Islandile tahan ma ikka, XIII: Húsavík, võluv vaalavaatluslinn

Húsavíki suurim parkla asub sadama juures avaral platsil. Sadam on kenasti seatud Skjálfandi lahe ühte üsna ahtasse hoburauakujulisse soppi, nii et laevad-paadid on eriti põhja- ja muidugi ka idatuulte eest väga kindlalt kaitstud. Idast kaitseb linna mägi, 417 meetri kõrgune Húsavíkurfjall, mille nõlvale ja kitsale rannikuribale ongi see natuke üle 2200 elanikuga linnake pressitud. Oleks ilm ilusam, paistaksid üle Skjálfandi läänepoolse naaberpoolsaare, peaaegu asustuseta Í Fjörðumi lumised mäed.

Sadam on mõistagi linnakese infrastruktuuris tähtsaim paik. Siit lähevad merele kalurid ja kunagi oli see üpris oluline ekspordisadam, mille kaudu veeti välja väävlit ja Mývatn piirkonnas toodetud ränimulda.

Omaette randumissild on jahtidele; ...

... sillale saab läbi soliidse värava.

Aga järjest suuremat hoogu ja kuulsust kogub Húsavík turismi-, esmajoones vaalavaatluskeskusena. Fotol on esiplaanil eriti kiired vaalavaatluskaatrid, taga veidi suuremad ja rahulikuma hooga.

Üks selline popsutab parajasti just sadamast merele. Väidetavasti on see kant tõeline vaala(vaatlus)paradiis, kus praktiliselt igal reisil neid suuri mereimetajaid näha saab, esmajoones kääbus- ja küürvaalu ning delfiine.

 

Esimesed nähtud majakesed sadamas jätavad kohe väga kena mulje. Ja tegelikult on kogu linnake hästi kena ja armas. Siledat ala on mere ääres üsna vähe: juba samas kõrval kulgev peatänav on hea mitu meetrit kõrgemal ja sinna tõuseb mitu treppi ja kaldteed.

Väga iseloomulik on Húsavíkile lillerohkus: õilmitsejaid on tõesti lausa kõikjal. Kliima on siin põhjamaa kohta üsna pehme: talvine temperatuur nulli ringis või väheke alla selle. Suvel, tõsi, õhusoe naljalt üle paari- või mõneteist kraadi ei kerki. Aga eks see ole Islandil kõikjal enamasti nii.

Sellel fotol on kaks olulist objekti: linna läänest varjav mägi Húsavíkurfjall, mille 417 meetrini küündival peanupul mitu antenniteravikku; selle ees on linna kindlasti kõige kenam ehitis: piparkoogimaja meenutav puust Húsavíki kirik ehk Húsavíkurkirkja.

Ongi aeg minna trepist üles peatänava poole platvormile. Paremat kätt on vist Húsavíki suurim vaalavaatlus-

keskus, aga neid kontoreid on siin teisigi.

Platvormil hakkavad silma väga uhked pingid, küllap ikka ajupuidust tehtud ...

... ja kaart, millel Kirde-Islandi, õigem on vist öelda Põhja-Islandi idapoolse osa tuletornid, kokku 15 tulemärki.

Millegipärast jäi seekord korralik „portree“ ristikujulisest Húsavíkurkirkjast tegemata, kasutan seepärast 2007. aasta fotot. Sellest pole hullu, sest 2. juunil 1907. aastal sissepühitsetud kirikut hoitakse hoolikalt esialgse kujunduse ja värvidega. Küll on fotolt hästi näha, et toona oli Húsavíki ilm hoopis päikselisem.

See pole linna kaugeltki esimene kirik: on olemas kirjalikud tõendid, et 1318. aastal käis siin pühakoja ehitus. Aga teada on ka see, et 1231. aastal on Húsavíkis käinud piiskop, nii et küllap oli juba siis rajatis jumala teenimiseks olemas.

Praeguse, 26 meetri kõrguse torniga kiriku kavandas arhitekt Rögnvaldur Ólafsson (1874–1917), vähem kui aasta kestnud ehitustöid juhatas kohalik puusepast kaupmees Páll Kristjánsson. Puit toodi kiriku jaoks kohale Norrast.

