Islandile tahan ma ikka, II: Õhtust Reykjavíkis, isemoodi linnapeast ja islandi keelest

Peagi oleme pindalalt väga suures linnas. Saa sa siin aru, millal üks linn lõpeb ja teine algab: Tartu sõpruslinn Hafnarfjörður, Garðabær, Kópavogur ja Reykjavík ise moodustavad üsna üksteisest eristamatu terviku.

Reykjavíki vapp (allikas: Wikimedia)

Taani kunstniku Johan Peter Raadsigi (1806–1882) maal äsja Islandile, tulevase Reykjavíki asupaika saabunud Ingólfur Arnarsonist, kes laseb parajasti oma auvaiad püsti panna (allikas: Wikimedia)

Ma ei taha hakata ajalooraamatuid kuigi pikalt ümber kirjutama, aga see tuleb siiski ilmselt üles tähendada, et Landnámabók’i ehk „Maa asustamise raamatu“ andmeil kinnitas Islandil esimese viikingina kanda Ingólfur (Ingólfr) Arnarson aasta 870 kandis just praeguse Reykjavíki asupaigas. Koha valis ta iidsel viikingite viisil: viskas auvaiad rannajoont silmates ookeani ja asus sinna, kus need kaldale jõudsid. (Sõna „auvai“ õppisin sel reisil meie giidilt Ivilt. Olin varem korduvalt hädas olnud: et kuidas ikka see ingliskeelne termin high seat pillars maakeelde ümber panna. Ei aidanud ka teadmine, et need olid sambad, mis paiknesid viikingi elamus kahel pool pealiku tooli või trooni. Tegelikult ei tea keegi kuigi täpselt, kuidas need asjandused, islandi keeles öndvegissúlur, välja nägid. Selles pole kuigi raske veenduda, kui võrrelda näiteks seda Vikipeediast leitud taanlase maali Reykjavíki keskel seisva Ingólfur Arnarsoni mälestussambaga, millel mees toetub skulptori kinnitusel ka just auvaiale: need on ikka väga erinevad). Soojavee allikatest tõusnud aur inspireeris kohale nime panema: Reykjavík tähendab suitsuabajat.

Reykjavík oli pikka aega lihtsalt talukoht; alles 18. sajandil hakkas sinna midagi linnalaadset tekkima. Skúli Magnússoni (1711–1794), meest, kelle juhtimisel ehitati maju villatööstuse tarvis, nimetatakse sageli linna asutajaks. 1786. aastal sai linn taanlastelt kaubandusõiguse ja seda aastat loetakse linna sünniaastaks. Toona oli linnas paarsada elanikku. Rahvastiku kasvust leiab kena arvrea Vikipeediast (http://en.wikipedia.org/wiki/Reykjav%C3%ADk#Demographics): 1801 – 600, 1860 –1450, 1901 – 6321 (linnastus 8221), 1910 – 11449 (14534), 1920 – 17450 (21347), 1930 – 28052 (33867), 1940 – 38308 (43483), 1950 – 55980 (64813), 1960 – 72407 (88315), 1970 – 81693 (106152), 1980 – 83766 (121698), 1990 – 97569 (145980), 2000 – 110852 (175000), 2011 – 119108 (202341).

Ivi nimetab Reykjavíki ebamääraseks ja kakofooniliseks planeeringuta linnaks. Tõesti, vist päris tabav hinnang: tõepoolest jääb linnas kõndides mulje, nagu oleks majad ehitatud nii, kuidas hetkel kellelegi pähe tuli.

Veebist leitud faktidest tasub kirja panna, et Reykjavík on maailma põhjapoolseim iseseisva riigi pealinn. Samuti kinnitatakse, et tegemist on ühe kõige puhtama, rohelisema ja turvalisema suure linnaga maailmas.

Kõrghooneid on linnas vähe, suurem jagu maju on kahe-kolmekorruselised ja nende vahel on palju vaba ruumi, nii et linna pindala on väga suur: ligi 275 km² (võrdluseks: Tallinna pindala on 160 km²). Minu esimese, 2000. aasta reisi ajal oli meie majutuskoht kesklinnast 7 km kaugusel, aga ometi linnas. Ja kogu linnastu suuruseks pakub Vikepeedia lausa 777 km². Tähelepanuväärne on kindlasti asjaolu, et 95% linna küttesoojast tuleb geotermaalveest.

Kümmekond minuti enne seitset jõuame oma esimesse öömajapaika. Downtown Reykjavik Apartments – vast siis Reykjaviki all-linna apartemendid – aadressil Rauðarárstíg 31 minu arusaamist mööda päris all-linnas just pole, aga sellest siiski ainult jalutuskäigu kaugusel. Nagu enne öeldud, oli mu esimene öömaja siin linnas all-linnast lausa kilomeetrite kaugusel. Ülejäänud kahest reisist ühel saime öömajale nii kesklinnas, kui üldse olla saab, ja teisel selle ja tänavuse vahel.

