Islandile tahan ma ikka, XI: Mida maapõuesoe suudab: Dettifossilt Akureyrini

Panen siia nüüd lausa kaks kaarti. Esimene on väiksevõitu, aga siin on peal kogu tänaseks jäänud tee, samuti homne ja osa ülehomset. Esmalt oleme lõigul, mille kohal kaardil on Mývatnjärve kirdenurgas asuva küla nimi Reykjahlíð (allikas ikka http://www.nat.is).

Teine (http://www.christianengl.de) näitab sama lõiku veidi täpsemalt ja olulisemad kohanimed on ka peal.

Tee kulgeb endiselt üüratu laavavälja põhjaservas; asulaid siin pole, küll on taas märgata eelmises kirjatükis mainitud kivikuhjakesi, mis paiknevad kord ühel, kord teisel pool teed – küllap oli kunagine tee hoopis kurvilisem kui praegune Ringtee.

Aga peagi hakkame vasakul ees nägema mäge, mille jalamil suitsu- ja aurupilvi: see ongi meie järgmine sihtkoht Námafjall.

Loodetavasti saan veidi üksteisele vastu rääkivatest allikatest ikka õigesti aru: Námafjall on see kummalistes pastelltoonides mägi, tema jalamil tossav geotermaalväli aga Hverir või Hverarönd – ehkki mõnigi allikas nimetab ka viimast ikka Námafjalliks. Noh, väga vahet pole: nad ongi ju tegelikult üks tervik. 

13.12 tuleme parklas bussist maha; esmalt satub tulija vaate-

platvormile, ...

... kust avaneb selline vaade. Tagaplaanil kurviga Námaskarðil mäkke tõusev tee on ikka Ringtee.

Kui tuul on teie poole, võib vaade muutuda hägusemaks, ...

... sest kogu väli ja osalt nõlvgi on täis suitsevaid auke ja lõhesid.

Sellele väljale võib vabalt jalutama minna, ...

... ainult ei maksa aukudele-lõhedele liiga lähedale tükkida. Ja muidugi tuleb vältida köitega piiratud kohti.

Kuidas üht või teist isenägu tossajat või mulksujat nimetada tuleks, selles pole ma eriti kindel ja ei oska ka leida ühtegi head emakeelset allikat. Üldnimi vulkaani nõlval või jalamil paiknevale lõhele, kust kuum aur või suits välja tungib, peaks olema fumarool.

Seekord hakkab suhteliselt vähe silma väävlit reetvat kollast värvi. Rohke väävlisisaldusega gaase eritavad fumaroolid on solfataarid. Neid ongi mõnel pool tõesti kasutatud ka selleks, et väävlit hankida. Õhus on tugev mädamunahais: eraldub väävelvesinik ehk vesiniksulfiid.

Sellist või ...

... sellist auku, kus vulksub sulaselge muda, nimetatakse inglise keeles otsesõnu just nimelt mudpot, mudapott.

Mudapott vist seegi, ainult vesisevõitu mudaga.

Ja see võiks olla siis lihtsalt veepott ehk kuumavee-

allikas.

Astangul köidab enim tähelepanu kuhi, mis suitseb paraja vilega nagu keris, millele äsja vett visatud.

Mõni peab ikka ilmtingimata proovima, kas on ka kuum...

Tasub tähele panna, et nõlv ja väli on taimestikuta: ilmselgelt on keskkond mitte ainult liiga kuum, vaid ka liiga mürgine.

2007. aastal pildistasin sel väljal üht põisrohu-

puhmast, mis oli hoolikalt kividega piiratud, et keegi seda ära ei tallaks. Seekord ühtegi sellist erandtaime silma ei hakka.

Mis sest muud arvata, kui et vaevalt inimenegi siin lõpmata kaua vastu peaks, kui ei saaks vahepeal käia muus õhus.

Alles teisel pool maanteed ilmub maastikupilti jälle ka roheline värv.

