15. august on programmis kirjas kui „Lõunaranniku
koskede tee“. Teele läheme Reykjavíkist veidi pärast kella 11.
Päevateekonda
päris täpselt peegeldavat kaarti ma paraku ei leia, lõpuks valin sellise
(allikas: http://home.comcast.net).
Päris kõiki mainitavaid kohanimesid siin peal pole, aga suurem jagu siiski.
Idapoolseim punkt, kuhu täna jõuame, on Dyrhólaey.
Ilm on jätkuvalt
hall ja udune, aegajalt sajab vihma.
Kirjutan
märkmikusse üsna juhuslikke üksiklauseid Ivi põhjalikust jutust. Alustuseks on
juttu islandi keelest, sh sellest, millest natuke kirjutasin teises
Islandi-postituses: keele püsimisest ja uute sõnade tegemisest võõrterminite
laenu asemel. Aga veel:
murdeerinevusi
eri piirkondade vahel samahästi kui pole;
keel on kohati
väga detailne, eraldi sõna on näiteks isegi mära ja täku saba kohta, samas on
olemas ka kõik vajalikud üldmõisted.
Ja muust:
tähtsaimad
majandusharud on alumiiniumitootmine (sedagi olen maininud: maak tuleb sisse,
toodang läheb välja), diatomiidi kaevandamine, kalandus;
lambast läheb
kõik käiku, süüakse mitte vanemat kui kuni 9-kuust looma;
islandlased on
maailma kõige enam eluga rahul olev rahvas;
väljaspool
Reykjavíkki ei panda uksi siiani lukku, linnaelu enam nii turvaline ei ole.
Koos poolakatega tuli saarele ka suurenev kuritegevus. Leedulasigi olevat
Islandil juba 1500;
kodakondsuse
saamiseks peab olema riigis elanud seitse aastat, abielludes kolm. Taotlus
maksab 15000 krooni, mingeid rikkumisi ei tohi hingel olla. Keeleeksam maksab
7000 krooni.
Islandi
rahvuslill on drüüas (Dryas
octopetala) (foto: Andrva/Wikimedia).
11.45 pöörame maanteelt nr.1 paremale, et käia
mereäärses kalurikülas, Þjórsá laaval asuvas Eyrarbakkis. 11.45 peatub
buss alla 600 elanikuga asula teabepunkti juures.
Eyrarbakki oli
kunagi lõunaranniku tähtsaim sadam ja suur kaubanduskeskus. Tegelikult on
loodusolud siin sadama jaoks viletsad ja 20. sajandi esimesel veerandil hakkas
küla oma tähtsust kaotama. Lõpliku hoobi Eyrabakkile kui kultuurikeskusele
andis sõjaväebaasi tulek Keflavíkki: kultuurirelu kandus lõplikult Reykjavíkki.
Kui üle laia Ölfusá jöe või pigem lahe ehitati sild, jäi ka sadam kasutusest
kõrvale. Praegu on Islandi lõunaranniku kõige olulisem sadam teisel pool Ölfusát
– Þorlákshöfn, kust on käinud – ja käivad talviti ka praegu – laevad
Vestmanni saartele (Vestmannaeyjar). Suurem jagu lõunarannikust on selline, et
mistahes sadamat on raske või lausa võimatu rajada.
Üsna infopunkti
vastas on restoran Rauða húsið ehk „Punane maja“. Selles oli meil
üks õhtusöök 2008. aasta reisi ajal.
Leian tripadvisori-veebist
ühe siin söönud ränduri kinnituse: „Võib-olla parim toit Islandil!“ Mina seda
paraku oma kogemuste põhjal kinnitada ei saa: pakutud kilttursapraad oli toona
üsna tuim ja maitsetu. Söömaaja pilte ei hakka siia pistama, küll aga foto
restorani interjööri ehtivast muljetavaldavast suula topisest.
