Kolmenimemees: Islandile tahan ma ikka, XII: Põhjapealinnast Jumalakose kaudu vaalalinna

18. augusti öö uni Akureyris on reisi üks kehvemaid; segavad nii liiga soe tuba kui ka jalavalud. Ja hommikul kell 6 heliseb telefon: kolleeg Liisu Kukust tahab kuulda Islandi vulkaanipurskest. Nojah, Eestis on kell ju juba 9 ja tööpäev alanud. Pean paraku tunnistama, et küllap teatakse Eestis tänu Islandi vulkaanide hingeelu peensusteni tundvale vulkanoloog Heidi Soosalule üsna meie eilse reisitee lähedal ärganud Bárðarbunga aktiivsusest hoopis rohkem, kui teame hetkel meie...

Nii algab päev natuke varem kui kavandatud. Ärasõiduks peame olema samas kohas, kus eile bussist maha tulime, alles 9.20; niiviisi jääb tublisti aega üle.

Elutoa suurest aknast paistab põhiliselt sinine taevas, küllap on kõige õigem välja minna. Maril ja Indrekul, meie naabritel, on pakiliselt asja apteeki ja prillipoodi, seepärast läheme Erikaga kell 8 kahekesi luusima. Pakun välja, et võiksime minna botaanikaaia poole.

Sel tunnil on linn üsna inimtühi. Vanalinna peatänava Hafnarstræti ja mäkke tõusva Kaupvangsstræti nurk; aparaat on väheke viltu käes olnud... Aga pildi panen siia selleks, et juhtida tähelepanu vasakut kätt olevale majale: Eymundsson on väga vana raamatupoodide kett.

Esimese kaupluse avas fotograaf ja raamatuköitja Sigfús Eymundsson (1837–1911) 1872. aastal; nüüd tegutsevad selle nimega poed 15 eri kohas ja pakuvad Islandil suurimat valikut väliskirjandust ning inglise keelde tõlgitud Islandi raamatuid. 1886 asutas Sigfús ka kirjastuse, mis jõudis välja anda hulga Islandi poeetide loomingut. Ta oli riigis esimene, kes hakkas trükkima ja müüma postkaarte, mille pildid olid pealegi tema enda pildistatud. Veel hakkas ta saarele tooma kirjutusmasinaid ja rahakappe. Reykjavíki Eymundssoni pood asub siiani samal kohal, kuhu Sigfús 1920. aastal maja ostis: Austurstræti 18.

Eymundssoni kauplustele on iseloomulik, et enamasti müüakse neis ka suveniire ning seal tegutseb kohvik. Akureyri Eymundsson on lahti kella 22ni ja õhtul oli näha, kuidas inimesed seal mõnusasti kohvi rüüpasid ja raamatuid lehitsesid.

Diagonaalis raamatupoe vastas on kuulus Bautinni restoran, millest on foto eelmise postituse lõpuosas.

Kaupvangs-

stræti. Halli torniga maja paremal tagaplaanil on kunsti-

muuseum.

Kõnnime üles Akureyrar-

kirkja juurde viivast trepist.

Poolelt trepilt juhatab viit Sigurhæðiri juurde. Siit maja näha pole, ...

... küll näeme teda veidi hiljem mäenõlvalt. Sigurhæðiri laskis ehitada kirikumehest kirjanik Matthías Jochumsson (1835–1920), rahvushümni Lofsönguri teksti autor. Majas tegutseb nüüd tema memoriaalmuuseum ning seal saavad tehnika viimase sõna järgi sisustatud tööruume üürida literaadid ja uurijad, kelle käsutuses on muu hulgas dr. Steingrímur J. Thorsteinssoni (1831–1913) raamatukogu. Muuseum korraldab Islandi kirjanduspärandit tutvustavaid kursusi, näitusi ja loenguid. Kõik kokku järjekordne näide islandlaste unikaalsest kirjanduslembusest.

Kiriku uks on nii varasel hommikutunnil suletud, aga pühakoja ukse eest avanevad kenad vaated. See siin on ülespoole, Kaupvangsstrætile ja taamal kõrguvatele lumistele mägedele; ...

... see aga alla, Hafnarstræti ja Kaupvangs-
stræti nurgale, kus mõni minut tagasi raamatupoodi ja Bautinni restorani vaatasime.

2007. aastal õnnestus kirikusse ka sisse piiluda, sellest ajast need kaks fotot.

