Päevaraamat 17: 11.–20. september

Teine septembrinädal üllatab paari peaaegu suvise ilmaga – vähemalt Tartus. Eriti ilus ja soe on 11. septembril, mu armsa ema 23. surma-aastapäeval.

Käin nagu teisipäeviti enamasti ikka Kuku Tartu stuudiosse neljapäevast saadet viimas ja kohe samas kõrval saan Vanemuise pargis värve pildistada. Huvitavalt laiguti – ja valdavalt ikka pigem punaseks kui kollaseks lähevad vahtrad. Taustal peaks olema märgata ka üks kollane kask.

Aga nii siin Õpetaja tänaval kui ka mitmel pool mujal olen sel sügisel märganud kaski, mis hakkasid värvi vahetama liigikaaslastest varem ja ei lähe üldse mitte kollaseks, vaid pruuniks. Panen selle kohta küsimusega pildi ka 14. septembri Uudistajasse (http://www.eestiloodus.ee/uudistaja436.html) ja saan mitu vastust. Staažikas fütopatoloog Anne-Liis Sõmermaa kirjutab: Puude kõrbemine toimus pärast seda, kui pikka aega olid vihmased ja päikesevaesed ilmad, millele järgnes ere päikesepaiste ja kuumalaine. Kõrbenud leppi jt. puuliike on näha mitmel pool maanteede ääres ja aedades kõrbesid lõunapäikeses kasvavad ilutaimed.

Toometagusest liigun edasi Maarjamõisa poole ja seal jääb fotosilma ette ka mõni juba üleni värviline puu: see siin on vaher ...

... ja see vist üks võõramaine pähkliliik.

Kõige uhkema värvilaigu leian aga ühest eraaiast Riia tänava ääres Maarjamõisa polikliiniku lähedal.

Samasugune peaaegu-suvi kestab Tartus ka kolmapäeva ennelõunal, õhtuhakul sajab veidi. Tallinnas tulevat aga vihma nagu oavarrest ja äikegi löövat kõvasti trummi. Ju selle peale jahedamaks lähebki.

Sel hommikul märkan, et kask mu naabermaja taga on üsna kollaseks muutunud. Aga samas on soe pärastlõunal välja meelitanud tüütult suure hulga kihulasi.

Neljapäev, 13. september, on jahe ja vihmane; reedese ilma üle oleks Tartus jälle patt kurta, natuke tuuline ehk on. Aga rannikul ja saartel lõõtsuvad sellised tuuled, et vähemalt Saare- ja Hiiumaa vahel ei saa parvlaevad sadamast välja.

Selgi päeval käin värve otsimas, nüüd töökoha lähedal Kassitoome ümber. Üldmulje on ikka veel roheline, ...

... toredad erksad laigud sekka.

Oru tänava äärest leian siiski ka kirjuma koha.

Samas tikub pildile saarvahtra viljadega oks.

Laupäeval, 15. septembril, tilgub ennelõunal midagi seenevihmalaadset, õhtuhakul pääseb aga päike pilvepraost naeratama.

Kodust välja minnes märkan ühe Annelinna maja ees vahvalt õielist peenart, ...

... veidi hiljem keksib mu jalge ees varblasesalk, kelle seas üks valgete seljasulgedega koduvarblase-

poiss.

Üks tähelepanek veel, mis küll sugugi looduse valdkonda ei kuulu (kui mitte just silmas pidada looduse kuninga tegusid...): päevaraamatu 15. järge kirja pandud bussiputkale, mille see “kuningas” lammutanud oli, on nüüd tekkinud asendus.

Pühapäev, 16. september on jälle kena: ennelõunal vist lausa selge päikesepaisteilm, siis tikub taevasse ka pilvi ja õhtuks läheb üsna üleni pilve. Tuulisevõitu on ka, aga siiski üpris soe.