Saabusime toona
pimeduses ja nii pole mul külast erilist ettekujutust. Käisime siis ka majas
nimega Maja ehk Húsið, mitte ainult küla vanimas hoones, vaid
väidetavasti kogu Islandi vanimas säilinud puitelamus, mis pandi siin kokku
1765. aastal. Kaua olevat see olnudki Islandi ainus puitelamu: teised olid ikka
turbast. Seepärast ongi maja nimi Maja. Väljast teda tookord eriti ei näinud,
...
... aga sisemuse
vaatasime üle: seal on Árnesinga muuseum (see ja kaks järgmist foto
on 2008. aastast).
Maja ehitati
Taani kaupmehe perele, kaupmehed elasid siin ligi kaks sajandit. Võib julgesti
öelda, et kogu selle perioodi oli maja terve Islandi jaoks oluline Euroopa
kultuuri ja kunsti keskus, kust moe-, muusika- ja kirjandusuudised levisid üle
saare. Eriti kehtis see aastast 1847, kui majja asusid elama Guðmundur ja
Sylvía Thorgrímsen.
Just Húsiðis
kuulis esimest korda klaverimängu Islandi vahest tuntuim helilooja Páll
Ísólfsson (1893–1974).
1887–1910 elas
majas tuntud looduseuurija Peter Nielsen, kellel olnud silmapaistev
linnutopiste ja -munade kollektsioon. Vahepeal käest kätte käinud maja ostis
1932. aastal üks traalaleva kapten, kes päästis maja lagunemisest; võiks öelda,
et see oli esimene säästev renoveerimine Islandil. Osa majast oli välja üüritud
kirjanikele, nii et teiste hulgas on siin 1940. aastatel elanud ja töötanud ka Halldór
Laxness. Maja kuulub 1992. aastast Islandi rahvusmuuseumile ja muuseum töötab
aastast 1995.
Väga meeldejäänud
eksponaat: 2008. aasta maikuu maavärinas purunenud nõude killud.
Kannatada sai ka üks väga kaunis portselanserviis.
1890. aastal
ehitatud Eyrarbakki kirikus jääb käimata: seal on parajasti kurb
sündmus, matused. Kiriku altarimaali autor olevat Taani kuninganna Louise,
kuningas Christian IX abikaasa.
Paarikümne
minutiga jõuab natuke külas ringi vaadata. Ikka sellised lihtsad
väikesed majakesed nagu kõikjal Islandil, ...
... mida sageli
üsna julgelt värvitakse, eriti katuseid.
Ookeani eest
kaitseb küla kõrge tamm, ...
... millel
jalutades saabki kõige ülevaatlikumad vaated.
Kuulsusrikkamat
minevikku püütakse mitmel moel meeles pidada. Kas see mälestussammas on
lihtsalt siinsele kalamehele või mõnele konkreetsele isikule, ei osanud
ma välja selgitada.
Sellel maketil
on aga ka inglise keeles teabetahvel kõrval:...
... sellistes 18.
sajandil püstitatud majades ajasid Taani kaupmehed oma äri. Majad lammutati
1950.
Teabepunktis on
väike näitus vanadest fotodest. Ühel palgioksjoni pildil on kõigil meestel
mütsid peas: karmil põhjamaal ei tohi lasta soojusel kaotsi minna.
Mõned
Vikipeediast leitud faktid Eyrarbakki kohta veel. Küla juba mainitud Guðmundur
Thorgrímseni 1852. aastal asutatud algkool on Islandi vanim.
Just Eyrarbakkist
asus aastal 985 teele Gröönimaa poole noor kaupmees Bjarni Herjólfsson, aga
sattus lõpuks hoopis Ameerikasse. Gröönimaal rääkis ta tehtud avastusest Leif
Erikssonile ja müüs talle oma paadi, millega Leif tegi oma kuulsa
Ameerika-reisi. Nii et ehk peaks mälestussammas Hallgrímskirkja ees olema
hoopis Bjarnile.
Kui Eyrarbakkist
lahkume, sõidame mööda küla praegusest suurimast tööandjast: Litla-Hrauni
range režiimiga vanglast, Islandi ainsast omataolisest. Valin siia mitmest
bussikaknast tehtud hädisest fotost parima.
