Monday, May 5, 2014

Aprill oli kokku pandud kahest isemoodi poolest



Leian vähemalt ühe põhjenduse, miks neid pilte ja tekste ritta tasub panna: päris hea on näiteks aasta hiljem kindlast kohast ja kompaktselt üle vaadata, milline oli ilm eelmisel kevadel. Eks midagi on ka ilma vaatamata meeles, aga päris huvitav on siiski tõdeda, et 2013. aastal oli 12.–13. aprillil kohati veel üle 40 cm lund ja EMHI lõpetas lumekaartide avaldamise 19. aprillil. Või et mullune kõrgeim Emajõe veeseis oli Tartus 262 cm, üsna täpselt kaks meetrit rohkem kui tänavu samal ajal.
Nii et seepärast püüan midagi välja otsida ka tänavu. Kuu esimese poole pilte on küll vähe; ühelt poolt kindlasti seetõttu, et mul oli jürikuu põhitegevus aina köhida ja ühe nädala olin lausa haiguslehel, teisalt aga ka seetõttu, et ilm polnud sugugi selline, mis oleks innustanud fotokaid alatihti välja otsima.



Esimese pildi laenan jälle ilmateenistuse veebist. Lumekaarte polnud enam eriti põhjust vormistada, selle asemele ilmusid tuleohukaardid.





Esimene selline riputati veebi 1. aprillil ja selle juurde kulub ehk ära ka samast võetud seletus kaardi värvide ja arvude, tuleohu indeksite kohta:
I – Tuleohtu ei ole (0–60) – värv kaardil sinine
II – Tuleoht on väike (61–130) – roheline
III – Keskmine tuleoht (131–450) – kollane
IV – Suur tuleoht (451–2400) – oranž
V – Äärmiselt suur tuleoht (> 2400) – punane
I-IV klass: lubatud on metsa kasutamine puidu saamiseks, jahinduseks, teadus- ja õppetööks, samuti võivad inimesed metsas viibida puhkuse ja sportimise eesmärgil ja varuda metsasaadusi.
V klass: kohalikud omavalitsused võivad keelata igasuguse metsa kasutamise ja võõras metsas viibimise.
II-V klass: töötab metsatulekahjude avastamise süsteem ja päästeteenistusel on valmisolek metsatulekahjude kustutamiseks.

Kuu alguses võinuks lumekaarte siiski veel koostada; näiteks 2. aprilli hommikul olevat mõnel pool maa valge olnud ja lörtsi sadanud ka 3.04. Ent Tartus lund ei näinud. 1. aprilli pilt tavapärasest pilves ja jahedast ilmast.







2. aprillil on vähemalt mingil hetkel Tartus näha olnud ka sinist taevast. Vett oli jões 81 cm üle nulli.











Jõe ääres hakkasid esimest korda sel aastal silma ja kõrva naerukajakad, ...


... haljasalad ja pargid oli ikka sillasinised.











3. aprillil oli Tallinnas lausa selge taevas, aga sõidul sinna ja tagasi kastis bussi ka mitu tugevat vihmahoogu. Õhk püsis üsna jäine: mõni kraad üle nulli.








Kuu esimestel hommikutel oli enamasti kusagil ikka 6–7 külmakraadi, 5. aprillil Tartus näiteks –4.









Kuni 14. aprillini sadas siin-seal vihma, aga näha sai ka päikest; hommikuti tuli ette väheseid miinuskraade, päevasoe naljalt kümnest pügalast kõrgemale ei küündinud. Vahel võis olla üsna tugev tuul. See foto on tehtud 8. aprillil, ...





... see aga 14.04 – natuke on murusse ja hekki tekkinud ka rohelist varjundit.












Minu andmetel jäi 15. aprill tükiks ajaks viimaseks päevaks, mil kusagil Eestis sadas: järgmine kord räägiti kohatisest hoovihmast alles 29. aprillil. Tartus ei tulnud pärast 14-ndat aga kuni kuu lõpuni taevast üldse midagi. Vähe sellest: enamik päevi olid kas päris või peaaegu selge taevaga, nagu sel pildil 16. aprillil. Kuni kuu lõpuni tuli ette kohatist öökülma ja hommikust halla, päevad läksid aga tasapisi soojemaks.


Samal päeval olen kodu lähedal pildistanud ka üht lillelist majaesist.










Ülestõusmis-
pühadeks saabus tõeline soe: kohati ka üle 20 kraadi.
19. aprillil tegin üle mitme aja väheke pikema pildistustiiru. Toometagusest leidsin esimesi rohelisi põõsaid ...





... ja aina pikemaks venivaist urbadest pruuniks värvunud kaski.










 

Paistab, et botaanikaaias kannatas juba muru peal istuda.