Orel on 3200 vilega. Foto paremas serva on näha põhjamaade kirikutele nii iseloomulik laes rippuv laevamudel, viide iidsele pühalikule ohvriannile nende lähedaste kaitseks, kes on merel.

Kiriku kõrvalt tõuseme Eyrarlands-
vegurile ja seda mööda ikka ülesmäge edasi.

Tänava ääres on mõnigi väga kena maja; neid on Akureyris rohkesti.

Juba eemalt hakkab Eyrarlandsveguri ja Hrafnagilssstræti nurgal pingil silma tuttav kuju. Meie giid Ivi, selgub, rehkendab värskes õhus parajasti kokku, kui palju tuleb kogutud sissepääsuraha tagasi maksta. Nii lähevad meiegi kaukad kübeke tüsedamaks.

Aga sellele nurgale jõuda oli mul varasemast teada huvi: siin asub Útilegumaðurinn, Einar Jónssoni (1874–1954) kuulus lindpriiskulptuur.

Võrreldes 2007. aastaga on põõsad kuju ümber natuke liiga võpsikuks kasvanud, nii et lausa võimatu on jõuda parimale pildistusrakursile.

See toona veel noore skulptori üldse esimene avalikkuse ette jõudnud kuju avati 1901. aastal Kopenhaagenis; kindlasti on samasugune ka Reykjavíkis.

Kui taanlaste hinnangud skulptuuri kohta olid vastuokslikud, siis islandlasi haaras vaimustus. Leiti otsemaid, et Einar on tabanud siinse inimese sügava olemus: vaba hing, kes ei otsi tingimata siledaid ja ohutuid teid. Detaile fotolt vist hästi ei näe: lapse ja koeraga mees kannab seljas surnud abikaasat. Ta tuleb inimeste sekka, et naine pühitsetud mulda matta. Tema enda jaoks tähendab lahkumine inimtühjalt sisemaalt surmaohtu, aga ta on sügava kurbuse kõrval täis otsustavust.

Teisel pool Eyrarlands-
vegurit on kena väike jumalakoda, Akureuyri Peetri katolikukirik, ...

... ning sellega ühes kompleksi teinegi ristiga hoone. Teenistused toimuvat kirikus islandi, inglise ja poola keeles ning preester on pärit Iirimaalt. Akureyris on veel üks katoliku pühakoda: Karmeliidi Õdede Jeesuse Püha Südame kabel.

Veel üks esinduslik hoone samalt tänavalt, 1904. aastal ehitatud Menntaskólinn’i hoone. Menntaskólinn on Islandi üks vanemaid õppeasutusi, mille alguseks loetakse saare toonases vaimses keskuses Hólaris 1130. aastal asutatud piiskopikooli. 19. sajandil tegutses kool Hörgárdaluri orus Möðruvelliris. Kui aga koolimaja seal tulekahjus 1902. aastal hävis, toodi tarkustempel Akureyrisse. Koolis õpib tavaliselt umbes 700 õpilast ning Islandi rahvuspühal 17. juunil saab lõputunnistuse kümne tosina õppuri ringis.

Päris surmkindel ma pole, ent arvan, et see naabermaja on osa samast õppeasutusest.

Poole üheksa paiku jõuame lõpuks botaanikaaeda, kohalikus keeles Lystigarðurinn’i.

Täpsemalt on see tegelikult avalik park ja botaanikaaed: esimene neist on siin juba aastast 1912, 1957 lisandus ka teine funktsioon. Aed on lahti 1. juunist kuni 30. septembrini, tööpäeval kell 8–22, nädalavahetusel 9–22; sissepääs tasuta.

2007. aasta reisil olime öömajal otse botaanikaaia kõrval Edda hotellis ja siis uitasin siin ringi nii õhtul kui ka hommikul; täna on aega muidugi palju vähem.

Aed on üsna suur, 3,6 hektarit, ja asub merepinnast 40–50 meetri kõrgusel; nõlva, eri kõrgusi, kasutatakse kenasti ära. Sageli võib aia tutvustustest leida epiteedi „üks maailma põhjapoolsemaid“. Eks ta seda olegi. Aga ma ise – ja muidugi paljud teisedki eestlased – on käinud ka üle 300 km põhjapolaarjoonest põhja pool asuvas Tromsø aias Norramaal; Akureyri on siiski sadakond kilomeetrit polaarjoonest lõunas.