Keskpäevajärjes kangutan enda arvuti tagant lahti ja teen väikse linnatiiru.

Üldvaade on endiselt pigem roheline, ...

... ometi on pargiteel ka küllalt kollast puistet.

Botaanikaaed on väga värvikirev, oma osa on nii õitel ...

... kui ka viljadel (siin – füüsal).

Leeklillede pillerkaar on selleks korraks lõpukorral, nüüd on aeg särada daaliatel.

Daalia pillerkaar on üksiti ka pidu kimalastele.

Emajuurtel ukerdavad ringi punased lutikad.

Toredalt kirev on ka astriväli, ainult et kõrgeid lilli on vihma ja tuul sasimas käinud.

Õitsevad ka sügislilled, mille Eesti Post trükkis 2005. aastal ekslikult kevademargile.

Üks pilt ka „eluta loodusest“: olen Rüütli tänaval mitu korda mõelnud, et peaks suvel Emajõest välja tõstetud Kivisilla kive pildistama, aga kuni siiani on see olnud tegemata.

Nädala tähtsündmus on edev. Kulutasin tubli poole puhkusest ja jupiti tööpäevadegi õhtust aega selleks, mille teisipäeva pärastlõunal lõpuks üles paneme: minu elukest kajastava näituse – alates kooliajast ja kooliajast ...

... eri aegade palga- ja muidutöödeni, ...

... sekka ka endisaegseid ...

... ja praegusi hobisid.

Muidugi aitab mul rohket kraami kenamalt ja sobivamalt laudadele seada lugematu hulga näituste korraldus-

kogemustega Vaike Hang, ...

... kes lõpuks riputab ustele ka kuulutuse. Juhtub nii, et tunnike hiljem saabub juba esimene uudistaja: kunagine ülemus Eesti Raadio Tartu stuudios Hillar Peets. Nüüdne Pereraadio ajakirjanik tuleb kohal lausa salvestajaga – ja käigult tehtud intervjuud on laupäeval täitsa lõbus kuulata.

Reedel tööpäeva lõpul kutsun näitust vaatama kolleegid ja naabrid Baeri majas ning mõned mu elus olulist rolli etendanud ja etendavad inimesed. Üks neist, filmimees Enn Säde üllatab mind toreda kingitusega, mille võiks ka kohe näitusele pista, kui veel ruumi oleks: fotodega 1995. aastast, mil tegime koos filmi Tuulealused (pildi klõpsas kolleeg Katre Palo).

Üks hull tegu ka pühapäevast. Käin Photopointis küsimas, mis šansid võiksid olla mu IXUS-t veidi „korrale kutsuda“ – ja asi lõpeb sellega, et ostan uue taskukaamera, ikka IXUS-e, numbriks nüüd 230 HS.

Sellegi nädala algus on kena. 17. septembri ilmateade lubab mõnele poole ka vähest vihma, aga Tartus seda küll ei tule. On päikest ja sooja.

Teen uue IXUS-ega esimesed pildid. Maarjamõisa park tuleb täiesti õigete värvidega, ...

... samuti künnapuu, ...

... kontpuu, ...

... kikkapuu ...

... ja mets-viinapuu.

Ilusas septembriilmas võib tee koolist koju võtta tavalisest rohkem aega.

Olustikupilt mu töökoha naaberkrundilt, kus kevadel raiuti õitsvaid vahtraid. Läinud nädala juuriti ka kännud välja, nii et nüüd on 2/3 krunti lage. Tahaksin väga loota, et seda lihtsalt ära ei asfalteerita...

Olen uue taskufotokaga rahul. Küll pole ma veel selgeks saanud, kuidas neid kõige lihtsama vaevaga aparaadist kõvakettale transportida. Minu jaoks uus tarkvara tahab veel tudeerimist.

