Tuesday, February 10, 2015

Islandile tahan ma ikka, IX: Liustikujõelaguun ja idafjordislaalom



Jätkan ülevaadet 16. augustist, kui kell on 14.30 kandis.
Viimane, mida enne ärasõitu Skaftafelli rahvuspargist veel pildistan, on lõunarannikulõigu makett: eesservas ookean ja lugematute vooluveekogudega läbi lõigatud Skeiðarársandur, taga liustikud: vasakul Mýrdalsjökull, paremal Vatnajökull oma rohkete keeltega. Skaftafellsjökull peaks olema kahe kõige suurema keele vahele jäävast kolmest väiksemast keelest keskmine. Hästi on näha, kui kitsaks muutub peagi maismaariba ookeani ja liustike vahel.
Aga nendest viimastest piltidest peale juhtub midagi mu suure aparaadiga, nii et kõik sel päeval hiljem tehtud fotod osutuvad ebaõnnestunuks, seepärast pean paarist järgmisest peatuskohast kasutama reisikaaslase Mari Teinemaa fotosid või siis hoopis oma 2007. aastal samades kohtades tehtud pilte.

Bussiaknast tehtud pildiäbarikud on täna kõik pärit minu väikesest ixus’est ja neid panen siia mõne ka, olgu nad siis pealegi üsna kehvakesed.
Näiteks 14.50 paiku sõidame mööda ookeanis rannikuga rööbiti kulgevast pikast maaribast. See peaks olema Ingólfshöfði, koht, kus Ingólfur Arnarson teist korda Islandile tulles ”Maa asustamise raamatu” kohaselt maale jõudis. Maanina kõrgus ulatub 76 meetrini üle merepinna.
Vasakul kõrgub Öræfajökulli liustik, mille paikneb Islandi kõrgeim tipp (2110 m ümp) Hvannadalshnúkur, mille vallutas esimesena norralane Hans Frisak, saatjaks kohalik mees Jón Árnasoniga.

Maariba ookeani ja liustike vahel on tõepoolest väga kitsas ja ringtee pidevas ohus. Kõige kriitilisem koht on seal, kuhu nüüd kiirustame – liustikujärve Jökulsárlóni juures (see ja järgmised kolm fotot on aastast 2007): järve lahutab ookeanist veel vaid pooleteist kilomeetri laiune maakitsus. Sild on Ivi kinnitusel ehitatud 1967. aastal.
Jökulsárlón (ligikaudne hääldus jökulsaurloun; tõlkes liustikujõe laguun) on kindlasti üks kõige tuntumaid Islandi turismiatraktsioone. Järv paikneb Vatnajökulli rahvuspargis, Breiðamerkurjökulli liustiku otsa juures ja on tekkinud tolle liustiku sulamisel. Liustiku taandudes järv aina kasvab ja muutub sügavamaks; Vikipeedia annab pindalaks 18 km2 ja suurimaks sügavuseks 248 m; tänavuse giidineiu väitel on need arvud juba vastavalt 25 ja 270. Vikipeedia lisab, et alates 1970. aastatest on järv kasvanud neli korda.

Veekogu teeb põnevaks see, et ta on täis liustiku küljest lahti murdunud igat mõõtu ja eri kujuga jääpanku, osa on valged, osa sinised – valgusemäng sõltub näiteks jää õhusisaldusest –, osa aga ka lava- või tuhamustad. Mingi hulk jääpanku jõuab ka ookeani.
Jälle veidi Vikipeedia-tarkusi pluss mujaltki nopitut. Kui esimesed asunikud Islandile jõudsid, oli Breiðamerkurjökulli serv praegusest 20 km põhja pool. Väikesel jääajal aastail 1600–1900 kasvas liustik palju suuremaks ja teda lahutas ookeanist vaid kilomeeter. Kui temperatuur hakkas 20. sajandil tõusma, algas liustiku kiire taandumine. Järv hakkas tasapisi moodustuma 1930. aastatel; liustik oli toona ookeanist vaid paarisaja meetri kaugusel.
Kui Vikipeedia väidab, et järv külmub talvel kinni, siis giid kinnitab, et enam mitte: tõusuga tungib ookeanivesi järve ja see on nüüd nii soolane, et jääd ei teki. Küll oli sissevool 2002. aastal kinni pandud, nii et jää sai taas tekkida ja sellel filmiti Bondi-filmi Die Another Day episoode. Eesti keeles on selle filmi pealkiri vist ”Surra veel üks päev”; ei hakka salgama, et ma ei tea Bondi filmidest suurt muud midagi, kui vaid mõnda laulu – ilmselt pole ma neist ühtegi otsast lõpuni vaadata viitsinud.