Pühakotta saab vabalt sisse – ja sai ka 2007. aastal. 1997. aasta Lonely Planeti Islandi-raamatus seevastu on täpne, aadressiga kirjeldus, kust ja kellelt tasub küsida kiriku võtit!

Sisseastujat tervitab harmooniliselt rõõmsavärviline interjöör. Ehitamise ajal oli linnakeses vaid pooltuhat elanikku; istekohti on kirikus 450.

Sõrestikule toetub sinine lagi.

Kõige paremini paistab kõik kätte kiriku rõdult.

Kiriku siiani alles hoitud sisekujundus pärineb aastast 1924 Freymóður Jóhannssoni kunstnikukätest. Istmepols-

terdused on Islandi lammaste villast.

Altarimaali maalis 1930–31 Húsavíki lähedalt pärit kunstnik Sveinn Þórarinsson ja sellel kujutatakse Laatsaruse ülestõusmist; Lähis-Idas toimunu on aga paigutatud Islandi maastikku. Väidetavasti on inimesed pildil kohalike elanike nägu – ja kuuldavasti polnud sugugi mitte kõik modellid tulemusega rahul. Altari küünlajalad on pärit 17. sajandi algusest.

 

Kiriku üks omapärasid on see, et siin pole traditsioonilist kantslit; seda asendab raamatu-

kujuline lugemispult. Kahjuks ei teadnud ma seda kirikus olles ja seepärast on see udune pilt lihtsalt suurendus üldvõttelt.

Nii lugemispuldi kui ka ristimisastja ja muud puidu-

nikerdused kirikus on teinud kohalik skulptor Jóhann Björnsson.

Orel on valmistatud Taani firmas Starup & Sons ja sisse õnnistatud aastal 1964.

Ja veel üks tore detail sisekujundusest: kiriku makett.

Aga siis astume linna peatänavale Garðarsbrautile.

Seoses tänava nimega tasub kirja panna, et Húsavík on tegelikult Islandi vanim asula. Tavaliselt räägitakse ikka sellest, kuidas Ingólfur Arnarson esimese viikingina saarele tuli. Küllap nii oligi, aga rootsi viikingit Garðar Svavarssoni peetakse esimese asunduse rajajaks Islandile. Ta veetis Húsavíki kandis talve ning kui kevadel lahkus, jättis kohale mehe nimega Nattfari ja kaks orja, mehe ja naise, kes siis ühiselt ehitasid siia talu. Sellest kirjutab „Maa asutamise raamat“, Landnámabók. Ja arvatakse, et nimi Húsavík, Majade laht, nagu enne juba kirjutasin, viitas just nimelt Garðari elupaigale kui toona võib-olla tõesti ainsatele majadele Islandil. Pikale ajaloole vaatamata sai Húsavík linnaõigused siiski alles 1950. aastal.

Kui kunagi peaksin veel siia sattuma, otsin üles ka Garðari mälestussamba: see peaks olema kooli juures.

Kiriku lähedal pöörab tänav Húsavíkurfjallile lähemale. Mägi on populaarne matkakoht, tõusuvaev tasuvat ennast kuhjaga ära: ilusa ilmaga võivat peale ookeanis asuvate saarte näha isegi lõunakaares Vatnajökulli jääkilpi.

Ja vahel võivat sealt silmata ka saari, mida tegelikult olemas pole, ehk fatamorgaanat.

Mäejalamil hakkab silma täitsa tore puudetukk; Húsavíki ümbruses on päris mitu taasmetsastamisala.

Meil mäkketõusuks ajavaru paraku pole, peagi on aeg minna vaalamuuseumisse; enne seda tahan aga ära näha ühe teise muuseumi, kus käisin 2007. aastal. Silma hakkab suveniiripoe väga asukohatruu vaateaken ... 

... ning järjekordsed lillekimbud.

Lausa vaalamuuseumi kõrval on restoran, mis köidab mu tähelepanu eelkõige nimega – „Salka“: otsemaid tuleb meelde Islandi kuulsaima kirjamehe Halldor Laxness romaan „Salka Valka“.

