Päevaraamat 16: 1.–10. september

September saabub kehva ilmaga: kolme esimese päeva jooksul jõuab mingil määral sadada ilmselt igal pool Eestis.

Tartus algab sadu 1. septembril veidi pärast keskpäeva, aga millalgi õhtul või öösel lakkab ja pühapäev, 2. september, on üsna ilus, ehkki tuuline – päikegi paistab. See-eest Virumaal sadanud mis hirmus. 3. septembril on Tartus vihmane hommikul ja ennelõunal, lõunast näitab ennast ka päike, aga tuul on natuke liiga vali.

Minu 1. septembri juhatab sisse giiditöö: üle pika-pika aja teen venekeelse linnaekskursiooni Tartus, klientideks kolmeliikmeline vene perekond Liepaja lähistelt. Sellise väikse seltskonnaga on väga tore töötada, eriti kui nad on ka huvilised nagu need kolm. Tulid oma autoga Eestisse lausa nädalaks: olid kaks päeva Tallinnas, siis Rakveres, Narvas, Kuremäe kloostris, vanausuliste maadel (mis neile küll üldse polevat meeldinud...) ja lähevad järgmisel päeval veel Lõuna-Eestisse. Alustame „Suudlevate tudengite“ juurest veidi enne kella kümmet ja linn on peaaegu inimtühi. Kui 12.15 taas Raekoja platsile jõuame, on juba rahvarohkem, aga just siis hakkab ka tasapisi sadama.

Teen toimetuses aega parajaks, sest tahan näha ka eelreklaami tsiteerides „suurejoonelist tarkusepäeva sündmust „Targaks Tartus!““, mis algab kell 13. Loodan esialgu vihma vaibumist, aga see pigem tugevneb ja nii lähen kella 14 paiku all-linna tagasi.

Korraldajad on asja tõesti väga tõsiselt võtnud ja Küüni tänava servas oleks võimalik tegelda väga paljude asjadega. Paraku on sant ilm potentsiaalsed huvilised põhiosas minema peletanud.

Näiteks 6. keskkooli tublisid laulutüdrukuid ja -neide kuulavad vaid helimehed, mammad ja juhendaja.

Veidigi uudistajaid on koerte võistlusel, ...

... purjekate ja päästemasina kõrval seisavad ainult seletuste jagajad.

Katuse all, kaubamaja ees suures telgis, on siiski rahvarohkem.

Ürituse teine raskuspunkt on Lõunakeskuses; küllap seal läheb korraldajatel paremini.

Hommikul vaatasin üle ka veeseisu Emajões: see on üksteist sentimeetrit kõrgem kui kümmekond päeva tagasi; küllap vihmad mõjuvad.

Õhtul olen järjekordselt tige telekavade koostajate peale. Ikka sama lugu, et vaatamist väärivad asjad pannakse samale ajale. Kui niimoodi üritavad üksteist üle trumbata konkureerivad kanalid, on asjal vähemalt loogiline seletus. Aga miks peaks nii käituma ETV oma kahes programmis?! Põhikanal näitab õhtul taevani kiidetud seriaali „Alpimaja“ kolmandat osa. Kuna siis, kui „Alpimaja“ oli ekraanil esimest korda, jäid mul kolm järge vaatamata, tahan nüüd selle lünga täita. ETV2-s aga on just täpsel ajal eetris kriitikute kiidetud „Pruutide kool“, MTÜ R.A.A.A.M lavastus, mida mängiti Tõstamaa mõisas. Valin siis parima võimaliku variandi: vaatan „Alpimaja“ ära ja seejärel veel jäänud osa „Pruutide koolist“; mingi maitse saan siiski suhu. Mõlema loo puhul häirib üks ja sama häda: palju teksti läheb lootusetult kaotsi, ehkki mul on väga korraliku heliga teler. Eriti kehtib see muidugi kõmiseva mõisasaali kohta.

Pühapäeva, 2. septembri, kulutan põhiliselt raadiotööle ja blogimisele; esmaspäeval, 3. septembril, teen tööd ja käin keskpäeval – nagu ka kolmapäeval ja reedel – Maarjamõisas (vesi-)taastusravil.

Esmaspäeva õhtul on kooliaasta avaüritus Tartu loodusmajas, mille raames võetakse maha kevadel keskkonnahariduskeskuse 10. sünnipäeva aegu üles pandud ja uskumatult menukaks osutunud kudumisgrafiti.

Sellel pildi keskel on ametis grafiti idee autor Terje Ong. Tunnistan talle veelkord üles, et olin tema plaani suhtes alul väga skeptiline, aga sain kiiresti oma piiratusest aru. „Kampsunites“ puud olid tõesti väga populaarsed: neid käidi silitamas, nende juures tehti pilte. Ja muidugi sai keskkonnahariduskeskus tuntust juurde – mis oligi ettevõtmise eesmärk.

