Reisiaasta 2014
plaanid kujunesid tasapisi ja isemoodi ning tegelikkus kukkus välja plaanidest
hoopis erinev. Kevadeks kavandatud Ungari-reis jäi ära huviliste vähesuse
tõttu, suveks mõeldud Krimmi-sõit teadagi miks. Nii et esialgsetest mõtetest
sai teoks vaid üsna lüheldane Prantsusmaa-suts juuni-juuli vahetusel. Aga päris
ennustamatult lisandus vaimustav Islandi-tuur.
Vahel ikka on
küsitud mu lemmikreisisihte. Tunnistan siis, et võrrelda oskan vaid Euroopa maid,
kuna mujal olen liiga vähe käinud. Ja siin on mu esikolmik üsna selge: Fääri
saared, Island ja Norra. Fääridele, tõsi, olen saanud ainult korra, aga loodan
vähemalt korra veel. Norra-reise ei hakka kokku lugema, üle kümne on neid küll.
Ja Islandil olin eelmise aasta seisuga käinud kolm korda.
Veidi enne jõule
potsatas e-postkasti ootamatu kiri tuttavalt giidilt Ivi Lippmaalt Tartu
Perereiside büroost küsimusega, et äkki tahaksin ma sinna korra veel minna:
tema olla otsustanud sel aastal Islandi põhjalikumalt ette võtta ja esimene
rühm saanud nii kähku täis, et vaja veel teinegi kokku panna ja seal on veel
kohti. Ütlesin enamvähem kohe „jah“, lubades üritada ka kaasa Erika nõusse
rääkida: tema pole Islandile veel saanud. Pakutud marsruut tundus huvitav, mõni
seni käimata koht sees. Ja mõni koht selline, mis küll nähtud, aga vajas
ülevaatamist.
Marsruut oli
planeeritud valdavalt mööda sel kaardil (alus portaalist http://focus2move.com/) tugeva punase joonega
tähistatud maanteed nr.1 ehk Ringteed, peatuskohad püüdsin esile tõsta roosade
nooltega.
Ettevalmistuste
hulka kuulus vajadus hankida veidi lisavarustust ning vahetada raha. Minu kõige
esimese Islandi-reisi ajal 2000. aastal sealset raha Eestist veel ei saanud. Nüüd
küll – ja rahavahetusel tuli ka esimene uudis: pärast mu viimast, 2008. aasta
reisi on lisandunud uus rahatäht, 10000-kroonine. Täpsemalt öeldes tuli
see käibele alles 2013. aastal. Rahatähel on noore mehena veremürgitusse surnud
Islandi rahvuspoeet ja looduseuurija Jónas Hallgrímsson (1807–45), ...
... tagaküljel
kena kurvitsaline – rüüt.
Sõiduks läheb 12.
augustil ja seekord veidi ebatavalisel moel. Nimelt alustame merereisiga Tallinnast
Stockholmi laeval „Romantika“.
Kunagi sai seda
teed kulgetud päris palju kordi; nüüd on laevasõit jäänud haruldasemaks. Siiski
– ka mullu käisime laevaga Rootsis; paraku on selle reisi päevik veel
kirjutamata. Eks mrereis ju tüütuvõitu ole, head ajaviidet pakub fotokaga
tolgendamine laevalael – ja pildistamiseks sobib kasvõi kuu ...
... ja muidugi
küll lõpmatuseni üles võetud skääride vaated. Sellel fotol on kompleks
nimega Furusunds Värdshus: hotell ja konverentsi-
keskus.
Pikale reisile
asudes tuleb korralikult hommikust süüa – ja nagu foto selgesti
tunnistab, saab see söömaaeg ehk liigagi korralik.
Olen seekord
põhiliselt laeva ahtris päikesetekil ja vist esimest korda märkan, et see
kitsas koht on vägevate kindlustega.
Parempoolset olen
varasematelgi reisidel märganud, …
… vasakpoolset
aga mitte. Veebiotsinguga leian, et parempoolne kannab nime Fredriksborg
ja selle ehitasid rootslased Stockholmi kaitseks venelaste rünnakute eest 18.
sajandi esimesel poole. Nüüd on sealgi hotell, konverentsikeskus ja restoran.
Nagu ikka, on
liiklus skäärides tihe ja korstnaist tõusvat tossu vaadates tuleb meelde, et
peagi peavad laevnikud Euroopa Liidus hakkama paremat kütust kasutama.
Lõpuks ilmub
vaatevälja Kaknäsi teletorn; esimene etapp kohalesõidust saab otsa. Edasi juba
bussiga Arlandasse, kus paar tundi ootamist.
