Päevaraamat 15: 1.–31. august

Läkski august ilma igasuguse blogimiseta mööda, katsun siis nüüd natuke pingutada ja lõikuskuu siiski põgusalt mälus ja klaviatuuril läbi ratsutada.

Päris kindlasti võib sissejuhatuseks öelda, et ega päris õiget suve tulnud Eestisse augustiski, ehkki oli ka sooja ja päikesepaistet. Aga just ilma heitlikkus nii ruumis kui ka ajas ei peaks minu arvates meie suvele nii omane olema. Tänavune ilm on heitlik olnud lausa pidevalt, eks näe, mida toob viimane aastakolmandik.

Botaanikuid ajab see ehk naerma, aga seda heitlikkust sobib minu arust päris hästi illustreerima kibuvits, millel korraga nii viljad kui ka õied (ehkki tean ka ise, et see pole mingi haruldus...).

Veel üks motiivike augustihakust: põõsas, mida märgatakse enamasti vaid mais, õite ajal – muidugi toomingas.

 

Kuu kolm esimest päeva on mainitud ilma mitmepalgelisuse hea illustratsioon. 1. august on jahe ja vihmane, mõni sajuhoog on üpris tugev, 2. augustil tuleb ilus ja soe, 3. augustil lausa lämbe päev, aga õhtul saan Tallinnas kaela paraja vihmalaari.

Ilmale pole küll eriti aega mõelda: tegemist on palju. Väikesed segadused on augusti Eesti Looduse külgedega, aga korrektuur saab siiski korralikult loetud. Uudistaja-tegu 3. augustiks segavad koduse arvuti tarkvarahädad, ent sellegi panen õigel ajal üles. Kõige selle vahel püüan korjata ka materjali kohe algava reisi sihtpaikade kohta. Ning õhtuti vaatan veidi olümpiamänge; üldiselt lähevad Londoni olümpiamängud minust üsna suure kaarega mööda.

Ja reede ehk 3. augusti õhtul lähen Tallinna noorema poja juurde Lastekodu tänavale: stardipositsioonile homseks reisiks. Õhtul saame tõsise tenniseelamuse: kuidas Novak Djokovic saab klohmida Andy Murraylt. Värske Balkani-lühikoolituse saanult eputan üles tähendada, et originaalis tuleks esimese nimi kirjutada hoopis Novak Đoković – või serbia tähestikus Новак Ђоковић. Iseasi, kas need balkani „jätid“ ka väljatrükis õigeks jäävad...

4. augustil algab siis reis, millega saan oma veel käimata Euroopa riikide nimistut kahe ühiku võrra lühendada: need on Serbia ja Montenegro. Nüüd on linnukeseta veel neli lahtrit: Makedoonia, Moldova, Ukraina ja meie Balkani-reisi giidi Ott Sandraku sõnul mitte-päris-riik Kosovo. Ukraina NSV-s olen põgusalt viibinud, nii et selle riigi nimetuse juurde saan panna tinglinnukese. ☺

Olen alustanud selle reisi päevikuga ja loodan, et saan ta millalgi ka valmis, seepärast siia ainult mõni pilt.

Tillukeste vesiveskite kooslus Jajce külje all Pliva jõel

Kahjuks mõneski Bosnia ja Hertsegoviina linnas veel tavaline pilt ka ligi 20 aastat pärast kodusõda. See siin on Mostar, üks vennatapusõjas kõige rängemini kannatanud linnu

Minarett: „Pliiats, millega taevasse kirjutada“ või „Allahi tuletorn, mis juhatab inimese maapealsesse rahuriiki“ – tsitaadid tarkadelt meestelt. Selle pliiatsi sajakonna astmega järsust ja kitsast keerdtrepist õnnestub üleski ronida

Meie öömaja Montenegros Risanis: hotell Teuta on nimetatud iidse piraatkuninganna järgi

Teravaimad ja säravaimad mäkketõusuelamused pärinevad Kotori lahe äärest

Parim vahend (ligi) 40-kraadise palavuse vastu on Aadria mere vesi. Montenegro kuurort Budva

Olen roninud Kotori vanalinna kohale mäkke

Ootame sissepääsujärjekorras serblaste tähtsaimas palverännupaigas Ostrogis

Nurgake Edela-Serbiast: vahva Sirogojno vabaõhumuuseum

Selles telklinnakus elavad need, kes tulnud Guča kuulsale brassiansamblite festivalile. Oleme meiegi mitu õhtutundi selle möllu keskel

Serbia kuulsaima filmimehe Emir Kusturica loodud Drvengrad on tõhus turistilõks

Sarajevost leiab mitmeid meenutusi traagilistest blokaadipäevadest 1992–1995. aastal. See kompleks mälestab selle õuduse aegu hukkunud lapsi

Üllatus koduteelt: stiilne ja kena, rohkeid vahvaid skulptuure täis Ungari linn Kaposvár

11. augustil jõuan reisilt tagasi, aga mitte veel koju Tartusse: kuna kohe järgmisel päeval tuleb juhatada Tallinnast algavat Raereiside sõitu „Vooremaa voorte vahel“, lähen Aegviitu öömajale. Seoses aina vältava raudteetaristu remondiga viib sinna rongi asemel buss, mis on teel peaaegu kaks tundi... Seejuures olen Kehrast Aegviitu ainus reisija. Huvitav, kas Elektriraudtee niimoodi pankrotti ei lähe?!