Aga see polnud esimene Bondi-film, mille mõni jupp Jökulsarlonil üles võeti: esimene, A View to a Kill (“Surma palge ees”), tuli linale juba 1985. Ja just sellest filmist sai alguse ka uus uhke äri: Guðbrandur Jóhannesson hakkas järvel korraldama paadisõite. Tema äriühingu paadi sõidutasid 1987. aasta suvel järvel juba umbes 5000 rändurit. Aasta hiljem toodi Jökulsarlonile esimene amfiibauto, ...


... nüüd on neid juba vähemalt neli ja Vikipeedia andmeil on viimastel aastatel teenindatud 60 000–70 000 turisti, koguarv läheneb miljonile.








Ikka nii, et autotäis kobib kuival maal kasti istuma, siis veereb sõiduk ligadi-logadi vette ning seal võib turist juba püsti tõusta...









... ja täiel rinnal vaatepilti nautida ja üles võtta (eelmine, see ja järgmine pilt on Mari Teinemaa tehtud; huvitaval kombel on tema objektiivi ette jäänud just sama pardanumbriga auto, mis mul seitse aastat tagasi).







 
Ja ikka reisib teiega kaasa mõni kena neiu (vahel vist ka kena noormees), kes selgitusi jagab ja naeratab. Seekordse giidi nime magan maha – kui ta seda üldse ütles. Igatahes on ta islandlanna. Keegi reisikaaslastest küsib, kas tal on ka lühikesi pükse. Tüdruk vastab rõõmsalt, et ei ole, küll aga on kodus üks T-särk!

Meiega juhtub seekord nii, et jõuame küll õigel ajal kohale, aga peame siiski vabanevat autot ootama. Meid on ühe auto jaoks natuke liiga palju ja neli vabatahtlikku pannakse eelmisele autole. Selle põhiseltskond on hiinlased (Hiina on väidetavasti aina rohkem Islandile jõudev uus reisimaa), kellega läheb korraldajatel vaata et kähmluseks: neid tahab autole pugeda rohkem, kui on pileteid ostetud, aga pilet maksab päris palju ... Ja oma neljalt kaaslaselt kuuleme pärast, et nendegi suhtes olid idamaised reisijad käitunud pehmelt öeldes ebaviisakalt (see ja järgmised Jökulsárlóni fotod jälle 2007. aastast).


Rituaali juurde käib see, et amfiibile järgneb kummi-
mootorpaadis poiss. Võimalik, et tal on ka mingi vetelpäästja kohustus, ...








... aga mingil hetkel sõidab ta amfiibauto juurde ja annab giidile kauni läbipaistva jääkamaka. Giid saab siis seletada, et tegemist on väga vana imepuhta jääga.








Tänavu piirdus meie tutvus kohaliku tahke veega lihtsalt sellega, et saame tükikest katsuda või soovi korral suhugi pista, aga 2007. aastal oli Arne kaasa võtnud pudeli viskit, hispaanlannast (!) giidineiu Patricia toksis selle kirvekesega tükkideks ja Arne valas viskit. Minu Näoraamatu kaanefoto pärineb just selle rüüpe ajast.