Ei puudu päike päriselt ka teisipäeval, 18. septembril. Ja varahommikuses ilmateates on Tartu (= Tõravere) nelja kõige soojema koha seas: Kihnus, Ruhnus, Võrus ja Tartus on kõigis kell viis hommikul mõõdetud 15 soojakraadi.

Veski tänaval jääb kõrva väike-lehelinnu laulukatke, septembris küllalt tavapärane heli.

Ja kolmapäevgi on Tartus ilus, ehkki küllalt tuuline. Õhtul on päris üllatav (ja paraku pean tunnistama, et tunnen ka kerget kahjurõõmu...), et Tallinnas on vihma ladistanud. Õhtuhakul on koguni nii soe, et teen oma pooleldi pildistusretkeks kujuneva kojumineku lausa polosärgi väel. Päris naljakas ongi vaadata riietuskontraste: T-särgist ja lühikestest pükstest kapuutsiga sügisjopeni.

Õhtul, juba pimedas, jõuab vihm ka Tartusse.

Esmalt kaks ennelõunast pilti. Selle allkiri võiks olla „Kolm värvi puudel ja kolm valgusfooris“.

Künnapuupurpur hakkab täisilu kätte saama.

Ja kojuminekult. Juba mitu päeva mõtlen, et enne, kui vahtrad jõuavad üleni värviliseks saada, riietab tuul nad lahti.

Vahvaid värvimänge võõramaistelt liikidelt. See on ungari sirel, ...

... see aga Veski tänava kuulus kollane hobukastan, mis alles mõni päev tagasi oli roheline.

„Miks ta pikali on?“ – „Noh, koduteel vahest juhtub!“

Neljapäev, 20. september, on jahedam, aga päikest näeb ka täna ja vähemalt valgel ajal ei saja.

Nelja viimase päeva tegudest saan mainida rohket tööd, muu hulgas teen kaks raadiointervjuud: ülemuse Toomas Kukega ja lodja Jõmmu perenaise Liisa-Lota Kaivoga. Kaks korda käin taastusravis. Ja jõuan mõne sammukese edasi oma Balkani-reisi päevikuga.

Neljapäevaks korraldab Vaike Hang mulle mu näituse juures kohtumise päris suure hulga inimestega, kes põhiliselt kuuluvad looduskaitse seltsi Tartu osakonda. Vanad kolleegid keemikud toovad mulle üüratusuure lille, mille nime ma ei teagi (pildi klõpsas Vaike Hang).

Päeva tähtsaim sündmus, mis juba enne seda on leidnud üsna suure meediakajastuse, on muidugi keskpäeval Tartu ülikooli ajaloo muuseumi valges saalis: esitletakse Charles Darwini lõpuks ometi eesti keeleski ilmunud peateost Liikide tekkimine.

Iga kohaletulnu saab ka tasuta raamatu. Pildil jagab tõlkija Mart Niklus autogramme. Ta hakkas raamatut tõlkima juba 50ndatel ja jätkas Mordva vangilaagris. Pärast kõiki vintsutusi ja takistusi jõudis töö nüüd siis ometi loogilise lõpuni.

Minu jaoks on Mart Niklus olnud väga oluline isik hoopis teises aspektis: pärast ülikooli ja Vene sõjaväge õppisin tema juures Tartu keeltekoolis inglise keelt. Ta oli suurepärane õpetaja. Alustasin täiesti nullist, aga sain kolme aastaga nii heasse seisu, et tegin paar aastat hiljem oma kandidaadimiinimumi keeleeksami mitte koolis õpitud saksa, vaid just inglise keeles. Ja sain komisjonilt, mille eesotsas, mäletan, oli kadunud Oleg Mutt, mitte ainult “viie”, vaid veel kiitagi. Muide, mu toonaste “klassikaaslaste” hulgas oli mitu praegu väga tuntud inimest: professorid Mati Heidmets ja Hele Everaus, maksasiirdaja dr. Toomas Väli, geograaf Ott Kurs, füüsik Viktor Seeman.