Päevaraamat 18: 21.–29. september

Mihklikuu viimased kümme päeva on olnud nii töised, et ega neist suurt midagi kirjutada olegi. Mingil hetkel hakkavad ilmnema selged ületöötamise märgid: päeval olen unine ja surmväsinud, öösel korralikult magada ei saa. Eriti viimane on minu puhul suhteliselt haruldane – õnneks on seni veel nii...

Tehtud saavad Eesti Looduse ja Loodusesõbra tavaleheküljed, Loodusõbrale ka järelehüüe Veljo Rannikule. Minu kord on kokku panna e-nädalakiri Uudistaja. Raadiotöös jõuan oktoobri keskpaika, sest vahepeal teeb kaks saadet Eesti Metsa teemadel Hendrik Relve. Üks saade – Jõmmu tüürimehe Liisa-Lota Kaivoga – saab lõigatud ja teise materjal – entomoloogide Anne Musta ja Märt Kruusiga – salvestatud. Palgatöövälisena kirjutan veel igakuise väikese reisiloo Elukirjale, seekord sügisesest Drammenist.

Veel jõuan käia järjekordse tsükli kaks viimast kolmveerandtundi taastusravis Maarjamõisa basseinis. Suur tänu füsioterapeut Liisile! Ja kolmapäeva õhtul võtan maha oma näituse, millest eelmises Päevaraamatu peatükis kirjutasin.

Suur saavutus on see, et lõpuks ometi jõuan lõpule Balkani-reisi päeviku esimese otsaga, kahe päevaga Bosnias, ja postitan selle neljas tükis ka blogisse.

Vaheldust toob laupäev, 22. september, kui käime tütre autoga neljakesi kalmudel.

Esmalt saab korda laste vanaisa haud Rõngu surnuaial, ...

... pärastlõunal jõuame minu õe viimsesse puhkepaika Uulu kalmistul Pärnu külje all. Õelapsed on selle väga kenaks kujundanud.

Teel teeme minu palvel peatuse Tihemetsas, Voltveti mõisa juures, kuhu „Unustatud mõisate“ mängu ajal pole õnnestunud sattuda. Mõisas peaks tegutsema Pärnu kutsehariduskeskuse koolituskoht, aga mingit silti me leida ei oska ning kõikjal on vähemalt laupäeval täielik vaikus ja inimtühjus.

Peahoone on vähemalt väljast kenasti korras ja ilus ning ...

... majaesine park samuti.

Pooleldi töö, pooleldi lõbu on järgmisel laupäeval, 29. septembril: teen Tartus giiditööd. Kliendiks juba mullu mind kasutanud Eesti naislaulu selts, käigu pealkirjastasin vast natuke liiga lennukalt: “Värskeid jooni Tartu tuhandeaastases näos”. Pole see Tartu nägu tegelikult ju tuhandeaastane ühti, sest Peeter I röövlivägi pühkis linna maamunalt ainult 300 aastat tagasi. Varasemast ajast on alles vaid natuke kive. See on retke nimetuses õige, et otsin kesklinnast ja selle ümbert just tõesti viimastel aastatel muutunud paiku.

Kõige uuema näidatud objekti vaatan ka ise üle alles paar päeva varem: 10. septembril Vallikraavi tänaval avatud Eesti filmi 100. sünnipäevale pühendatud seinamaalingu. Maaling on Tartu kõrgema kunstikooli kingitus Eesti filmile ja Tartu linnale. Kavandi autorid on TKK maalingute osakonna tudeng Heiki Arge ja õppejõud Valentin Vaher. Töö tegid maalingute osakonna II, III ja IV kursus Madis Liplapi ja Valentin Vaheri juhendamisel. Täitsa tore!

Ahjaa, üks filmielamus ka. Kinno ma paraku ei jõua, ajanappuse tõttu on vaatamata nii “Puhastus” kui ka “Seenelkäik” ning ka filminäitajast sõbra Avo Põleniku tungivalt soovitatud “1+1”. Kolmapäeval vaatan aga ETV2-st Lars von Trieri kuulsat “Melanhooliat”. Nii eriline film ja nii võimas tegelasseltskond, et parem ei püüagi midagi öelda... (fotol on Justine’i mänginud Kirsten Dunst, kes sai rolli eest Cannes’i parima naisnäitleja preemia).