Saan pildile ka
meid edasi lennutava õhulaeva Boeing 757-200 nimega Snæfell.
Sellenimelisi vulkaane on Islandil lausa kolm; tuntuim neist muidugi saare
läänerannikult pikalt merre ulatuval poolsaarel nimega Snæfellsness. Kohanimesid
ju pole kombeks tõlkida, aga Islandi kohanimed – nagu ka inimeste nimed – ON
sageli tõlgitavad ja seda on lõbus ja ehk sisukaski teha. Snæfell peaks
tähendama lumemäge.
Check-in on juba ette ära tehtud ja paraku on meie
kohtad B ja C, pealegi üsna tiiva kohal. Ja et väljavaatamislootused lõplikult
kaoks, tõmbab kohal A istuv proua peagi ka aknakatte alla. Need, kes istuvad
paremal küljel akende all, saavad saarele jõudes kelkida nähtud liustikega.
Mul tuleb leppida
muude lõbustustega. Näiteks äralennu eel saab lugeda eht-islandliku kiiksuga
fakte teabetabloolt: et kõige popim Islandi restoran on üks hot-dogi müügikoht,
et igal aastavahetusel lastakse saarel vastu taevast 600 tonni tulevärki, et
üle poole islandlastest usub haldjaid, et 30% islandlasi on kõrgharitud jne.
Või kui kohvi pakutakse,
märkan tassiga kaasa antud salvrätikul sellist teksti:
„Munnþurrka“
is the proper Icelandic word for napkin but it takes a napkin to say it – so
the most common term is „servietta“. Sõnaraamatu abil saan teada, et munnþurrka tuleb kahest sõnast: suu
+ kuivatama. Kohviga, mis seal salata, läheb küll väheke pahasti: ajan tubli
kolmandiku sellest endale sülle. Nii et ongi vaja kuivatada.
Lend – 2144 km –
kestab umbes kolm tundi; täpsed kellaajad olen seekord unustanud üles
kirjutada. Rootsis keerasime kella ühe, nüüd veel kaks tundi tagasi. Nii et
Eesti aja järgi võttes polegi me lennule aega kulutanud...
Keflavíki (hääldada umbes keblavik või keplavik;
tõlkes ajupuidulaht) rahvusvaheline lennujaam on pealinnast veidi alla
50 km eemal ja kannab Leifur Eiríkssoni, väidetavasti esimese eurooplasena
Põhja-Ameerikasse jõudnud mehe nime.
Esimest korda
maandusin siin 2000. aastal; siis oli tsiviillennuväli vaid väike osa
suurest militaaraerodroomist. Mäletan, et istusin tookord lennumasinas akna all
ja nägin mitmel pool lösutavaid USA õhujõudude veidra välimusega lennukeid.
Tänu toona ostetud postkaardile saan näidata, milline oli lennujaama hoone
sel ajal.
Vahepeal on
rajatist tublisti laiendatud, et see vastaks Schengeni lepingu nõuetele (foto: http://m.ztopics.com/). Nüüd olevat plaanis
ehitada juurde kolmas tõusu- ja maandumisrada. Senine kolm kilomeetrit pikk ja
61 meetrit lai rada on piisav kuitahes suurte lennukite vastuvõtuks kuni NASA
Space Shuttle’i ja venelaste õhuhiiglase An-225-ni välja.
Meie kõigi pagas
on koos meiega sekeldusteta üle ookeani jõudnud ja peagi saame oma kohvrid
eelmisel fotol näha punase katusega hoone tagumisest küljest parkla poole
veeretada. Foto paneb praegu tagant järele veidi muigama: ilm on küll ilus, aga
lühikeste varrukatega pluusid jäävad siiski väheseks.
Foto paremas
servas paistab natuke tore skulptuur, mille järgmiseks fotoks veidi lähemale suumin:
...
... skulptor Magnús
Tómassoni „Reaktiivlennuki pesa“ (Þotuhreiðrið).
Siis poeme bussi.
Meie sõidutaja nüüd ja kogu reisi vältel Snæland Grímsson on üle 50
aasta tegutsenud ja meie giidi Ivi sõnul väga usaldusväärne Islandi
turismifirma.
Küllap mõjuvad
esimesed Islandi teedel sõidetud kilomeetrid esimest korda saarele sattunud
inimesele enamasti umbes samuti kui mulle 2000. aastal: midagi nii troostitut
saab harva näha – vaid napi samblikukattega lõputuna näivad laavaväljad.
Konkreetselt see foto on läbi bussi esiakna klõpsatud küll siis, kui oleme
Keflavíki–Reykjavíki maanteelt juba paremale keeranud: põhitee on ikka tõsine
eraldatud niitidega autotee.