Mis maapinnas toimub, selle seletab teabetahvel üle: läbi pinnase magmani imbuv külm vesi kuumutatakse seal auruks, mis siis jälle tagasi üles tungib ja väävliühendigi kaasa haarab. Keemik leiab tekstis vea: väävelvesiniku asemel on kirjutatud väävelhüdroksiid.

Eemalt paistab üks huvitav mägi. Vähemalt osa selliseid on tekkinud omaaegsete jääaluste vulkaanipursete aegu: jää ei lasknud laaval koonuseks kasvada.

Ivi räägib, et lühikese ajaga on siin käivate turistide hulk lausa kümnekordistunud: praegu juba 400 000 inimest aastas, nii et plaanis on kehtestada väike keskkonnamaks. Õigemini teadsime siia tulles, et juba tulebki väheke maksta, aga saime siiski tasuta.

Vahva koht, aga tegelikult hakkab tasapisi tekkima soov jälle rohelisemasse maailma jõuda. Ja veidi enne kella 14 olemegi taas teel.

Kui Námafjall oli mulle taaskohtumine juba varem nähtuga, siis kaks tänast ülejäänud pikemat peatust on seni käimata kohtades. Esimene neist on Krafla (loe krabla). Täpsemalt kannab seda nime Ringteest kaheksa kilomeetrit põhja pool asuv mägi, aga nüüd kutsutakse sel moel tervet vulkaanilist piirkonda. See on umbes 10-kilomeetrise läbimõõduga kaldeera ja 90 km pikk lõhede piirkond. Krafla tipp ulatub 818 m ümp. Ajaloo jooksul on Krafla piirkonnas kirja pandud 29 purset, mis on kujundanud siia Islandi ühe põnevaima laavavälja.

Kui oleme Námafjalli parklast välja sõitnud, pöörame Ringteele paremale ja veidi hiljem vasakule, põhja poole. Peagi ilmub vaatevälja rajatis, mis on samuti Krafla-nimeline: Kröflustöð ehk Krafla geotermaalelektrijaam.

1978. aastal tööle hakanud jaamas on kaks 30-megavatilist generaatorit, mille käitab paarikümnest puuraugust pärit aur. Magma olevat siin ainult veidi rohkem kui kahe kilomeetri sügavuses.

Kogu see torudega maastik jätab mujalt tulnule üsna ulmelise mulje.

Jaama ehitusega on seotud üks hästi lõppenud omapärane õnnetus. Jaama idee käidi välja 1973. aastal ja alustuseks puuriti kaks tosinat katseauku, et jaama tasuvust kontrollida. Üks puurauk osutus aga nii vägevaks, et toimus plahvatus, mis virutas puurseadme tükke lausa kolme kilomeetri kaugusele. Ime ja õnn oli see, et ükski inimene kannatada ei saanud. Tekkis kraater, mis sai nimeks Sjálfskapar Víti, tõlkes umbes isetehtud põrgu. Samas lähedal on ka looduslik, rohelise järvega kraater nimega Víti ehk põrgu. Teise samanimelise kraatri juures Askja kaldeeras käisime 2007. aastal. Hallidel aegadel arvati ju, et vulkaanide all on põrgu, sellest siis selline nimi. Aga samast sõnast on islandlased tuletanud sporditermini vítaspyrna ehk karistuslöök, otsetõlkes siis põrgulöök.

Veel põnevamaks muudavad maastikku lumelaigud: oleme rohkem kui poole kilomeetri kõrgusel ja lumi pole siin augusti keskpaigaks jõudnud veel täielikult sulada.

Viimastel sajanditel on Kraflal olnud kaks tähelepanuväärset purskeperioodi. Aastail 1724–29, kui vulkaanilisel lõhel avanes mitu kohta, olid tulefontäänid olnud näha ka Lõuna-Islandil ning laavavool hävitanud kolm talu Reykjahlíði külje all. See nähtus sai nime Mývatni lõkked.