Meid pannakse koos elupõlise sõbra Indreku ja tema kaasa Mariga ning laevakajutikaaslaste Malle ja Kunoga apartementi nr. 203. Selles on kolm magamistuba, mis muidu päris head, ainult natuke liiga väheste riidepuude ja nagidega, ...

... ruumikas elutuba, kus suur laud (selle taga parajasti Erika ja Indrek) ...

... ja mitu istumispaika,...

... korralikult varustatud kööginurk ning kaks duširuumi. Igati korralik ja mugav elamine.

Meie teise korruse apartemendi rõdu on sissekäigust tagapool ...

... ja sealt avaneb vaade Rauðarárstígi tänavale, mille majad kohati sellised, et vajaksid hoolitsevat kätt.

Eriti pikka sulesoputusaega meil ei ole: juba 19.25 ruttame Ivi sabas kesklinna poole, esmalt mööda Bergþórugatat linna konkurentsitult ja igas mõttes silmapaistvaima ehitiseni: Hallgrímskirkja ehk Hallgrimi kirikuni (foto: www.hallgrimskirkja.is/). Ligikaudne hääldus on hatlkrimskirka: ll loetakse kui tl(l) või dl(l).

Panin siia veebist võetud pildi ainult seetõttu, et endal pole õnnestunud sellist fotot teha. Pole tegelikult ka saanud otsida, oleks see üldse pilte kokku lõikamata võimalik: hoone on lihtsalt sedavõrd suur. Oma 73 meetri kõrguse torniga on ta suurim Islandi kirik ja Vikipeedia andmetel kõrguselt kuues rajatis Islandil: kõrgemad on neli saatjatega masti ja Smáratorgi torn, 77,6 meetri kõrgune äri- ja büroohoone naaberlinnas Kópavoguris.

Kirik pole Islandi peakirik, vaid linna luterikoguduse pühakoda.

Keegi mu giididest on seda kirikut võrrelnud Barcelona La Sagrada Familiaga: mõlema kavandamist ja ehitust on saatnud suured vaidlused, mõlemad on kerkinud suuresti annetuste toel ja pika aja jooksul. Siiski – erinevalt Baskimaa jumalakojast on Hallgrímskirkja valmis.

Kiriku projekteeris 1937. aastal riigiarhitekt Guðjón Samúelsson, kuulsaim ehitiste kavandaja saareriigis, kelle töid näeme reisi jooksul veel. Mehe enda sõnul olid tal kirikut projekteerides vaimusilma ees Islandi maastikes laava jahtudes tekkinud kuuekandilised basaltsambad. Ehitus algas 1945. ja lõppes kiriku pühitsemisega alles 1986. aastal, kusjuures ebatavaline on see, et torn valmis tükk aega enne löövi. Koorialune krüpt pühitseti 1948, torn ja tiibehitised lõpetati 1974. Nime sai kirik Islandi 17. sajandi populaarse poeedi ja kirikumehe Hallgrímur Péturssoni (1614–1674) järgi.

Kiriku ees seisab kõrgel alusel seesama esimese eurooplasena Ameerikasse jõudnud meresõitja Leifur Eiríksson (ca 970–ca 1020), kelle nime kannab Keflavíki lennujaam. Kuju kinkis Islandile USA 1930. aastal Islandi parlamendi ehk Alþingi 1000. aastapäeva puhul; selle autor on Alexander Stirling Calder. Muide, Leifurile on pühendatud vähemalt 27 mälestussammast. Keda teema huvitab, võib lähemalt uurida võrgupaigast http://leiferiksson.vanderkrogt.net/

Mul oli selleks reisiks Reykjavíki suhtes kaks soovi – ja üks neist oli tõusta Hallgrímskirkja torni vaateid imetlema ja pildistama. Olin seal korra varem käinud, 2000. aastal. 2007. aasta reisi ajal vist ei jätkunud aega, 2008. aastal oli torn aga remondis. Seekord pole sellega põhimõtteliselt probleemi: pühakoda on kella 21-ni lahti. Küll on probleem see, et torni saab ainult liftiga ja tõstetooli kandevõime on üsna kasin. Sestap trügib liftiukse taga mitut muudki keelt kõnelevaid vaatehuvilisi.

Seepärast põikan esmalt pühakotta endasse – ja teen enda jaoks huvitava avastuse: pingid on pööratava seljatoega; nii et ...

... jumalateenistuse ajal saab istuda ikka näoga altari poole, ...

... orelikontsertide aegu aga teistpidi. Orel olevat kirikus vägeva häälega. Saksa pillimeistri, Bonnis töötava Johannes Klaisi ehitatud, 5275 vilega instrument sai valmis detsembris 1992.

Lõpuks võitlen minagi ennast torni; liftisõidu järel tuleb ka veel mõnest trepist üles kõndida.