Natuke ka Jökulsárlóni elustikust. Mõnel meist õnnestub näha hülgeid. Need käivat laguunis õige sageli, sest see olevat üsna kalarohke. Esmajoones pidid siia sattuma heeringad ja moivad. Minu juhtun nägema kopsakat ja halbade elukommetega lindu: suuränni, kelle tavakäitumine on teistelt lindudelt saak ära hiivata või halvemal juhul koguni neist endist toituda.
Ja olgu lisatud ka see, et pole sugugi selge, kui kauaks see atraktsioon kestma jääb: pole välistatud, et ühel päeval kasvab järv ookeanini ja moodustab lihtsalt fjordi. Mis saab siis sillast ja ringteest, võib igaüks ise arvata. Igatahes püütakse silda igal moel kaitsta. Vast on huvitav teada sedagi, et Jökulsárlón on eravaldus, mida filmitegijatele ja turismikorraldajatele üüritakse.
17.05 läheme sõitu; öömajakohani on veel pikk tee. Ivil on meile uudis: Grimsvötnil oli maavärin magnituudiga kolm. See on meie jaoks esimene teade Vatnajökulli all alanud järjekordsest vulkaanilisest aktiivsusest, mida kajastavad ka Eesti lehed.

See kant siin oli veel vähem kui sada aastat tagasi äärmiselt üksildane ja eraldatud. Alles 1930. aastatel sai siit lääne poole esimest korda sõita ka autoga. Kuni selle ajani pääses kaugemale vaid hobustega, sest teisiti polnud võimalik liustikujõgesid ületada. 20. sajandi teise kümnendi lõpus hakkas paar korda aastas Ingólfshöfði neemel käima kaubalaev, enne seda tuli tarbekaupade järele ratsutada kas kaugele läände Eyrarbakkisse või itta Djúpivogurisse. Neile retkedele võis kuluda nädalaid ja enamasti liiguti karavanides, mis läksid teele kas kevadel viljaga või sügisel tapetud loomade lihaga. Oluline oli muidugi ka see, et hobuste jaoks oleks teeservas piisavalt heina. Tagasi tulles veeti koju tarbekaupa ja toiduaineid, mida ise ei saanud toota. Enne II maailmasõda hakkas tasapisi toimima ka lennuühendus.
Sellest ajast peale, kui riigi võimekus oli piisavalt suur, et sildu ehitada, on ikka juhtunud sedagi, et mõni sild on jäänud täiesti kuivale, kuna jõgi on pärast ülekäigutee valmimist valinud uue sängi; samal põhjusel on enamik sildu märksa pikemad, kui pealiskaudsel vaatlusel vajalik tundub.

Mýrari tasandikul ulatuvad mägedelt alla kolm Vatnajökulli keelt: Skálafellsjökull, Heinabergsjökull ja Fláajökull. Esimesel neist käisime 2007. aastal väikesel liustikuretkel: Höfnist väikeste bussikestega serpentiini mööda mäkke.


Sõit ise oli vägagi elamuslik, eriti laskumine, ...










... üleval oli aga selline udu, et mootorsaanidel võisid soovijad küll poseerida, aga sõidul või ringikäigul oleks puudunud vähimgi mõte ja küllap olnuks ka see lihtsalt liiga ohtlik.







Talupidamine sel tasandikul on vete tõttu olnud paras peavalu ja enamasti on inimesed siiski alla jäänud ja talu maha jätnud. Läbi tasandiku voolab mitu jõge, mis kõik said silla peale alles pärast II maailmsõda. Neist jõgedest vist kõige suurem on Hornafjarðarfljót, millest sõidame üle kell 17.50. 1961. aastal ehitatud sild on pikk, aga väga kitsas, nii et peame veidi ootama, et vastu tulevale sõiduautole teed anda.

Teisel pool fjordi, Hornafjörðurit, pöörab rannik ja sellega rööbiti kulgev tee järsult paremale, nii et vasakult saab näha liustikke, millest äsja paremalt poolt mööda sõitsime.

Oleme jõudnud järgmisel kaardilehele, allikas ikka http://www.nat.is/.


Pean tegema järjekordse põike aastasse 2007: kohe sõidame mööda Höfnist, kuhu meil täna pole aega sisse pöörata, aga kus tolle reisi ajal olime öömajal.