Teisel purskeperioodil 1975–84 oli kokku üheksa purset ning viisteist korda maapind kord paisus kummi, kord langes alla. Seismilist aktiivsust analüüsinud vulkanoloogid tegid kindlaks, et moodustus uus suur magmakamber. Mandrilaamad olevat sel ajal teineteisest eemaldunud ligi viis meetrit.

Krafla öeldakse olevat väga aktiivne ka praegu, nii et poleks ime, kui ühel päeval tulejumal Surtur siin jälle ellu ärkaks.

Fotol on 1984. aasta puske aegne laavavool (foto: Michael Ryan, U.S. Geological Survey / Wikimedia)

14.15 jääb buss meist väikesesse parklasse: siirdume 5-kilomeetrisele matkale.

Esmalt vaatame üle stendi: meie ees on Leirhnjúkur ehk Savimägi. 1727. aastal moodustunud kraatri kivim, rüoliit, on kuuma aluspinna tõttu poorne ja kohati muutunud saviks. Merepinnast on tema tipp küll 593 meetri kõrgusel, aga ümbritseva laavavälja suhtes on kõrgus vaid 50 meetrit.

Ilm on endiselt ilus ja astumisalune mõnus; raja kõrval on aga hoiatussilt, et vihmaga võib savine pind muutuda väga libedaks.

Eri aegadel aset leidnud pursetel tekkinud omapärane vormirohke maastik.

Natuke on mäe jalamil ka lillekirevust, ...

... Savimäe nõlvad ise on kohati igasuguste taimedeta.

Osa tõusu on tehtud väga mugavaks.

Poolel teel on peidus piimjassinaka veega tiik.

Üleval on ka vaateplatvorm.

Teisel pool Savimäge avaneb hoopis teistsugune pilt.

Vanemaid tahkunud laavavooge katab väheldane samblatekk, ...

... uuemad veel elu ei kanna.

Asjatundja oskaks kommenteerida, millal üks või teine osa laavaväljast on tekkinud.

Matk jätkub.

Ega teekond väga lihtne ole, sest laskuda tuleb küllalt järskudest nõlvadest ...

... ning passida peale, et ei astuks mõnda auku või lõhesse, ...

... millest mõnigi võib olla üsna ohtlik.

Eriti mõtlematu oleks anda järele soovile hüpata lund täis auku: ei tea ju, võib-olla on lume all sügav tühjus või teravad kaljud.

Ivi juhatab meid alla, ...

... laava tahkudes tekitatud torusse.

Tõesti: nagu tunnelkollektor!

Välja ...

... ja järgmisse torusse.

Laavaväli jätkub.

Seda suhteliselt uut laavat nimetab Ivi tabavalt vanapagana künnimaaks.

Tagasi tuleme ümber Savimäe, ...

... siin on maa väga jõuliselt lõhki käristatud.

Kell 16 või väheke hiljem oleme taas bussis. Nüüd on just paremal pool parem istuda, nii et jõuan geotermaal-

jõujaamast läbi akna mõne pildi klõpsata: ...

... torudest „auvärav“ ja ...

... jaamahoone.

Sõidame tuldud teed tagasi kuni Námafjallini ja siis mööda Ringteed Námaskarðist üles. 16.15 teeme mäel pildistuspeatuse.

Nüüd on näha ka Mývatn. Järve nimi tähendab tõlkes Sääsejärv: väidetavasti on siin suviti tohutult sääski. Mina ei saa seda kummagi oma käigu põhjal kinnitada. Sääserohkuse tingivat järve kõrge toitainesisaldus. Sääsevastsed on omakorda rohke toit kaladele ja veelindudele. Ornitoloogid teavad pardi(liigi)rohket järve kui toredat vaatlusparadiisi, kus võib näha ka paar liiki, keda kusagil mujal Euroopas ei kohta.

Mývatn on pindalalt – 37 km² – küll riigi neljas järv, aga üpris madal: keskmine sügavus on 2,5 ja suurim ainult 4,5 meetrit. Järv asub 288 meetri kõrgusel ümp.

