Islandile tahan ma ikka, X: Vikerkaarest vikerkaarde ehk Reyðarfjörðurist Dettifossile

Öö vastu 17. augustit möödub Reyðarfjörðuri Tærgeseni hotelli toa nr.104 suurepärase voodis kosutava unega, paari põgusa ärkamisega. 6.40 saab uni otsa.

Üldsegi mitte sama meeldiv pole pilt, mis paistab uksest välja vaadates. Hetkel küll ei saja, aga suured lombid kinnitavad, et on sadanud.

7.30 tuleme toast välja, ...

.. otsemaid hakkab silma, et sellegi linnakese elanikel on võimalik kodu lähedalt napsi osta.

Aga meie läheme ümber peamaja külje, ...

... eesuksest sisse ...

... ruumikasse hommikusöögi-

tuppa.

Pärast liigagi rohket ja hea valikuga kõhutäidet on aega ringi vahtida: ruum on nagu väike muuseum, ...

... kus ei puudu vanapärased liikumisvahendid, ...

... jumal teab, mis tööriistad, ...

... ja tunnistus sellest, et talvel on siin õige kõle.

Siis taas välja. Udu tikub riiete vahele, ...

... fjordi ümbritsevatel ligi kilomeetri kõrgustel mägedel on tipud puudu.

Vikipeedia kinnitab, et see olevatki eriti vihmane ja udune kant, aga et suvel olevat sageli just siin Islandi suurim õhusoe.

Oma 1100 elanikuga on Reyðarfjörður siinse kandi üks suuremaid asulaid.

Eelmise sajandi algusest alates on Reyðarfjörður olnud kauba- ja kalasadam. Strateegilise asendi ja heade randumistingimuste tõttu sai linnakesest II maailmasõja aegu liitlasvägede tähtsuselt teine baas Islandil: toona umbes 3000 külaelanikule “tuli külla” paar tuhat võõrsõjameest. Kusagil linnakese lähedal, vanas sõjaväebaasis olevat ka maailmasõja muuseum.

8.15 paiku pääseb kusagil päike pilveprakku: välja ilmub jupike vikerkaart.

Ei teagi, kumb mind rohkem tuppa ajab: kas jahedus ja soov riideid lisada või lootus, et ka täisvikerkaar taevasse kaardub ja see tuleb muidugi mitte väikese ixus’e, vaid ikka suure Nikoniga üles võtta.

Tasapisi lähebki kaar pikemaks, …

… pilved hõrenevad …

… ning veidi paistab juba ka taevasina ja päikeselaike.

Ja saangi täiskaare mälukaardile.

Veel tiiruke ümber majutus-

korpuse, ...

... tube tundub olema vähemalt 22.

Ivi tassib juba kohvrit, ...

... sest ärasõit on kell 9.

Kodus vaatan üle nii enda kui ka reisikaaslase Tiina 2007. aasta fotod, sest mul oli meeles, et toona sai teiselt fjordikaldalt (Reyðarfjörðurisse me siis sisse ei pööranud) näha ka (kuri)kuulsat Alcoa-Fjarðaáli alumiiniumitehast ja seda pildistatud. Selgub siiski, et minul pole üldse mingit fotot ja Tiina kenal fotol pole mitte tehas, vaid Reyðarfjörður ise.

Aga see tehas on mulle huvi pakkunud teema. Nimetuses Alcoa-Fjarðaál on kokku pandud Ameerika alumiiniumikompanii nimi ja islandi uuskeelend ”fjordialumiinium”. Kui Alcoa seda ettevõtet 2000. aastate alul ehitama hakkas, lõid keskkonnakaitsjad üsna kõvasti lärmi. Põhjuseks mitte niivõrd tehas ise, kuivõrd vajadus ehitada selle tohutu elektriisu rahuldamiseks Vatnajökulli külje alla suur Kárahnjúkari hüdroelektrijaam, mis väidetavasti rikkus ära tubli tüki hindamatut loodusmaastikku ja kenad jõed. Olin toona veel üsna aktiivne ajakirjanik ning sattusin seetõttu minagi sellel teemal rääkima-kirjutama. Oma üllatuseks leian nüüd, et ühe Vaba Euroopa raadioloo kokkuvõte on siiani veel võrgust saadaval (http://www.parnupostimees.ee/2338619/island-vooruse-varjukuljed). Teine nurisemispõhjus oli vajadus suure hulga tööjõu järele; mingil hetkel oli Reyðarfjörðuris olnud lausa 2800 võõrtöölist, kelle hulgas valdasid poolakad.

