Armiline, aga imeilus Lääne-Balkan 3. Linn, kus lõhuti talle nime andnud sild

Pole ime, et eilse ülipika päeva järel magan korralikult. Magaksin veelgi paremini, aga õhtul kliimaseadme nuppe näperdades tegin ilmselt midagi valesti, sest riistapuu on öösel välja lülitunud ja palavus ajab 4.45 üles. Egas muud, kui panen jahedusepuhuja taas käima ja magan edasi.

Tõusen veidi enne kella seitset ja teen sissejuhatuseks ära kohustusliku vaade-hotelli-aknast-pildi. Väga hästi seda teha ei anna, sest mu rõdu on just vastu päikest, mis on veidi aja eest jõudnud hakata üle katuse piiluma.

Kohe hakkab silma hotelli naabermaja: nii lootusetult varemetes, et puud kasvavad sees.

7.30 lähen toast välja ...

... ja laskun söögisaali, ruumikasse ja õhurohkesse. Satun sööma ilmselt natuke halval momendil: mõnedki vaagnad on tühjad mis tühjad; lisa hakatakse tooma siis, kui olen juba lõpetamas. Aga nälga jäämise hirmu pole ka selle vähendatud valikuga. Muu hulgas saan kiita väga maitsvaid viinereid. Ja muidugi meeldib mulle see, et pakutakse ka arbuusi- ja melonilõike. Halb üllatus on vaid lahustuv kohv ja nn. nektar, mis on lihtsalt natuke värvitud magus vesi.

 Pärast sööki astun korraks õue, et pildistada hotelli ...

... ja meie bussi hotelli ees. Tuppa tagasi tulen millegipärast trepist ja see pole eriti hea mõte, sest 106 astet panevad mu tärkavas kuumuses higistama.

8.35 sõidan jälle alla ja 8.50 läheme sõitu, esialgu küll vaid Mostari vanalinna.

Linna ajaloo kohta väljavõte Vikipeediast, samast on pärit ka pilt linna vapist, millel muidugi linna sümbol Stari most:

Esimest korda on Mostarist kirjutatud 3. aprillil 1452, kui Dubrovniku elanikud mainisid oma erakirjas „kaht kindlust Neretva jõe silla juures”. Silla ja selle kummaski otsas olevate kindluste juurde kerkis asula. 1468 sai see nimeks Köprühisar, mis türgi keeles tähendab kindlust silla juures. Kindluses oli sellal 15 maja. 16. sajandi lõpus oli Mostar Hertsegoviina peamine administratiivkeskus.

Linna nimi tuleb sõnast mostari ehk sillavalvurid. Ta asub ju teel Aadria mere ranniku ja Bosnia maavaraderohke sisemaa vahel ning küllap oli siin vahimehe roll oluline.

Jugoslaavia FSV päevil oli Mostar majanduslikult heal järjel kui oluline tööstus- ja turismikeskus. Siin toodeti plasti, tubakasaadusi, boksiiti ja alumiiniumi, veini ning koguni lennukeid. Lähikonda rajati Neretvale mitu paisu (Grabovica, Salakovac, Mostar), et panna kiire vooluga vesi elektrit jahvatama.

Jugoslaavia kodusõjas 1992–1995 sai linn rängalt kannatada.

Sõidame mööda mulle õhtust juba tuttavaid tänavaid. Päevavalges paistab varemerida veel masendavam. Aga on ka kenasti korda tehtud maju, näiteks Španski trgi servas olev gümnaasiumihoone (foto: Wikimedia), tšehhi päritolu arhitekti František Blažeki meistritöö 1906. aastast.

Meie lühisõit peatub Kaarsilla ehk Lučki mosti juures. Otsekohe läheb suureks pildistamiseks, ...

... sest siit avaneb suurepärane vaade Mostari sümbolile, Stari mostile ehk Vanale sillale. Just see sild mõlemas otsas kõrguvate tornidega ongi linnale nime andnud.