Sel korral me päris järve ääres õiget peatust ei teegi, seepärast lisan siia jälle kolm 2007. aasta juulis tehtud fotot järve lõunaservast. Järv on tekkinud 2300 aastat tagasi vägevas basaltses vulkaanipurskes ja teda ümbritsevas maastikus domineerivad põnevad laavamoodustised, millest tuntuim korra juba mainitud Dimmuborgir, tõlkes must loss.

Järve kaldajoon on tugevalt liigendatud ...

... ja järves on hulk saarekesi.

Muide, alates 2004. aastast joostakse ümber järve maratoni.

Lõunakaldal on rohkesti nn pseudokraatreid. Need näevad välja nagu väheldased purskekraatrid, aga laavat pole need tegelikult taeva poole virutanud, vaid on tekkinud siis, kui kuum laava voolas vesisesse kohta: laava sisse jääv vesi muutus hetkega auruks ja tungis sealt plahvatuslikult välja.

Järv on koos sellest välja voolava 56 km pikkuse Laxá jõega looduskaitse all. Laxá tähendab tõlkes Lõhejõgi: nii lõhet kui ka forelli olevat jões rohkesti; Mývatn ise on rohkem tuntud mägihõrna poolest.

Meie järgmine sihtkoht, Jarðböðin, on Grjóatgjá ja Námafjall vahel. See on 2004. aastal avatud kuulsa Sinise Laguuni Mývatni-äärne analoog: 2500 meetri sügavuselt pärit geotermaalveega supluskoht. Saabume sinna 16.25 ja saame aega 18.15ni.

Siingi on parkla autosid täis, aga sees on rahvast siiski vist hõredamalt kui saabumispäeval Sinises Laguunis.

Infotahvlilt saab selgust, et asutus töötab suvel lausa keskööni.

Veesilm on väiksem kui Sinises Laguunis ...

... ja hoonedki tagasi-

hoidlikumad, ...

... aga kõik vajalik on olemas, ...

... kaasa arvatud omaette istumis-

nurgakesed.

 

Vesi on küll tublisti teistsugune: teist värvi ja kuidagi libe nagu seebivesi. Ning aegajalt tõuseb siit-sealt lausa ehmatavalt kuumi jugasid.

Supluse järel on viimane aeg teha tänane lõuna. Restoranis Kvika, kus 120 kohta katuse all ja 50 väljas, pakutakse üsna Ungari stiilis guljašši, hind 1700 krooni.

18.15 asume jälle teele. Ilm on endiselt väga ilus, sooja on 12 kraadi. Öömajalinna Akureyrisse on sadakond kilomeetrit.

Teeme sõidu alguses paar peatust: korraks Reykjahlíðis, kus midagi on vaja toimetada bussijuhil, 18.40 paiku aga kusagil Mývatni idakaldal, et pildistada siinset tühimikke täis maastikku, ...

... kuhu maanteed olnud ilmselt üpris keeruline ehitada: miks muidu on ta nii kurviline, kui ikka seetõttu, et sugugi iga koht ei suudaks teed kanda. Muidugi, Islandil tuleb arvestada ka võimalusega, et tee projekteerijad on pidanud nõu haldjate ja muude taoliste tegelastega, kes on nõudnud, et nende elupaiku ei lõhutaks.

Lisan mõne läbiaknapildi. 18.44: asjaliku talumehe majapidamine.

18.47: veel mõned pseudokraatrid.

18.56: Másvatn, ligi neli ruutkilomeetrit suur ja kuni 17 meetri sügavune järv 265 m ümp. Järves olevat rohkesti mägihõrnast ja forelli.

19.04: jõuame orgu, mis ei ole eriti üldse Islandi moodi – rohkesti talusid ja veel suurema üllatusena hulk täitsa metsa nägu metsa. See toob mulle meelde, et intervjueerisin 1997. aastal Hiiumaal Islandi metsakasvatajat Karl Gunnarsoni. Selgub, et see lugu on veebis täitsa olemas: http://www.virtsu.ee/bka/kt/9/Island9.html.

