Skógafoss on meil plaanis väheke hiljem, enne käime
Skógaris endas: lõunat söömas ja muuseumi vaatamas.
Kogu see
muuseumi-
episood on minu jaoks tagant järele võttes lausa piinlik. Olen esiteks
unustanud tegemata hulga olulisi pilte, nii et isegi foto muuseumi uusimast, 2002.
aastal ehitatud suurest hoonest, mis mahutab trans-
pordimuuseumi,
suveniirirohke poe ja ka meie söögikoha, pean võtma Islandi muuseumiveebist http://safnabokin.is/. Veel kurvem on aga see,
et ehkki kuulasin pärast imevahva giidi seletusi nii innukalt, et ei märganud
isegi mingeid märkmeid teha, siis meeles pole mul sellest jutust peaaegu
midagi... Paraku ei oska ka veebist abi leida, seetõttu jääb järgnev jutt
kohati ikka kohe kurvastavalt ebainformatiivseks.
Aga kõigest
järjekorras. Skógar (hääldatakse seda muide skouar) tähendab
metsa; miks küll selline nimi, ei oska ma öelda. Tegemist on imepisikese
külaga, kus Vikipeedia andmeil vaid 25 elanikku, paar talu, kool-hostel ja
muuseumid. Söögiga läheb veidi aega, nii et esmalt vaatame üle samas majas
asuva transpordi- ja kommunikatsioonimuuseumi; seda pildistan küll ehk liigagi
usinalt, mõned näited ülipõhjalikust ekspositsioonist panen ka siia.
Eksponeeritud
pole sugugi ainult side- ja veovahendeid, vaid näiteks ka kõikvõimalikke tööriistu,
...
... muu hulgas ka
selline tähtis seade nagu samagoni-
aparaat. Alkoholil on Islandil ikka
hea minek olnud ja on seda vaatamata väga karmile – vist karmimalegi kui
Rootsis ja Norras – alkoholi-
poliitikale ka praegu. Kui enne Eyrarbakkis olime,
rääkis Ivi ühest sealsest saja aasta tagusest, viinakeeluaegsest legendaarsest
puskariajajast, kes suutis võimude kiuste oma äri ajada lausa aastakümneid.
Kõikvõimalikke transpordi-
vahendeid
on muuseumis tõesti palju, nii mudelitena ...
... kui ka „elusuuruses“.
Mõnigi neist on
minu silma jaoks üsna eksootiline, näiteks see Citroëni aastaist 1927–30
pärit lumeauto.
Vähemalt sama
ulatuslik on ka kommuni-
katsiooni-
vahendite väljapanek, ...
... sealhulgas on
ilmselgelt tähelepanu keskmes pääste-
teenistus.
Üks ajalooline
transpordieksponaat on ka muuseumi õues: Sólheimasanduril üle Jökulsá jõe
1921. aastal ehitatud sild.
Siis hõikab Ivi,
et supp on ootel. Päevasuppe on kaks, tomati- ja seenesupp, ja sama raha
eest pole keelatud proovida mõlemat: muudkui aga lähed ja võtad. Ja kohv käib
supi juurde. Ei suuda magusasoovile vastu seista ja võtame kahe peale
marjakoogi. Maksab teine küll lausa 850 iski – aga on ka väga suur ja maitsev.
Paraku olen seekord toidu(koha)pildidki tegemata unustanud. Ju oli nälg liiga
suur.
Siis on aega
jätkata samuti ülimalt eksponaadirohke Skógari muuseumiga, mille tähtis
osa mäe alla toodud vanad majad. Peale selle on omaette hoones veel hulk kõikvõimalikke
esemeid ja kunstiteoseid täis ruume. Nendest alustame.
Kõik need aarded
on kokku kogunud Þórður Tómasson (foto: TommyBee/Wikimedia), kes
olevat kogumist alustanud juba 14-aastase poisina. Meie nüüd juba 93-aastast
Þórðuri ei kohta, aga veel paari aasta eest oli ta käinud ise külastajatele
selgitusi jagamas. Þórður nimetati muide 1997. aastal Islandi ülikooli
audoktoriks. Muuseum, nagu ka kohalik kool, on asutatud aastal 1949.