Kodus muidugi guugeldan ja leian mitu huvitavat asjaolu: et restoran „Salka“ on väga hea kuulsusega, et ta asub linna ühes vanimas, 1883. aastal ehitatud majas, et sama nime kannab ka üks vaalavaatlust pakkuv turismifirma ja mitmed muud firmad, ärid ja ettevõtted mitte ainult Húsavíkis. Ja lõpuks – et Salka on hellitusvorm nimest Sara (Saara, Sarah) ning et seda pannakse tüdrukutele ka Rootsis ja Taanis.

Kohe „Salka“ kõrval ongi tänava poolt vaadates nagu veidi maasse vajunud vaalamuuseum.

Veel üks 19. sajandi ehitis; väga tüüpiline Islandile.

Ja siis see maja, mida näha tahtsin: avastuste muuseum, kus parajasti on väljas näitus selle kohta, kuidas Ameerika astronaudid Islandi „kuumaastikel“ trenni tegid.

Seitse aastat tagasi oli siin hoopis peene nimega Islandi falloloogiamuuseum või lihtsamas keeles peenisemuuseum, millest natuke kirjutasin Reykjavíki-osas.

Olgu siis siin ka üks foto toonase muuseumi eksponaatidest ning...

... muuseumi asutaja ja endine omanik Sigurður Hjartarson, kellega tookord veidi juttu puhusin.

Lisan, et linnas on ka koduloomuuseum, mille armastatuim objekt jääkaru topis. Ujus teine 1969. aastal suure vaevaga Gröönimaalt Grímsey saarele, aga seal lasti ta, vaeseke, maha...

Veel midagi kohalikust koloriidist: sellise bussiga käivad seiklus-

turistid sisemaal.

 

12.30 on meie aeg vaalamuuseumis.

Jääme muuseumisse ligi poolteiseks tunniks; muidugi teen ma hulga fotosid ja kribin märkmikku mitu lehekülge märkmeid. Siia blogisse ma seda kõike siiski panema ei hakka: läheb liiga detailseks; piirdun lihtsalt paarikümne pildi ja mõne faktikesega.

 

Algus tikub väheke venima: meile on küll see aeg antud, aga selgub, et pole vaba giidi ja lõpuks teeb Ivi suure osa ekskursioonist ise. Sellel ootamisajal jääb silma seinal rippuv ekraan: sellel on ülevaade Vatnajökulli põhjaosas viimasel kahel ööpäeval aset leidnud vulkaanilise aktiivsuse ilminguist ehk lihtsamalt öeldes maavärinaist. Kohanimi Bárðarbunga on mulle selleks hetkeks veel võõras mis võõras.

Muuseum on üsna uus: asutatud alles 1997. aastal. Nii pealinna kui ka rahvusvahelise lennujaama ning põhilise rahvusvahelise sadama Seyðisfjörðuri suhtes küll väga kaugel, aga küllap sobib just see linn seetõttu, et nagu juba mainisin, on Húsavík tõeline vaalavaatlusparadiis ja see toob siia üha rohkem turiste. Skjálfandi fjord on vaaladele meelepärane esmajoones rohkete toiduobjektide tõttu. Ja vaalatoitu on lahes omakorda palju seetõttu, et kaks lahte suubuvat jõge toovad rohkesti neile sobilikku söögipoolist.

Muuseum sai alguse väikesest näitusest kohalikus hotellis, liikus siis sadamasse vanasse söödahoidlasse, aga seegi jäi kiiresti kasvavale eksponaadihulgale kitsaks ja aastal 2000 ostis muuseum endale linna 1931. aastal ehitatud ja 1980. aastal jõude jäänud tapamaja. Uues asupaigas tehti uksed valla 2002. aastal. 2005. aastal avati ulatuslik vaalaökoloogia osakond.

Muuseumi esmane ülesanne on pakkuda teadmisi vaalade ja delfiinide kohta ning suurendada rahva loodusteadlikkust, kusjuures rõhk on arusaadavalt esmajoones Põhja-Atlandi liikidele. Seda tööd on kõrgelt tunnustanud riigi haridusministeerium. Üha rohkem tegeleb muuseumirahvas teadustööga ja siin on abiks vabatahtlikud.