Silla laskis rajada sultan Suleiman Tore 1557. aastal. Ehitustöö võttis aega umbes üheksa aastat: on teada, et sild valmis 974. Allahi aastal ehk siis vahemikus 19. juulist 1566 kuni 7. juuli 1567. Tööde käigust on säilinud ülivähe andmeid; küll kinnitatakse, et silla kavandas Mimar Hayruddin, tuntud Osmani arhitekti Mimar Sinani õpilane. Mees olevat silla valmimise aegu olnud nii mures, et kavandanud enne tellingute eemaldamist lausa omaenda matuseid. Mis seal imestada: töödel oli pidevalt silma peal hoidnud Suleimani väimees Karađoz Mehmet Beg, Mostari tähtsaima pühakoja, Karađozbegi mošee patroon. Matuseid ei tulnud, küll tunnistati valminud sild kohe üheks oma aja arhitektuuriimeks. Ta oli toona kõige laiem inimese loodud kaar: 28 meetrit pikk ja 20 meetrit kõrge. Rännumehed võrdlesid silda kaljult kaljule kaarduva taevani küündiva vikerkaarega.

Silda hoidsid koos metalltihvtid ja mördile lisati munavalget. Hulk tehnilisi küsimusi aga jäävadki küsimusteks: kuidas pandi üles tellingud ja mis moel nad nii pika ehitusaja vastu pidasid, kuidas viidi kivid ühelt jõekaldalt teisele jne.

Igatahes pidas see imerajatis vastu 427 aastat, kuni ta 9. novembril 1993 purustati. Ametliku versiooni kohaselt olnud vandaalid Bosnia horvaadid, kes väitvat, et tegid seda tahtlikult, kuna tegemist olnud strateegiliselt tähtsa sillaga. Sild purustati kahuritulega ja ta oli kokku langenud pärast 60 tabamust. Oponendid kinnitavad, et mingit strateegilist tähtsust sillal muidugi polnud, küll oli ta aga hindamatu kultuurilooliselt. Oti jutust võib aru saada, et silla tegelike hävitajate suhtes on ka teatavaid kahtlusi.

Pärast sõda pandi purustatud silla kohale esialgu rippsild (foto: Wikimedia).

Aga muidugi kerkis kohe ka soov sild taastada; selle nimel tegi tööd terve rida rahvusvahelisi organisatsioone. Otsustati ehitada võimalikult originaalilähedane sild: samast kohalikust kivist nimega tenelija ja osmani-aegse tehnoloogiaga. Töid toetasid Itaalia, Holland, Türgi, Horvaatia ja Euroopa arengupank. Ehitas Türgi kompanii Er-Bu , Ungari armee tuukrid tõid taastamise tarvis jõepõhjast silla originaalkive. (Wikimedia foto aastast 2003)

Sild avati taas 23. juulil 2004.

Taastati ka tava sillalt Neretvasse hüpata. Sellega saavad hakkama vaid väga treenitud inimesed, sest Neretva olevat väga külma veega.

Must endast tehtud fotod ei rõõmusta mind juba ammu, aga nii tähtsas kohas tuleb siiski paluda kellelgi nupule vajutada.

Selline vaade avaneb Kaarsillalt allavoolu vaadates.

Kui siis lõpuks Neretva idakaldale jalutame, märkame Kaarsilla postil tahvlit, mis teatab, et see sild on remonditud ühe Kuveidi organisatsiooni abiga. Selliseid viiteid moslemimaade abist Mostarile märkame linnas veel korduvalt.

 

See veidi hiljem klõpsatud kaader näitab, miks on silla nimi just Kaarsild.

Kohe silla otsas on näha, et abi läheb vaja veel ja veel: varemeid on tõesti palju.

Või veel üks näide: kahurikuuli auk on parandatud, küll on sein kirju kuulitäketest.