Höfn (tõlkes sadam) või täisnimega Höfn í Hornafirði on nimele vastavalt tõepoolest paari tuhande elanikuga (kala)sadama-
linnake. Nagu juba korduvalt öeldud, on Islandi lõunarannikul sadamaid vähe ja seda ikka eelkõige keeruliste olude tõttu. Ka Höfni sadamaga tuleb tublisti vaeva näha, sest hoovused tikuvad sissesõidukanalit liivaga ummistama ja alatihti on vaja teha süvendustöid. Peale kalade püütakse siin piikonnas ka rohkesti homaare ja linnakese tähtsaim tähtpäev ongi iga-aastane Humarhátíð ehk homaarifestival; mõnedel hinnangutel esmajoones küll lihtsalt suur joomapidu.


Küllap üks silmapaistvamaid ehitisi on linnas 1966. aastal pühitsetud kirik, Hafnarkirkja.











Rannikult leidsin vaateplatvormi, kust avaneb kena panoraam-
vaade liustikele.












18.07 sukeldume 1312 meetri pikkusesse tunnelisse nimega Almannaskarðsgöng. Siseneme 39 meetri kõrguselt üle merepinna, tõuseme teel kaldega 4,6% ja väljume 82 meetri kõrgusele. Kuni 2005. aastani, kui tunnel valmis, oli see üks Ringtee raskemaid ja tihti suletud kohti: tee viis üle 153 meetri kõrguse Almannaskarði kuru ja lõunapoolne tõus sellele oli lausa 16-protsendiline. Aasta ringi ohustasid sõitjaid kaljurahnude varingud, talviti aga jää ja libedus.

Vähemalt 2007. aastal oli võimalik põhja poolt tulles sõita kurule rajatud vaatekohta; meie käigu ajal oli ilm paraku udune ja vaade seetõttu mitte kuigi uhke – aga just üheks uhkeimaks Ida-Islandi vaateks seda peetakse. Lõunaküljest on tõus kurule suletud.
Vaade küljeaknast veidi pärast tunnelit: sellest mäeahelikust tunnel meid läbi aitaski. Oleme jõudnud Lóni piirkonda, paremat kätt laiub Lóni laht, kus on hulgaliselt laululuiki. Lón tähendab laguuni ja siin ongi ridamisi kitsaste maaribadega ookeanist eraldatud veealasid, nagu oli ka Öræfi ja Jökulsárlóni ning Mýrari ja Höfni vahel. Lõunapoolsem laguun kannab nime Papafjörður; selles on saar nimega Papós, mis oli kunagi oluline kauplemiskoht. Kui ma asjast õigesti aru saan, siis on need nimed pärit ajast, kui siin elasid Iiri mungad.
 

Paar vaadet Lóni piirkonnast veel: üks ikka uhkem kui teine.













See foto on tehtud veidi enne järjekordse liustikujõe, Jökulsá í Lóni ületust. Jõgi voolab läbi laia uhtemaa, mis kannab samuti nime Lón. Kui hoolega uurida kõige vasakpoolsemat mäge, siis saab ehk aru, miks teda kutsutakse ka Batmani mäeks.

Laguuni piirav maariba ehk Fjörur lõpeb teravanurksel, kõrge kaljuga Hvalnesi neemel, ...


... mille seisab erkoranž Hvalnesviti tuletorn. Seekord kiirustame tast mööda, aga 2007. aastal tegime väikese peatuse.
















Tuletorni juurest avanes tore vaade musta värvi Fjöruri maaribale, mis piirab Lónsfjörðuri laguuni (kolm viimast fotot on siis jälle 2007. aastast).










Panen siia nüüd viimase kaardi uuesti, et oleks selgem, milline „fjordislaalom“ peagi pärast Hvalnesi käima hakkab: tee kulgeb sageli päris ranna äärest, ehkki ronib kohati ka üsna kõrgele karniisile ja teeb usinasti rannajoone kõik pöörded kaasa. Nii et mõneski kohas võid vaadata fjordi suudme juures teisele kaldale – oh, see on ju nii lähedal! Aga maanteed mööda tuleb aina sõita ja sõita, enne kui sinna kohale jõuda. Nii kestab kuni kaardi ülaserva viimase kollase mummuni ehk Fáskruðsfjörðurini samanimelise lahe tipus. Sealt viib meie öömajalinnakese Reyðarfjörðuri juurde – ikka jälle samanimelise fjordi tagumises sopis – otsetee läbi tunneli. Paraku jääb nii tunnel kui ka linnake selle kaardi serva taha, vaid Reyðarfjörðuri suue on natuke näha.