Eelmisel käigul veel üleni silladest sinetanud nõlv oli saanud konkureeriva värvi: lõokannuse roosa.

Teisi õitsejaid: looklev forsüütia, ...










... mõned püvililleliigid, see siin on konkreetselt Radde püvilill, ...











... minu uuemaaegne kevadine lemmik õrn ülane ...

... ja ammune lemmik karukell.


Kesklinnas üllatas säravroheline jõeäärepark.









Peaaegu suvist soojust mitmel erineval moel nautinud inimesi, kohati üsna kerges riides, ...









... jätkus nii Emajõe mõlemale kaldale, jõe ja kanali vahelisele puhkealale ...








... kui ka Anne kanali liivaranda.












Retke lõpetuseks pildistasin kodutänava „pühadetibusid“.


20. aprillil, veel soojemas ilmas, tegime väljasõidu Rõngu surnuaiale. Selleltki sõidult tõin väheke pilte kaasa.






Kohe kalmistu servast leidsin paiselehe, ...










... ja kollase ülase ...










... ning sinililledki polnud veel päris ära pleekinud nagu linnas.















Tagasiteel palusin peatust Waide motelli lähedal, ...








... et saada teepervel pildile võsaülased.


Naabruses leidus ka lepiklilli.









Sama ilusad ja soojad olid ka 21. ja 22. aprill. 22. aprilli ennelõunal vaatasin järjekordselt, et mõnigi kask läheb pigem pruuniks kui roheliseks: nii palju on urbi.
 












 
Õhtuhakul sõitsin Tallinna, et käia Laial tänaval SEI-s intervjuud tegemas. Natuke tuli aega parajaks teha, seepärast klõpsisin mõne pildi tähtsatest majadest SEI vastas.








Tallinnas oli ilmselgelt veidi jahedam kui Tartus, aga nii soe küll, et Raekoja platsil jätkus istujaid ka välikohvikutes.









Tööasjad jätsid mu Tallinna ka järgmiseks päevaks. Öömajal oli poja juures Herne tänaval ja hommikul aknast välja vaadates veendusin, et rohelust pole veel nii palju kui Tartus.







Meie Tallinna kontorisse vantsides tuli ületada trammitee uuenduseks ülessongitud Pärnu maantee.










Päeva üks rõõmsaim hetk oli avastada enda jaoks rahvus-
raamatukogu tagant väga tore park.










Pung on punnis küll, aga ei enamat.

Meil on sel päeval Loodusajakirja üldkoosolek ja Raul Kask (fotol parempoolseim) teeb meist kõigist rahvusraamatukogu ees pilti. Vaid üks kolleeg on fotolt puudu ja üks fotol olija on lihtsalt meie autor, mitte töötaja.

 Suvi siiski veel ei tulnud: järgmisel päeval, 23. aprillil, oli ligi 10 kraadi jahedam, pealegi puhus üsna kõle põhjakaaretuul. Siiski leidsin just sel päeval varjulistest majaservadest selle aasta esimesed õitsevad võililled ...


... ja kirsipuud.

















Tallinnaga võrreldamatult kaugel olid Tartus hobukastanid ...











... ja toomingaski punnitas õiepungi.









Sellelt pildilt sain kinnitust nii sellele, et mõni kask oli tänavu aprillis tõesti pigem pruun kui roheline, kui ka mälestusele, et tuul oli sel tunnil päris vali.

















24. ja 25. aprill olid just samasugused: ilus ja selge, aga ikka üsna jahe ilm; vast ainult tuul oli veidi leebem kui päev varem. Üks kevadine õitseja 24. aprillil veel juurde: varjulistes paikades olid vahtrad üleni õites, tuule käes puude ülemistel okstel veel mõeldi, kas tasub juba avaneda.


Üle mitme aja ka pilt „vanast kaubamajast“ ehk siis august, mis tema asemele oli kaevatud.










25. aprill: erinevas puhkemisastmes lehed Maarjamõisa puudel-põõsastel.










Tähtveres olid nüüd üleni õies ka kõrged vahtrad.

















Ja veel üks katse leida kinnitust arvamusele urvarohketest kaskedest.











Järgmised neli päeva olid taas aina soojemad, 29. aprilliks jõudis elavahõbedapulk mõnel pool jälle ka üle kahekümnenda kriipsu, aga vähemalt Tartus polnud taevas sel päeval enam päris pilvitu.
26. aprillil võtsin nagu nädal tagasigi ette jälle veidi pikema jalutuskäigu, fotokas kaelas, ja sõitsin selleks nr. 16 bussiga Supilinna, Piiri peatusesse. Esimene teadasaamine: Supilinna tagumisse otsa on kerkinud hulk uusi maju.

