnulevad suplejad.
Siin-seal on jõgi kärestikuline ning seda ei jätta raftingusõbrad kasutamata.
On ülespaisutatud jõeosasid ja on hüdrojaamu. Kõige seda pildistada pole paraku
võimalik. Vaid ühes laiemas kohas saan bussiaknast ikka hädise, aga vähemalt
arusaadava foto Vrbasest.
Veidi enne meie
järgmist peatuskohta Jajcet jääb teeservas silma tohutu suur selle kandi kohta
kuidagi väga ekstravagantsena tunduv ehitis, ilmselt uus kirik.
18.45 paiku on aga aeg Jajces bussist maha tulla.
Vrbase jõgi jääb kuhugi sügavale alla, kust kerkivad taas püstloodis
lubjakiviseinad. Teisel pool jõge mäenõlval helendab juba üsna madalale
laskunud päikeses vanalinn. Selle kohal künkal kõrgub Jajce kindlus.
Jajce
kindluslinn rajati 14. sajandil ja ta oli iseseisva Bosnia kuningriigi pealinn.
On ka arvatud, et Jajce kolis oma praegusesse asupaika katku tõttu paarikümne
kilomeetri kauguselt väikesest, aga vanemast Komotini linnast. 15. sajandi
teisel poolel sõdis siin edukalt türklastega kuulus Ungari kuningas Matthias
Corvinus. 1527. aastal langes Jajce viimase Bosnia linnana osmanite võimu alla.
Jajce näo
muudab mitmepalgeliseks asjaolu, et siin on mitmeid eri aegadel eri võimude
rajatud pühakodasid, millest vanim Bosnia kuninganna Katarina Kosača-Kotromanići
taastatud Püha Luuka kirik.
Tähelepanuväärse
fakt Jajce uuemast ajaloost: II maailmasõja ajal, 29. novembril 1943, toimus
siin Josip Broz Tito juhtimisel Jugoslaavia rahvusliku vabastamise
antifašistliku nõukogu (AVNOJ) kohtumine, millel pandi alus Jugoslaavia
föderatiivse rahvavabariigi tekkele pärast sõda.
Eri rahvusrühmade
elualade kokkupuutekohas asuvas Jajces käis kodusõja ajal võim käest kätte.
1992. aastal põgenesid serblased ja nende õigeusukirik lasti õhku. Bosnia
valitsuse ja Horvaatia relvajõudude kehva koostöö tõttu vallutas sama aasta
sügisel linna Bosnia serblaste vabariigi armee ja omakorda oli aeg Travnikisse
põgeneda bosniakkidel ja horvaatidel. 1995. aastal vabastasid linna Horvaatia
kaitsenõukogu relvajõud, valdav osa serblastest elanikkonda põgenes ning
Daytoni leppega läks Jajce Bosnia ja Hertsegoviina föderatsioonile.
Tänapäeval pole
linna majandusjärg kiita. UNESCO ja Rootsi organisatsiooni Kulturarv utan
gränser (Piirideta kultuuripärand) koostöös on siiski küllalt edukalt
remonditud vanalinna maju, et anda linnale tagasi tuntud siluett.
Laskume maanteelt
oru nõlvateed pidi veidi alla üht olulisemat Jajce vaatamisväärsust imetlema.
Teeservas märkab keegi kenasid pisioleseid.
See see vaatamisväärsus on: Jajce
kosk. Natuke ehk liiga betooni aheldatud, aga küllalt vägev. Niiviisi
suubub Vrbasesse Pliva jõgi. Varem olevat kosk olnud 30 meetrit kõrge,
aga Bosnia sõja ajal Vrbase tase tõusis ja nüüd on kosel kõrgust veel 20
meetrit. Polevatki selge, kas veetaseme tõusu põhjustas mõni maavärinake või
hoopis diversiooniakt veejõujaamas.
Me aina
pildistame ja pildistame ...
... ja kõnnime
taas nõlvast üles.
Meie jalge ees on
kesklinn, ...
... üle oru
valendavad moslemi kalmistul hauasambad.
Siis kobime bussi
ja sõidame üle Vrbase Pliva jõe vesiveskeid otsima. Selle õigeusukiriku nime ma
paraku ei tea.
Väikese ekslemise
järel leiame üles ka miniatuursed veskiveskid, päris lihtsad ja odavad
ehitised, mille puhul polnud väga suur õnnetus, kui suurvee aegu möllav vesi
nad ära lõhkus ja kaasa viis.
On näha, et
suurem osa majakesi on pigem veskite uusaegsed koopiad; vaid mõnede seinad
reedavad põlisemat päritolu.
Mõnestki veskist
on alles ainult alussambad. Kohe selle vaatamisväärsuse kõrval on kämping ja
uudistajaid ka peale meie arvukalt.