Natuke on mul sellest sõidust märkmeid, nende põhjal püüan siia midagi kirjutada. Ning otsin välja läbibussiakna piltidest sellised, mida vähegi kannatab vaadata. Esimesed kaks peaksid olema viimaselt otse põhja suunduvalt lõigult enne fjorde. Enamasti on ranna ääres mustad liivad. Sellel maal siin on keegi vist ATV-d proovinud.





Aga kohati saab näha väga uhkeid rannakaljusid – ja bussist vasakul tõuseb sein ikka edasi. Siin-seal on rannas rohkesti ajupuitu.










Leian suure üllatusega, et peaaegu täpselt samas kohas, kus seekord bussiaknapildi tegin, olime meil 2007. aastal põgus pildistuspeatus! Siis oli meri märksa rahulikum ja kaldaservas hulpis tihe linnukogum, ...

... arvan, et hahad.

Kui sõidame ümber esimese fjordi, Álftafjörðuri, üritan pildistada seda ookeanist eraldavat maariba, aga ei õnnestu. Nii see fjord kui ka järgmine, Hamarsfjörður, ongi maaribade ja saarekestega nii suletud, et läbi ei pääse vist isegi väikesed laevukesed. Nende kahe fjordi vahel on Polaarrebase neem ehk Melrakkanes. Polaarrebane oli ainus imetaja, kes Islandil enne inimese tulekut elas.

Päris surmkindel ma pole, aga sel fotol peaks olema vaade üle Hamarsfjörðuri.

Saarekee tuntuim lüli on Papey (tagataustal Hamarsfjord ja Berufjord, foto: www.djupivogur.is). Kahe ruutkilomeetri suurune saar, mille kõrgeim tipp kerkib üle merepinna 58 meetrit, on põneva ja pika ajalooga: asustatud oli ta vähemalt sellest peale, kui põhjamaalased Islandile jõudsid. Aga Maa asutamise raamat ehk Landnámabók nimetab seda üheks kahest kohast, kus enne olid elanud mungad. Nimelt kirjeldatakse seal, et kui Ingólfr Arnarson ja tema kaaslased elasid talvel Álftafjörðuri ääres Geithellaris, olid naised kevadel roninud ühe mäe otsa ja näinud saarelt kerkivat suitsu. Hiljem olevat saarelt leitud esemeid, mis viitasid munkade, islandi keeles papar; kohalolu. Sellest siis ka saare nimi. Ka mõnel saare osal on munkadega seotud nimed. Arheoloogilised uuringud, mida saarel tehti eriti innukalt aastail 1970–1980 – mõnda uuringut juhtis muide lausa riigi president, endine rahvusmuuseumi direktor, arheoloog Kristján Eldjárn – paraku mingeid kinnitusi nendele juttudele ei leidnud. Pärast 1966. aastat elavad saarel küll veel ainult merelinnud, eriti palju on lunne. Aga seal on endiselt alles tuletorn, elumaja, kirik ja automaatilmajaam.

19.10 paiku sõidame üle tuntud lõhejõe Hamarsá, veel kümmekond minutit hiljem pöörame paremale ja sõidame väikesele puhke- ja kempsupausile Djúpivogurisse (see ja järgmine on Mari Teinemaa fotod). Berufjörðurisse pääsevad erinevalt kahest eelmisest fjordist laevukesed ligi ja just selle fjordi ookeanipoolses otsas väike sadamaküla ja iidne kauplemiskoht Djúpivogur asubki.