Kahel korrusel on pinda kokku 1600 m² ja alumine korrus juhatab vaataja vaalade ökoloogia maailma.

Sellest võib saada tõesti ülimalt detailse ülevaate. Arusaadavalt on suurem osa andmetikku kõikvõimalikes tabelites, diagrammidel ja skeemidel. Näiteks kuidas liikidel selja- ja sabauimede järgi vahet teha: ega reeglina midagi muud ju vaalast ei näegi. Sabu fotografeerides kogutakse vaalade „sõrmejälgi“: nende abil saab isendeid eristada, sest nad võivad olla veidi erineva kujuga ja karm elu toob sinna ka võitlus- või ründejälgi.

Või kui sügavale eri liigid sukelduda ja kui kaua seal olla suudavad. Arvud on muljet avaldavad.

Selgitatud on inimese ja vaala erinevusi kas õhus või vees vaadates ...

... ning helisid kuuldavale tuues ja kuulates.

Teada saab, kuidas delfiinid kaja-

lokatsiooniga saaki püüavad ning ...

... kuidas vaalad seksivad. Tuleb välja, et küllalt tihti ja mõnuga ning sugugi mitte ainult järglaste saamiseks, vaid ka lihtsalt suhete loomiseks.

On ka otseselt looduslikke objekte, näiteks eri kiusvaalaliikide kiused.

See on minu jaoks olnud ikka üks müstiline asi, kuidas hiigelsuured loomad suudavad kõhu täis saada pisitillukesteks olenditest. Hambaid kiusvaaladel pole; toitu püüavad sõelana talitlevad kiused. Osundan siin „Loomade elu“ 7.köitest: Haaranud hulgaliselt vähilaadseid või kalu, tõstab vaal keele vastu narmaid ja pigistab vee suuõõnest välja. Narmaste külge nagu sõelale kinnijäänud pisiorganismid tõugatakse seejärel keelega neelu. Olenevalt sellest, kui suuri kalu ja vähilaadseid manustatakse ning kas neid ahmitakse koos põhjamudaga või ilma selleta, on kiused suuresti erinevad – peenema või jämedama narmastikuga.

See eksponaat näitlikustab, kui palju piimakest imeb päevas sinivaalabeebi: mingid tühised 240 liitrit ...

Esimese korruse tagaruumides on omaette pajatus ka ohtudest, mida tekitab suurtele mereimetajatele inimene, alates mere saastamisest ...

 

... kuni paraku endiselt kestva vaalajahini. See on omaette suur teema, millest loodusajakirjanikuna ikka igal aastal vähemalt korra kirjutama olen sattunud. Põhimõtteliselt on ammu sõlmitud vaalajahi moratoorium, aga kasutades väikeste, asjasse üldse mitte puutuvate riikide abi, on paar riiki suutnud läbi suruda näiteks „teadusjahi“ load. Looduskaitseorganisatsiooni Whale and Dolphin Conservation (WDC) veebilehe http://uk.whales.org/ kinnitusel kütitakse praegu aastas laias laastus 2000 isendit, küll umbes 20 korda vähem kui tippaastail 1950ndatel. Ja paraku annab oma osa ka Island, kes alustas jahti uuesti 2003. aastal. Mullu olid nad püüdnud sellesama veebilehe andmetel 169 looma: 134 heeringa- ja 35 küürvaala. 2011/12 aastal oli islandlaste suuri ohvreid kolm korda vähem.

See on üks kummaline tegevus, sest samas väidetakse, et tarbijate vastuseis vaalalihale on järjest suurem.

Võitlus vaalajahiga on muidugi ka üks Húsavíki vaalamuuseumi tegevusi.

On ka käed-külge-eksponaate; näiteks saab proovida, kui rasked need vaalade luud õigupoolest on.

Pisut esitletakse vaalade naabreid: linnukalju ülaosas on lunnid, allpool tirgud ja kaljukajakad.