Aega on kahjuks juba õige napilt ja ligipääs akendele kasin, nii et ehkki fotod saavad tehtud, pole mul mahti eriti mõelda ja arvestada, kuhu suunda objektiiv parajasti vaatab ning loodetud 360-kraadine panoraam jääb auklikuks.

Kui mul kasutada kaardile on ilmakaared ikka õigesti kantud, siis tundub, et vanade kirikute puhul rangelt arvestatud ida-läänesuunalisest pühakoja peateljest pole siin kinni peetud. Kirik on pigem künkast üles tõusva ja islandipäraselt keerulist nime kandva tänava Skólavörðustíguri jätk. Just see tänav on esimesel ülalt klõpsatud fotol. Sellest paremal mere ääres kõrgub efektne kontserdimaja Harpa, otsesuunas paistab sadama piirkond.

Liigun pildistamisega päripäeva edasi. Harpast paremal ilmuvad nähtavale mereäärse bulvari Sæbrauti eba-reikjavlikud kõrghooned, üle mere on lähemal Esja ja kauguses Akranesi poolsaar.

Nüüd on Esja juba paremini näha. Esja ja linna vahel Kollafjörðuri lahes olev suurem saar on Viðey, Yoko Ono loodud Kujuteldava rahu torni (ingl. k. Imagine Peace Tower, islandi k. Friðarsúlan) asukoht. „Torn“, tegelikult valgest kivimonumendist välja kiiratavad valgusvihud, on pühendatud John Lennonile ja tema kuulsale laulule Imagine.

Esiplaanil olev hoone on minu teada koolimaja.

Idakaarefotol peaks paremas servas rohelise välja ees olev maja olema haigla, üle selle paistab taamal Perlani kuppel.

 Veel nõksuke lõunakaarde ja taas on paistma hakanud meri; mere ja linna vahele jääb Reykjavíki lennuväli. Sealt olen kahel korral startinud Vestmanni saaretele, Heimayele, ja tagasiteel taas maandunud.

Sel pildil on lennurada enamvähem täies pikkuses peal.

Musta kaldkatusega maja vasakpoolseima veekogu taga on Põhjala maja, sellest vasakul paiknev suurem maja ülikooli loodusteaduste hoone Askja. Paremal on kesklinna tiigi ehk Tjörnini lõunapoolne ots. Sellegi taga on mitu ülikooli hoonet.

Siin paistavad pildi paremas servas Tjörninist lõuna pool ülikooli ja rahvusmuuseumi hooned, paremini on ehk eristatav üks punane suur maja üle Tjörnini viivast sillast veidi vasakul. See on Þjóðarbókhlaðan, rahvusraamatukogu ja ülikooli raamatukogu peahoone.

Miks mul jäi tegemata pilt otse Tjörnini poole, ei suuda enam meenutada; võib-olla paistis päike liiga vastu. Aga ma saan augu täita 2000. aastal tehtud fotoga. Natuke udusevõitu ta ju on, aga tiigi põhjaotsas on kenasti näha linna raekoda, jalgupidi vees.

Alles trepist alla tulles märkan, …

… millised paistavad tornis asuva ajanäitaja sihverplaadid seestpoolt vaadates.

Edasi kõnnime mööda Skólavörðustígurit all-linna poole. Kui üle õla tagasi vaadata, kõrgub künkal Hallgrímskirkja.

Tänaval on rohkesti ärisid ning joogi- ja toidukohti. Koos peatänava Laugaveguriga ongi see vanalinna põhiline äri- ja lõbustustänav.

Ühe varasema reisi ajal, mäletan, käisime just sel tänaval ka Liivia Leškini kaupluses (foto aastast 2000).

Aga tänava alumises osas on üks üsna teistsugune vana maja. Tõesti, tõesti – see on just see, millena ta tundub: vangla. 1874. aastal ehitatud maja kasutati alul ka kohtuhoonena, kinnipeetuid mahtus sinna 23. Vahepeal on karistusmaja ümber ehitatud ja nüüd saab seal „puhata“ 18 vangi; majas on ka kaks kartserit. Üle 130 aasta oli maja Islandi ainus vanglaks ehitatud hoone. Eraldi lõõgastusruume seal pole, küll on puhkeala maja taga vabas õhus. Kui olin 2008. aasta sügisel Laugaveguril hotellis, vaatas meie toa aken just sinna vanglaõue poole.

Ivi jagab Skólavörðustíguril seletusi. Parempoolsed fotol on Mari ja Indrek, meie korterikaaslased sel reisil.

Muidugi köidab Skólavörðustíguri ja Laugaveguri nurgal tähelepanu kõrts nimega „Lunn“. Juba küsitakse, kas ja kuidas Islandi rahvuslindu näha võiks. Siis ei oska veel keegi ennustada, et see soov läheb paari päeva pärast kenasti täide.