1929. aastal
asutatud, toona vaid ühe hoonega kinnipidamisasutusest on nüüdseks kasvanud
kompleks, kus kõrge turvaaia taga üheksa ehitist, korvpallihall ja
jalgpalliväljak. Vikipeedia kinnitab, er vangid teenivad raha autonumbrite
valmistamise ja autopesuga.
Ivi teab lisada,
et kohti on selles „hotellis“ 138, praegu olevat hõivatud 118, seejuures 89
vangi on välismaalsed, kellest 54 alaline elupaik pole Islandil.
Selle aasta lõpus
avatavat Reykjavíkis uus, aga leebema režiimiga vangla.
Veel lisab Ivi,
et Islandil on praegu 679 politseinikku, kellel relvi ei ole. Aga on ka erirühm
Viikingid.
Eyrarbakkis oleku
ajal õnneks ei sadanud. Kui jälle bussis oleme, hakkab uuesti tibutama. Mõnel
muul päeval põiganuks me ehk ka naaberkülla Stokkseyrisse, kus elab
orelivilede meister. Aga paraku polevat teda täna kodus.
Poolesaja
elanikuga Stokkseyris on kummituste muuseum ning haldja-, trolli- ning
virmaliste muuseum. Kummituste muuseumil on oma taust: 19. sajandi lõpus käinud
üks selle seltskonna esindaja siin kalamehi kollitamas.
Veel paar
jututeemat Ivilt.
Stokkseyrist on
pärit Þuríður Einarsdóttir (1777–1868), kalalaeva kapteniks saanud
naine, kes läks merele juba 11-aastase tüdrukuna. Þuríðuril olnud ainsa Islandi
naisena Taani kuninga luba pükse kanda. Ligi seitsekümnesena olnud Þuríður teejuhiks
austerlannast maailmarändurile Ida Pfeifferile, kes kirjutanud pärast, et Þuríður
näinud omavanustest välja vähemalt paarkümmend aastat noorem, olnud meheriideis
ja teinud kõige raskemaid töid, näiteks juhtinud paati. Ida on lisanud, et Þuríðuri
peale võis alati kindel olla, sest erinevalt enamikust kaasmaalastest ei
vaadanud ta pudelisse.
12.30 paiku sõidame läbi Selfossi; püüan
ära tunda linna raamatukogu-infopunkti, kus käisime 2008. aastal.
See oli seesama
aasta, kui siin kandis oli tõsine maavärin, mida mainisin Hveragerðis ja
Eyrarbakkis. Sellest oli küll juba mitu kuud möödas, aga Selfossi raamatukogu
hoidlas valitses veel paras kaos. Töötajad rääkisid, et nad ei tohi seda ise
likvideerida, vaid peavad ootama appi päästeametnikke, sest keegi ei tea, kust
mis võib variseda.
12.40 kallab kõvasti
vihma.
12.48 ületame Þjórsá.
See on Islandi pikim, 230-kilomeetrine jõgi.
Kell 13 sõidame läbi Hella. See Ytri-Rangá
jõel asuv 700–800 elanikuga linnake on tuntud kohana, kus legendide kohaselt
elasid saare esmaasukad Iiri mungad ning kust algavad paljud matkad Hekla vulkaanile
ning väga populaarsetesse sihtkohtadesse Landmannalaugarile ja Þórsmörki.
Landmannalaugaril
käisime 2007. aastal – ja
see oli käimist väärt. Meenutuseks siia kaks toonast fotot.
Siit veidi maad
lõunas on kuulus Oddi kirik. Ivi räägib Oddi kirikus tegutsenud
meestest, esmajoones Sæmundur Sigfússonist, kes tuntud ka nimega Sæmundur
fróði ehk õpetatud Sæmundur (1056–1133). Mõjukast Oddaverjari
perekonnast pärit mees õppis kusagil välismaal, võimalik, et Prantsusmaal. Oli
preester ja üks esimesi Islandi suuri õpetlasi.