Emajõe ääres sattusin pildistama üht mõneti ebatavalist sinikaelaemandat; paraku suutsin suurema jao neist piltidest neid arvutisse laadides ära kaotada; kirjutan selle Photopointist äsja ostetud kõlbmatu mälukaardilugeja arvele. Ühest alles jäänud pildist saab siiski aru, „mis on pildil valesti“.


Jõeäärsed uuselamud: paremkaldal maa peal, ...









... vasakkaldal puude otsas.












Nii madala jõe ääres (sel päeval 63 cm üle nulli) ...

 ... pole Supilinna päevad veel toimunud, ometi olid need juba 13. päevad. Laupäev on traditsiooniliselt just mitmepäevase üritus kulminatsioon ehk platsipäev.







Laadal oli kaubapakkujaid igas vanuses, aga muidugi polnud ost-müük kaugeltki ainus ajasisustus: laval käisid esinejad, töötas mitmesuguseid huvitelke.






Pärast mööda Herne tänavat linna poole jalutades märkasin Supilinna kolla-rohe-pruunide linnaosa-
lippude rohkust.







Avatud hoovide päev oli Supilinnas tegelikult pühapäeval, aga mõni õu tegi väravad lahti juba varem.











Traditsiooniliselt jagati tunnustust linnajao kenamatele majadele. Supilinna 2014. aasta parimaks majaks valiti väga põhjalikult uuendatud elamu Kroonuaia 31, kunagi tuntud kui Mülleri Sassi maja.  

Edasi botaanikaaeda. Teatava üllatusena tundus, et õitsevaid lilli oli pigem väiksem valik, kui nädala tagasi. Juurde oli tulnud ilusaid tulpe.

Eelmise laupäeva konkureerivalt sini-roosa nõlv oli nüüd pigem roosa-kollane: sillad olid põhiosas ära õitsenud, aga puhkenud oli kanakoole. Ja lõokannus õitses edasi.






Muidugi oli rohkem värve aia ülemisel korrusel, ...








... õide olid puhkenud või puhkemas mitmed puud-põõsad, ...









... näiteks kirss-kontpuu ...










... ja hondo magnoolia.










Jätkasin Toomemäel, kus Laia tänava algusjupil käisid talgud; märkasin talguliste seas linna heakorrajuhti. Pilti oli kõige hõlpsam teha nimetu bastioni vaate-
platvormilt, ...







... kust näha muidugi muudki.


Künkale tõusu põhisiht oli siiski pildistada väga ilusaks uuendatud vana anatoomikumi, ...







... kus mõni päev varem oli avatud kõrgtehno-
loogilise sisustusega haridus-
uuendus-
keskus.








Siis jälle all-linna. Jõeäär oli rahvarohke ja värvirõõmus.



Veel üks tööks vajalik pildipeatus: mess „Maale elama“ Turu tänava spordihoones.








Enne bussile minekut foto ka kaubamaja august, teisest küljest kui eile.










28. aprillil teadsin vihje peale minna kodutänava toomingaid vaatama. Tõepoolest – paaril põõsal olid esimesed õied lahti. Kontrollisin üle: mullu avasid samad toomepuud oma esimesed silmad 12. mail.


Veel üks eriti pruun kask.

















29. aprillil käisin oma enamvähem iganädalase käigu Kuku raadiosse ja pildistasin seal õues uhket õisi täis vahtrat.















Kui Kuperjanovi tänaval bussi ootasin, läks ahelik aheliku järel üle sadu hanesid. Umbropsu taevasse pööratud ixus’e parim tabamus on selline.








Võilill oli nüüd juba tõeline muruvalitseja.













29. aprill oli üle kahe nädala esimene päev, mil ilmateadetes räägiti kohati, esmajoones Põhja-Eestis sadanud hoovihmast. Ilmateenistuse tuleohukaart näitas selleks ajaks juba üpris ähvardavat nägu.


Mõni kraad jahedam ja jälle sajuta 30. aprill. Kodutänava toomingad olid nüüd täies õies ...
















... ning hobukastani lehed ja õiepungad tublisti kosunud.









Lähikonnast veel: eriti urvarohke kask ...











... ja õites ebaküdoonia.

Ilmateenistuse kuukokkuvõte kinnitas, et
aprill oli pikaajalisest keskmisest omajagu soojem (5,8° vs. 3,9°), tublisti sajuvaesem (16 mm vs. 34 mm) ja päikeselisem (285 vs. 179 päikesepaistetundi). Suurim õhutemperatuur 23,1° mõõdeti 21. aprillil Pärnu-Saugas, väikseim temperatuur, –8,2° aga 2. aprillil Lääne-Nigulas. Kõige rohkem (14 mm) sadas ööpäeva jooksul 9. aprillil Sõrves.