Aga oli, kuidas oli, igatahes 2008. aastal sai valmis tehas ja 2009. 690-megavatise võimsusega jõujaam ning kohalik rahvas uskuvat, et saavad nende abil jõukaks. Ehitati ka süvasadam, sest nagu juba juttu on olnud, tuleb kogu Islandi metallurgiatoore kaugetest maadest ja toodangki veetakse lõviosas välja. Tehase 450 töötaja päevane alumiiniumitoodang olevat 940 tonni, aastatoodang 346 000 tonni. Pennsylvania raamatukeskuse veebist leian loo Alcoa 100. aastapäevaks ja selle juures on ka Alcoa-Fjarðaáli kompleksi foto (http://pabook.libraries.psu.edu/palitmap/ALCOA.html).

Pärast Reyðarfjörðurit me täna enne ookeani, täpsemalt küll fjordi äärde enne ei jõua, kui alles õhtul. Panen siia jälle ühe kaardi eile juba viidatud veebilehelt http://www.nat.is/; teekonna hommikune osa on siin näha: karmid, väga vähese asustusega maastikud.

Bussis meie ees istuv Kristi teab kinnitada, et Islandi ilmateenistuse veeb www.vedur.is oli tänaseks lubanud ilusat ilma; esialgu paraku jälle sajab. Ja bussi soojamõõtja näitab, et väljas on ainult 6–7 kraadi.

Ilmselt inspireerib maastik Ivit kõnelema sellest, kuidas kurikuulus Laki purse, millest jäi maha 580-ruutkilomeetrine laavaväli ja mis – nagu varem sai kirjutatud – mõjutas elu ka Euroopas, tõi Islandile üksiti ka laiema tuntuse. Kummalise, rahutu loodusega saare vastu hakati huvi tundma ning siia saabusid esimesed uljad rännumehed, eelkõige britid, kes üllitasid pärast kodumaal reisikirju. Esialgu kirjutati pigem koledast ja ohtlikust maast, mida võrreldi põrguga. Tasapisi hakkas aga kirjatöödesse tekkima ka küllap rahvusromantilisest tõusust tingitud helgemaid motiive: esile tõsteti maastike võimsust ja suurejoonelisust, tikuti lausa idealiseerima Islandi talumehi kui suursuguse minevikuga austusväärseid inimesi, elagu nad siis pealegi üsna primitiivsetes oludes. See mõjus omakorda äratavalt endist viisi Taani rõhumise all kannatanud islandlaste rahvustundeile. Vulkaane ja liustikke hakati pidama püsivuse sümboliteks.

Täna näeme mitmel pool kividest laotud püramiide-teemärke: need aitasid maanteede eelsel ajal suunda hoida. Püüan neid bussikanast pildistada, aga enamasti ei saa pihta.

Ühe sellise suumin siin veidi suuremaks.

Ivi räägib, et nende kuhjade sisse jäeti ka luuleridu, mida järgmised möödujad sageli täiendasid. Otsemaid tuleb meelde Skógari muuseumi giidi Tinna räägitu, kuidas käsitöö rütmi hoidmiseks riimimänge mängiti. Islandlased suutvat riimidesse panna ka reegleid, sõnastikke ja arveid. Sestap pole liialdatud ütlus, et Island on luuletajate kaitseala.

Poole kümne paiku sõidame läbi Egilsstaðir, siinse regiooni suurima, veidi üle 2200 elanikuga linna, mis jääbki nüüd mitmeks tunniks viimaseks vähegi suuremaks asulaks. Seekord vurame siit läbi, 2007. aastal olime aga Egilsstaðiri külje all Edda hostelis öömajal ja järgmisel hommikul tegime linna keskel väikese poepeatuse. Mulle jäi meelde kolm asja, millest panen siia ka toonased fotod. Kõigepealt hakkas silma, et linnakeses peetakse väga lugu lilledest.

Siis vaatasin üle jälle isemoodi arhitektuuriga kiriku. Linn muide on isegi Islandi mastaabis väga noor: asutatud alles 1947. aastal kohale, kus enne asus sama nimega talu. Linnas saavad kokku kõik piirkonna olulised maanteed.