Olemegi jõudnud Laugavegurile (loe löigavegur), mida tema kitsuse tõttu kuidagi ei oskaks (vana)linna peatänavaks arvata. Aga see ta ometi on. Üllatusena on tänav muudetud jalakäijate tänavaks: mul on veel hästi meeles, kuidas me 2008. aasta oktoobris siin hotelli juurde tulles bussiga seiklesime ja mingiks ajaks täieliku liiklusummiku tekitasime. Laugaveguri nimi (sooja vee või pesemistänav) tuleneb sellest, et tänav viib lõpuks Laugardaluri soojaveeallikate juurde, kus naised ennevanasti pesu pesid.

Nii Laugaveguril kui ka tema jätkul Bankastrætil (ehk pangatänaval) on enamvähem igas majas mõni äriasutus, pood või kõrts, olgu maja siis nii tilluke kui tahes.

Seal, kus Bankastræti ristub Lækjargataga, on üle vaadata mitu olulist maja (näiteks valitsushoone Stjórnarráðið) ja mälestussammast (paremal esimene peaminister ja luuletaja Hannes Hafstein, vasakul Taani kuningas Christian IX – foto aastast 2008), ...

... kõige olulisemana veidi eemal, Hverfishgata alguses Arnarhólli künkal asuv Ingólfur Arnarsoni mälestussammas.

Ja veel edasi, mere ääres, seisab uhke kontserdi- ja konverentsimaja Harpa.

Aga nii esmaasukas kui ka Harpa jäävad praegu lähemalt uurimata, suundume hoopis edasi päris vanalinna südamesse, ...

... väljakule nimega Austurvöllur (loe öisturvetlur, tõlkes võiks see tähendada idaväljakut). Populaarse platsi keskel seisab Jón Sigurðssoni (1811–1879), Islandi iseseisvusliikumise juhi mälestussammas. Just tema juhatas islandlaste võitlust Taani ülemvõimu vastu, mille tulemusena saavutati 1874. aastal teatav autonoomia.

Jóni sünnipäev 17. juuni on nüüd rahvuspüha, mehe portree on 500-kroonisel rahatähel. Teda on sageli kutsutud ka Islandi presidendiks (Jón forseti), kuna ta oli mitu korda Islandi parlamendi Alþingi president ning juhatas Kopenhaagenis Islandi kirjandusühingut.

Meie tuleku hetkel on Jónil parajasti külaline.

Veel 18. sajandil hoopis suurem olnud väljak on nüüd üsna väheldane, aga populaarne paik nii lihtsalt heaks äraolemiseks – sest väljakut piiravatel tänavatel Vallarstrætil ja Pósthússtrætil on rohkesti kohvikuid – , kui ka protestideks. Näiteks just siin käis paras möll ka 2008. aastal, mis viis lõpuks erru pangakrahhi ajal võimul olnud peaminister Geir Haarde. Pottide ja pannidega protestijaid näitas toona mõnuga ka ETV.

Ülejäänud kaks väljakut piiravat tänavat on Kirkjustræti ja Thorvaldsensstræti, esimene muidugi tõlgitav kui kirikutänav, teine aga nimetatud kuulsa Taani skulptori Bertel Thorvaldseni järgi, kelle kuju seisis hulk aega keset Austurvöllurit enne seda, kui sinna püstitati Jón Sigurðssoni mälestussammas. See – muide Thotvaldseni enda skulptuur! – oli üldse esimene linna püstitatud kuju (1875), Kopenhaageni kingitus Islandi asustamise 1000. aastapäevaks. 1931. aastal, kui platsile püstitati Jón Sigurðssoni mälestussammas, viidi Thorvaldseni kuju lähedal asuva tiigi ehk Tjörnini kaguosa kõrvale parginurka.

Thorvaldsen pole küll Islandil käinud, aga ta isa oli islandlane, nii et teda võib siin tõesti omaks pidada. Peale skulptuuri-autoportree on tema töö ka Reykjavíki toomkiriku ristimisnõu (vt. allpool). Aga Thorvaldseni küllap kuulsaim teos tuleb küll otsemaid silmade ette: liivakivist traagiline lõvi Luzernis.

Varasemast ajast mäletan, et Reykjavíki dändidel oli nädalavahetuse õhtutel kombeks limusiinidega ümber Austurvölluri tiirutada; ei oska öelda, kas tehakse seda ka veel tänapäeval.

Muidugi ei saa jätta mainimata väljakuäärseid hooneid: kohvikud, baarid ja restoranid niikuinii, esinduslik hotell Borg (foto aastast 2008), eelkõige aga Islandi parlamendihoone ja toomkirik.

Islandi vulkaanilistest kivimist diabaasist ehk doleriidist ehitatud parlamendihoone Alþingishúsið valmis 1881. aastal. See on muidugi üldteada, et Islandi parlament Alþingi on maailma vanim tegutsev parlamentaarne institutsioon. Parlament kutsuti Þingvelliris ehk Parlamendi väljadel kokku 930. aastal; Þingvellir on üks meie homne sihtkoht. Parlament jätkas – küll muudetud vormis – seal oma tegevust ka pärast jäämist Norra alla aastal 1262 ja käis koos kuni 1799. aastani, olles Taani võimu ajal alates aastast 1662 küll põhiliselt vaid kohtu funktsioonis. 1844 Alþingi töö taastati, aga nüüd juba Reykjavíkis.