Ja see on üks kahjuks väljasurnud liik: pingviini meenutav, oma sugulastest algist ja lunnist tublisti kopsakam hiidalk (Pinguinus immpennis). On vist silmagagi näha, et tegemist pole topise, vaid mudeliga. Ainus tõeline hiidalgi topis, samuti skelett ja muna Islandil on Reykjavíki loodusmuuseumis; ostetud on topis oksjonilt Londonis.

Aga Islandil on selle liigi elu- või ajaloos kurb koht: Eldey saarel Reykjanesi poolsaarest lõuna pool tapeti 1844. aastal viimane teada olnud paar. Tegelikult ei tahetud linde tappa, vaid kollektsiooni jaoks kinni püüda, ent operatsioon ebaõnnestus. Samuti purunesid lindude munad. Nüüd on see paar topistena näha Kopenhaageni loodusmuuseumis.

Eldey on kummaline 77 meetrit kõrge, kolmehektarise sileda kaldus ülaosaga sammas, mida sain aastal 2000 rannalt binokliga läbi suure udu vaadata (aga ega midagi ei näinud küll...). Linnuhuvilisele on ta huvitav eelkõige selle poolest, et seal pesitseb maailma üks suuremaid kopsaka merelinnu suula kolooniaid: väidetavasti 16000 paari. Koloonia elu on veebikaamera kaudu (http://www.eldey.is/) jälgitav – ja see on päris iselaadne vaatemäng.

Hiidalgile sai saatuslikuks tema suur ja raske keha ning lennuvõimetus: lihavaesel 19. sajandil olid nad hinnatud – liiga hinnatud! – ja väga kerge jahisaak. Hiidalk on seni õnneks ainus liik, kes on Islandil välja surnud.

Siis tõuseme teisele korrusele – ja seal on „vaalagalerii“: üheksa autentset skeletti.

Meiega liitub nüüd ka muuseumi giid; küllap üks vabatahtlikest. Teised giidid olevat parajasti merel. Poiss, kelle nime ma kahjuks teada ei saa, kõneleb õnneks mulle väga hästi mõistetavat inglise keelt ja on hea pajataja.

Ma pigem ei hakka pakkuma skeleti päritoluliiki: küllap pakuksin valesti. Parem panen kirja, kelle luustikud muuseumis olemas on. Esimene luustik seati muuseumi jaoks kokku 1998: see oli Atlandi rihmhammas. Järgnesid kääbusvaal ja võidisvaal ehk kašelot. Hiljem on lisandunud küürvaal, mõõkvaal ehk mõõkdelfiin, koonik, jäme-nokisvaal ja tavagrinda (tavagrinda on see liik, kelle igaaastane traditsiooniline üsna verine tapmine Fääridel on loomakaitsjate pideva kriitika all). Nende kaheksa liigi toesed on kõik pärit Islandilt. Giid ütles, et kellegi luustiku parajasti valmistatakse kusagil muuseumi jaoks ette, aga liik jäi mul kirja panemata; vist ikkagi on see kõige suurem ehk sinivaal.

Seda julgen pidada kašeloti luustikuks.

Lihtsasti tuntav on muidugi narvali skelett; see on muuseumis ainus, mis on toodud mujalt: 2004. aastal Gröönimaalt saadud kingitus. Viimati oli seda loomaliiki Islandi vetes nähtud 1921. aastal; võimalik, et kliima soojenemine toob ta taas ka siia. Võhku on isasnarvalil tegelikult kaks, ainult et parempoolne on lõualuus peidus, nagu ka emase mõlemad võhad. Seevastu 2,5–3 meetri pikkune vasak võhk on nii vägev, et sellega saab isegi jäässe kogu karja jaoks hingamisaugu rammida.

Mõned giididelt kuuldud faktid veel. Lahes näeb kaheksat liiki vaalu, nokisvaalad on ebaregulaarsed käijad. Mõõkvaalad on lahes regulaarsed külalised, aga enamasti kevadel ja sügisel. Kaks aastat tagasi olid lahes mõõkvaalad otse vaatlejate silme all rappinud kääbusvaalu. Tegemist on loodusliku sündmusega – nii õpetatakse välja poegi. Sestap pole inimesel õigust sellistesse tapatalgutesse sekkuda.