Bussisõidul saan ootamatu teate Raereisidest: Piibe maantee Jõgeva ja Tartu vahel on seoses rulluisumaratoniga homme ennelõunal liikluseks suletud. Just seda mööda peaks kulgema Vooremaa-reisi esimene pool. Eks siis tule marsruuti muuta; hea vähemalt, et õhtul teada sain!

12. augustil saab see „Vooremaa voorte vahel“ siis teoks. Liitun seltskonnaga Aegviidust, sest kella kaheksaks pole praeguse rongisõidukorralduse juures lihtsalt võimalik Tallinna jõuda (kui ei taha just juba 5.15 kodust lahkuda...). Planeeritud kohad saavad ühe erandiga kõik käidud: ainult Kassinurme mägedest tuleb loobuda; asendan selle Laiuse voore ja Siniallikaga. Ning Piibe maantee asemel sõidame lõunakaarde Vooremaa keskelt: piki Laiuse voort, siis läbi Kuremaa, Palamuse, Luua ja Kaiavere ...

... ning põikame Saadjärve nurga taga korraks Kukulinna mõisa juurde. Väraval on kuri eravalduse silt, aga naisterahvas õuemajast lubab meid lahkesti ka õue astuda. Pole tegelikult ju vahet, kas vaatad üle aia või lähemalt, kuidas ajahambail on vaba voli uhket puitmõisa pureda. Mõnigi reisiline on siin pioneerilaagris olnud, nii on see nostalgiline, aga pigem kurb viiv.

Siis tuleb päeva üks põhisihte: jääajakeskus Äksis. Giid on meie rühmal Jaak Alekand. Tundub, et rahvale meeldib.

Kes tahab, saab üle vaadata ka naabermajas asuva soomepoiste toa.

Pärast lõunasööki Äksi motelli kohvikus on võimalus nii väljast ...

... kui ka seest (sest parajasti on lõppemas ristsed) üle vaadata Äksi Andrease kirik, ...

... kus pastoriks olnud ka õ-tähe issi Otto Wilhelm Masing. Koguduse juhatuse esimees Koit Lang on tubli selgitusi jagama ja lööb meile lõpuks koguni kella.

Sõidu järgmine lõik teeb bussijuht Andrei vist natuke murelikuks, ehkki ega ta nurise. Aga võiks ikka väheke siledam see tee olla küll. Jõuame Raigastvere vaatetorni juurde. Kes üles viitsib ronida, saab tasuks kaunid vaated.

Päeva lõpetab põhjalik retk Luua mõisa põnevas pargis, teejuhiks peremees Madis Jürimaa. Pildil toetub ta hiiglaslikule lehisele.

Imetlemata ei jää ka peremehe vahva „piprakoogimaja“ ja aed selle juures. Ja siis tagasiteele.

Veidi peale kella 20 astun Aegviidus bussist maha; seltskond kulgeb Tallinna poole edasi. Oluline ehk lisada, et vihma sel päeval ei sadanud.

Õhtul jõuan veel saunas käia ja isegi olümpiat jälgida: kuidas Rootsi käsipallis ühe väravaga Prantsusmaale kulla kaotab. Sean end vaatama ka mängude lõpetamist; pean vastu nii kaua, kui George Michael asub laulma juba teist laulu; see on minu jaoks liig...

13.–19. augustil on mu selle aasta viimane puhkusenädal. Ilm on jälle nii ja naa: vähemalt kolmel päeval sajab, laupäeval seejuures kõvasti; omajagu saab tuult, aga näiteks neljapäeval ja reedel on päris mõnus ja soe.

Esmaspäeval olen hommikul veel Aegviidus: külla tulevad kursusekaaslased Merike ja Tõnu.

Mõne pildi teen ka:

 

15.49 väljuva rongiga sõidan Tartusse. Siin ootab ees ebameeldiv üllatus: keegi on meie ja veel paari korteri postkastilukkudesse mingit sodi toppinud. Kulub tükk aega ja närve nii sellel kui ka järgmisel päeval; õnneks naabrimees Jaan aitab.