Suuremalt ka: päris korralik metsasalu. Ja esiplaanil vasakul on põld; ei saa ainult aru, mis seal kasvab.

Maakoha kohta tavatult suured hooned; kohanime ma kahjuks ei tea – võib olla Einarstaðir või Laugar.

Natuke aega hiljem, 19.10, sõidame üle laia ja 180 kilomeetriga Islandi pikkuselt neljanda jõe Skjálfandafljóti, mis tuntud esmajoones mitme uhke kose tõttu. Neist küllap kuulsaim, Goðafoss, tõlkes Jumalate kosk, on 19.13 bussiaknast näha. Homme tuleme teda lähemalt vaatama.

19.20 möödume Ljósavatnist, järvest pindalaga 3,2 km², ja kohe seejärel siseneme ...

... uhkesse Fnjóská jõe orgu, mida ääristavad kaljud tõusevad kilomeetrini. 117 km pikk Fnjóská pole liustikujõgi, vaid algab allikatest ning on allikajõe kohta ebatavaliselt muutliku veehulga ja tugeva vooluga. Oru lumistelt tippudelt laskuvad kosed ...

... ning siingi on metsa ja talusid.

Ühele fotole, kui tee hakkab tõusma, saan ka Fnjóská enda.

19.35: tee on kerinud Vaðlaheiðile. Aastaks 2016 peab siin valmima 7400 meetrit pikk Vaðlaheiðargöngi tunnel, mis lühendab teekonda Akureyrisse 21 kilomeetri võrra.

 

19.37: meie ees on avanenud Eyjafjörður, Islandi pikim, 60-kilomeetrine fjord. Suudmes on fjord lausa 25 km lai, aga põhiosas 6–10 km. Mõlemast küljest ääristavad fjordi mäed, läänes, Tröllaskagi poolsaarel, kõrgemad kui idas. Eyjafjörðurisse suubub hulk jõgesid, millest suurimad on idast tulev Fnjóská, läänest voolav Hörgá ja fjordi lõpus Eyjafjarðará. Fjordi nõlvades leidub kuumaveeallikaid, üht purskajat näeme ka bussiaknast.

Meil on veel hulk maad piki fjordi idakallast lõuna poole sõita, enne kui vaatevälja ilmub esmalt suur kruiisilaev ja siis ka üsna fjordi lõpus paiknev Põhja-Islandi suurim linn Akureyri. Linna pääseme üle fjordi viiva silla kaudu, vasakul on näha piki fjordi ehitatud lennuvälja tõusu- ja maandumisrada.

Öömajadesse paigutamine võtab tublisti aega, sest ühine öömaja öeldi reisi eel üles ja meid paigutatakse laiali külaliskorteritesse. Mäenõlval asuva linna tänavad on aga kitsad ja sageli ühesuunalised, nii et bussiga annab ringitada ja manööverdada. Mari ja Indrek ning meie Erikaga väljume päris kesklinnas. Islandi rõivafirma 66°North kaupluse juures ootab hiiglasekasvu Kristjan ja juhatab meid maja neljandale korrusele, fotol näha punase kaare taga on meie elutoa aken.

Välisrõivaste tootja 66°North on Hans Kristjánssoni 1926. aastal asutatud firma, mis toona mõtles esmajoones sellele, kuidas kaitsta Põhja-Atlandi karmi ilma eest Islandi kalureid. Nüüd on toodete nomenklatuur hoopis laiem, aga kaluri- ja tööriietus on endiselt firma põhitoodang. 2004. aastat peale on 66°North jõudnud ka välisturgudele.

Meile kaheks ööks antud korter on väga uhke, aga tegelikult natuke ebafunktsionaalne, rohkele reisivarustusele on veidi raske sobivat kohta leida. Kaks magamistuba, suur elutuba hästi varustatud kööginurgaga, kus kõik vajalik olemas (aga nõudepesumasinas on mustad nõud...), kaks avarat rõdu, ühel neist ka grillimisalus.