Kohe hakkavad silma päris kodusena tunduvad metsmaasikad; mäletan, et 2007. aastal, kui käisime siin juulis, oli neil punaseid marju hoopis rohkem küljes.

Üldse kasvavat aia avamaal ja kasvuhoonetes 6600 võõra- ja 430 kodumaist taksonit.

Toredaim osakond on muidugi Islandi oma taimed.

Aia oluline kohustus teavituse, haridustöö ja puhkevõimaluste pakkumise kõrval on ka varustada Põhja-Islandi puude, põõsaste ja püsikutega ning olla siinsetes kliimaoludes vastu pidavate taimede geenipank. Aias toimub ka seemnevahetus.

Sookask.

Põdrakanep.

Muidugi ei puudu aiast kujud ja skulptuurid ning Islandile iseloomulikult stendid luuletustega. Konkreetselt nende värsside alla on kirjutatud hästi teada nimi: Jónas Hallgrímsson.

Muidugi paistavad botaanikaaiast kenad vaated. Siin on näha üle fjordi viiv tee ning fjordi rajatud lennujaama maandumis-tõusurada, ...

... siin aga pikalt fjordi ulatuval maaninal paiknev sadama piirkond.

Siis läheme tuldud teed tagasi ja pöörame vanalinna peatänavale Hafnarstrætile. Kahe torniga sinises majas on suur suveniirikauplus, väiksemaid on siin tänaval veel.

Vaateaknal on kaks näidet suveniirpatjadest. Ei tea, kas rüüt ja hüljes tagaksid parema une?

Need tegelased seda küll vaevalt teevad, aga Erika on julge ...

Veel üks poodikutsuja, ...

... siin on neid lausa kolm.

See tegelane agiteerib kärestikele seiklema.

Noori ekstreem-
sportlasi on tänavalgi.

See majake tundus eemalt pigem kabelina, aga selles, selgub, pakutakse hoopis India stiilis karrit.

Tänav suubub Rádhústorgile ehk Raekoja platsile.

Seinal hakkab silma Islandi turismi-
võimalusi kompaktselt tutvustav kaart.

Raeplatsilt sadama poole viib Strandgata, ...

... toredad väiksed majakesed ääres.

Strandgata ja Glerárgata nurgal ...

... on bussipeatus, kus, tundub, peatuvad kõik Akureyri linnaliinid. Sõit neil liinidel on muide tasuta. Siit läheme ka meie 9.27 oma reisibussile. Aega oli tulekuks küllaldaselt, aga kui juba sõidame, tuleb meelde, et soe jakk jäi selga panemata. Sellest hakkan päeva jooksul kibedalt puudust tundma...

Fjordi teisel kaldal teeme pildistuspeatuse. Klõpsin seal jälle mitukümmend pilti; lõpuks saan siia kokku sellise mitte väga sujuva rea üheksast pildist, piki fjordi lõunakaarest põhjakaarde. Esmalt siis üle fjordi viiva tee algus.

Sillaga osa teest.

Üle fjordi tuleva tee lõpp; teise kalda lähedal on ka lennuvälja rada. Paremas servas kahe tornmaja ees olev väikeste majakeste rida peaks olema Akureyri apartementhotell, kus oleksime pidanud esialgsete plaanid järgi öömajal olema.

Pildi parempoolse veerandi alguses on nõlval teineteise kohal kaks kolme tornikesega maja, millest eespool olnud omaette pilt: alumine on teater, ülemine koolimaja, mõlemad 20. sajandi esimesest kümnendist. Ja kohe koolimaja kõrval on botaanikaia suur roheline tukk.

Siin on pildi keskel kahe torniga Akureyri kirik, paremas servas aga ümmargune Hofi kultuurimaja ja infokeskus, millest suur pilt on järgmist hommikut meenutavas postituses.

Siin on see infokeskus enamvähem foto keskel, paremal algab sadamapiirkond.

Sadamakaid jätkuvad ...

... ka sellel pildil.

Ja ongi kogu linnake.

Järjekordne suhteliselt väike kaart on allikast http://www.icelandreview.com/ ja sellel on tänane edasi-tagasi marsruut kenasti jälgitav. Olulised kohanimed on Akureyri, Goðafoss, Húsavík, Tjörnes ja Hljóðaklettar. Sõidame esiti vastassunnas mööda sama teed, kust eile tulime; veidi enne Laugarit, Einarstaðiri juures, mida sellel kaardil ei ole, pöörame vasakule, põhja poole.