Tema kirjutas
ilmselt ladinakeelse Norra kuningate ajaloo. Töö on kadunud, aga seda on kasutanud
mitmed hilisemad autorid, teiste seas Snorri Sturluson (1178–1241); Sæmunduri
töö võtab kokku poeem Nóregs konungatal. Varem on peetud võimalikuks, et
just Sæmundur on ka Vanem Edda autor või koostaja, aga nüüd seda arvamust enam
ei toetata. Samas on ka arvatud, et sõna Edda on tuletatud just
kohanimest Oddi.
Islandi
folklooris on Sæmundurist rohkesti lugusid, millest mõnigi meenutab meie
Kaval-Antsu ja Vanapagana jutte: ta on neis korduvalt kuradit alt tõmmanud.
Näiteks ühes neist sõlmis ta kuradiga lepingu, et see tooks ta Euroopast koju.
Hülgeks moondunud kurat tegigi seda, aga Islandile jõudes lõi Sæmundur hülge
piibliga maha. Just seda stseeni kujutab Islandi ülikooli ette püstitatud
skulptuur, mille loonud skulptor Ásmundur Sveinsson (foto: Alarichall/Wikimedia).
Rangárvelliris
asuv Oddi oli keskajal tähtis hariduskeskus ja tuntuimad mehed seal olidki Sæmundur
Sigfússon ja tema pojapoeg Jón Loftsson (1124–1197). Just Oddis sai õpetust ka Snorri
Sturluson.
Tüüpiline vaade
vasakule bussiaknast.
13.05 on vasakul näha hotell, mis siit eemalt
meenutab pigem karjalauta: pikk maja kesest tühermaad. Kaardi järgi otsustades
on see nelja tärniga Rangá hotell, veebi kinnitusel luksuslik lähtekoht
vulkaani-
matkadele.
Silma hakkab
üpris palju harjumatut karva hobuseid: pruuni-valge- ning musta -valgelapilisi
nagu meil pigem lehmad.
13.10 on maanteel nr. 1 ehk Hringveguril
900 elanikuga Hvolsvöllur, oleme Reykjavíkist 106 km kaugusel. Seegi on
hea lähtekoht Þórsmörki matkadele ja lennukiga pääseb siit Vestamanni saartele.
Hvolsvölluri kandis on ka Njálli saaga tegevusmaad, seepärast on linnas
saagakeskus, pühendatud nii sellele kui ka teistele Islandi saagadele.
Tähtis koht oli Hvolsvöllur
2010. aasta Eyjafjallajökulli purske ajal: siia evakueeriti ohustatud aladele
jäänud inimesed ja tegutses Punase Risti keskus.
Siinsed maad on
seotud ühe kuulsaima Islandi saaga, Njálli saagaga. Saaga pani teadmata
autor kirja 13. sajandil, tegevus toimus nagu saagades ikka 10.–11. sajandil.
Ainus pilt
intenetis, millel Njáll Þorgeirsson. Niiviisi on Njálli saaga traagilist
kangelast kujutatud 19. sajandi Islandi käsikirjas, mida hoitakse Islandi
rahvus- ja ülikooli raamatukogus (allikas: http://rmc.library.cornell.edu/).
Mõni tõlkenope
Vikipeediast:
Njáll
Þorgeirsson oli Islandi 10. sajandi seadusemees, kes elas Bergþórshvollis
Landeyjari maakonnas. Tema isapoolne vanaisa oli kaotanud kuninga soosingu ja
otsustanud maalt lahkuda, aga enne jõudnud kuninga teener ta tappa. Seepeale
lahkus laste ja vennaga Norrast hoopis Njálli vanaema.
Saaga
sündmustik ei ole vastuolus teiste allikatega, küll ei klapi kõik detailid,
näiteks genealoogia Landnámabóki
ehk Maa asustamise raamatuga, mida peetakse üldiselt autoriteetsemaks allikaks.
Njálli naine
oli Bergþóra Skarphéðinsdóttir. Njáll oli lahke, jõukas, vägivalda vältinud ja
kena mees, aga mingi iseäraliku haiguse tõttu habematu. Tarkuselt ja
ettenägemisvõimelt polnud talle vastast ja nii lahendas ta iga talt nõu küsima
tulnud mehe probleemid. Njálli lähedasim sõber olnud Gunnar Hámundarson
Hlíðarendist.