Kudumid antakse üle Maarja küla elanikele, kes on lubanud neist kududa vaiba keskkonnahariduskeskuse tuleval suvel valmiva uue maja jaoks.

Kooliaasta esimesel päeval näitab ennast kokkutulnuile ka looduskooli uus direktor, Saaremaalt tulnud pedagoog Signe Söömer. Küllap võidab ta otsemaid uute alluvate südame: tal on iga õpetaja jaoks kaasas lilleoks, mille rohke publiku aplausi saatel üle annab. Kohe läheb loodusmajas koolitööks.

4. septembri hommik algab järjekordse tüüpilise näitega Eesti ilma mitmekesisuse kohta: Vikerraadios juhatab Toomas Luhats oma järjekordse jututüki sisse kinnitusega Tallinnas selges taevas säravast päikesest, mina vaatan sel ajal aknast täiesti ühtlaselt halli pilvist laotust. Paar tundi hiljem siiski käib ka meil päike pilveteki vahelt põgusalt piilumas ja pärastlõuna on Tartuski päikseline.

Üsna tavalise tööpäeva järel saan kokku ühe väikese sõpruskonnaga. Need on Tartu rahvaülikooli siiani viimase giidikursuse lõpetanud; mina olin selle kursuse kuraator. Põhiliselt tänu Kristel Mikkori tublidusele oleme nüüd juba mitu aastat aegajalt kokku saanud. Vahel on meid rohkem, vahel vähem – täna näiteks viis.

Esmaspäeva Eesti Päevalehes ehmatas Kristel Vilbaste suure pealkirjaga “vahtraleekide punast”: polnud ma veel ühtegi värvilist vahtrat märganud. Aga täna jääb paar esimese punaga oksa töökohatänaval ka minu nina ja fotoka ette.

5. septembri tähtsündmus on Baeri maja hea haldja Vaike Hangu juubeli tähistus. 80 aastat sai täis tegelikult juba 26. augustil. Aga tänaseks on sünnipäevalaps töömajakaaslased ja mõned inimesed ka kaugemalt kohale kutsunud. Fotol õnnitlevad teda Maie Roos ja Erki Tammiksaar EMÜ teadusloo uurimise keskusest. Tammiksaar on EMÜ tänukirja üle andes just teinud komplimendi Vaike nooruslikkusele. Mis õige, see õige: oleks kõigil 60-stel selline välimus ning 40-stel selline tööhoog ja -vaimustus!

Kauaaegne TA looduskaitsekomisjoni teadussekretär on Baeri majas aja jooksul üles pannud arvutu hulga näitusi. Nüüd on ta ühe päris tillukese kokku seadnud ka oma elust ja tööst. Ega kõige lähemadki kolleegid olnud vist siiani kursis, kui tohutu on Vaike koduloouurimisel tehtud töö ja kui palju selle tulemusi on avaldatud – kõigest muust rääkimata.

Näiteks näitab ta külalistele isetehtud ehteid ja laseb mõistatada, millest on need valmistatud. Ei, merevaik pole õige, on hoopis kirsipuuvaik. „Nüüd vaja veel Tullio Ilometsalt uurida, millega neid katta!“

Kui 4. ja 5. septembril on üsna ilus, ehkki küllaltki tuuline ilm, siis kolmel järgmisel päeval on sage külaline taas vihm. Ja läänekaaretuul on enamasti tavalisest tugevam.

6. septembrit eristab tavalisest tööpäevast see, et annan intervjuu Vikerraadio Päevatee-saatele: meenutame Ülle Karuga Veljo Rannikut.

7. septembril käin nagu 3. ja 5.-gi Maarjamõisas taastusravis, aga ei lähe pärast seda tööle vaid tulen koju. Ja avastan, et kui Tartus on miski igavene, siis see on “kolonnis liikuvad” bussid. Esimene sellealane avastus vastselt kehtima hakanud sõiduplaanist on see, et mulle enamvähem sobival ajal väljub Kaare peatusest ühe minut sees lausa kolm Annelinna suunduvat bussi: nr.1 12.36 , nr.3 12.37 ja nr.24 12.36. Enne ja pärast seda on 17-18-minutine bussivaikus.

Pärastlõunal kuulan hämmastusega Vahur Kersna uue Vikerraadio-saate esimest tundi, kuidagi piinlik hakkab. Õhtul sõidan Tallinna. Tuubil täis bussis üritab mu naabriks tulla teismeline poiss, kellel on tegelikult Tallinn-Tartu bussi pilet...

Tallinna lähen aga selleks, et teha 8. septembril oma järjekordne Raereiside ekskursioon seitse aastat tagasi koostatud reisikava alusel, millel üpris sobimatu nimi „Peipsiveere kolm ajalooliselt põimunud kultuuri“ – ebasobiv seetõttu, et praegusel guugeldus-ajastul ei leia otsija seda teiste vanausuliste-reiside kõrval üles. Olen juba ammu tahtnud reisi nime muuta, aga reisibüroo pole nõus; ei teagi, miks.