1992–93. aastal piirati Mostarit 18 kuud. Jugoslaavia rahvarmee (JNA) pommitas linna esmalt aprillis 1992 ja sai suurema osa Mostarist oma kontrolli alla. Juunis suutsid Horvaatia kaitsenõukogu (HVO) ning Bosnia ja Hertsegoviina relvajõud (ARBiH ) ühisaktsioonidega JNA linnast välja tõrjuda, JNA hakkas seepeale linna pihta jälle massiivselt tuld andma. Hävinud kultuurimälestiste hulgas olid frantsiklaste klooster, katoliku katedraal ja piiskopi palee, kus oli 50 000 köitega raamatukogu, 14 mošeed, sh. Karađozbeg ning hulk ilmalike asutusi. Kui lahingud nihkusid ida poole, hävitas HVO serblaste Žitomislići õigeusukloostri ja -katedraali, hiljem veel mitu serblaste pühakoda.

Kui Horvaatia demokraatliku liidu HDZ Bosnia ja Hertsegoviina oli välja kuulutanud Herzeg-Bosnia Horvaadi vabariigi, jagunes linn kaheks: läänekaldal domineerisid horvaatide relvajõud, kesklinnas aga bosnialased, sh. need, kes olid olnud sunnitud oma Lääne-Mostari kodudest lahkuma. Horvaadi vabariigi juhtide südametunnistusel öeldakse olevat hulk inimsusevastaseid kuritegusid ning ka Stari most.

Kõnnime Oti sabas mööda Marsal Tito tänavat (sellenimelise tänava leiate endises Jugoslaavias väga paljudest linnadest). Ehkki see on Mostari idapoolse kesklinna üks peatänavaid, on ta õige kitsuke.

Eks sa katsu üsna sügavasse jõeorgu laiemat tänavat teha: siis tuleks tükk mäge välja kaevata. Seegi maja on hullult kuulidest täkitud. 

Ühelt rinnatiselt saab ka jõe poole piiluda. Ott juhib meie tähelepanu, et see, mis on taastatud, on taastatud hoolikalt. Nii on vanadele majadele pandud siinsele kandile omane kiltkivikatus. Karkassid on majadel aga juba betoonist: et panna vastu maavärinale.

Kaugemale kiigates näeb Mostari vanalinna läänepoole pühakodasid. Kõrge torn peaks olema frantsiklaste kiriku oma, mošee nimes olen veidi vähem kindel, vist on Tabaciča.

Selle hiigelvareme ...

... küljes rippuv silt teatab, et koht on ohtlik. Samas on asfaldile rahumeeli joonistatud parklajooned.

Ühe mošee seinal leiame järjekordse kinnituse Araabia vendade abist pühakoja taastamisel.

Otse tänav kõrval astangul on kalmistu. Siit ei maksa otsida vanu haudu: vanimad kalmud on aastast 1993. Piiramisrõngasse jäänud bosniakkidel polnud lihtsalt kuhugi hukkunuid matta, kuna ligipääs vanadele kalmistutele oli blokeeritud. Haudu on siin ka pärastsõjaajast, lausa viimastest aastatest. Arvame ühiselt, et küllap on siia maetud siiski ainult neid, kelle surm võis olla kuidagi juba lõppenud sõjast tingitud.

Muide, selle kalmistu juures märkan ka üht moslemi pearätiga noort naist; rohkem ma sel viisil riietatud naisi Mostaris ei silmagi.

Peale tavapäraste islami posthauamärkide, millest mõne otsas turbanit kujutav laiend, on siin rohkesti liiliakujulisi hauakive. Ott ütleb, et liilia oli Bosnia kuningriigi sümbol.

Kalmistu kohal on kaks lippu: parempoolne on teadagi praegune riigilipp, vasak aga liiga bosniakkide-keskseks tunnistatud, juba keskajast pärit lipp, mis oli kasutusel esimestel iseseisvusaastatel 1992–1998.