Mõne aasta eest valmis parlamendihoone juurdeehitus (Tiina Tenno foto aastast 2007).

Toomkirik (Domkirkjan) on ehitatud aastail 1788–98. Vajadus selle järele tekkis siis, kui kogu maa muudeti üheks piiskopkonnaks ja piiskop kolis Skálholtist Reykjavikki. Ehitajaiks olnud napsilembesed taanlased ja töö läinud üle kivide ja kändude; selgunud ka, et kasutatud oli mädapuitu ja kogu ehitis oli niiskust täis. 1825. aastast on teada juhus, kui katusetala hakkas jumalateenistuse ajal nii kõvasti ragisema, et paanikas kogudus põgenes mitte ainult uste, vaid ka akende kaudu.

Praeguse väljanägemise sai kirik alles 1879. aastal kohalike meistrimeeste töö viljana. Pühakojas on 600 kohta. 1839. aastal jõudis kirikusse enne juba mainitud Taani skulptori Bertel Thorvaldseni tehtud ristimisanum, ...

 ... aasta hiljem orel (kaks viimast fotot on tehtud 2008. aastal). Alates 1845. aastast on kombeks, et riigi valitsus ja parlament käivad enne esimest istungit toomkirikus jumalateenistusel. 1874. aastal lauldi just siin esimest korda Islandi hümni.

Austurvölluri lillepeenrail on koduselt tuttavad õied. Millest mõtled, reisikaaslane Hedvig?

Põgusalt kõnnime ka Tjörnini ääres seisva raekoja juurde, mille tänavapoolne külg meenutab pigem mõnd ladu või tööstushoonet. Uks on kinni ja Ivi ütleb, et tuleme siia ülehomme hommikul tagasi.

Praegu räägib Ivi aga lugusid linnapeast Jón Gnarrist (sel hetkel küll juba endisest linnapeast: juuni keskel sai Jóni ametiaeg läbi ja ta oli juba varem kuulutanud, et teiseks perioodiks ei kandideeri. Alates 16. juunist on Reykjaviki linnapea Jóni konkurent eelmistel valimistel Dagur Bergþóruson Eggertsson).

Linnapea Jón drag queen’ina geiparaadi kolonni peas 2010. aastal Reykjavík. (foto: Matt Riggott / Wikimedia).

Täiendan neid jutte Vikipeediast leituga.

1967. aastal sündinud Jón Gnarr (täisnimega Jón Gnarr Kristinsson, enne 2005. aastat Jón Gunnar Kristinsson) sai linnapeaks 15. juunil 2010. aastal. Enne oli ta tuntud komöödianäitlejana. Teise eesnime Gunnar vahetas 2005. aastal nime vastu, mida oli kasutanud ema, kui Jón oli veel poisike. Mees tahab, et teda kutsutakski Jón Gnarriks, ilma isanimeta. Islandi nimeseaduse tõttu ta isanimest siiski lahti ei saa, vähemalt ametlikesse paberitesse jääb see alles. Osalusest geiparaadil ei maksa teha järeldust, et tegemist ongi geiga: Jón Gnarr on abielus Jóhanna Jóhannsdóttiriga ja neil on viis last. Usulistelt veendumustelt nimetab mees ennast ateistiks – ilmselt Islandil ka mitte päris tavaline avameelsus.

Lapsepõlves kannatas düsleksia ja õpiraskuste all; tal diagnoositi hüperaktiivsus. Teismelisena mängus punkbändis bassi; ülikooli sisse ei saanud ja töötas autoparandaja ja taksojuhina. 1980. aastatel tutvusid Jón Gnarr ja ta tulevane abikaasa Jóhanna rahvusvaheliselt tuntud alternatiivrocki bändi Sugarcubes (islandi keeles Sykurmolarni) liikmetega, kelle seas Einar Örn Benediktsson ja küllap maailmas enim tuntud Islandi muusik Björk Guðmundsdóttir. Björk ongi jäänud Jóhanna lähedaseks sõbraks ja talle laulugi pühendanud, Einarist sai aga hiljem Jóni oluline poliitiline liitlane.

Jóni komödiandi karjäär algas 1994. aastal, kui ta moodustas Sigurjón Kjartanssoniga raadio hommikuprogrammides nalja teinud duo Tvíhöfði. Järgnesid juba komöödiasari televisioonis, kus ta osales nii näitleja kui ka stsenaristina, autobiograafiline stand-up šõu, töö väga populaarsete telereklaamide kirjutaja ja esitajana, osad telefilmides, nii et aastal 2009 oli ta Islandil väga tuntud ja armastatud näitleja.