Meie giid on Tinna
Kvaran, väga ilmeka, sisuka ja emotsionaalse esitusviisiga naine. Teda
mainisin teises Islandi-postituses:
Enne 1925.
aastat sai võtta ka uusi perekonnanimesid; nii tegid näiteks Nobeli
kirjanduspreemia laureaat Halldór Laxness ja teine tuntud kirjanik Einar
Hjörleifsson, kes valis koos vendadega saagast võetud nime Kvaran (selle nimega
noort naist kohtame oma reisi ülejärgmisel päeval!); alates 1925. aastast pole
see enam lubatud.
Fotol on Tinna
selja taga kohalike meeste meisterdatud paat, kaheksa aerupaariga Pétursey.
Selle ehituse saamatus paneb ühe asjatundliku reisikaaslase pead vangutama:
„Kas nad siis tõesti ei osanud paadile kaari painutada?!“ „Ei osanud,“ teab
Tinna vastata.
Meeste vaprus,
kes sellise kipaka laevukesega alatihti tormisel ookeanil saaki käisid
nõutamas, on muidugi imetlusväärne.
Nagu juba kurvalt
mainisin, olen suutnud Tinna äärmiselt köitva jutu peaaegu jäljetult unustada.
Peateema on see, kuidas sellistes viletsates ja kitsukestes majakestes elati.
Maalil näha majad on pigem uhked; ikkagi juba laudadega üle löödud esiseinaga:
enamasti olid needki vaid turbast ja ümbruskonnast korjatud kividest. Ruumi oli
väga vähe ja muidugi olid need onnid ka külmad. Seepärast hoiti tihedalt
kobarasse ja mängiti käsitööle rütmitaustaks riimimänge. Tähtis roll sisustuses
oli „polüfunktsionaalsetel“ lauakestel: öösel pandi need voodile küljelauaks
või kui mitmekesi ühel asemel magati, siis suisa magajate vahele, aga päeval
sobisid need tööaluseks.
Üks näide
värvikast käsitööst. Kui ma ei eksi, siis on need jalatsite soojad
sisetallad.
Muuseumimajas on
veel mitu ruumi, mida vaatame omal käel. Kõikvõimalike tööriistade
juures annab mõistatada, milleks neid kõiki kasutati.
Tähelepanu köidab
nelja sarvega lamba pea. Sarved on kõigil islandi lammastel, kokku
olevat villaandjaid saarel 448 000, seega tublisti rohkem kui üks lammas
inimese kohta (elanikke peaks Islandil olema umbes 325 000).
Neljasarveliste kohta tsitaat Ivi mõni aeg pärast meie reisi tehtud
kokkuvõttest (ta käis siis taas saarel ja ka farmides koos Eesti
lambakasvatajatega ning sai muidugi tublisti teadmisi juurde):
Neljasarvelisus
on geneetiline. Kui neljasarvelisel tuleb kahesarveline järglane, siis selles
suguvõsas on see geen kadunud ja enam tagasi ei tule. Ei ole nii, et mõni
põlvkond hiljem hakkab uuesti neljasarvelisi tulema. Värviga võib küll nii
olla, et musta lamba tall on valge ja vastupidi.
Üks muuseumi
eksponaat on terve tuba, mis on Skogarisse toodud koostöös Islandi
rahvusmuuseumiga. Tegemist on nimeka luuletaja Þorsteinn Erlingssoni
(1858–1914) toaga ehk Þorsteinsstofa’ga. Vikipeediast loen, et
Þorsteinn oli ateist ja sotsialist, kes oma luuletustes sageli ründas
valitsevat klassi ja kirikut, ent kes on loonud ka populaarseid laulukesi ja
looduspoeeme. Kirjaniku talust toodud mööbli, raamatud ja maalid olid
rahvusmuuseumile 1964. aastal annetanud poeedi järeltulijad.
Väljas on
vaadata vähemalt samapalju. Enamikust sel pildil näha hoonetest-rajatistest on mul üles võetud ka
eraldi, mitte aga nelja aknaga majast tagaplaanil foto keskel: see on vana
koolimaja.
Sama koolimaja on
ka selle foto vasakus servas. Aga alustame turvastalust. Umbes sellistes
kompleksides elasid islandlased kindlasti 19. sajandi lõpuni ja suuresti ka
veel 20. sajandi esimesel poolel; tihti oli kõik üleni turbast ja kividest,
sest kui puitu üldse oli, siis ikka ainult ajupuit. Ja kindlasti seisid
viilkatusega majad – nii elu- kui ka majandushooned – kõik külg-külje kõrval.