Njálli pojad
sattusid teistega konflikti ning Bergþórshvolli talu piiranud sada meest pannud
selle lõpuks põlema. Njállile, kes toona olnud juba 80-aastane vana mees,
pakutud võimalust eluga lahkuda, ent ta otsustas jääda ja surra koos oma
perekonnaga. Seepärast kutsutakse saagat ka Brennu-Njálssaga, Põlenud Njálli
saaga.
Ja blogist http://100-raamatut.blogspot.com/
loen:
(raamatul on) eelsõna,
kus lähemalt kirjeldatud tolleaegset kombestikku, et teatud väljendeid ja
teguviise paremini mõistetavaks teha, näiteks et tähtsaim isik või külaline
majas istub kõrgel toolil, kuidas söögilauda istujad on paigutatud, milline on
levinud reaktsioon teatud solvangu korral ja kuidas elada auväärset elu.
/.../
Üldiselt on
tegu hea kultuurilise seletusega põneva narratiivi näol ja Njáll, üks saaga
peategelasi on tuntud pigem oma nutikuse kui tugevuse poolest, mis tähendab, et
arvukate detailirikaste kirvestega jäsemete maharaiumise stseenide vahele on
pikitud ka lugusid sellest, kuidas Njál kavala planeerimise ja/või
argumenteerimise abil nii mõnegi varanduse tagasi võitis.
Skandinavistikahuvilistele
on "Njàlli saaga" väga hea sissejuhatus kultuurilukku ja kohustuslik
lugemisvara, lahinguhuvilistele pakub ta ka pinget. Antud huvide puudumise
korral on ta vaid lühikeste lugude, nimede, mõrvade ja mõnede nutikuste
pikk-pikk kogum ja võib riiulilt ka ära jääda.
Njálli saaga ilmus
eesti keeles 2001. aastal Arvo Alase (1943–2007) tõlkes ja kui Alas suri,
kirjutas Postimees (19.09.2007) nekroloogis muu hulgas:
Mõned aastad
tagasi saart (= Islandit,
TJ) külastades ning sealsete kirjameeste ja -naistega kohtudes küsiti kohe
Alase järele. Mees, kes on tõlkinud vanaislandi keelest «Njálli saaga», ei saa
olla vähem kui üks saagade endi tegelastest. Sest ta on näinud ja mõistnud
nende sügavusi. «Njálli saagaga» astus Alas kõrgpoodiumile, kus seisab ta suur
eelkäija Rein Sepp «Vanema Edda» tõlkijana.
Novat, oleks vaja
läbi lugeda! Aga kust küll ometi aega võtta...
Meie Reykjavík
hotelli lähedal on muide ka Njálli tänav, Njálsgata. Ja sellega rööbiti on
Grettisgata. Grettir Ásmundarson oli Islandi kuulsaim lindprii, kes
suutis selles staatuses vastu pidada peaaegu 20 aastat. Lindpriiks mõisteti
karistusena mõne ränga süüteo, esmajoones tapmise eest. Lindpriid võis iga
inimene karistamatult tappa ja teda ei tohtinud mingil moel aidata. Enamasti
põgenesid lindpriid asustamata ja äärmiselt raskete tingimustega sisemaale ning
hukkusid üsna pea. Ivi räägib, et kui Tallinnas nimetati välisministeeriumi
esine väljak Islandi väljakuks, olnud päevakorras ka ühe tänava nimetamine
Grettiri järgi!
Kümmekond minutit
hiljem sõidame üle Markarfljóti. Seda 100-kilomeetrit jõge toidavad kaks
liustikku: Mýrdalsjökull and Eyjafjallajökull. Juba üle saja aasta ehitatud
kaitsevallidele vaatamata on see jõgi olnud teede ja teeliste jaoks ikka
ohtlik. Üks Markarfljóti lisajõgesid on oma kiire veetaseme muutuse tõttu
kurikuulus Krossá. Markarfljóti suurim vooluhulk mõõdeti Steinholti jökulhlaupi
ajal 1967. aastal: 2100 m3/s! Esimene sild üle jõe avati 1934 ja see
oli 242 meetrit pikk.