Tee on käänuline;
korraks saab näha Svartsengi geotermaaljaama (fotol on paraku ka
bussijuhi peegeldus esiklaasil), mille toitel töötab paik, kuhu see
kõrvalepõige meid peab viima: ...
... küllap enim
külastatav Islandi turismiobjekt Bláa Lónið ehk Sinine laguun.
See väga kuulus
spaa on maastikku nii hästi ära peidetud, et ka veel parkla juurest pole teda
sugugi näha, ...
... on vaid
süvendisse sukeldatud kõnnitee, mida piiravad veidi sünged mustast urbsest
laavast seinad.
Sedagi laavat
elustavad põhiliselt vaid napid samblikud, ...
... siiski on ka
mõni soontaim püsima jäänud; ei oskagi öelda, kas kuidagi ise siia tee leidnud
või inimkäega toodud.
Enne, kui sellest
uksest sisse astume, püüan kokku võtta laguuni iseäraliku vee päritolu. Eri
allikad seletavad seda mõneti erinevalt ja ma kaldun arvama, et mõned ka väheke
valesti. Mina saan asjast aru nii, et esiteks koosneb Reykjanesi poolsaar, kus
Bláa Lónið asub, üsna noorest poorsest laavast ja seetõttu pääseb läbi pinnase
ka merevesi. Looduslikud maa-alused reservuaarid, millesse Svartsengi
geotermaaljaama ligi kahe kilomeetri sügavused puuraugud ulatuvad, on seepärast
täidetud geotermilise, mereveega segunenud põhjaveega, mille kuum maapõu on
kütnud 240 kraadini. Kuna siinsed kivimid sisaldavad ränivetikatest tekkinud
ühendeid, mis kuumas vees lahustuvad, on see vesi väga suure ränisisaldusega;
ka leidub vees rohkesti väävliühendeid.
Tosina-atmosfäärine
rõhk surub kuuma vett ja auru puuraukudest üles ning see paneb käima Svartsengi
jaama elektriturbiinid. Pärast sedagi on vesi veel väga kuum ning kütab
soojusvahetajas elumajade keskkütte- ja dušivett. Mineraalide rohke sisalduse
tõttu pole jahtunud vesi taaskasutatav ja tuleb juhtida inimese loodud
põhiliselt kuni meetri sügavusse laguuni, mille üks osa ongi Bláa Lónið;
viimases vahetub vesi täielikult välja kahe päevaga.
Jahtuvas vees
mineraalide lahustuvus väheneb, vesi aga valgub läbi poorse pinnase taas
maapõue. Sadestuvad mineraalid hakkavad paraku poore peagi ummistama ja
tiigipõhi muutub teatud aja jooksul vettpidavaks. Seepärast tuleb aegajalt
laguunile uus süvend kaevata. Geotermaaljaama juurde on ehitatud katseseade,
kus mineraalide tekke kiirust uuritakse, et otsida võimalusi, kuidas jaam oleks
kestlikum ja loodushoidlikum.
Just
ränimineraalid annavad veele sinakaspiimja värvuse, millele koht oma kuulsuse
esmajoones võlgu ongi. Pooljuhuslikult avastati, et sellisest veest on abi
nahahädade, näiteks psoriaasi all kannatavatele inimestele: 1976. aastal
geotermaaljaama juurde tekkinud tiik meelitas töötajaid selles suplema ja nii
imetoime ilmsiks tuligi. See andis mõjuva põhjuse avada siin 1987. aastal
kümblusasutus. Teise allika kinnitusel avati supelmaja 1992. ja ehk pakutakse veel
mõnda kolmandatki aastat: kompleksi on aina laiendatud ja uhkemaks muudetud.
Keskusel on oma uurimis- ja arendusasutus, kus üritatakse naharavi tõhusamaks
muuta ja töötatakse välja ravivahendeid, mida võib spaa poest osta.
Lisavahendiks on suplusala servades anumates valge ränimuda, millega mõnigi
kümbleja ennast kokku määrib (mina pole seda küll ühelgi neljast supluskorrast
proovinud...).
Arhitekt Sigríður
Sigborsdóttiri töö on geniaalne. Üks asi, et keskus on suudetud nii kenasti
laavaväljade vahele ära peita, teine – et oma suurusele ja läbilaskevõimele
vaatamata jätab ta väga kompaktse ja koduse mulje.