Teisipäeval on natuke vaja ka tööasju ajada, näiteks käia Kukus saadet viimas. Põhiliselt tegelen siiski fotoasjadega. Reisil hakkas üks mu mälukaart streikima (mu vanake aparaat ei taha suuremaid kui kuni kahegigaseid kaarte, seepärast on mul neid mitu kaasas) ja nüüd lähen Photopointi paluma, kas saavad nad sellelt ehk midagi siiski kätte. Annavad lootust. Jätan ka aparaadi hooldusse.

Kodus aga tegelen reisil tehtud pildilademega ja pean taas kord tõdema, et ega ma ikka mingi õige piltnik ei ole.

Kolmapäevast tasub üles kirjutada, et saabub kaart Serbiast, Bosnia oma oli kohal juba esmaspäeval. Nii et olid teel vastavalt viis ja kolm päeva, pole laita!

Neljapäeval lähen koos kursusevenna Andrus Kilgiga sõitma. Andruse kirg on kultuuriloolised videod. Ta on neid teinud kümneid ja mõnedki on jõudnud ALO-TV eetrisse, samuti viib ta oma filmidega DVD-sid raamatukogudele ja muuseumidesse. Üks vist juba mitu aastat töös olnud suur teema on vanausulised. Nüüd on tal plaan minna nende jälgi otsima ka Räpinasse, kuhu pärast Venemaa kirikulõhet meie aladele põgenenud vanausulised rajasid kuuldavasti ühe esimesi või võib-olla isegi lausa kõige esimese palvela. Kuna Andrus teab minu vanausuliste-huvi, kutsub ta mu lahkesti kaasa.

Teel teeme Andruse ettepanekul paar kõrvalepõiget. See, mis toimub Mäksa mõisas, on mulle täielik uudis (kodus küll leian, et ajalehes on sellest mõni aasta tagasi juttu olnud).

Mind tikub natuke pidurdama sisseminekut keelav silt väraval, aga Andrus ei lase ennast sellest segada.

Kenasti korras peahoonet väljast vaadates ei oska sugugi arvata, mis võib olla sees. Nurga taga askeldavad töömehed ütlevad, et jah, peremees on kohal, eks rääkige temaga. Andruse üks suuri hobisid on nimelt ahjud – ta laob neid ka ise – ja kuna ta teab, et siingi on huvitavaid ahje, siis tahab need üles võtta.

Peremees osutub ülimalt sõbralikuks ja väga jutukaks, nii et aega kulub seal tublisti rohkem, kui arvata oskasin. Kuna ta korduvalt rõhutab, et pole reklaamist huvitatud ja teeb siin kõike ainult endale, siis ei hakka ma täpsustama, kellega on tegemist.

Nii nagu jätan enda teada ka selle, mida ma nii tehtud töödest kui ka peremehe sisuseletustest arvan.

Üks näide siis ka ahjudest, mida siin on tõesti üpris mitmekesine valik.

Järgmise peatuse teeme minu initsiatiivil: tahan teada, kas 2007. aastal põlenud Ahja mõisa taastamisel on tehtud edusamme. Eriti paraku ei ole. Aga vähemalt korralik katus on varel peal.

Ja veel üks Põlvamaa mõis: Mooste, mulle eelmise aasta käigust üsna hästi tuttav. Aga üle tasub ikka vaadata. Andruse soov peahoone ehk Mooste põhikooli ahje kaeda ei täitu: kõik uksed on kinni.

Silma jääb üks tore silt.

Kuna Andrus pole käinud endises mõisa viinavabrikus, nüüdses Eesti fototurismi keskuses, siis sinna me nüüd läheme.

Jälle saame lahke vastuvõtu osaliseks: perenaine Minna Jõgeda mõtleb Andruse huvist kuuldes veidi järele ja juhatab meid külalistemaja teisele korrusele vahva kamina juurde, ...

... millele kunstpottsepp on seadnud ka ühed põnevad loomakäpajäljed ja ühe kuivatatud taime, vist raudrohu kujutise.

Viskame põgusa pilgu peale ka fotomuuseumi eksponaatidele ...

... ja viinavabrikust jäänud sisseseadele.

Andrus läheb uitama mõisa majandusõue, ...

... mina põikan aga MoKS-i majja: vaatama, kas sõbrake Siiri on kohal. Akronüümi MoKS saab, mäletan, mitut moodi seletada; kodulehel on kirjas „Kunsti ja Sotsiaalpraktika Keskus“.

Ja Siiri Kolka on MoKS-i administraator. Kohal on ta küll, aga tal on hästi kiire. Saame sinna, kuhu ta kiirustab, kaasa minna. Õigemini viime ta autoga kohale ja toome tagasi. See on Moksville’i ehitus AVAMAA projekti raames. Siiri näitab üks-kaks-kolm kätte, mis on kus. Näiteks rohelise kilega kaetud asjandus pildi paremas serva olevat camera obscura.