Rõdult avaneb vaade kesklinnale, üle majade paistab kahe torniga Akureyri kirik.

Teeme kerge õhtusöögi ja läheme 21.15 väikesele jalutuskäigule.

Umbes 18 000 elanikuga Akureyrit nimetatakse sageli Islandi põhjapealinnaks. Väljaspool Reykjavíki linnastut teisi nii suuri linnu riigis pole. Esmaasukas saabus siiagi juba 9. sajandil, aga esmamainitud on Akureyrit alles 1562. aastal: kohtuotsuses, mis mõistis ühe naise süüdi abielurikkumises. 17. sajandil rajasid fjordi äärde ühe oma baasi Taani kaupmehed, sest siin olid suurepärased sadamatingimused ja viljakas muld. Talviti eelistasid taanlased elada siiski soojemates paikades. Pideva asustuse algusena on märgitud aasta 1778 ja veel kaheksa aastat hiljem sai Akureyri Taani kuningalt linna õigused: kuningas tahtis õpetada maarahvast islandlasi ka linnades elama. Paraku üle tosina linnaelanike arv siiski ei tõusnud ning 1836–62 oli paik jälle munitsipaalõigusteta. Alles siis hakkas rahvast juurde tulema, sest sadamakoht oli tõesti suurepärane: aasta ringi jäävaba. Pealegi toodeti lähikonnas rohkesti põllumajandussaadusi.

Teise maailmasõja päevil oli Akureyris üks kolmest Islandil asunud Norra-Briti lennuväebaasist. 20. sajandil hakkasid islandlasedki eelistama linnaelu ning ka Akureyri kasvas kiiresti. 1987. aastast on linnas ülikool, mis nüüd edukalt areneb ja kosub.

Olen Akureyris küll alles teist korda, aga tunnen, et oleksin nagu koju jõudnud. Panen siia mõned fotod õhtusest kolmveerandtunnisest jalutuskäigust.

Akureyrarkirkja, Akureyri kirik valmis 1940. aastal, kavandaja oli jälle riigiarhitekt Guðjón Samúelsson (1887–1950), kelle kuulsaim töö on teadagi Reykjavíki Hallgrímskirkja. Tema projekteeritud on ka Islandi ülikooli ja rahvusteatri hooned, Reykjavíki katoliku katedraal, hotell Borg jm.

Bautinn on linna arvatavasti kuulsaim restoran, mis tuntud esmajoones oma suurepäraste salatitega, aga pakub muidugi ka rahvustoite.

Vahva veetrepp Hafnarstrætil.

Hotell Akureyri samal tänaval.

Juba 2007. aastal panin tähele, et haljastuses on palju kasutatud kortslehte.

1906. aastal ehitatud teatrimaja, Samkomuhús.

 

Akureyri tekkis praegusest kesklinnast mõneti lõuna pool; praegusesse kohta, sobivaima sadamakoha juurde, nihkus kesklinn siis, kui sadam muutus linnale oluliseks. Seepärast on linna vanimad majad nüüdiskeskusest veidi eemal – ja kõige vanemani me täna ei jõuagi. See asub Hafnarstraeti 11, kannab nime Laxdalshús (foto aastast 2007) ja on ehitatud aastal 1795 Taani kaupmehe Kyhni perekonnale. Just siin on olnud ka linna vanim juurviljaaed. 

Tagasi tuleme piki fjordiäärset promenaadi, ...

 

... mis polegi veel vist päris valmis.

Kirik on õhtul tuledega esile tõstetud.

Jón Gunnar Árnasoni (1931–1989) skulptuur Sigling, Puri, aastast 1986. Sellegi mehe üht tööd oleme enne näinud: Sólfar Reykjavíki rannapromenaadil.

 

22.10 oleme öömajakorteris tagasi; Akureyris jõuame veidi ringi vaadata ka homme hommikul ja õhtul ning ülehomme hommikul. 22.45 loeme toreda päeva lõppenuks.