Djúpivoguri kuulsaim maja on Langabúð (Pikkpood), mille vanem osa pärineb aastast 1790, praegusel kujul valmis ehitis 1850. Kaubeldud olevat samal kohal aga juba ka 16. sajandi lõpul, kui siin tegutsesid saksa kaupmehed. Tänapäeval on majas kohvik ja kohalik muuseum.
Vikipeediast leian huvitava fakti ühest sõna otseses mõttes värvikast mehest, kes töötas siin taanlaste kaubakeskuses 19. sajandi alguses. Ameerika Neitsisaartelt, Saint Croix’lt pärit, teadmata perekonnanimega Hans Jonatan (1784–1827) olnud nimelt väga tumeda nahaga ja kräsus süsimustade juustega: tema isa olnud eurooplane, ema aga mustanahaline. Jõudis olla Norra kartograafi Hans Frisaki teejuht, 1820. aastal abiellus Hálsist pärit neiu Katrín Antoníusdóttiriga, kellega sai kolm last. Hansu järeltulijaid olevat ligi viissada ja nende seas üks vägagi (kuri)kuulus mees – Davíð Oddsson (sünd. 1948), kes oli aastail 1991–2004 Islandi peaminister, hiljem välisminister, Reykjavíki linnapea ning 2000. aastate alguses Islandi keskpanga juht. 2009. aasta rahanduskrahhi ajal tuli sellest ametist lahkuda, aga mees sai kohe avalikkuse protestidest hoolimata riigi ühe suurima ajalehe Morgunblaðið peatoimetajaks.

Aga jälle on mul sellest külast ka 2007. aasta reisil tehtud pilte, üks lausa selline, et oleks võttenurk natukenegi teine, võiks mängida Mari tehtud fotoga paaris „Leia kümme erinevust“-mängu.

Ühele fotole on jäänud ka Langabúð, üle lahesopi pildistatuna. Toona oli juuli ja lupiinid veel õitsesid.

Ja see siin on tore mälestus „teisest Eestist“, nagu me ise naljaga pooleks oma „fraktsiooni“ kutsusime. Nimelt olid meie lõunasöögid toona korraldatud nii, et osa seltskonda, meie keeli „esimene Eesti“, viidi kuhugi restorani sööma, ülejäänutele, kes tundsid, et neile käivad hinnad üle jõu ja olid seetõttu kiiresti valmistatavaid putrusid ja suppe kaasa võtnud, tõi giid Arne (fotol paremalt teine) sealtsamast restoranist termosetäie kuuma vett…

Kuna restoranilõunaga läks alati kauem aega kui sellise improviseerituga, saime meie lisaaega ringi kolada. Seetõttu on mul ka Djúpivogurist, minu meelest väga toredast külast, terve ports fotosid.








Sain muu hulgas fotole kaks väga olulist ehitist: kiriku ja …













kohaliku Vínbúð’i ehk viinapoe. Nagu põhjamaades üldiselt kombeks, on alkoholimüük ka Islandil riikliku monopoli käes. Islandil on see ÁTVR, tavakõnepruugis ríkið (riik). Ja Vínbúð’id on selle monopoli poed, mida väikestes kohtades on õige vähe – kokku üle riigi vaid neli tosinat – ja mis on väga lühikest aega avatud. Toona ei pannud ma neid aegu kirja, aga internetist leiab teadagi kõike. Niisiis septembrist maini saab Djúpivoguris poest kange õlle või napsi osta nädalapäevadel kell 17–18 ja reedel 14–18, juunist augustini vastavalt 16–18 ja 13–18. Ning laupäeval ja pühapäeval on pood mõistagi kinni.
Praktikas saab pudeli kätte ka baarist või restoranist, aga seal on see veel palju kallim kui poes. Hinna tingib kõrge käibemaks, mis sõltub joogi kangusest.

Nüüd siis jälle tänasesse päeva tagasi. 19.40 hakkame edasi sõitma, et nüüd juba ühe hooga Reyðarfjörðurisse öömajale jõuda. Väljasõidul hakkab silma väga kena, peaaegu korrapärase püramiidi moodi mägi: 1069 meetri kõrgune Búlandstindur. Djúpivoguri veeb nimetab seda lausa Islandi üheks kõige kaunimaks mäeks. Siinsed kaljud on valdavalt basaldist ja saanud oma kuju jääaegsete liustike höövlitöö tulemusel. Ivi teab öelda, et sel mäel olla ristiusu vastuvõtu aegadel aastal 1000 hulk vanu paganlike jumalakujusid ära visatud. Pilti mul temast teha ei õnnestu, seepärast võtan foto juba viidatud veebilehelt www.djupivogur.is, esiplaanil on ka toreda Djúpivoguri ja Búlandsnesi poolsaare kirderanna üldvaade. Poolsaare rannajoon olevat ennevanasti olnud veel palju sakilisem kui praegu, aga jõed on paljud lahesopid setetega täitnud ja mõnegi vana lautrikoha kasutuskõlbmatuks muutnud.
Berufjörðuris on näha kalasumpasid. Osa teed ümber fjordiotsa on pinnasekattega: idafjordides on mõni lõik Ringteest veel asfalteerimata.