Kella 10 paiku jõuame laia Fnjóskáni, jõeni, mida sai eelmises postituses juba mainitud.

Oleme laavaväljadest tublisti eemal ja maastik on eilsega võrreldes hoopis rahulikumat tüüpi. Siin on Islandile omast hõredat asutust ja traataedadega piiratud karjamaid.

Üle Fnjóská.

Orgki on õhtust tuttav, ...

... see siin peaks olema Ljósavatni järv, mida samuti eelmises postituses mainisin, ainult et eile ei ulatanud teda läbi bussiakna pildistama.

Üks väheldasem jõgi, ...

... mille nime ei tea.

10.10 oleme järgmise suure jõe, Skjálfandafljóti ääres, ...

... et vaadata üle Islandi üks kuulsamaid koski, mitte küll teab mis kõrge – 12 meetrit –, aga maaliline Goðafoss ehk Jumalate kosk.

Nüüd on paras koht panna siia foto, mis oli ka Reykjavíki saagamuuseumist kõnelnud postituses: sellel on 940. aasta paiku sündinud Þorgeir Þorkelsson Ljósvetningagoði, kes oli Islandi parlamendi Alþingi seadusekuulutaja ehk lögsögumaðr aastail 985–1001.

Just sel ajal vaieldi Parlamendi väljal selle üle, milline usk peaks Islandil valitsema: kas jääda paganateks või hakata kristlasteks. Ljósavatni kandis jõukat talu pidanud pealik Þorgeir ise oli paganlik preester. Kristluse pooldajaid oli küllalt palju ja kui Þorgeir jätkuvalt paganlust toetas, valisid nad oma seadusekuulutaja, Siðast pärit Hallduri. Õhus oli seni vägagi üksmeelse kogukonna lõhenemine. Kindlasti valas õli tulle ka Norra ristiusustaja, kuningas Olaf Tryggvason, kes Islandile igal moel survet avaldas. Ivi teab rääkida, et üks võimalus selleks olid tema käes pantvangis olnud Islandi tähtsate meeste pojad. Muu hulgas saatis Olaf saarele oma misjonäri Þangbranduru, kellel oli ka teatav edu, aga misjon lõppes verise konfliktiga.

Lõpuks jõudsid Halldur ja Þorgeir kokkuleppele, et viimane püüab välja pakkuda kompromissi. Sestap siis kaduski Þorgeir Þingvelliris oma onni ning mediteeris karusnahkade all päeva ja öö ning mõtiskles, kuidas võimalikku ohtlikku tsiviilkonflikti ära hoida. Järgmisel päeval pidas ta Lögbergil ehk Seadusekaljul kõne, kinnitades, et kui hakata vastu võtma kaht moodi seadusi, on lõpp ka rahul. Lõpuks tuli ta välja ettepanekuga: ristiusk tuleks vastu võtta, aga paganatele tuleb jätta õigus omaette vanu riitusi harrastada ning mõnda muudki vana tava tuleks lubada, näiteks hobuseliha süüa või oma vastsündinud lastest loobuda. Nii esialgu jäigi; enamasti kulges usuvahetus kõikjal suhteliselt rahumeelselt, mõnel pool olevat siiski tulnud ka jonnakamaid tegelasi välja saata.

Kogu Hallduri ja Þorgeiri lugu on kirjas Islandi kuulsa 12. sajandi kroonikakirjutaja preester Ari Þorgilssoni Islandlaste raamatus ehk Íslendingabók’is. See stseen on muide kujutatud ka Akureyrarkirkja, Akureyri kiriku ühel aknal.

Mäletan aga 2000. aasta reisist, et meie toonane giid Dóróthea Siglaugsdottir rääkis ka lugu, kuidas sama usuvaidluse ajal hakanud mitte väga kaugelt Þingvellirist purskama vulkaan. Paganluse toetajaile olnud see argument kristluse vastu: „Näete, meie jumalad pahandavad!“. Aga Þorgeir leidnud siingi lahenduse: „Ei, kui nad oleksid pahandanud, oleksid nad laava meile kaela saatnud. Aga laava jäi ju mäeaheliku taha pidama.“

Muidugi laskis ka Þorgeir ennast ristida ja kui ta pärast otsustavat parlamendiistungit oma Ljósavatni kodutallu tagasi pöördus, heitis paganlike jumalate kujud Skjálfandafljóti koske. Sellest siis nimi Goðafoss ehk Jumalate kosk. Teine selline paganlike puuslike hävitamise koht oli – ehk on meeles? – Ivi kinnitusel püramiidjal Búlandstinduri mäel Djúpivoguri külje all Kagu-Islandil.