Vahel olen siia Päevaraamatusse talletanud ka toredaid Google’i päiseid. 21. septembril oli selline: Edgar Valteri sünni-aastapäeva puhul muidugi.

Tartus terve mitu päeva kestnud teadusnädal natuke kummalise nimega “Teadlaste Öö Festival” jääb minust ajapuuduse tõttu täiesti proovimata; paar pildikest Raekoja platsil siiski klõpsan.

Teadusteater on muutunud nii mobiilseks, et liigub lausa jalgrattal.

Ilm on olnud ikka vaheldusrikas. 21. septembril näitab ennast mitut puhku päike, aga pärastlõunal teeb mõne sapsu ka vihma. Pildil on päris kena uus haljastus Toomemäel, endise sünnitusmaja ees.

Vägagi hea ilm on ka meie reisipäeval, 22. septembril: alles õhtul, siis kui sügis on 17.49 kohale jõudnud, hakkab sadama. Aga ennelõunal on korduvalt päike väljas, ka Tihemetsas.

23. september on vihmane ja jahe; paar lehevärvinäidet: üks Vanemuise pargist, ...

... teine Vanemuise tänava linnapoolsest otsast.

Hoopis vilets, vihmane ja tuuline on esmaspäeva 24. septembri hommik.

Lehed saavad sel päeval kõvasti vatti.

25. september on pilves ja natuke tibutab ka peent vihma; kolmapäev, 26. september tuleb nii jaheda hommikuga, et panen isegi kindad kätte, aga õhtuks läheb üpris ilusaks. Meenutuseks üks pilt ka: sellised kenade värvidega, aga hullult näritud lehed on Tähtvere pargi künnapuudel.

27. septembril olen kuni pärastlõunani töö suurema viljakuse huvides kodune; 15.30 paiku sõidan bussiga tööle – ja väljas on üpris suvine: päikseline ja soe. Nagu ka eelmistel soojematel septembripäevadel, on jälle otsemaid platsis kihulased või mingid muud pisitüütused.

Puud püsivad jätkuvalt põhiliselt rohelised; parkidesse lisavad muid värve põhiliselt vahtrad ja künnapuud, natuke ka kased (aga suurem jagu neidki on rohelised mis rohelised) ja tammed ning igasugused võõramaised ilupõõsad-puud.

Paar pilti algklassiõpilaste või rohkem vist küll nende perekondade murelikust elust: tammetõrusid olevat tänavu enamasti napilt, ...

... kastanimunad püsivad aga veel puus. Katsu siis hankida käsitöömaterjale, ainult ilusatest vahtralehtedest ei piisa!

Töökohatänava viinapuumüür värvub tasapisi ikka intensiivsemalt punaseks.

Hilisõhtul tuleb kõva vihm. Ja äike on nii lähedal, et muutun oma arvuti pärast murelikuks. Taavi Pae postitab Näoraamatusse kaardi, millelt näha, et Eestit tabanud äike on Euroopas sel tunnil ainuke! Hommikul räägib raadio tormikahjustustes Tallinnas: kus niitnud mitusada meetrit puid, kus pannud autosid riita. Sisemaal on ikka hää rahulik elada!

28. september on jälle jahedam ja mornim; ka üsna tuuline. Tundub, et puud on üleöö värvilisemaks läinud. Mõne korra tilgub ka vihma, eriti õhtul.

Et 29. septembri vahelduva pilvisusega ilm laseb mul ekskursiooni kenasti ära teha, on sellelt pildilt vast näha. Õhtul vist küll sajab veidi, aga see mind enam ei sega.

Lõpetan selle päevaraamatu peatüki päev enne kuu lõppu, sest homme on teistsugune päev. Algab reis, mille nimel paar viimast nädalat nii hullusti on pingutada tulnud. Aga sellest edaspidi.