Kui taas tuldud
teed tagasi sõidame, näitab end täies vägevuses Jajce iidne kindlus.
19.40 asume
Jajcest teele; öömaja- ja
järgmiste vaatamisväärsuste linna Mostarini on veel 160 kilomeetrit. Kaks
objekti Bosniast on UNESCO maailmapärandi loendis: Mostari ja Višegradi
sild. Jajce on nimekirja nominent 2006. aastast. Ott ütleb, et nominente on
riigis veel viis ja et vaid üks neist jääb meil reisi jooksul nägemata. UNESCO
veebist leian kodus, et nominente on kokku tegelikult lausa kaheksa: Jajce
kõrval veel Sarajevo (aastast 1997), Vjetrenica koobas (2004), Počitelj linn
ning Blagaj, Blidinje ja Stolaci loodus- ja arhitektuurikompleks (kõik 2007)
ning keskaegsed hauakivid ehk stećak’id.
20.30 paiku on
juba üsna hämar. Siiski seletab silm veel teeservas varemeid. Kombeks oli
„vaenlase“ maju õhkida: nii polnud neid võimalik pärast enam taastada.
Varsti ei näe
enam suurt midagi. Ja sellest on kahju: ihu tunneb, et tee on käänuline ja
tõusude-langusterohke; arvukalt on ka tunneleid. Ilmselt oleks valgel ajal siin
taas väga võimsad vaated.
Vahepeal oleme
mõnda aega sunnitud venima pika pulmarongi sabas. Inimesed on poolest kerest
autoaknaist väljas ja lehvivad rohked Serbia rahvuslipud, ehkki oleme juba
mõnda aega riigi nö. bosnialaste poolel.
Panen siia siis
vastukaaluks Bosnia ja Hertsegoviina riigilipu. Iseseisvumise järel
kasutati alul teistsugust lippu; praegune võeti ametlikult omaks 4.
veebruaril 1998.
Kolmnurgale on
vähemalt kaks seletust. Esiteks esindavad selle nurgad kolme
„konstitutsioonilist rahvust“, bosnialasi, horvaate ja serblasi. Aga teiseks on
ju riik ise kolmenurkse kujuga; vahel öeldakse ka „südamekujuline“. Tähed
esindavad Euroopat. Värve – sinist, kollast ja valget – seostatakse
neutraliteedi ja rahuga, aga kollane ja sinine on ka Euroopa lipul.
Mostarisse, hotelli Ero jõuame kell 23.10.
Minu tuba number 565 on toredasti avar, aga esialgu palav ja umbne. Panen
kliimaseadme käima, võtan hotelli fuajeest linnaplaani ja lähen vaatama öist
kuulsat Mostari silda, mille pilti olen telerist ja lehtedest küllap kümneid
kordi näinud. Kristel, Üllar ja Margus on veel bussi juures ning Kristel pakub,
et sillani on umbes 800 meetrit.
Alul valin natuke
vale tee, aga õnneks taipan üsna kiirelt oma viga. Päris kindlasti on sillani
maad kui mitte kaks, siis vähemalt poolteist korda rohkem, kui pakkus Kristel.
Vastu tuleb rohkesti noori inimesi, tüdrukud enamasti üsna napilt riides. Kõik
on pagana pikad, millegipärast arvasin, et siinne rahvas on pigem väiksemat
kasvu.
Vanalinnas käib
paras trall: laupäevaõhtu ju. Aga sillani jõuan välja ja teen kinnituseks ka
ühe hädise pildi. Stari most on tegelikult hoopis teistsugune, kui ma arvasin: tõus
sillale on üpris järsk ja sild ise ebatasane.
Siis on aeg
mõelda magamisele. Vanalinna kitsastel tänavatel (tänavanimedega sildid on siin
suur haruldus) lähen veidike valesti ja satun Bulevarile, mis ilmselt on üks
linna peatänavaid – lai ja ka hilisel tunnil küllalt rohke liiklusega. Paraku
on suurem osa maju tänava ääres varemetes. Üsna hotelli lähedal Alekse Šantića
tänaval märkan neljakorruselist maja, mille kaks alumist ja ülemine korrus on
täiesti rusudes, kolmandal korrusel aga ilmselt elatakse, isegi kliimaseadmed
on akendel.
Poole üheks olen
hotellis tagasi, tuba on läinud meeldivalt jahedaks. Natuke toimetamist ja kell
üks kustutan tule.
Oli pikk
päev küll: 3.15 tõusin, üks tund tuli kella tagasi keerata, nii et teekonnaks
voodist voodini kulus 22 ja kolmveerand tundi.
No comments:
Post a Comment