Mõlemad lahe tavalisemad vaalaliigid, küür- ja kääbusvaal tavatsevad veest välja hüpata. Pole selge, miks nad seda teevad, võib-olla esmajoones selleks, et vabaneda parasiitidest. Aga mine tea: ehk meeldib vaaladelegi lõbutseda; delfiinide lõbusas meeles ollakse ju üsna veendunud.

Sel suvel nähti tõelist uunikumi, keda uurijad peavad sinivaala ja suuruselt teise vaalaliigi heeringavaala ristandiks, kusjuures tegemist oli täiskasvanud loomaga. Midagi taolist pole maailmas varem kogetud.

Kašeloti ingliskeelne nimi Sperm whale tuleneb sellest, et neis leiduvat võidist peeti spermaks. Toitumiseks sukelduvad kašelotid väga sügavale ja seepärast pole otseseid tõendeid, kellest loom toitub. Kuna aga kalmaaridelt leitakse kašeloti hammaste jälgi, siis ilmselt on nemad ühed võidisvaala söömaajast.

Delfiine on lahes vähem kui varem. Arvatakse, et nad on hakanud seda kanti vältima, kuna mootorpaatide müra segab nende kajalokaatoriga kalapüüki.

Veidi enne kella 14 tuleme muuseumist jälle välja, ...

... üks eksponaat lebab ka õues.

Húsavíki plaanis on üks tähtis toiming veel: lõunasöök. Võimalusi oleks mitu, aga vist enamus meist koguneb otse sadamas asuvasse mereannirestorani, ...

... kus teenindajad, kenad blondid neiud, kui rattaoravad ringi jooksevad ja toidu imeruttu ette toovad.

Kes on tellinud kalasupi, kes hoopis merivähid, ...

... mina söön tursast kalavarda. Keegi tellitut ei laida, vastupidi: kõik kiidavad.

Restorani juurest on hea vaade sadamas paiknevatele majadele.

Siingi on 66° North keti kauplus. Akureyris jäi vist kirja panemata, et see on teadagi viide polaarjoonele (täpsem oleks küll 66,5°).

Restoranist tulles on hea, kui rada on ette märgitud!

Midagi vägevat.

 

Ilm on vahepeal läinud tublisti kenamaks, ...

... nii et viimane vaade Húsavíkist on Í Fjörðumi lumised mäed.

Kell 14.40 oleme uuesti sõidus. Tikun jälle mikrofoni juurde: räägin tavagrindajahist Fääridel – miks loomakaitsjad seda pahaks panevad ja miks mina arvan, et ilmaasjata panevad.

Ju vast on see üks põhjus, miks mul on järgnevast teelõigust väga vähe ülestähendusi; vähe pilte on mõistagi esmajoones seetõttu, et istun „valel pool“: vasakpoolsetest akendest avanevad ju nüüd aina vaated ookeanile: tee nr. 85 kulgeb üsna Tjörnesi poolsaare serva mööda. Siiski pääseb aegajalt ka ees- ja paremakna kaudu mõnda dramaatilist vaadet jäädvustama, 15.01 näiteks sellist.

Oleme enamvähem Tjörnesi poolsaare lõunatipus, piirkonna põhjapoolseima talu Máná lähistel. Talus on ilmjaam ja jaapanlaste virmaliste vaatluskoht. Ookeanis on näha Mánáreyjari saarerühm, milles kaks saart: Háey ehk Kõrgesaar ja Lágey ehk Madalsaar. Saared kuuluvad Máná talule, Madalsaarel on talu karjamaa

15.12: foto üle naaberrea rahva peade on hädine, aga koht ise väga põnev. Abaja nimi on Lónsós ja see on ühtlasi Tjörnesi poolsaare idaserv.

15.18 tundub mulle, et teest vasakul on hosteliks muudetud vana koolimaja, kus olime öömajal 2007. aastal , ...

... 15.23 sõidame aga üle lõhe Euraasia ja Ameerika mandri vahel.