Parima partei logo (allikas: Wikimedia)

Sellesama 2009. aasta novembris moodustas Jón koos mitme teise igasuguse poliitilise taustata inimesega, kelle seas ka Einar Örn, partei nimega Parim partei, Besti flokkurinn. Tegemist oli muidugi poliitilise satiiriga, sooviga parodeerida professionaalseid Islandi poliitikuid ja muuta elu lõbusamaks. Küllap endalegi ootamatult võitis partei 2010. aasta kohaliku omavalitsuse valimistel üle kolmandiku häältest (34,7%) ja sai linnavolikogu viieteistkümnest kohast kuus endale! Üks neist kuulus partei teisele numbrile valmisnimekirjas Einar Örnile. Peaminister Jóhanna Sigurðardóttirile oli see muidugi paras šokk, aga eks selline tulemus olnud inimeste reaktsioon poliitikute tegevusele, mis oli viinud riigi 2008–2011. aasta finantskriisi.

Arvatavasti aitas võidule kaasa väga menukas muusikavideo. Seda Tina Turneri ülipopulaarset meloodiat kasutanud laulu saab Youtube’ist vaadata: https://www.youtube.com/watch?v=xxBW4mPzv6E; lisaboonus on Reykjaviki vaated. Laulus on üles loetud Jóni poliitilise platvormi nõuded: tasuta saunalinad igas ujulas, jääkaru Reykjavíki loomaaeda, Disneyland Vatnsmýri piirkonda, kõikide võlgade tühistamine, narkovaba Alþingi aastaks 2020 jne.

Naljad jätkusid ka linnapeana. Esmalt soovitas Jón nimetada Reykjavíki Gnarrenburgiks – sellist nime kandis üks tema varasemaid jutusaateid. Ametlikult jõulukaardil kandis ta peale jõuluvana mütsi ka Tähesõdade tegelase Darth Vaderi maski. Osalus geiparaadil drag queen’ina polnud siiski lihtsalt nali, vaid ka toetusväljendus geide õigustele. Hoopis tõsiste tegude hulka tuleb arvata protest Hiina valitsusele inimõiguste aktivisti Liu Xiaobo kaitseks enne seda, kui Liu sai 2010. aastal Nobeli rahupreemia. Ka on Jón kinnitanud, et Euroopa Liidu tähtsust on suuresti üle hinnatud.

Kõige selle kõrval tundub, et linna valitsemisega saadi hakkama. Aga peategelasel endal sai ilmselt poliitikast villand. 2013. aasta oktoobris teatas ta, et teiseks ametiajaks enam ei kandideeri. Ka Parim partei kuulutas oma tegevuse suvel lõppenuks; enamik liikmeid on üle läinud 2012. aastal asutatud parteisse Helge tulevik (Björt framtíð), mis toetab liitumist Euroopa Liiduga ja üleminekut eurole.

Jón on juba jõudnud kirjutada raamatu „Gnarr!: Kuidas minust sai ühe suure linna meer Islandil ja kuidas ma muutsin maailma“.

Ja ühest Jóni võitlusest veel: ta on alustanud kampaaniat nimeseaduse vastu, mille kohaselt peavad riigi kodanikel olema traditsioonilised Islandi nimed.

Nimepaneku iseärasused on Islandi omapäradest nii lahutamatud, et tahes-tahtmata tuleb see teema pikemalt üles võtta.

Kui ma enne kasutasin Jón Sigurðssonist või Jón Gnarrist kirjutades lihtsalt eesnime Jón, siis pole see lubamatu familiaarsus: just nii Islandil tehaksegi. Ka näiteks eelmist peaministrit Jóhanna Sigurðardóttirit, maailma esimest end avalikult lesbiks kuulutanud peaministrit, ei esitletud kui „proua Sigurðardóttirit“, vaid kas kui Jóhannat või Jóhanna Sigurðardóttirit. Sest see teine nimi pole mitte perekonna-, vaid isanimi või antud juhul emanimi.

Sama süsteem oli kunagi kõigil Skandinaavia rahvastel ja Island on selle säilitanud. Nüüd on sama seadusega taas lubatav ka Taanis, Fääri saartel, Norras ja Rootsis.

Kuidas moodustatakse islandlase teine nimi: mehed saavad isa (ema) omastavas käändes nimele liite -(s)son (poeg), tütred –dóttir (tütar, loe touhtir) (allikas Wikipedia)

Siiski on Islandil ka perekonnanimesid, enamasti on need saadud välismaalt pärit vanematelt. Sellised on näiteks endine peaminister Geir Haarde, jalgpallitäht Eiður Smári Guðjohnsen, näitleja Magnús Scheving, filmirežissöör (tema tehtud on näiteks meilgi jooksnud 101 Reykjavík (2000)) ja produtsent Baltasar Kormákur Samper, näitlejanna Anita Briem ning parlamendiliige, endine ajakirjanik Elín Hirst. Enne 1925. aastat sai võtta ka uusi perekonnanimesid; nii tegid näiteks Nobeli kirjanduspreemia laureaat Halldór Laxness ja teine tuntud kirjanik Einar Hjörleifsson, kes valis koos vendadega saagast võetud nime Kvaran (selle nimega noort naist kohtame oma reisi ülejärgmisel päeval!); alates 1925. aastast pole see enam lubatud.