Katus oli rohtunud turbast, õue ümbritses turbast ja kividest aed. Toad olid
mõistagi pisikesed.
See kompleks siin
on eraldi osadest kokku kantud ja need pole ka kõik päris ühest ajast.
Infotahvli kinnitusel on siin umbes 1830. aastast pärit ristikujuline laut ja
riistakuur, magamistuba (1838), sahver (ca 1850), köök (1880) ning elu- ja
magamistoad (1895–96). Mõnda jõudsin ka sisse piiluda.
See küllap on riistakuur:
...
... sisevaade on
selline; ...
... see aga
ilmselt see vanem magamistuba. Näha on ka enne jutu olnud mitut moodi
kasutatav laud, siin on ta voodiserva kõrgenduseks.
Sajandilõpu
maja (1896) oli kunagi
Mýrdaluri orus Norður-Göturis ühe talu külalistemaja.
Selle fassaadi
ehivad lausa lilled ...
... ja tuba
on juba päris toa moodi.
Koolimaja
infotahvel: Litli-Hvammuri koolimaja on ehitatud 1901, siin
Skógaris uuesti kokku pandud 1999–2001.
Hoones on üks
klassiruum ...
,,, ja selle
seinal kaartide hulgas Euroopa kaart, kus riikide nimedest ja piiridest
on hästi näha, mis ajal on see trükitud: olema on NSV Liit, aga ka Eesti, Läti ja Leedu;
viimane – nagu ka Poola – praegusest suuresti erinevate piiridega.
Selline juba õige
uhke maja on ehitatud 1878. aastal maanõunik Árni Gíslasonile siit mitte
väga kaugel ida pool Holtis, Síða maakonnas. Maja on üleni ajupuidust,
läänepoolse seina esialgsed paneelid asendati 1899. aastal Kúðafljóti jõe
suudmes randa jooksnud laatsaretlaevalt St. Paul toodutega. Originaalis oli
maja katus olnud õhukesest laavakivimist, aga see asendati 19. sajandi lõpul
praegugi kõikjal Islandil märgata ehitusmaterjali laineplekiga. Majas elati
1974. aastani, Skógari eksponaadiks sai see 1980; esialgse kivivundamendi
asemele valati betoonmüürid.
Maja elutuba ehk
baðstofa, …
… köök …
… ja pööningukorrus.
Veel on vaadata talumaja,
mis ehitatud 1919–20 ja külalistemajaks ümber ehitatud varjualune
aastast 1870 ning veidi eemal asuv kirik. Elumaja on samuti pärit
Síðast, aga teisest külast, Skálist. Majas elati aastani 1970, Skógaris ehitati
see taas üles 1989.
Vaade elutuppa
…
… ja aita.
Ja lõpuks
muuseumi uhkeim ehitis, vana külakiriku koopia: väljast uus, aga sisemus
on kokku korjatud vanadest kirikutest. Luteri piiskop pühitses kiriku 1998;
enne seda polnud Skógaris kirikut olnud kaks ja pool sajandit.
Satun kiriku
interjööri pildistama parajasti siis, kui seal on üks saksakeelne perekond.
17.10 paiku oleme jälle bussis, aga seekord on
sõita vaid paar minutit – enne bussiaknast juba nähtud kose Skógafossi juurde.
Skógafoss (hääldatakse skouafos) on mitmes
mõttes sarnane tänase esimese kose Seljalandsfossiga: ka tema nimi on tuletatud
jõe nimest – Skógá, ka tema on 60 meetrit kõrge ja voolab üle
endise rannakalju. See viimane asjaolu tundub mulle endiselt suisa uskumatu:
ookean on nüüd ju mitu kilomeetrit eemal. Seda praeguse rannajoonega ligikaudu
rööbitist kaljumüüri jätkub rohkem kui sajaks kilomeetriks.
Küll on Skógafoss
Seljalandsfossist hoopis laiem ja võimsam: tänu 25 meetrisele veelindile
võib teda pidada üheks vägevamaks Islandi joaks. Kahju ainult, et ilm on
vihmane ja udune ning nägemata jääb paljudelt fotodelt tuttav vikerkaar
või lausa topeltvikerkaar, mida koostöös päikesega loovad kosest paiskuvad
piisad. Praegu paraku sajab lisaks kose piiskadele jälle ka vihma.
