Kui täna kell 10 hommikul Tartu turuhoone juures Mati Karmini Sea ees oma IXUS-e taskust välja koukisin, et üks tõnisepäeva pilt klõpsata, hõikas vanim kolmest veel lootusetu optimismiga tööandjat ootavast turuvarblasest mulle “A’a tal on täna sünnipäev!”. “Tean-tean, seepärast pildistangi,” vastasin viisakalt ning sellest arenes täitsa mõnus ja asjalik vestlus. Teemadeks Siga ja siga, tõnisepäev ja Püha Antonius ning pildistamine ja fotokad.
Mati Karmin on Tartu “ihuskulptor”: tema tööd on ka Raeplatsi purskkaevu Suudlevad tudengid, “Toru-Jüri” ehk Juri Lotman, “Rohutirts” ehk Jaan Tõnisson, Hugo Treffner Tuglase pargis Ülejõel, Vabadussõja monument Ropka kalmistul ning mulle kõige südamelähedasemana Laulupeokivi Narva mäel. Aga Siga on kindlasti üks mu suurimaid lemmikuid Tartu dekoratiivkujude seas üldse: teda nähes läheb tuju heaks, sest tal on ju nii mõnusalt muigav ja elutark ilme.
Kuju peegeldab ka ilmekalt meie kahetist seailmavaadet: turuhoonepoolsel küljel on notsu raieskeem, just selline, nagu nõukogude ajal oli karnis sageli ainus meenutus lihast. Ja teisel külje jalamil Indrek Hirve ood, mis ütleb puust-ja-punaselt, et kui inimene üritab ka siga keerates ikka inimest teeselda, siis siga on ausam.
Muidugi segati Siga ka seagripi paanikasse ja -naljadesse. Mul endal jäi skulptuur 2009. aasta lõpul õigel ajal pildistamata; sestap pistan siia pildi, mis ilmus Eesti Looduse läinud aasta jaanuarinumbris Mari Järvelaiu seagripiloo illustratsioonina. Loodetavasti ei pane pildi autor Andres Arend seda mulle pahaks.
Siga sai täna jah kolmeseks: 2008. aasta tõnisepäeval ta avati; väidetavasti Tartu turu 70. aastapäevaks. Pöörake tähelepanu erinevustele toonase ja tänase 17. jaanuari vahel: vähe sellest, et emisel on pärg peas, ka lund pole mitte üks krööme!
Karmin pakkunud pronksnotsut linnale juba hoopis varem, aga bürgermeistrid tõmmanud aina nina vingu: sihuke ropp loom peende ülikoolilinna ikka ei sobi. Ei teagi, mis lõpuks meelemuutuse tõi.
Tõnisepäeval avati kuju aga seetõttu, et Püha Antonius on kõige muu kõrval ka sigade kaitsepühak.
Kolmanda sajandi keskel Egiptuses sündinud Antonius loobus suurest pärandusest ja läks erakuna kõrbesse, leppis viletsa söögi, magamatuse ja hirmsate nägemustega, võitles kiusatusdeemonitega ning suutis vastu seista ahvatlustele. Teda peetakse munkluse isaks. Antoniuse eeskujul põgenes tsiviliseeritud maailma eest kõrbesse teisigi kristlasi. Antonius suri 356. aastal 105-aastasena. Eraku haud leiti alles 561. aastal.(Illustratsiooniks otsisin siia internetist parempoolse paneeli Hieronymus Boschi triptühhonist “Püha Antoniuse kiusatus”).
Seoses Tartuga tasub Antoniuse kohta veel mainida, et kunagi on siin olnud Püha Antoniuse kabel ja kalmistu – kusagil Lille mäe kandis. Praegu on aga Antoniuse gild ja õu ning hotell Antonius. Need viimased on sellise nimega seetõttu, et Püha Antonius hoidis oma egiidi alla ka käsitöölisi ja seega sobib just tema järgi nimetada käsitööliste gildi. Gildi logol on Antoniuse tähtsaim atribuut, T- kujuline kepp, mida ta raskel rännakuperioodil abivahendina kasutanud olevat.
Antoniuse hotell asub majas, kus gild kunagi ivake aega on tegutsenud. Rein Kilgi ja Ko idee hotell just selle nimega nimetada põhjustas ka ühe ehttartuliku veeklaasitormi, aga kuidagi saadi vist siiski ühele meelele.
Ja veel sigadega seoses: Tartuski oli täna sigalibe. Kõige hullemad olid muide “keelega puhtaks lakutud”, päris lumetud plaatkõnniteed, mis astuja otsekohe veidrale iluuisutusele sundisid. Liivast ja sõelmetest sai abi vaid mõneks minutiks: kuni vihmalisa liuvälja taas siledaks sillutas. Mina, ptüi-ptüi-ptüi, olen seni õhulendudest pääsenud: püüan kasutada vaid halvasti pühitud, vähese pehmema lumega kulgemisradu.
No comments:
Post a Comment