Ja vahest kõige köitvam oli suur veekogu, pigem jõge meenutav 25 kilomeetrit pikk, aga hoopis kitsam – kõige laiemalt kohalt 2,5 kilomeetrit – Lögurinni järv või Lagarfljóti jõe laiem koht, kuidas soovite. Veekogu olevat kuni 112 meetrit sügav ja seal sügavustes elavat Lagarfljótsormurinn, Šotimaa kuulsa Nessi, Loch Nessi järves kõigile teada koletise sarnane elukas, keda ometi keegi näinud ei ole.

Olen täna hommikul usin üritama küll külje-, küll eesaknast pilte klõpsima. Enamasti on võtted üsna või täiesti ebaõnnestunud, aga mõne veidigi parema abil saab siiski veidi maastikku iseloomustada. Pärast enamvähem otse põhja suundunud teelõiku Reyðarfjörðurist Egilsstaðiri ja Lagarfljóti jõe ületust kulgeme paarkümmend kilomeetrit põhja-loodesse. Ivi räägib üsna põhjalikult Islandi mütoloogiast, aga need rohked jumalad jätan siinkohal kõrvale: mulle liiga keeruline teema. Kunagi kirjutasin nüüdseks juba möödanikku jäänud ajakirjale Tarkade Klubi loo Surtsey saare tekkest ja mäletan seda vaeva, mis tuli näha, et saada selgeks, mida kõike tegi tulehiid Surtur, kelle järgi tuletati saare nimi (Surtsey = Surturi saar). Aga Ivi kõneleb ka kaheksajalgse hobuse Sleipniri seljas ratsutanud Odinist, viljakusjumalannast Freyast ehk Freyjast, tema vennast, vihma, päikest ja põllumajandust valitsenud Freyrist, äikesejumalast Thorist ehk Þórrist, kelle vasar Mjölnir viskaja kätte tagasi pöördus, rohkeid sekeldusi põhjustanud Lokist ja võib-olla kellestki veel: et millised nad välja nägid, mis on nende atribuudid ja olulisemad teod, omavahelised sidemed ja suhted jne.

Pärast kolmveerand kümmet hakkab paremalt paistma suur jõgi Jökulsá á Dal (peaks tõlkes olema liustikujõgi orus vmt), teise nimega Jökulsá á Brú või lihtsalt Jökla, ja mõlemal pool jõge rannikule viivad teed. Jökla oli Ida-Islandi pikim jõgi – 150 km; nüüd, pärast Kárahnjúkari hüdroelektrijaama ehitust, on kuuendik jõesängist Hálslóni veehoidla all ja vooluhulk varasemast üle kahe korra väiksem.

Tee pöörab pika kurviga vasakule ja kulgeb teisel pool jõge edelasse piki Jökuldaluri orgu. Aeg on pista siia järgmine kaart, kuna hakkame eelmisest üle serva välja sõitma.

Suur Jökulsá jõgi jääb teest vasakule ja teda ma pildistama ei pääse, kuna istun parempoolses istmereas. Paremal on rohkete vooluveekogude ja uhteorgudega lauge nõlv.

Vaade esiaknast: kusagil seal all vasakul orus Jökulsá voolab ja siinseal on tema lähedal talusid.

Muidugi ei puudu lambakarjad ja -karjamaad.

9.55: tee pöörab orust välja, esialgu loodesse ja siis läände.

Jõuame koserohkesse piirkonda.

Mõni juga on üsna muljetavaldav. Kulgeme mööda Jökuldalsheiði platood.

10.25: järjekordne jõgi, Hofsá. See viib oma veed Vopnafjörðuri fjordi ja on tuntud kui üks paremaid Islandi lõhejõgesid. Rohkete välismaiste kalameeste seas, kes jõel käinud, on kuulsaim Walesi prints Charles. Teisel pool jõge läheb piki Hofsárdaluri orgu paremale maantee fjordiga ikka jälle sama nime kandvasse linna, Vopnafjörðurisse.

10.30: ilm on muutlik: vahepeal tundus, et läheb heledamaks, nii et isegi sinist taevast on veidi näha; ...

... siis algab taas vihm. Oleme roninud üsna kõrgele ja kohati on teeservas peaaegu igasuguse taimestikuta alad, mustad tefra-

lagendikud, ...

.. kus vaid vesistel lapikestel midagi rohetab. 10.36 on selle hommiku väikseim välistemperatuur: ainult neli kraadi.