Ehitajate seltskond on rahvusvaheline. Ehitusmaterjaliks papp, heinapallid ja liistud. Ning kõikvõimalik rämps, mida ümbrusest kokku annab korjata.

Selle palee kokkupanijad polevat küll projektis osalejad, vaid Moostesse praktikale tulnud Tartu kunstitudengid.

Need sellid ühtaegu projekteerivad ja konstrueerivad lauatennise lauda, mis peab saama polüfunktsionaalne: vajaduse korral kasutatav ka näiteks ekraanina ja millenagi veel.

Kuna üks MoKS-i eestvedajaid John Grzinich on heli- ja videokunstnik, siis valmib ka mingi helitehniline seade. Ehk oli ta nimi tuuleorel? Või -kannel?

Moksville üle vaadatud, saame teada, et Moostes toimub parajasti muudki. Näiteks õpetavad Rändava Lodjakoja mehed Veskiteatri juures traditsioonilise Lõuna-Eesti paadi, ruuba ehk küna tegemist, ...

... Veskiteatri taga ehitavad teised mehed tõrvaahju.

Seda asja on Andrusel muidugi huvitav arutada. Juba paari päeva pärast peab siit tulema esimene tõrv, ...

... toorainegi juba kohale toodud.

Siis enam rohkem ei põika kuhugi, vaid sõidame joonelt Räpinasse. Suudan jälle teejuhina veidi äparduda, ehkki käisin ju ka muuseumimajas ehk nn. Sillapää lossis alles mullu. Väikese ekslemise järel jõuame siiski kohale. Käik on suhteliselt ebaõnnestunud: kohal on vaid härra, kes ütleb, et on muuseumis väga lühikest aega töötanud ja pole jõudnud ennast siinse vanausuliste looga veel kurssi viia. Mõne juhtnööri ja ka lugemist saame siiski kaasa. Ja muuseumi väikese asjakohase eksponaadikogumi klõpsan ka pildile.

Ega muud, kui sõidame lõpus hullult loogelist teed mööda Võõpsu taha Beresjesse: siin selle kandi vanausulised ju elavatki. Kogudust või pühakoda neil siin teadaolevalt küll pole. Küla tagumises servas on vanausuliste kalmistu, üldiselt küllalt korras, aga paljud ristid on viltu, nagu oleks siin sulav igikelts.

 

Andrus teeb paari mehega ka juttu. Esimene neist on hoopis eestlane, pealegi napsine eestlane; teine küll venelane, aga mitte vanausuline, kes kõneleb soravas eesti keeles. Teada meid huvitaval teemal ei saa me paraku midagi. Majad minu silma jaoks vanausuliste maju ei meenuta, ...

... võib-olla ainult selle ilmselt hüljatud maja kaarsillus.

Küll hakkavad silma mõned isemoodi tänavanimed: peale selle pildi Lukova ja Navoloki veel Terebniki.

Pääsukesed on ärevad.

Minu tungival soovil käime ära ka veidi lõuna pool – Lüübnitsas, mida lahutab Venemaast õige kitsuke veeriba. Tahan näha, kuidas näeb välja küla, kus iga aasta augusti lõpus toimub väga menukas kala- ja sibulalaat. Näiteks „minu“ Raereisid lähevad sinna lausa kolme bussiga. Ka Lüübnitsasse viiva tee lõpp on väga kurviline.

Käsil on sibulakoristus.

Andrus sõidab esimese hooga väikesest külast läbi – ja Peipsi ääres, selgub, on vaatetorn. Muidugi lööb otsekohe välja mu ülesronimishaigus.

See, mis paistab läänest ja kagust, ongi Venemaa ehk Peipsi-Pihkva järve suurim saar Kolpino. Olen siiani olnud täielikus teadmatuses: Kolpinol on ka tore eestikeelne nimi Kulkna.

Eemal loodes on maanina ja selle taga Beresje, kust just tulime.

Minimalistlik, aga täitsa tore puhkekoht Peipsi veeres.

Ja siis väike tiir ka külas. Maju on siin mitut masti: mõni ilmselgelt hüljatud, ...

... mõni uhkesti üles löödud, ...

... mõni müügis.

See aga jääbki paraku välja selgitamata, mis on selle kenas majas bussipeatuse kõrval.

Siis tuleme joonelt Tartusse tagasi; pärast väikesi asjaajamisi linnas jõuan 18.15-ks koju. Ja teen sel õhtul ühe pildi veel: köögiaknast. Olen juuli lõpust peale huviga jälginud, kuidas toimetavad naabermaja juures soojustajad. Otsaseina katmine läheb kiiresti.