19.55 olen fjordi teiselt kaldalt teinud sellise foto. 20.10 oleme fjordi otsas kohakuti Djúpivoguriga ja jõuame „ümber nurga“; kaks järgmist soppi on väiksemad.









Esimest ei kutsutagi fjordiks, vaid laheks – Breiðdalsvík – ja tee ei lähe siin päris ümber lahe otsa, vaid üle silla.











Teise, Stöðvarfjörðuri ääres (foto aastast 2007), viitab Ivi fjordiga sama nime kandvas asulas kohaliku proua Petra Sveinsdóttiri mägedest kokku kantud kivikollektsiooni, mida huvilised saavad ka vaatamas käia.


Ja siis on käes tänane viimane fjord, taas üsna pikk Fáskruðsfjörður. Selle vastas on meres kaks saart: madal Andey ja 160 meetri kõrgune basalt- ja magmatiitmürakas Skrúður (fotol). Skrúðuri kaljudes on 125 meetri pikkune koobas. Saar paistab silma ka väga rohke linnustikuga: seal pesitsevat lausa 18 liiki. Eriti palju on lunne, aga ka tirke, alke, krüüsleid, suulasid jt. Kuni 1995. aastani, kui saar kuulutati kaitsealaks, peeti mõnedele liikidele jahti ja koguti nende mune. Rahvajuttude andmeil elab saarel ka troll, kes on talumeeste lambaid varastanud, ühe preestritütre oma teenijannaks võlunud, aga positiivse teona ka meremehi uppumissurmast päästnud.
Fáskruðsfjörðuris olevat kohaviidad siiani rööbiti islandi ja prantsuse keeles, sest üleeelmise sajandivahetuse aegu peatus siin rohkesti Prantsuse meremehi, nii et vahel öeldavat, et siinsed elanikud ongi nende ja mereröövlite järeltulijad. Ning Prantsusmaa rahvuspühal 14, juulil heisatakse Fáskrúðsfjörðuris Prantsusmaa lipud.
Prantslased käisid siinsetel karmidel vetel selleks, et püüda turska, mis oli katoliiklikes maades eriti paastuaegadel väga oluline toit. Eks kauge maa poegi saanud siin ka rohkesti hukka ja muidugi vajasid nad mitmesugust abi, seal hulgas nii diplomaatilist kui ka meditsiinilist. Seepärast avati neile nii Fáskrúðsfjörðuris kui ka Reykjavíkis haiglad, samast perioodist on pärit Prantsuse konsuli maja Höfði, mida käisime Reykjavíkis vaatamas.
Ilm on läinud kehvemaks, sajab aina kõvemini ja õhusooja on vaid 10 kraadi. Nagu enne juba mainisin, pole ümber selle fjordi vaja ringi teha: fjordi lõpus suundume otseteele, mis sukeldub lõpuks ligi kuue kilomeetri pikkusesse tunnelisse. 21.10 oleme Reyðarfjörðuris Tærgeseni hotelli juures. Tubade jagamiseni tuleb bussi veel pikalt oodata; pärast selgub ajakulu põhjus: Ivi kauples kõigile välja dušiga toa. Ei jää kahtlust, et tegemist on perefirmaga: võtmeid jagavad vihma käes kaks noort neiukest ja väga tõsine ja asjalik umbes 10-aastane prillidega noormees.

21.45 oleme toas ja see ületab kõik ootused, sest väljast on magamismajad, noh, lihtsalt ilmetud kastid. Toss on üsna väljas, nii et õhtune kohmerdamine võtab liiga kaua aega. Aga 23.30 on 16. augustil joon all ja valgus kustutatud. Oli võimas päev!

No comments:

Post a Comment