Legend kinnitab,
et üks selle piirkonna esmaasunikke viiking Þrasi Þórólfsson olevat
peitnud kose taha koopasse aardekirstu. Mõne kohalikud leidnud aastaid
hiljem kirstu üles, aga rebinud seda välja tõmmata üritades ära käepideme, mis
olnud pärast kohaliku kiriku ukse küljes. Nüüd olevat käepide muuseumis. Oleks
seda lugu enne teadnud, võinuks muuseumis küsida.
Seda koske saab
ka ülevalt vaadata, aga selleks tuleb muidugi nõlvast üles ronida. Seda
võib teha viisaka kaarega mööda korralikku treppi – astmeid on
kokku umbes 420 –, ...
... või kasutada
osaliselt „shortcut’e“; ...
... üleval
koonduvad rajad ikka kõik üheks; lõpuks tuleb ronida ka üle lambaaia.
Nii see Skógá jõgi
üle otsa ...
... hooga alla
kukub.
Veidi maad
ülesvoolu on üks pisem kosk või kärestik veel.
Oleks ilm ilus,
näeks siit ülevalt kindlasti kena vaadet, nüüd on udu- ja vihmalinik ees.
Rööbiti jõega kulgeb
rada põhja poole edasi: kahe liustiku, Eyjafjallajökulli ja Mýrdalsjökulli
vahelt üle Fimmvörðuhálsi kuru kaunisse paika nimega Þórsmörk ja sealt piki
kuulsat matkateed Laugavegurit veel kaunimasse Landmannalaugarisse. Aga see on
muidugi paras paari päeva teekond.
Meil on teised
plaanid, ehkki „ametlik programm“ on sellega tänaseks ammendatud: Ivi viib meid
enne öömajale minekut veel ühte põnevasse paika. Veidi peale 18.15 oleme
jälle bussis ja sõidame paarkümmend minutit ida poole. Paremal pool teed on
tohutud mustad liivikud, esmalt Skógasandur, siis Sólheimasandur.
Viimase peal peaks kusagil olema populaarne pildistuskoht: 1973. aastal
hädamaandumise teinud USA sõjalennuki rusud.
Musta liiva on
sandurile kandnud Eyjafjallajökullilt ja Mýrdalsjökullilt voolanud veed;
liivikul on hulk ojasid ja jõgesid, millest suurim kannab Islandil rohkesti
korduvat nime Jökulsá ehk liustikujõgi. Et neid omavahel eristada, lisatakse
kohanimi, siin siis Jökulsá á Sólheimasandi ehk Liustikujõgi
Sólheimasanduril. Tegelikult võib liivikugi nime eesti keelde ümber panna: päikesekoduliivik.
Ees kerkib
täiesti lausikust maast 274 meetri kõrgune mäemürakas Pétursey (foto:
Ira Goldstein /Wikimedia). Tekkinud on see massiiv sadu tuhandeid aastaid
tagasi ilmselt vulkaanipurskel nagu 1963.–65. aastal kerkis merest Vestmanni
saarestiku noorim saar Surtsey. Nähtavasti selle mäe järgi on nimetatud täna
muuseumis nähtud suur aerupaat.
Peagi pärast
Péturseyd pöörame teelt paremale, teele nr. 218, ja tõuseme väikesel
poolsaarel täitsa tõsist serpentiini mööda mäkke. See ongi meie tänase viimase
retke sihtkoht, 120 meetri kõrgune Dyrhólaey. Inglise meremehed olid
seda kutsunud Cape Portland, aga islandikeelne nimi on hoopis tabavam: tõlkes ukseaugusaar.
Just ikka jälle vulkaanilise tekkega – Islandil on ju seda mõttetu lisadagi,
sest mis pinnavorm siin siis poleks niiviisi tekkinud! – saar ta tõesti kunagi
on olnud.
Koht on
kahtlemata huvitav, seda on paksus uduski näha. Sel fotol on kaljul kerkiv tuletorn
(1927).
Vantsime mööda
kaljuserva edasi ja jõuame vaateni, mis neemele nime on andnud: tõesti
ukseauk. 1993. aastal olevat uljad tegelased august väikesel lennukil
kolm korda läbi lennanud.
Dyrhólaey oli
Islandi kõige lõunapoolsem tipp, kuni 1918. aastal purskas Mýrdalsjökulli
liustiku all Katla. Tekkinud veemöll kandis Hjörleifshöfði neemele rohkesti
liiva juurde, nii et rand pikenes paari kilomeetri võrra. Tekkinud maa sai nime
Kötlutangi ehk Katla maasäär ja sellel on nüüd Islandi lõunapoolseim punkt.