Üks pilt ka 17. augustist: hommikune külaline köögiaknal.

Saan hommikul halva uudise Photopointist: pilte streikivalt mälukaardilt päästa ei suudetud.

18. augusti ennelõunal teen ühe linnatiiru: eelmisel päeval teatati Photopointist ka seda, et aparaat on töökojast tagasi; mingi osa vahetati välja. Ruttan kohe pildistama; pildiotsija on jälle klaarim küll. Jätan aga seadistused kontrollimata ja jõuan klõpsida mõnegi teravustamata pildi, enne kui asjast aru saan...

Nädalavahetusel on Emajõe festival. Üks atraktsioon, millega linlasi lõbustatakse, on vetelpäästekoerte näidistreening.

Veidi maad eemal ülesvoolu on jõeservas jälle kirbuturg, ...

... rahvast on murdu.

Anne kanali serv on peaaegu inimtühi, lehvib kollane lipp, sest vesi on jahevõitu. Tegelikult pidanuks vist juba siis olema üleval punane lipp: kurjad pisilased olid veest juba üles leitud, aga teadaandmine viibis.

Anne kanali ja Kalda tee vahel käib üüratulaia kergliiklustee ehitus, millega hammustatakse ka rannast tubli tükk ära. Noh, mul pole vahet: mina siin suvitamas ei käi.

Taevas rabeleb ringi rahutu hajus linnuparv. Eristan seal hakke, vareseid, kajakaid ja kuldnokki.

18. ja 19. ning riigipühana puhkust pikendanud 20. augusti põhitegevus on siiski kodus „varanduse“ sorteerimine. See on uskumatu, kui palju igasugust trääni on elu jooksul kokku kantud! Natuke suudan sealt ka seekord ära visata, aga asi on endiselt lootusetu...

Nädala 20.–26. august ilmaga on niimoodi, et esimesel viiel päeval pole just kiita: jahe, tuuline, korduvalt sajab. Eriti sant on neljapäev, reede natuke parem, aga hästi muutlik. Laupäev ja pühapäev seevastu on lausa suvised ja soojad. Fotol on taevas Annelinna kohal 23. augusti pärastlõunal.

Puhkusejärgsel esimesel töönädalal teen intervjuud kolme raadiosaate jaoks: Tartus Erki Tammiksaarega mammutitest ja igikeltsast, Tallinnas Helen Arusooga Loodusesõbra vastilmunud põimukuunumbrist. Samuti hakkan tasapisi toimetama Eesti Looduse septembrinumbri nuppude kallal.

Võtan ka ette veel ühe sammu päästmaks Balkani-pilte: Photopointi tüdruku soovitusel lähen ülikooli multimeediakeskusesse. Ja saangi umbes 40 pilti paarisajast kätte, asi seegi!

Üks telekaelamus ka: ETV näitab 21. augusti õhtul väga hästi tehtud taanlaste ajaloolist draamat „Kuninglik armulugu“ võluva noore rootslanna Alicia Vikanderiga peaosas. Tasus vaadata!

Ja mis seal pattu salata: vaatan sel nädalal ühe silmaga ka sakslaste lõputut „Kirgede tormi“ – selleks, et veelkord näha oma suurt lemmikut laskesuusaradadelt Magdalena Neunerit. Paraku mõttetu tegu: tippspordist loobunud kaunitariga stseenid on ülilühikesed ja ilmetud.

Paar tähelepanekut linnast: 21. augustil on Emajõe veetase 76 cm üle mõõdujaama nulli.

Kui seda pildistan, märkan Kaarsillal näitust „Jõeruum“; pärast selgub, et see on juba mõnda aega vaadata olnud. Pole lihtsalt mõnda aega kesklinna sattunud.

Arvata võib, et näituse mõte on ärgitada ka tartlasi mõtlema selle üle, kuidas jõgi ometi kord natuke rohkem oma elukeskkonda lülitada. Millegipärast pole see meil kuidagi edenenud.

Raeplatsil on aga linna sümbolpurskkaev jäänud vihmavarjuta. Põhjus muidugi see, et vihmavarjule vett piserdanud torukesed on umbe läinud ja vajavad puhatust. Päris naljakas on see teatepulga moodi jublakas poisi käes.

22.augustil tuleb kurb sõnum: lahkunud on legendaarne looduskaitsja ja reisijuht Veljo Ranniku. Kirjutan mõni päeva hiljem 31. augusti Uudistajale väikese järelehüüde:

Rännumees väsis

22. augustil lahkus tulihingeline looduskaitsja ning kirglik reisimees ja -juht Veljo Ranniku. Karmi elukäiguga, aga alistumatu hingega loodusemehe tervis ütles lõplikult üles kaks kuud pärast 78. sünnipäeva.