Mida vetemöll kujudega tegi, pole raske ära arvata...

Koske saab vaadata mitmest üpris erinevast rakursist.

Kui tahta sellele külje pealt päris juurde minna, ...

... tuleb veidi vaeva näha, sest jõel on ka väike külgosa.

Sellega tasub üsna ettevaatlik olla, ...

... sest selleski harus on vool kohati päris kiire; rääkimata sellest, et märjad kivid võivad olla libedad.

Aga tasuks saad siis hea poseerimiskoha.

Goðafossi juurest ülesvoolu algab üsna kohe jälle väga hõreda asustusega piirkond. Mõned talud Skjálfandafljóti ääres siiski on ja kaardil hakkab paarikümne kilomeetri pärast Bárðardaluris silma koguni üks kirik.

Siit hakkab lõuna poole minema Sprengisanduri tee: üks vähestest läbi saare kulgevatest sisemaateedest, sõidetav muidugi ainult suvel ja mitte igasuguse autoga. Sprengisanduri nime kannab sisemaaplatoo kahe liustiku, Hofsjökulli ja Vatnajökulli vahel. Seda teed mööda pääseb ka populaarsesse matkapiirkonda Landmannalaugarisse, mida olen eelmistel postitustes vähemalt korra maininud ja kus me 2007. aastal ka käisime, küll lõuna- või täpsemalt kagukaarest tulles.

Meil on aeg minna allavoolu, poe ja kohviku juurde parklasse, kuhu buss pidi meile vastu tulema.

Goðafoss on eemaltki vaadates nii uhke, …

… et sunnib möödakäijalt fotograafiteenust paluma.

Väli on erikaroosa, …

… sellest kerkivad üksikud kaljumüksud …

… ja kui lähemalt uurida, leiab ka marju – leesikaid …

… ja mustikaid – …

… ning seeni.

Järgmise jõelooke taga on kaldas üks kalju-
kõrgendikuta koht …

… ning selle juures selline silt.

Kodus leian guugeldades virtuaalturisti portaalist http://www.virtualtourist.com/, et Hansensgatið on tõlkes Hanseni auk ja see olevat nime saanud selle tõttu, et Akureyri apteeker Hansen olevat üritanud august üle hüpata, aga kukkunud sisse. Kas see Hanseni auk on seesama eelmise pildi kaldakaljude vahekoht …

… või hoopis suhteliselt kitsas vahe kahe kalda vahel, ei saa sellest tekstist teada.

Pigem siiski see esimene, sest kahe kalda vahelt kukub sildil teisena mainitud kosk. Geitafoss ehk Kitsekosk on küll hoopis väiksem kui Goðafoss, aga nii võimas küll, et sinna kukkunult juhtunuks apteekriga just sama, mis juhtus Þorgeiri puuslikega…

Veel veidi maad allavoolu viib üle jõe jalakäijate sild, …

… milleni jõudmiseks tuleb minna läbi lambavärava: lammastel pole poodi ja kohvikusse ju asja.

Silla lähedalt saab järsku treppi mööda jõeni laskuda.

Sillalt …

… avaneb ülesvoolu vaade mõlemale kosele: esiplaanil Geitafoss ja taga Goðafoss, …

… allavoolu aga veel ühele võimalusele üle jõe saada: Ringtee maanteesillale.

Aga siis Fosshólli suveniiripoodi ja kohvikusse. Joome kohvi ja ostame Eestisse kaasa väheke maiustusi (polnud eriti tark tegu: järgmisel päeval läheme suurde Reykjavíki kaubanduskeskusesse, kus samas asjad tublisti odavamad). Vaatan ka üsna rohke valikuga kaubariiuleid, aga millegipärast ei tee neist ühtegi fotot, ehkki siin on päris vahvaid asju. Võib-olla on põhjus see, et püüan ennast üldiselt suveniiridest võimalikult eemale hoida, sest kõikvõimalikke mõttetuid vidinaid on niigi rohkesti koju kantud. Mõni pilt Islandi vaimukatest suveniiridest oleks siiski ära kulunud. Selles poes konkreetselt oli rohke valik nukkudest – vanadest paganlikest jumalatest, igati asjakohane selle kose juures. Aga kas siin või pigem siiski Reykjavíkis on üks reisikaaslane pildistanud näiteks suveniirpurke ... Islandi õhuga.