Vaated ümber kalmistu on kurvad: selline maja on üle tänava, ...

... selline tühjade aknaavadega kõrval („pozoriste“ tähendab teatrit; häbiga, nagu ehk vene keele analoogia põhjal arvata võiks, pole sellel miskit pistmist!) ...

... ja selline kunagi ilmselt väga uhke kolmkorruseline tõenäoselt Austria-Ungari ajal ehitatud palee omakorda teatri vastas.

Nüüd oleme jõudnud Karađozbegi pühakoja juurde, mida peetakse Hertsegoviina kauneimaks mošeeks. Oma suure kupli ja kõrge minaretiga on ta ka suurim. Mošee ehitas Türgi arhitekt Kodza Mimar Sinan 1557. aastal.

Õuel käib kõva kauplemine ja otsekohe veendakse meid ka pühakotta sisse astuma, tehakse isegi hinnaalandus: alul oli jutt, et sissepääs maksab kaks ja tõus minaretti veel kaks eurot, aga siis öeldakse, et aitab kokku kahest eurost küll. Ostan siit ka Mostari DVD. Tasub ehk märkida, et üks kauba tegijaist räägib väga kenasti saksa, teine võib-olla mitte nii kenasti, aga siiski ladusalt inglise keelt.

Ka mošee kõrvalhoonete kuplid ja seinad on kuulitäkkeid täis. Kogu kompleks sai kõvasti kannatada juba II maailmasõjas, 1992–95. aasta sõjas aga tehti praktiliselt maatasa. Nüüd on seegi linna uhkus taas üles ehitatud. Tagaplaanil kerkivale mäele on risti püstitanud muidugi horvaadid.

Ausalt öeldes tundub ruudukujuline – külje pikkus 13,4 meetrit – siseruum õige tilluke. Fotol on näha nii mihrāb, Meka poole suunatud nišš, kui ka palvetrepp ehk minbar.

Aga või mul aega kaua ringi vahtida: kõrgelt vaatamise kirg nõuab oma. Minek on tegelikult üsna raske. Astmeid on küll paar alla saja, ent esiteks on need üpris kõrged ja trepp järsk ning teiseks on trepikäik, kus tuleb pealegi laskujad mööda lasta, äärmiselt kitsas. Pidid ikka tublid ronijad olema need muezzinid, kes ju mitu korda päevas lambukesi palvele ulgumas käisid!

Ronimistasuks on muidugi vaated linnale. Alt paistab kalmistu türbega, veidi eemal paremal ikka jälle varemed.

Pilk rööbiti Neretvaga põhja- ...

 ... ja lõunakaarde ...

... ning edelasse. Kuigi kauaks ülesse jääda ei saa, sest ruumi on äärmiselt vähe ja teisedki tahavad vaadata-pildistada; nii tuleb hakata tasapisi alla ukerdama. See on ehk raskemgi kui üles tulla. Ja loomulikult tilgun ma higist.

Mošee kõrval seisva türbe kuppel tikub põõsaisse kasvama.

Üritan leida kohta, kus raha vahetada, aga ei leia. Siis püüan automaadist raha võtta ja kutsun ühe kohaliku poisi appi. Aga selgub, et Visa-kaart siinsele automaadile ei meeldi, vaja oleks Master-kaarti. Sukeldun seepärast pennita taskus Vana silla idaotsa kaubandusse – esiotsa saan tarbida vaid silmadega.

„Pennita“ on väga täpne öelda: Bosnia ja Hertsegoviina raha on marka, mis jaguneb feningiteks – nii et margad ja pennid. Marka on üsna täpselt kaks korda odavam kui euro (pildi allikas: http://www.visitmostar.net).

Muidugi poseeritakse siin rohketele piltidele, maailmakuulus Vana sild taustaks.