Aga see pole veel kaugeltki kõik. Islandlane ei saa panna oma lapsele eesnimeks näiteks Gyrcelea-Ithaka-Maria või Egerthylea-Rhe-Danoa-Ishtar, nagu on juhtunud Eestis. 2012. aasta lõpus oli Islandi eesnimede registris (islandi k. mannanafnaskrá) 1712 mehe- ja 1853 naisenime. Põhimõtteliselt on võimalik ka uus nimi, aga selle peab kinnitama riigi nimekomitee (Mannanafnanefnd; loe mannanapnanemt) ja see peab vastama kindlatele reeglitele. Esiteks võivad nimes olla ainult islandi tähestiku tähed (olevat küll ka erandeid, näiteks nimi Cýrus) ja see peab kohanduma islandi keelde. Näiteks peab nimi olema käänatav, nii et saaks genitiivi kaudu moodustada isanime, ja olema õiget sugu.

Enim tsiteeritav näide on 1997. aastal sündinud Blær Bjarkardóttir Rúnarsdóttir, kelle ID-kaardil eesnime asemel Stúlka („tüdruk“ islandi keeles) (foto: Wikimedia). Nimelt keeldus nimekomitee lapsena pandud nime aktsepteerimast, sest nimisõna blær (tähendab „mahe tuul“) on islandi keeles meessoost ja saab seetõttu olla ainult mehe nimi. Aga Blæril ja tema emal Björk Eiðsdóttiril (pange tähele, et käänamisel muutub tüvevokaal: Björk/Bjarkardóttir; islandi keel pole kergete killast!) oli võimas vastuargument: ühes Halldór Laxnessi romaanis on naistegelane nimega Blær! Ja jaanuaris 2013 said nad kohtus nimekomiteest võitu.

Veel mõned nüansid. Isa/ema/nime võib tuletada ka vanema teisest nimest. Näiteks Hjálmar Arnar Vilhjálmssoni poeg Jón võib olla nii Jón Hjálmarsson kui ka Jón Arnarsson. Enamasti kasutatakse teist nime juhul, kui inimene ise ongi rohkem ennast kutsunud just sellega või kui see kõlab paremini kokku lapse eesnimega.

Kui samas kogukonnas on kahel inimesel täpselt sama nimi, eristatakse neid tavapäraselt vanavanema nime abil: näiteks Jón Þórsson Bjarnarsonar (Jóni isa nimi on Þór ja selle isa nimi omakorda Bjarni) ja Jón Þórsson Hallssonar (Jóni isa nimi on Þór ja viimase isa nimi Hallur). Tänapäeval kasutatakse seda vähem, küll on see tavaline saagades.

Isanime asemel emanime kasutatakse enamasti juhtudel, kui kas laps või ema tahavad bioloogilise isaga seose katkestada, aga võib-olla ka lihtsalt olla stiilne või näidata oma feminismi. Liitumine toimub ikka samuti nagu isanime puhul. Tuntud näited on jalgpallur Heiðar Helguson („Helga poeg“) ja kirjanik Guðrún Eva Mínervudóttir („Minerva tütar“); üks näide juba keskajast: Eilífr Goðrúnarson („Goðrúni poeg“).

Mõni inimene kasutab nii isa kui ka emanime, näiteks eelpool mainitud Blær Bjarkardóttir Rúnarsdóttir või praegne Reykjavíki linnapea Dagur Bergþóruson Eggertsson.

Väga huvitav on Islandi telefoniraamat: nimed on tähestiku järjekorras esmalt ees- ja siis isanimede järgi; sama nimega isikute eristamiseks on lisatud ka amet. Suhtlus, nagu öeldud, käib ikka eesnimedega, nii et see, et Björk Guðmundsdóttir on lihtsalt Björk, ongi Islandil tavaline pruuk. Aga kui seltskonnas on kaks sama nimega inimest, võidakse kasutada isanime lühivormi, kas koos eesnimega või ilma. Näiteks vesteldes ühtaegu Jón Stefánssoni ja Jón Þorlákssoniga võib esimesele öelda Jón Stefáns või lihtsalt Stefáns ja teisele Jón Þorláks või Þorláks. Ja kui eesnimesid on kaks, siis pigem kasutada teist nime.

Olgu veel lisatud, et nimekomitees on kolm justiitsministri neljaks aastaks määratud liiget, kellest ühe valib Islandi keelekomitee, teise Islandi ülikooli filosoofia ja kolmanda sama ülikooli õigusteaduskond.