10.41 möödume järgmisest teeristist: vasakul viib tee esmalt Möðrudalurisse, mis on Islandi kõige kõrgemal paiknev asula: 469 m ümp. Meie tänasest teest jääb ta 8 km kõrvale, aga 2007. aastal tulime selle kaudu tagasi seikluslikult sisemaaretkelt Askja kaldeerasse. Möðrudalurist lõunasse, sisemaa ja Vatnajökulli poole viivat teed saavad läbida vaid neljarattaveoga sõidukid, mis suudavad koolmekohtades ka jõgesid ületada.

2007. aasta fotol on näha Möðrudaluri väga islandipärane turbaseintega bensiinijaam ja 1949. aastal ehitatud kirik. Külas on ka väike külalistemaja, et sisemaale ihkavad matkajad öömaja ja kosti leiaksid. Enne Ringtee ümberehitust läks seegi Möðrudalurist läbi.

Vast on huvitav teada, et just Möðrudaluris ja 30 km põhja pool asuvas Grímsstaðir mõõdeti 21. jaanuaril 1918 Islandi külmarekord: –38.0°C.

10.45: esiaken on äsjasest vihmast märga, aga korraks on päike väljas ja vasakul vilksatab silmapilguks ka vikerkaar. Oleme laskunud madalamale ja jälle on rohkem rohelust. Ühel järvekesel hakkavad silma laululuiged.

Tasapisi nüüd allpoole laskumegi: oleme jõudnud Jökulsá á Fjöllumi orgu. 10.50 hakkab jõgi paistma ja vaatevälja ilmub rippsild, millest 10.56 üle sõidame. Pilt bussiaknast on väga vilets, ...

... seepärast lisan siia ka 2007. aastal tehtud väheke parema.

Kodus püüan leida selle silla nime, aga ei leia; võimalik, et seda polegi: kirjutatakse ikka sillast Grímsstaðiri lähedal. Küll jääb silma portaalis Iceland Review Online oktoobris ilmunud artikkel, milles teatatakse, et Bárðarbunga liustikualuse vulkaanipurske ohu tõttu – see tekitaks tohutu üleujutuse – on Islandi maanteeamet otsustanud ehitada uue, 230 meetri pikkuse silla pool kilomeetrit või rohkemgi ülesvoolu. Praegune, 67 aastat vana sild ei peaks üleujutusele vastu, pealegi on ta väga kitsas, nii et kaks autot sinna kõrvuti ei mahu, ja kandevõime ei luba sillale suuri veoautosid. Bárðarbunga aktiviseerus teadagi just meie saarel oleku aegu.

Jökulsá á Fjöllum (liustikujõgi mägedel) on oma 206 kilomeetriga pikkuselt teine Islandi jõgi (pikim on lõunas nähtud 230-kilomeetrine Þjórsá); algab Vatnajökulli liustikult ning suubub Öxarfjörðurisse. Jõel on kolm suurt koske –Selfoss, Dettifoss ja Hafragilsfoss, millest kaht esimest peagi näeme, ning võimas kanjon Jökulsárgljúfuri rahvuspargis, mida näeme täna Dettifossil ja homme kohas nimega Hljóðaklettar.

2000–7100 aastat tagasi olid siin aset leidnud kõigi aegade suurimad liustikuüleujutused ehk jökulhlaup’id, mille olevat põhjustanud ilmselt just sellesama Bárðarbunga pursked. Veemass olevat siis sekundis ulatunud 900 000 kuupmeetrini sekundis. Võrdluseks: maailma suurima jõe Amazonase vool võib ulatuda 209 000 kuupmeetrini sekundis.

Jökulsá á Fjöllum on suure Ódáðahraun laavavälja idapiir ja tema valgla on Islandi jõgede suurim: 7380 km².

Paar kilomeetrit pärast silda pöörab vasakule tee, ...

... mille alguse juures tehtud fotod on taas pärit aastast 2007. Just siit me tookord Askja kaldeerasse suundusime.

Liiklusmärgid on kõnekad, eriti info järgmise tankimisvõimaluse kohta.

Meie sõidame mööda Ringteed veel mõne kilomeetri edasi, siis pöörame paremale üsna uuele mustkattega teele, mida 2007. aastal vähemalt sellises headuses vist veel polnud. Siit on 24 km meie tänase esimese sihtkoha Dettifossini.

Näha Dettifossi ilusa ilmaga ja üleni on mu selle reisi üks suuri soove. Sest eelmine käik oli natuke poolik. Nimelt 2007. aasta reisil käisime Dettifossi vaatamas vastaskaldalt, ida poolt. Minek mööda libedaid kive polnud just kuigi mugav ja ilm oli üsna jube: vihmane, udune ja külm.