Ühe pildi sest poest siiski saan siia panna – samuti jumalatest. Küllap on vasakul äikesejumal Thor (Þórr) oma kuulsa vasara Mjölniriga. Ja kes muu saab ta kõrval seista kui kuldjuukseline maajumalanna Sif. Aga nagu ma ühes varasemas jutujupis juba kirjutasin, hoidun mütoloogiateemast pigem eemale.

Goðafossi jutu lõpetuseks lisan Vikipeediast leitud fakti: Islandil oli kunagi selle kose nime kandnud aurik (foto: http://www.uboat.net/), millega veeti nii kaupa kui ka reisijaid. II maailmasõja ajal 1944. aastal laskis Saksa allveelaev U-300 laeva Reykjanesi poolsaare lähedal põhja; hukkus 25 inimest.

Ettenähtud ajal, 11.15, olen viksilt bussi juures. Kuna on ka hilinejaid, saan mahti ringi vaadata ja meie bussijuhi läbi tema „kabinetiakna“ pildile püüda.

Ja enne ärasõitu märkan bensiinijaama tablood. Olgu siis sellestki läbiaknapilt. Islandi krooni vahetuskurss oli suvel Tavidis 1 euro = 145.53 iski, nii saab siinset bensiinihinda võrrelda autorüüpe maksumusega Eestis. 11.23 läheme sõitu.

Kümmekond kilomeetrit tuhiseme veel sama teed nagu eile, siis aga pöörame vasakule, põhja suunas, teele nr.85. Viit kinnitab, et Húsavíkini on 37 kilomeetrit.

Veidi enne seda pööret pildistan sellise vaate ...

... ja veidi pärast sellise. Seni ilus ilm muutub hoopis kahtlasemaks: taevas tikub pilve ja siin-seal on udusepoolne.

11.40: paremalt paistab tore järv. Mu kaardil suhteliselt väikese veepeegli nime pole, ent mitmekordse guugeldusega leian kodus, et see on 2,5-ruutkilomeetrine Vestmannsvatn. Taustal paistavad lumised mäeharjad, teisel pool järve, Laxá jõe ääres, on turvasasula nimega Grenjaðarstaður.

Käisime Grenjaðarstaðuris 2007. aastal; panen siia jälle paar toonast pilti. Majapidamine, kus kuni 1949. aastani elati ja mis alates aastast 1958 on muuseum, on kokku lausa 775 m² suur. Suurem osa seinu on turbaplokkidest, osa ka tahutud kividest ja osa puidust, siinkandis muidugi ikka ajupuidust.

Talul on ka oma kirik, mis pühitsetud 1865. aastal, aga tornis ripuvad kellad, mis valatud 1663. ja 1740. aastal. Kirjutasin selle seitsme aasta taguse käigu ajal kiriku teabetahvlilt maha, et siinne kunagine altarilina on nüüd Louvre’i eksponaat!

Veel mõned läbibussi-
aknapildid. 11.47: järjekordne majapidamine.

11.50: taamal jälle lumised mäed.

11.52: ees paistab kõrge kalju; selle all on ookean. Võimalik, et sellest vasakul näha saar on Lundey.

Oleme jõudnud Tjörnesi poolsaarele. See pole kaugeltki Islandi kõige rohkem põhjakaarde ulatuv „sarv“: idas, kohe teisel pool Öxarfjörðuri fjordi, on palju kaugemale Arktika suunas küündiv Melrakkaslétta ning selle kõrval pikalt kirdesse tungiv Langanes. Samuti ulatub Tjörnesist tublisti põhja poole Läänefjordide kõige loodepoolsem osa.

Ingliskeelne Vikipeedia on üsna napisõnaline ja mainib Tjörnesi kohta vaid seda, et siin elab eriti tihe lumepüüde asurkond ning et siit on leitud hulganisti miotseeni ja pliotseeni fossiile. Viimastest on veidi rohkem kirjas Lonely Planeti Islandi-raamatus: et fossiilide hulgas on ka selliseid kodasid, mille asukad said elada vaid 12 kraadist soojemas vees, nii et kunagi pidi see meri olema hoopis soojem kui praegune neljakraadine ning et Hallbjarnastaðiri nimelises talus olevat lausa fossiilide muuseum.