Laguuni keskel on
baar. Ometi pole vaja muretseda, et kuidas küll rahakotiga vette minna või mis
võib juhtuda basseiniservale jäetud kaukaga. Sissepääsu juures antakse teile
kiibiga randmepael, mis talitleb riidehoius võtmena, aga baaris ka omamoodi
krediitkaardina, millelt pärast väljumisel teie kulud kokku arvatakse.
Suplusaugu teises
servas on saunad ja soolase veega survedušš, ...
... majas ruumikas
(ja paraku muidugi mitte just odav) restoran. Kusagil siin pakutavat ka
majutusvõimalusi ja mitmesuguseid raviprotseduure.
Muidugi on
selline kompleks võitnud suure populaarsuse ja tähelepanu kogu maailmas, nii et
selles vees on ligunenud hulk Islandil käinud kuulsusi. Siin peetakse kontserte
ja korraldatakse fotosessioone, sürrealistlikuvõitu koht on olnud mõne reality
show ja tõsielufilmi võttepaik.
Ja veel üks
huvitav fakt: lähikonnas asub maailma esimene nn taastuvmetanooli tehas:
taastuv selles mõttes, et seda väga mürgist, aga kenasti kütuseks sobivat
vedelikku ei pruulita põllul kasvatavatest kultuuridest või taastumatutest
maavaradest, vaid sünteesitakse katalüsaatori toimel õhust pärit
süsihappegaasist ja veest elektrolüüsitavast vesinikust. Kuna elekter on
Islandil peaaegu et priilt käes, on see saareriigi panus süsihappegaasi liia
sidumisse. Tuleb meelde, et mõni aasta tagasi reklaamis Island ennast kui peagi
täielikult taastuvenergiale üle minevat riiki: mootorikütusena peeti tookord
silmas küll esmajoones vesinikku. Uuemal ajal pole neid jutte enam juhtunud
kuulma.
Pean häbiga
tunnistama, et olen keskusest lahkudes pääslas natuke raskustes: ei märka kohe,
et tagastatav randmepeal tuleb lükata ühte pessa ja siis avaneb ka väljapääs.
Õnneks aitab mind sõbralik aasialane õigele teele. Aasialasi, muide, on
suplemas – ja üldse Islandil – seekord lausa hulgi.
Kui lõpuks uksest
välja saan, ...
... teen veel
väikese tiiru laavakaose vahel, mustade
vallidega piiratud laguuni mustadel teedel, ...
... et saada
fotole „kõige kurja juur“, Svartsengi geotermaal-
jaam.
Ja teema
lõpetuseks üks veebist leitud üldvaade (www.framtidarlandid.is). Kaarja tammi
ja hoonetega piiratud ala foto paremas alumises veerandis ongi Bláa Lónið.
Kell 18 saame
jälle sõitu; teel jagab Ivi üldist teavet Islandi kohta: et
103 000-ruutkilomeetrise saare pinnast sobib põllupidamiseks vähem kui
protsent, viiendik kõlbab karjamaadeks ja oma tosin protsenti on liustike all.
Saare tähtsaim tee, maantee nr. 1 ehk Ringteed (Hringvegur) on pikk 1332
kilomeetrit. Saare umbes 317 000 elanikust elab laias laastus 2/3
pealinnas ja selle lähiümbruses; sisemaal eluks sobivaid paiku sama hästi kui
pole. Maapiirkonnis on inimeste arv järsult vähenenud: kui mõne aasta eest oli
see 25 000 ringis, siis nüüd jääb juba alla 20 000.
Ilm on jätkuvalt
ilus, termomeeter näitab 11 kraadi – päris korralik õhusoe Islandi suveks.
Paar läbi bussi
esiklaasi tehtud vildakat udupilti veel: oleme jõudmas linnade vahele, ees
paistev puna-valge hiiglane on osa alumiiniumitehasest.
Alumiiniumitootmine ja muu metallurgia on kalanduse ja turismi kõrval üks
Islandi majanduse tugisambaid. Mingeid metallimaake saarel küll pole, peale
maasooja on ainus arvestatav maavara diatomiit. Metallimaake tuuakse laevadega
ja väga kaugelt, näiteks Austraaliast. Elekter on saarel nii odav, et
ilmselgelt hiiglaslikele transpordikuludele vaatamata on selline tegevus ikka
tululik.
Siin on taamal
pealinn Reykjavík ja selle taga 914 meetrini küündiv Esja mägi,
pealinlaste populaarne mägimatkakoht. Linnast on eristatavad Hallgrimi
kiriku torn ja foto paremas servas Öskjuhlíði mäel ilutsev Perlan,
isemoodi vabaajakeskus suurtel kuumavee tsisternidel. Kell on sel momendil 20
minutit üle kuue.
No comments:
Post a Comment