Ja kui siis jõeni jõudsime, selgus, et hiigelkosest on näha ehk ainult pool või vähemgi: teine kallas kadus udusse.

Kose lähedusest hakkab aimu saama juba mõnda aega enne kohalejõudmist: ühes kohas tõuseb justkui nagu maapinnast pritsmepilv, udu. 11.22 oleme parklas, kus üsna rohkesti sõiduautosid ja mitu bussi. Teabetahvel näitab kätte matkateed ja jagab need nelja kategooriasse: mustad ehk rasked, punased ehk teatud väljakutsetega, sinised ehk lihtsad ning rohelised, millel saab liikuda ka puuetega inimene.

Parkla juures on tee lai ja sile ning ...

... pole raske märgata, et sellega on kõvasti vaeva nähtud: kogu ülejäänud maa on paras kivirahnude segadik.

Peagi laskub rada süvendisse, mis näeb välja nagu kunagine jõesäng. Võib-olla ongi. Ees on näha kose asukohta reetev pritsmepilv.

Korra paistab paremalt, ülesvoolu teine kosk, Selfoss.

Enne jõge tuleb jälle nõlvast üles ronida ...

... ja seal ta ongi: Euroopa võimsaim kosk Dettifoss. Värvitäpid vastaskaldal kinnitavad, et kose juures käiakse endiselt ka ida poolt.

Kosk on 100 meetrit lai ja 45 meetrit kõrge; keskmise veevoolu hulga kohta on eri allikates veidi erinevad andmed, Vikipeedias 193 m³/s.

Jökulsárgljúfuri kanjoni langeva veemassi võimsuseks pakub saksakeelne Vikipeedia 85 megavatti; loodetavasti ei kavatse keegi seda tulevikus aheldada elektrit jahvatama.

Kose kõrval oled pidevalt nagu vihmasajus; sel pildil on objektiivgi olnud pritsmetes.

Ingliskeelne Vikipeedia ütleb, et pritsmed takistavad kosevaatlust läänekaldalt; mina seda ei väidaks. Pigem on kose lähem serv varjus seetõttu, et astang on kaldaga üsna terava nurga all.

Väga tore, et päike mahub pilvede vahelt paistma. Nii kerib ennast veemöllu kohal lahti ka vikerkaar, lausa topeltvikerkaar.

Giid Ivil on põhjust rahulolevalt naeratada: Dettifossi õnnestus näidata tõesti täies ilus.

Sel pildil on taamal näha ka idakalda parkla; hoopis tühjem kui läänepoolne.

Uhkest vikerkaarest klõpsin lausa paar tosinat pilti ...

... ja rivistun lõpuks ka ise pildile.

Kui neid saare edelaosas paiknevaid vaatamisväärsusi, kus käisime teisel reisipäeval, nimetatakse kokku Kuldseks ringiks, siis Dettifoss asub koos Húsavíki linna ja Mývatni järve ümbrusega Teemantringil.

Liigume veidi maad ülesvoolu, väiksema kose Selfossi poole, ...

... kuhu selle viida kinnitusel on 600 meetrit.

Tee on kividega piiratud ja mõnel pool on ka sildid palvega hoida taimestikku.

Palju viimast just pole, seda enam tuleb tõesti teda hoida. See tutike siin võiks olla raudrohi, ...

... see üks põisrohuliik, ...

... selle nime pole aga õnnestunud leida.

See on siis 10 meetrit kõrge Selfoss. Ei see ...

... ega see teinegi pilt näita kose tegelikku kuju kuigi täpselt, ...

... seepärast võtan siia Vikipeediast ka õhuvaate (foto: Hansueli Krapf / Wikimedia).

Kolmas kosk, seekord nägemata jääv Hafragilsfoss, on 27 meetrit kõrge.

On aeg minna tagasi parklasse.

Seal on parajasti kuus bussi, kõige siinpoolsem on meie oma ...

... ja selle kõrval seisvast kahest mehest parempoolne meie bussijuht.

12.35 oleme jälle teele; järgmisse peatuspaika Námafjalli on sõita alla 50 kilomeetri. 12.57 oleme tagasi Ringteel ja suunaviit näitab, et Mývatnini on 26 ja öömajalinna Akureyrini 125 kilomeetrit.