Oleks ilm ilus, näeksime sellist pilti (foto:
Guimard/Wikimedia). Ja näha oleks veel palju muud: põhjas suur
Mýrdalsjökull, läänes kogu rannajoon ja idas Reynisdrangari mustad
laavaskulptuurid. Viimaseid läheme õnneks järgmisel päeval päris lähedalt
seirama.
Osa meist kõnnib
ukseaugukaljule edasi, teised, mina ka, naasevad bussi juurde: mis ses udus
ikka ukerdada.
Ivi räägib
tagasiteel, et sellel kaljunukal olevat ka lunne. Parkla juurest avastan
infotahvli kohalike linnuliikide tutvustusega ja nende seas on tõepoolest ka
lunn, Islandi rahvuslind. Pole just see põhjus, miks ma hakkan bussi juurest
järsaku pool kõndima, aga – seal nad ongi!
Alustan
pildistamisega üsna kaugelt, aga kohe selgub, et lind püsib kartmatult
paigal. Vastasnukil on teine samasugune ja kõik soovijad saavad neid lähedalt
pildistada. Tagant järele mõtlen, et andke andeks, linnukesed, et teid nii
põhjalikult tüütasime, ent loodan samas, et sageli käidaval kohal on lunnid
veidrate kahejalgsete hiiglastega harjunud... Võimalik muidugi, et lunnide
vapruse põhjus on hoopis see, et arvatavasti on käes aeg, mil pojad pesadest
välja peaksid tulema; seda peavad papa-mamma ju ometi valvama!
Ukseaugule läinud
kaaslased jäävad väga kauaks ära ja kui nad lõpuks tagasi jõuavad, on nemadki
vaimustust täis: ka seal olnud lunne. Kogu bussitäis saab kohtumisest
iseäraliku tiivulisega hea tuju.
Pakun Ivile, et
võin lunnidest bussis veidi rääkida – ja taipan samas, et pole neist nii ammu
ei kõnelnud ega lugenud, et võin midagi ka valesti pajatada. Ent tegu saab
siiski tehtud, kusjuures lisan siiski ka hoiatuse, et võin mõnes asjas mälu
järgi eksida. Tagant järele tundub siiski, et lausa pada ma ei ajanud.
Niisiis: umbes 30
cm kõrged musta-valgekirju sulestiku ja oranžide jalgadega alklased kannavad
oma veidrat kirevat nokka sigimisperioodil, talvel on lapik nokk väheldasem ja
tuhmim. Pesitsevad nad alati mere ääres järsakutel, kus kaljudel ka pehmet
murukamarat, veel parem turvast, millesse saab pesaõõnsuse kaevata. See on
isaslinnu töö. Käik võib olla õige sügav, kuni oma kolm meetrit. Selle lõppu
koopakesse muneb emaslind suhtelise väikese linnu kohta üllatavalt suure muna;
haudumise ja poja hooldega on ametis mõlemad vanemad. Ja pojukesel võtab
sulgede kasvatamine kaua aega: kuni poolteist kuud. Kogu selle aja tassivad
vanemad talle kalakesi. Lõpuks jäetakse rasvarulliks nuumatud tibu toiduta ja
suures nälja ei jää tal muud üle, kui turvalisest urust välja ronida. Otsemaid
suundub ta merel ja jääb sinna mitmeks aastaks: sigima hakkavad lunnid alles
viieselt. Kord paari heitnud linnud jäävad paari, kuni „surm neid lahutab“.
Kogu talve veedavad kõik lunnid avamerel.
Lendama on üsna
lühikeste tiibadega linnud küllaltki saamatud, see-eest on aga suurepärased
ujujad ja sukeldujad ning osavad kalapüüdjad. Lunni nokk on sellise ehitusega,
et suudab kinni hoida hulga kalu, nii et poega toites pole vaja pidevalt mere
ja pesa vahel saalida, vaid võib tuua suurema toidulaari korraga.
Islandil pesitseb
miljoneid lunne, suurim koloonia on Vestmanni saartel. Täpseid arve pole mõtet
tuua, sest viimastel aastatel räägitakse arvukuse drastilisest vähenemisest.