Palju on veel neid, kes mäletavad Ranniku ja Olaf Gehrke kompromissituid saateid „Looduse kaitsel” Eesti Raadios; vist veelgi rohkem neid, kes on saanud kuulata Veljo soravat ja sisukat juttu lugematutel reisidel mööda Eesti kauneid paiku. Reisijuhi tööd jõudis ta teha ligi 50 aastat, tegi veel õige hiljuti. Küllap oleme kõik tänu temale veidi paremad, kui oleksime olnud teda tundmata.

Minagi olen Veljo pajatustest rohkesti osa saanud. Ka siis, kui tavareisijatena koos Kreekas käisime, oli ta mulle teejuht. On hea meenutada, et oli võimalusi teha temaga mõnigi intervjuu, millest paar on jõudnud ka Eesti Looduse veergudele (http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel2211_2191.html, http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/9607/rannik.html).

Aitäh, Veljo! Peame nüüd Sinuta hakkama saama, aga Sa jõudsid meile väga palju anda.

Lisatud foto on tehtud 2007. aasta lõpus Veljo Mustamäe-kodus.

24. august on Tallinna-päev. Üks sõidupõhjus on enne juba mainitud intervjuu Helen Arusooga, teine aga soov veelkord vaadata ja pildistada Tallinna lillefestivali aedu: täna on festivali viimane päev.

Tulen bussijaamast trammiga ja alustan seepärast „valest otsast“. Kõrvitsapõld on lopsakas, aga vilju ma veel ei märka.

Keskpäevasele ajale vaatamata uurib aedu kenasti palju rahvast.

Valin siia mõned pildid mingis mõttes veel üllatada suutnud aedadest või silma hakanud pisiasjadest. Kui platsi nr. 28 „Draakonite suudlus“ paistis esialgu silma põhiliselt oma tohutu heliplaatide hulgaga, siis festivali lõpuks on toredasti mitmekesiseks ja reljeefseks kerkinud ka aia lillevalik.

Näen tükk vaeva, et saada pildil mõni ses aias väledalt keksivaist koduvarblastest; parima tabamuse pistan ka siia.

Ilm on natuke vihmaendeline, müüri varjus pildistamiseks hoopis parem kui terava päikesega. Igatahes saan lõpuks ometi ka Schwerini „Värvi ja valguse“ aiast (nr. 25) enamvähem korraliku pildi. Täitsa tore aed.

Teised tagumise osa aiad on suve läbi püsinud üsna ühesugused, näiteks ka Eesti põllumajandusmuuseumi „Värvikillud“ (nr. 24).

Kirjutasin juba eelmisel korral, et osaühingu Topiary Art Today ja EKA keraamika osakonna ühistööaiad (nr.22 ja 23), mis mulle alguses eriti ei meeldinud, muutusid lillekirevusega hoopis vahvamaks. Saan sama vaid korrata.

Ka Tallinna Kesklinna valitsuse aial „Pesakast“ (nr.21) on suve lõpuks rohkem värvirõõmu.

Eelmisel korral pildistasin aeda nr.18, osaühingu Ruumi Grupp „Väärtusta värvi“ siis, kui teda parajasti kastmisega „reanimeerida“ püüti. Paraku on osa taimi pruunid mis pruunid. Ei teagi, mis nendega juhtus.

Prantsusmaa, Carcassonne’i aiakunstnike „Chromatic Colours in Motion“ oli üks väikesi pettumusi: no ei olnud ühelgi korral sellist pilti, mida infotahvli pildi põhjal oleks lootnud.

Ka aed nr. 8 „Ça va, Calude?“ ei ole arenenud päris selliseks, nagu selgitustekst lubas.

Eesti maaülikooli aiandustudengite „Lydia Koidula – Eesti elu värvid“ (nr.11) paitab täna tõeliselt mu silma toredate lillade õitega: ...

... peaksid vist olema kurerehad?

27. juunil kirjutasin blogisse: „Igavere puukooli „Valgus ja värv“ (nr. 13) teeb esialgu veidi nõutuks: paras sakris heinamaa. Aga loodetavasti hakkab seal peagi keegi õitsema ja loojate kavatsused saavad selgemaks.“ Umbes nii ongi läinud. Ehkki natuke liiga sakris on plats ikkagi.

Päris ära on vajunud mind juulis suuresti vaimustanud Eesti maastikuarhitektuuri üliõpilaste seltsi „Linnadžungel“ (nr.15). Eks suurim kunst siin festivalil olegi teha aed, mis püsiks ilus läbi kõigi kolme kuu.

Tõusvas joones on liikunud Helsingi aednike „Ilu koduteel“ (nr.15) õierohkus.

Siingi pean mõnda õit lähemalt vaatama.