See tänavune üks ja ainuke „üle leti müüdud retk“ leiab siiski piisava hulga huvilisi: läheme teele 43 inimesega.

Suurem osa marsruudist on tavapärane: üle Haljala risti ja Rakvere Mustveesse, seal väike sirutuspaus ja ringsõit tegemaks tutvust linna viie pühakojaga; edasi esimene pikem peatus Raja vanausuliste palvelas, ikka Ossip Jotkini mõnusal vastuvõtul; ...

... korraks astume bussist välja kalmistu kõrval, kus siinsete ikoonikirjutajate koolkonna rajaja Gavriil Frolovi haud,...

... ning Kallastel vaatame kõrget devoni liivakivi kaldapealset ja sellel paiknevat vanausuliste kalmistut. Seni päikselisena püsinud taevas hakkab tasapisi süngeid toone omandama. Mõne piisa vihma saame juba siin, tõsisem sadu tabab meid Alatskivil.

Alatskivi loss on sel suvel ikka tõeline turismihitt: tänagi on rahvast nii palju, et giidineiudel on päris tükk tegemist, et rühmad üksteist väga segama ei hakkaks. Meie giid on täna noorim lossi perenaise Külli Musta tütardest Miina. Keldris vahakujude näitusel panen tähele, et kutsarile...

... on hakatud pihku münte poetama. Kui seda ka oma reisilistele viitan, saab mees veel mitme rahatüki võrra rikkamaks.

Pärast Alatskivi tuleb midagi tavaprogrammist erinevat: Kolkja muuseum meid kahjuks vastu ei võta ja selle asemel läheme Peipsimaa külastuskeskusesse.

Ruumid on seal kitsukesed, aga mahume siiski kõik ära. Perenaine Aime Güsson (punase rätiga) pakub sellele kandile omaseid sibulapirukaid, pajatab lugusid ...

... ning näitab kätte, millist käsitööd keskuses tehakse. Pildil on näha vanausuliste palvehelmed ehk lestovka ja palvevaibake ehk po(d)ru(t)šnik ning vahend pakutrükiks.

Veel teeme väikese jalutuskäigu Kasepää külas, laseme end uhke ikonostaasiga Varnja kirikus harida Zoja Kutkinal, põikame põgusalt läbi ka Varnja muuseumist ning lõpetame programmi suure sibulaostuga ikka sealsamas Varnjas – 50 senti kilo. 19.15 astun mina Tartus bussist maha (ja saan üsna märjaks), seltskond sõidab Tallinna poole.

Õhtul vaatan ETV2-st natuke seda, kuidas Eesti võidab korvpallis 88:81 Serbiat.

Pühapäev 9. september on üsna kena ilmaga, ehkki jälle väga tuuline.

Toredad uudised tulevad Tallinnast: nii noorem poeg Juhan kui ka tütar Tiiu jooksevad Tallinna maratoni vaatamata tuulisele ilmale seatud eesmärgist mõne minuti kiiremini: Juhan 3.26-ga, Tiiu 4.22-ga. Mõlemale oli see esimene “päris” maraton.

Päev kulub kodustele siblimistele, pärastlõunal teen ka väikese tiiru kodu lähistel otsimaks sügisvärve.

Oleks vale öelda, et ma neid üldse ei leia.

Aga tavalisemad on siiski üksikud kollased lehed, ...

... kui üleni kollakas puu või põõsas.

Panen ka Annelinnas tähele sama, mida mitmel pool mujalgi: millegipärast tõmbuvad mitmed kased kummaliselt pruunikaks.

Veel üks isemoodi tähelepanek. Mõisavahe tänava hobukastanialleel näikse kosuvat õige tõhus viljakogus ja kõigil puudel on viljad viisipäraselt ogalised, ...

... välja arvatud ühel, mis üleni kannab kui väikesi õunapabulaid.

Punast värvi on vähe. Peale metsviinapuu ...

... märkan kaugel võsa kohal veel üht erkpunast laiku, mille liik jääb küll määramata.

Kiirustan koju tagasi, sest ehkki läänekaaretaevas askeldavad sinisel karjamaal valged pilvelambad, ...

... siis ähvardab neid ida poolt õige sünge tume laam. Peagi tulebki selle päeva ainus tõsine vihmahoog.

10. september on taas vahelduva pilvisusega ja hommikuse ilmateate kinnitusel “võib kohata sadada hoovihma”. Tartu pilvisus pärastlõunal küll enam vahelduv pole, pigem ikka lausa laus. See-eest vihm jätab täna Tartu vahele.

Muude siblimiste kõrval teen intervjuu neljapäevaseks Kuku-saateks: nii tänavuse kui ka tuleva aasta aasta linnu projektijuhi Jaanus Auaga.

Ja muidugi on väga tähtis uudis see, et kolleeg Helenil sünnib kolmas laps: tüdruku ja poisi vend.