Reedest pühapäevani olin Tallinnas, kus mu arvutikasutusvõimalused kesised. Sestap pean nüüd postitama tagasivaatepilte.
Reedel viis töö mind tehnikaülikooli, kus ometi kord sain omil silmil üle vaadata meediast muidugi tuttava TTÜ raamatukogu. Veidi üle aasta tagasi avatud tarkustelaol on üll trükitud fassaadikangas; eriti põnevaks muutub hoone hämaras, mil lambid kleidist kenasti läbi kumades ristkülikukeha siseilugi veidi paljastavad. Raamatukogu sünnipäeval kirjutas Postimees, et „sellist arhitektuurset lahendust ei ole maailmas veel ühegi raamatukogu juures kasutatud.“
Seda siseilu tasub esmasjoones seirata siiski ka tõesti seestpoolt. Tehnikarahva raamatuparadiisist leiab mitte ainult kõrgel tasemel kauniskujundust, vaid ka tehnonutikust. Sisenejale hakkab näiteks kohe silma tagastusautomaat: kui on kiire, pole vajagi läbitöötatud teoseid ise teisele korrusele tarida.
Aga tööd tegin raamatukogu kõrval, TTÜ energeetikamajas: käisin jututamas mäeinstituudi doktoranti Veiko Karu. Mäeinstituudis teadagi ei uurita ega õpetata mitte meie Muna-, Musta-, Musu- ja muid mägesid, nagu nimi ehk arvata lubaks, vaid hoopis maavarade kaevandamist ja rakendusgeoloogiat.
Intervjuupaigaks sai rohkeid huviväärsusi tulvil ruum, kuhu tublid mäeteadlased on mullu kujundanud mäemuuseumi. Hea õpipaik mitte ainult tudengeile, vaid ka kooliõpilastele, kes siia koos õpetajaga geograafiatundi tulevad.
Kui lahkuma asutasin, tuletas Veiko Karu mulle meelde midagi, mille oleksin peaaegu unustanud: muidugi, raamatukogu galeriis on ju TTÜ vastse muuseumi näitus „Vulkaan – looja ja hävitaja“. Üldse esimene näitus tõi noorukesele muuseumile kohe väärika, ehkki veidi vist kahemõttelise nimega auhinna: aasta muuseumiroti tiitli.
Leidsin selle kultuuriministeeriumi välja pandud parimale näituseprojektile mõeldud auhinna ka ministeeriumi veebist üles (http://www.kul.ee/index.php?path=0x790x1363). Koostöös TTÜ mäeinstuudi dotsendi, aastaid Islandil töötanud soome-eestlanna Heidi Soosaluga valminud näitus on hiilgav näide sellest, kui väiksele pinnnale saab kaasaegseid interaktiivnippe kasutades suruda väga sisuka ja mahuka väljapaneku.
Minul – kes ma pean ennast raskekujulist Islandi-haigust põdevaks vulkaanihuviliseks – oli igatahes imepõnev; seda enam, et sain tükk aega lausa ihuüksi arvutihiiri näppida ja tarkadele selgitustele suurtelt ekraanidelt pildivaheldust leida. Muidugi on näitusel ka veidi vanamoodsamaid, aga mitte vähem huvitavaid eksponaate, näiteks igasuguseid vulkaaniliste kivimite proove.
Just minu lahkumisel tuli muuseumirotile külla järjekordne klassitäis. Minge teiegi: aega on selleks 31. märtsini!
No comments:
Post a Comment