Sama päeva õhtul kuulutatakse välja ka võitjad. Ja see teave teeb mulle siirast rõõmu: kõik neli auhinnasaajat kuulusid ka minu lemmikute hulka.

Feng shui aedadest meeldis žüriile enim Leedu pealinna aiakunstnike „Japanese leitmotif” (nr. 10). Aia teabetahvli kinnitusel olevat see tulevase Vilniusse rajatava Jaapani aia väike tutvustus. See on üks neid aedu, mis oli ühtviisi kena ja hoolitsetud läbi terve suve.

„Valguse ja värvi” kategoorias võitnud Eesti nooraednike liidu „Kirev päev, valge öö” (nr. 19) muutus suve sujudes aina värvikirevamaks ja pani ennast kord-korralt üha hoolikamalt uurima.

Parima teostuse auhind anti Luua metsanduskooli ühtpidi lõbusale, aga samas ka tarkuseteri jagavale aiale nimega „Head naabrid” (nr.4). Väga korrektne oli aed ka festivali viimasel päeval.

Ja eriti rõõmustas mind publiku lemmik. Konkurents olevat korraldajate kinnitusel olnud väga tihe, lõpuks osutus parimaks Budapesti aialoojate klassikalise värviteooria illustratsioon lillede ja värviliste nöörkiirtega „Birth of Colours” (nr.6). Just sellele tõeliselt kolmemõõtmelisele aiale andsin kohe esimesel külastusel oma hääle ju ka mina. Mis seal salata: ka ungarlaste aed oli lõpuks veidi ära vajunud – punaseid ja siniseid õisi enam peaaegu polnud ning vist ka osa nööre oli väheke luitunud. Aga see ei kahanda sugugi aia idee suurepärasust.

Tallinnas on üle hulga aja asja käia Niguliste kiriku taga Rüütli tänaval: tuleb välja, et sinna on kolinud nüüd Maineddi reisibüroo.

Laupäeva ja pühapäeva, 25. ja 26. augusti olen kavandanud võimalikult töistena ja laias laastus nii ka läheb: valmis saab üks Kuku saateke, lugu Elukirjale, hulk nuppe Eesti Loodusele ja tükk Balkani reisipäevikut. Aga laupäevast raiskan üsna mõttetult tüki aega sellele, et käia raudteejaamas pildistamas Vikipeedia fotovõistluse avalikult välja kuulutatud avamist. 

Esimesed pildid teen küll juba bussipeatuses, kus ootepaviljon pikali, mis pikali. Arutlen veel endamisi, et ei tea, kas kukkus ise ümber või aitas „looduse kuningas“ kaasa. Paar päeva hiljem on lehest lugeda, et ikkagi vandalism. Miks see mind enam ei üllata?!

Siis sõidan bussiga vaksalisse; see on mu kodust päris kaugel. Ja saan seal pettumuse osaliseks: näituse ülespanek on veel nii pooleli ja edeneb nii aeglaselt, et pole päris kindlasti loota, et ka tund pärast väljakuulutatud aega mingit avamist saaks tulla. Pildistan siis lihtsalt jaamahoonet, seekord perrooni poolt. Seal käib parajasti venekeelse noorpaari fotosessioon, piltnikke on lausa kolm, ühel edevam aparaat kui teisel.

Laupäeval jõuab kohale ka kaart Montenegrost. Oli teine teel 18 päeva.

Kuu viiele viimasele päevale, 27.–31. septembrile on omased udused hommikud. Esmaspäeval sajab öösel ja ka pärastlõunal tuleb üks kõva saps. Teisipäev on pilvine ja jahe ning tuleb ka väike sagar vihma, kolmapäevast reedeni on aga ilus ja üsna soe, ehkki reedel puhub küllalt tugev jahe tuul.

See, et 27. septembril algab Tartus kõva vihm alles pärast kella 15, on väga hea: nii saab keskpäeval kenasti pandud Tartu keskkonnahariduskeskuse nurgakivi. 31. augusti Uudistajas (http://www.eestiloodus.ee/uudistaja434.html) on sellest väike pildireportaaž, seepärast panen siia ainult ühe foto. Tartu linnapea Urmas Kruuse poetab ERR telekaamera lähipilgu all nurgakivi hülssi linna meened.

Tagasiteel toimetusse põikan ka vaksalisse, et pildistada laupäeval pildistamata jäänud Vikipeedia näitust. Üleval on siin mulluse üleeuroopalise kultuurimälestiste fotovõistluse „Wiki Loves Monuments” parimad tööd Eestist ja Venemaalt. Sama võistlus läks jälle käima ka tänavu.

Kuperjanovi ja Kooli tänava nurgal jäävad vaatevälja selle aasta esimesed kollased jalakalehed.