Siis aga avastan turismibüroo, kus saab ka raha vahetada. Lõpuks jääb see siiski tegemata: sooritan ostu hoopis eurode eest. Varun Eestis kättesaamatu Lääne-Balkani kaardi, mõned postkaardid, kaks marki ja ka ühe kohaliku maiustuse. Kaardid kirjutan kohe valmis; sellega on tükk tegemist, sest olen kuumusest täiesti juhm ning higistan mis hirmus. Kirjutatud ja saadetud nad siiski saavad – ja jõuavad väga kiiresti kohale, üks Eestisse, teine Ühendkuningriiki.

Veel viimane pilk Stari mostile ...

... ja linna suuruselt teisele mošeele. Koski Mehmed Pasina Dzamija ehitasid osmanid 1618. aastal ja sellegi minarett on turistidele avatud.

Siis on aeg võtta suund tagasi Kaarsillale. Pidime kogunema 10.45 ja mina jõuan vist ka õigel ajal kohale. Sõitu saame 11.05. Kulgeme piki Neretvat lõuna poole.

Ühtaegu nii kaunist kui ka kurvast linnast lahkudes on paras koht lühidalt refereerida tänavu aprillis Postimehes ilmunud Kadri Veermäe artiklit „Bosniat rebestavad rahva vastuokslikud eesmärgid“. Autor alustab tõdemusega, et Bosnia sõja alguse 20. aastapäeval pole seal elavad serblased, horvaadid ja moslemid ühist keelt leidnud. Riiki iseloomustab sügav lõhestatus ja paigaltammumine võrreldes kiirelt arenevate endiste Jugoslaavia naabritega.

Omaette probleem on mustlased, juudid ja teised rahvusvähemused. Inimõigusorganisatsiooni Human Rights Watch (HRW) kinnitusel on nad poliitilise diskrimineerimise ohvrid. Reisipäeviku esimeses osas kirjutasin, et kolm rahvusrühma – bosnialased, serblased ja horvaadid on põhiseaduses kirja kui konstitutsioonilised rahvad ja igal neist on oma esindaja riigi kolmeliikmelises presidentuuris. Selline põhiseadus töötati 1995. aastal välja selleks, et oleks lihtsam kodusõda lõpetada. Nüüd leiab HRW, et põhiseadust tuleks muuta, sest sellega on rahvusvähemused jäetud ilma õigusest valida parlamendi ühe koja liikmeid ja presidenti, ka ei saa nad ise nendele kohtadele kandideerida. Sellist põhiseadust ei tohiks nüüdis-Euroopas olla.

Bosnialased olevat valmis seadust muutma, serblased aga pigem mitte, sest nende siht on säilitada oma autonoomia. Muutusi tahaksid ka kolmest „põhirahvusest“ kõige väiksearvulisemad, horvaadid – aga pigem nende õiguste suurendamise suunas.

Kõige selle tulemusena – osundan veelkord Kadri Veermäed – valitseb Bosnias tõeline hirmuunenägu: riigis tegutseb kokku viis presidenti – kolm, kes esindavad suurimaid rahvusgruppe, ning mõlema miniriigi juhid. Peale selle on riigis 13 peaministrit, üle 130 ministri ja 760 saadiku. Bosniale läheb selline asjade korraldus maksma üle 50 protsendi SKTst.

Ühtlasi on riigil kolm eraldi lippu, kolm hümni ja kaks tähestikku. Riigihümniks on ainult meloodia, kuna ei suudeta kokku leppida, milliseid sõnu kasutada.

Kas praegusele ebatõhusale kolmepealisele presidendiametile peaks siis lisama veel neljanda, vähemusrahvuste huve kaitsva isiku? Või tuleks üle minna otsevalimistele, et kõik Bosnia elanikud valiksid üheainsa presidendi kogu riigile?

Kui õige pea, 2014. aasta valimisteks lahendust ei leita, võib see tähendada väljaheitmist Euroopa Nõukogust. See aga kahandaks miinimumini lootusi liituda Euroopa Liiduga.