Minu jaoks on üks
selle reisi suurimaid üllatusi see, et 2010. aasta juulist töötab Markarfljóti
suudmest veidi lääne pool uus sadam, kust saab laevaga Vestmanni saartele.
Kohta nimega Landeyjahöfn minu 2007. aastal ostetud kaardil polegi;
toonastest küladest on sadamale lähim ilmselt Bakki, väheke suurematest,
ringteel asuvatest kohtadest Hvolsvöllur.
Võrgupaiga http://wikitravel.org/en/Vestmannaeyjar kinnitusel käib laev nimega Herjólfur
Þorlákshöfnist Heimaey saarele nüüd talvel, novembrist aprillini, suvel aga
Landeyjahöfnist (foto on samast võrgupaigast). Kui Þorlákshöfnist väljuv
reis vältab 2 tundi ja 45 minutit, siis Landeyjahöfnist normaaloludes ainult
pool tundi ning kuni 500 reisijat ja 50 autot peale võttev laev jõuab päevas
teha viis edasi-tagasi otsa. Muidugi on sõit ka odavam. Kui lähtuda reisile Reykjavíkist, on sadamasse sõit küll tublisti
pikem, 134 vs 51 km, summarne aja- ja rahavõit on siiski ilmne.
Aga paraku kehtib
Landeyjahöfni kohta sama jutt, mis eelmises postituses kirjas: lõunarannikule
sadamat rajada on paras kunsttükk. Niiviisi tikkuvat Markarfljót ka siinset laevateed liiva täis
kandma; pealegi olevat aegajalt väljasõit raskendatud hoovuste ebasoodsa mõju
tõttu.
Ise pole saartele
laevaga läinud: nii 2000 kui 2007 käisin seal Reykjavíki lennuväljalt lähtunud
aeroplaaniga. Küll olen lugenud, et see olevat sagedasti tormise ilma ja suure
lainetuse tõttu paras katsumus. Selles mõttes on uuest sadamast minekut
kindlasti kergem taluda.
Aga siis pöörame
teelt vasakule Þórsmörki poole ja 13.30 paiku oleme Seljalandsfossi parklas.
Nagu mitmel teiselgi
Islandi kosel on nimi tuletatud jõest, millel ta asub – Seljalandsá.
Vesi langeb 60
meetri kõrguselt ja kalju, mille servast ta üle jookseb, olevat kunagine
rannajoon, nii uskumatu, kui see ka ei tundu.
Ingliskeelne
Vikipeedia peab tähtsaimaks välja tuua, et Seljalandsfoss on olnud USA reality-sarja
The Amazing Race 6 üks võttekohti.
Ilm on endist
viisi üsna halb, nii et
kohati ei saa hästi arugi, milline osa veest ja udust on taevase päritoluga ja
milline tuleb kosest.
Koos Erika ja
Indrekuga. Teada – ja näha – on, et sellele kosele saab ka taha minna. Kõik
on üsna vesine ja porine ning küllap ka libe, nii et Erika loobub sellest
käigust.
Mina siiski
lähen, aga jätan suurema fotoka maha ning panen keebi selga. Tuul pöörab selle
küll seljas üsna krussi ...
Kardan, et
objektiiv saab märjaks, aga enamik pilte tuleb enamvähem välja.
Olengi kose taga,
...
... teisel
pool koske ...
... ja laskun uuesti
alla. Üles minnes oli nõlv väiksem kui siin laskumisel.
Üle jõe parkla poole. Vihma sajab endiselt päris
hoolega.
Enne ärasõitu pilk
tagasi. Ostan kosutuseks topsi kakaod (400 isk), kulub igati ära. Ent
seetõttu olen viimane bussile jõudja ja pealegi koos pooliku kakaotopsiga, mis
meie bussijuhile ilmselgelt sugugi ei meeldi. Olen hoolikas ja midagi maha ei
loksu.