Kastani tänaval tuleb meelde, et üks mu hea tuttav kritiseeris äsja kaht sinna kerkinud maja. Mäletan, et Postimehes, vastupidi, kiideti neid. Maitse üle pole mõtet vaielda, ...

... aga seda julgen küll arvata, et siinses miljööd mõjuvad nad pigem võõrkehana.

28. augusti tööväline põhitegu on see, et hakkan jälle käima Maarjamõisa kliiniku basseinis, ikka füsioterapeut Liis Lamsoni käe all. Muidu vehin aga nii selle kui ka järgmise päeva väga usinasti tööd teha, põhiliselt pusin Uudistajat.

29. augustist on mainida ka kaks telerielamust. ETV-s lõpeb hästi tehtud ja tõeliselt suurepäras jutustajaga kolmeosaline seeria Elizabeth II-st „Briljantkuninganna“, hilisõhtul vaatan aga ETV2-st väga iseäralikku Taani filmi „Nutmise kunst“. Nagu ikka niisuguste filmide puhul mõtlen, kuidas küll võib osalus mõjuda lastest osatäitjate vaimsele tervisele.

Aga positiivseim nädala teleelamus on see, et ometi lõpeb ära „Eesti mäng“, minu meelest üks kõige tobedamaid ja mõttetumaid seda sorti saateid, mis Eestis iial tehtud. Rohke Debelaki vali ja sisutu plära hakkab lausa varjutama seda positiivset muljet, mis mehest läbi aastate „Libauudistega“ on tekkinud. Kiitku ajalehed saadet, palju tahavad – minu arvates on see täielik saast, kus pole ei erilist võistlusmomenti ega paku ta ka kuigivõrd lisateadmisi.

Ja ärge öelge mulle, et ära vaata, kui ei meeldi: ei vaatagi; lihtsalt telekas mängib, kuna tahan vaadata nii AK kui sageli ka järgnevat saadet, mida tuleb „Eesti mängu“ tõttu mõttetult kaua oodata ja mis lõpeb selle tõttu ka natuke liiga hilja.

30. august on Uudistaja-lõpetuse päev. Avastan ootamatult, et mul pole ühtegi enamvähemgi normaalset pilti Jaani kirikust! Käin neid siis tegemas ja kogen taas, kui raske on seda mürakat fotole saada – igast küljest on midagi ees.

Astun üksiti läbi ka botaanikaaiast, et klõpsata mõned leeklille-portreed.

Teele jääb ka üks tore jugapuu.

Tagasiteel tööle leian värvilisi lehti ka tammelt...

... ja metsviinapuult.

31. augustil näen, et soojustajad on vastasmaja otsaseinaga ühelt poole jõudnud: võtavad hommikul tellingud maha.

Veel saan Uudistaja näpuvigade eest e-kirjade teel noomida meie alaliselt usinalt kriitikult Tarmo Timmilt. Väga hea: saan vähemalt arhiivis ära parandada, et täna pole 31. september, vaid ikka alles 31. august. Ja et Balkani väikeriigi nimi pole mitte Montenergo, vaid Montenegro.

Aga kõnnin ka natuke fotokaga ringi. Küüni tänaval taob töömees kaubahoovi asukohta tähistanud lampide asemele puupunne.

Kahju jah, et see ajaloo markeerimine valgustitega on tehniliste vigade tõttu üsna untsu läinud. Kui ma õigesti mäletan, siis olid esialgsed plaanid ses suhtes veel palju suurejoonelisemad, kui lõpuks teoks tehti. Tuleb siis arvata, et jumal tänatud...

Positiivne uudis on see, et „Suudlevad tudengid“ on oma vihmavarju tagasi saanud. Ega ma ei mäletanud küll, et sealt originaalis nii sorinal vett voolas!

Veski tänaval pildistan igasügist modelli: kui tal jälle riietevahetuse aeg kätte on jõudnud.

Ja veel märkan, et kevadel lagedaks raiutud Veski 6 aias on hakanud rõõmsalt õitsema tillukesed kellukad.

Õhtul alustan seda Päevaraamatu osa.

EMHI ilmakokkuvõtted lausa üllatavad: tuleb välja, et august polnud Eestis summaarselt võttes ei jahedam ega kuigivõrd vihmasem ühti kui tavaliselt. Keskmine õhusoe 15,7° oli pikaajalisest keskmisest 15,8° ainult kraadikümnendiku väiksem; sademete erinevus oli siiski ivake suurem: vastavalt 88 mm ja 76 mm. Päikesepaistetunde oli 204, pikaaegne keskmine on 235 tundi.

Kõige suurem soe mõõdeti 3. augustil Võrus (27,3°), kõige väiksem 21. augustil Jõhvis ja Kuusikul (1,5°). Suurim ööpäevane sademehulk mõõdeti 19. augustil Jõgeval: 58 mm.