Mu teisipäevane töötee käib enamasti Riia mäe kaudu – bussiga sinna ja jala edasi –, sest vaja on Kuku-raadiosse ära viia Loodusajakirjade järjekordne saateke (kui keegi neid kuulata peaks tahtma, siis olete lahkesti palutud toksima arvutisse Kuku taskuhäälingu aadressi http://podcast.kuku.ee/saated/loodusajakiri/. Kuulama asudes ärge laske end häirida iga loo ette riputatud kolinast ja valjust häälest; mina pole selles ausõna süüdi!). Tänane kulg pani käe mitut puhku taskusse, fotoka järele liikuma.
Vaikelu postkastiga. Jõulujärjes tekkinud hirm, et ehk ei mahu inimesed ja autod kevadel enam linna ära – kogu pinna hõivavad lumemäed –, on jaanuaris veidi leevendunud. Aga vägevalt pinnavormirohke on Tartu ometi.
Tänagi on ohutum kulgeda pigem piki koristamata teeservi kui teed ennast mööda.
Kuulsusrikka ajalooga Päntri eelmise sula aegu varemeisse jäänud varikatus on ennistamisel.
Õnneks on mul täna seljas khakivärvi jope: seda üldse mitte suurt lompi läbinud eelmine auto pritsis mu üle. Jäin seepärast uurimust läbi viima: lausa kaks tosinat järgmist autot said veekogust läbi nii, et liikumisjäägid üle hange ei lennanud. Nii et saab küll, kui tahta. Aga mis seal salata: ise mõtlesin samal ajal, et kui ka mina autosõitja oleksin, kas ma siis ikka paneksin tähele neid veidrikke, kes millegipärast jala üritavad ühest kohast teise ümber paikneda...
Selle iga vihma ja sulaajaga moodustuva veehoidla teket Veski ja Liivi nurgal pole suutnud häirida ükski tänava- ega kanalisatsiooniremont.
Veski tänaval on täna ainus mõistlik jalakäigutee sõidutee, sest jalguritele mõeldud kulgemispaigas ohustab peale libeduse ...
... ka oht ülevalt.
Ka see mulle mõttetult hulljulgena tundunud emme ...
... sai oma kergemeelsusest kiiresti aru.
Hõissa, kas tõesti juba vastlad??
Mu selle talve lemmikpurikastik on ennast väiksemaks nutnud.
No comments:
Post a Comment