Veidi peale 14
läheme jälle teele.
Ka aknad on
märjad ja pildistada ei saa, aga hakkame jõudma kohakuti liustikega, nii et
tulevad esimesed mustad liivikud – sandurid –, millel looklevad suuremad
ja väiksemad jõeharud. Mägede jalamil vasakul on talusid, kõik ikka ükshaaval
ja eraldi.
Kohakuti ühe
mäealuse taluga teeme 14.20 väikese peatuse – ja see pole mitte mingi
suvaline talu, vaid 2010. aastal rahvusvaheliselt kuulsaks saanud Þorvaldseyri,
liustikuga kaetud vulkaani Eyjafjalljökulli purske alla jäänud vägev,
Islandil ennegi tuntud ja tunnustatud majapidamine.
Võrgupaigast www.thorvaldseyri.is võib talu kogu
ajaloo ja edukuse endale selgeks teha. Alates sellest, kui Þorvaldur
Bjarnason 1886. aastal siin koha ostis ja selle enda nime järgi Þorvaldseyriks
nimetas. Ta ehitas esmalt turbast maja, siis aga tohutu aida, mis oli küünra
jagu pikem ja laiem kui toonane Islandi suurim ehitis, kolledžihoone Reykjavíkis.
Mitme omaniku
käes olnud majapidamine jäi 20. sajandi alguses peaaegu rusudesse, 1906.
aastast on ta aga olnud ühe ja sama perekonna käes. Praegu Ólafur
Eggertssonile ja tema kaasale Guðný A. Valbergile kuuluva tehnika
viimase sõna järgi varustatud talu, nüüd küll juba firma nimega Eyrarbúið ehf,
põhitoodang on piim ja liha, aga kasvatatakse ka teravilja ja toodetakse
rapsiõli. Majandil on oma hüdrojõujaam, mis toodab elektrit rohkem, kui farm
ise vajab; kompleksi köetakse enda rajatud puuraugust tuleva geotermaalveega.
Talu 230 hektarist on haritud umbes 100, sellest 25 hektarit on teravilja all.
Ólafur ja Guðný on saanud hulga põllumajandus- ja aiandusauhindu.
2010. aasta
kevadel sai talu kõvasti
kannatada. 21. märtsil purskas esmalt kahe liustiku, Eyjafjallajökulli ja Mýrdalsjökulli
vahel paiknev Fimmvörðuháls, 14. aprillil algas purse
Eyjafjalljökulli all. Talu kõrval voolava jõe Svaðbælisá üleujutus murdis
läbi tammide ning purustas kuumaveetorud, nii et farm jäi neljaks nädalaks
kuuma veeta. Ja 16.–17. aprillil mattus majapidamine tuhakihi alla.
Enne viidatud veebilehe
fotogaleriis on majapidamisest rohkesti pilte, sh ka purske tekitatud
kaosest ja farmi pärastisest korrastamisest.
Kohas, kus
peatume, on stendil foto Eyjafjallajökulli purske esimesest päevast, ...
... kõrval aga
teabetahvel, mis kutsub muu hulgas Eyjafjallajökulli külastuskeskusesse, kus
saab teada, kuidas juhtunuga toime tuldi, ja vaadata paarikümneminutist filmi.
Vulkaani kõrgeim
tipp on 1651 (teine allikas ütleb: 1666) meetrit ümp ja varasemad teadaolevad
pursked leidsid aset aastail 920, 1612 ja 1821–1823; viimane põhjustas
ulatusliku tormaka üleujutuse ehk jökulhlaupi.
Kui veel natuke
edasi sõidame, jääb vasakul kaljude silma mitu põnevat kohta, sh Drangshlíð,
kuhu tuleme päeva lõpuks öömajale – möödasõidu hetkel ma seda veel ei tea – ja
paljudelt fotodelt tuttav kosk, Skógafoss.
Paremal on aga
suur must liivik, Skógasanduril ja sellel – esimesel hetkel isegi ei
taha uskuda! – lihtne lennuväli: pelgalt punased poolkerad mustal maal
ja tuulekott.
No comments:
Post a Comment