Nagu enne juba mainisin, sõdib keelekomiteega ka Jón Gnarr. Esiteks nõuab ta, et saaks ametlikult loobuda isanimest Kristinsson, argumenteerides talle omases stiilis: „ Kui Robert Mugabe peaks kolima Islandile, võiks ta oma „sobimatu“ nime alles jätta. Miks ei tohi seda teha islandlane?“ Ka polnud Jón rahul sellega, et pidi oma tütrele soovitud nime Camilla muutma Kamillaks, sest c-tähte islandi tähestikus ei ole.

Veel üks Vikipeedias refereeritud näide on Duncan and Harriet Cardew, britist isa ja islandlannast ema Islandil sündinud lapsed, kellele samuti kirjutati esialgu passi eesnime asemele Drengur („poiss“) ja Stúlka („tüdruk“), aga tänavu keeldusid ametnikud üldse Harrieti passi uuendamast, kui nime ei muudeta. Et perekond tahtis parajasti minna välisreisile, hangiti Briti saatkonnast „hädapassid“.

Paar lõiku tagasi mainis möödaminnes Islandi keelekomiteed. Sellelgi on käed-jalad tööd täis, sest islandlased püüab oma keele hoida võimalikult vabana võõrmõjudest. Eks sellelgi ole pikk ajalooline taust ja traditsioon: kuidas muidu suudaksid islandlased vabalt lugeda sadu aastaid tagasi kirjutatud käsikirju! Tasub võrdluseks mõelda, kuidas on muutunud sadakonna või veidi rohkema aasta jooksul eesti keel.

Niisiis: kui ilmub mingi tehnoloogiline uuendus, teadus või lihtsalt uus vidin, püütakse sellele anda nimi lähtudes iidsetest islandi/põhjala keele tüvedest ja ei võeta automaatselt üle võõrsõna. Näiteks sími, mille vana tähendus oli „pikk nöör“, toodi tagasi tähendusega „telefon“; sõna veðurfræði (=meteoroloogia) tuletati kahest vanast sõnast: veður (=ilm) ja fræði (=teadus). Tänu sellele on väga lihtne jälgida terminite etümoloogiat ja need ühilduvad hästi keelereeglitega. Muidugi on käsile võetud ka islandikeelne arvutitarkvara.

Püüdlused keelelisele puhtusele said hoogu 19. sajandil, iseseisvusliikumise koidikul, et vabaneda esmajoones taani keele mõjust; tänapäeval tõrjutakse esmajoones muidugi inglise keele sissetungi. Mis samas ei tähenda sugugi, et islandlased ei õpiks võõrkeeli: ingliskeelse suhtluses nendepoolseid probleeme naljalt ei teki.

Pärast neid pikki heietusi on viimane aeg päev kokku tõmmata. Mõned rühmakaaslased jäävad kesklinna õhtut veetma, sööma ja ehk ööelugi uurima, meie kõnnime otseteed – alul mööda Bankastrætit …

… ja siis Laugavegurit – öömaja poole tagasi.

Teeme enne hotelli ka esimese osturetke üsna meie elukoha lähedale toidupoodi (et veelkord veenduda, KUI kallis on kõik Islandil) ja selle kõrvalt leian aadressi järgi (Laugavegur 116) Islandi falloloogia- ehk peenisemuuseumi.

Vaat põige sellesse muuseumisse ongi minu teine soov Reykjavíkis (aga olgu ette öeldud, et see jääb ajanappuse tõttu siiski täitmata). Muuseum ise mind nii väga ei huvitagi, sest 2007. aastal, kui kollektsioon asus veel Põhja-Islandil Húsavíkis, vaatasin selle põhjalikult üle. Tõsi, vahepeal on lisandunud ka ammu oodatud inimese suguriist, aga veebi kinnitusel olevat see üsna nigel eksemplar…

Olulisem põhjus on see, et tegin toona muuseumi asutaja Sigurður Hjartarsoniga ka põgusa intervjuu ja avaldasin selle põhjal Eestis lõigu ühes Islandi reisikirjas, foto juures ja puha. Saatsin tookord nupu (mis tegelikult oli mõeldud veidi esinduslikumana …) ka Sigurðurile ja ta lubas selle seal välja panna – vastukajade osakond oli vähemalt Húsavíkis täitsa olemas.

Kuna tänavuse reisi programmis on ka Húsavík, tuli mõte, et võiksin asja üle vaadata. Igaks juhuks kontrollisin veebist – ja avastasin, et Sigurður on vahepeal muuseumi pojale üle andnud ja see selle asutamislinna tagasi toonud. Tagant järele saan reisi lõpus teada, et mõned rühmakaaslased olidki selles muuseumis käinud; paraku ei taibanud ma neile enne oma ülesannet kaasa anda…

Päev lõpeb 22.50 voodis; Eestis on kell 1.50. Tõusin hommikul 5.50, nii et päev sai kakskümmend tundi pikk.