Mujal elavad inimesed peavad põhjuseks põhjamaalaste kulinaariaharrastust, aga
pigem on peapõhjus siiski kahanev kalade hulk ja elupaikade teisenemine. Vaat
need hädad on küll ühel või teisel moel inimeste tekitatud.
Inimesele pakuvad
huvi nii lunni suled, munad kui ka liha. Mittepesitsevaid linde püütakse
enamasti suurte kahvadega nagu liblikaid. Mis seal pattu salata: 2000. aastal
proovisin suitsutatud lunni ka ise Vestmanni saartel ära. Kõlbas süüa küll, aga
hiljem olen neid vahvaid linde eelistanud pigem silmade kui suuga õgida.
Muide, saksa
keeles on lunnil väga tabav nimi: Papageitaucher ehk papagoisukelduja.
Lõppkokkuvõttes
oleme Ukseaugusaarel oma 50 minutit: lahkume alles 19.30. Ivi jagab
seltskonna kaheks, kuna suurt öömajakohta lähikonnas pole. Osa läheb öömajale
Skógari vanasse, 1999. aastal suletud koolimajja, osa Drangshlíði
külalistemaja. Olen rõõmus, et mina olen nende teiste hulgas, sest
siiasõidul jäid Drangshlíði juures silma põnevad mäerünkad. Fotol on vaade
sellele paigale maanteelt, taustaks Eyjafölli mägi, mille peal
Eyjafjallajökull. Siit umbes 14 km eemal asuva vulkaani purske ajal 2010.
aastal jäi seegi talu tuhapilve alla.
Selline tahukas
on maja, kus öö veedame, ...
... ja selline ruumikas
meie tuba, kõige vajalikuga.
Teeme kerge
õhtueine ja läheme lähiümbrust uurima. Paremal esiplaanil olevasse
majja tuleme hommikul sööma, aga ka siin on tube.
Naabrimees parandab
katust.
Suurelt teelt
kutsub külalistemajja selline reklaamsilt.
Tüüpiline
sissesõidutee algus Islandil: tõke ei lase lambaid maanteele.
Teisel pool teed
koplis mugivad lehmad tulevad meid märgates otsemaid aiale lähemale.
Aga see, mis
möödasõidul mu tähelepanu köitis, on sissesõiduteest vasakul, hindamisi
paarisaja meetri kaugusel hostelist. Muidugi on tuffimürakal ka nimi: Drangurinn.
Veebist leian kinnituse, et hiigelrahn ongi kohale nime andnud; Drangshlíð
tähendavat mäge või nõlva Dranguri kalju juures. Nii tähtsast kaljust tuleb
ikka kohe hulk pilte teha.
Loomulikult on
sellise nähtuse kohta legende. Ühe järgi olevat jõumees nimega Grettir
Ásmundsson, Islandi saagade tegelane, tahtnud oma rammu näidata ja rabanud
selle rahnu Hrútafell kalju seest, mille tulemusena tekkinud Skarðshlíði kohale
kuristik. Teised lood esitlevad Drangurinni kui vanapagana laeva või
siis haldjate kodu.
Olgu haldjatega,
kuidas on, aga kalju sees on koopaid ja käike, mis pakkusid peavarju.
Muistne inimene lisas neil oma ehitisi, mida kutsutakse fornmannahús.
Drangurinn ja
tema lähim ümbrus on looduskaitse all, aga ka hinnatud filmimispaik: siin on
vändatud nii dokumentaalfilmilõike kui ka stseene Islandi mängufilmist Hrafninn
flýgur („Kui kaaren lendab“).
Suumin paar
ehitist müraka kõrval veidi lähemale.
Leian muide
Vikipeediast, et Rootsis on „destruktiivse muusika“ ansambel nimega Drangurinn.
Ja kohe tuleb meelde, et ühe Norra karmi rocki (sõnasõnalt veebist
tõlkides“sümfoonilise musta metalli“) bändi nimi on Dimmu Borgir. Dimmuborgir
(tõlkes tume kindlus) looduses on iseäralike laavamoodustistega ala
Mývatni järve lähedal Põhja-Islandil.
Kaks fotot veel,
näitamaks, kuidas õhtune valgus muutub: ...
... need vaated
kaugele Pétursey poole on tehtud kaheminutise vahega.
Üksiti on foto
tõend, et ilm on vahepeal hoopis ilusamaks läinud.
Magama kobime
juba 22.50.
No comments:
Post a Comment