Tõde, tundub, on nende kahe äärmuse vahel. Igatahes on nüüd armsas kodulinnas juba 18. jaanuarist peale olnud paarkümmend (pluss-miinus paar) sentimeetrit lund, nii et suusatajatel on hulk sõite tehtud. Ja temperatuuritulp tikub juba mõnda päeva nii madalale kükitama, et tahaks hakata teist tasapisi ülespoole tsurkima. Lund on eelmisel nädalal laekunud kõrgrõhuala tõttu lisandunud napilt, nii et aitab ehk täitsa paarist lumekaardist, et olukorda dokumenteerida:
... see on 17., ...
... see 20. ...
... ja see 31. jaanuari oma.
Väike – ehkki moonutatud valgusega – isiklik fotomälestus on mul ka selle aja suurimast lumesajust. Kui hommikul 8.15 paiku kodumajast välja astusin, aitas välk IXUSel teha sellise pildi
Aga ma olen püüdnud pildistada ka Emajõe jäätumist. Esimene suurema jää päev oli 19. jaanuaril
Ja mõned võrdlused:
... 22., ...
... 24. ...
... ja 26. jaanuari seis.
Või 22. ...
... ja 24. jaanuar.
Neis kahes kohas enam suurt midagi võrrelda pole, sestap tuleb võtta uus: 22. ...
... 28. ...
... ja 30. jaanuar.
... 24. jaanuaril jäid silma selle aasta esimesed katuserookijad ...
... ja 26. jaanuari päeval tegin lumise pildistusringi Toomemäel.
Ikka tikun pildistama ka ilmasamba veeseisunäitu. Siiani selle aasta suurim arv oli 22. jaanuaril: 160 cm. Seejuures oli näiteks 14. jaanuari seis olnud ainult 105 cm. Viimastel päevadel on vesi taas tasapisi langema hakanud.
Lumejutu juurde klapib muidugi hästi ka teadmine, et 22. jaanuaril peeti rahvusvahelise suusaliidu FIS eestvõttel esimest korda maailma lumepäeva (World Snow Day).
See kasvas välja FIS-i 2007. aastal alustatud kampaaniast “Tooge lapsed lumele” (Bring Children to the Snow). FIS-i šveitslasest presidendi Gian Franco Kasperi sõnul toob lumepäev märksa rohkem kasu kui nii mõnigi teine samalaadne kampaania: üritus aitab lähendada perekondi ning panna nad ühiselt lund nautima ja selle omadusi uurima, samas õpitakse tundma keskkonda ning saadakse teadmisi lumeohutuse kohta.
Aga president ei salga, et ühtlasi püütakse peatada suusaspordi tipporganisatsioonile muret tegev võistlussuusatajate juurdekasvu aeglustumine.
Päeva ingliskeelseks motoks oli valitud kolm e-d: “Explore, Enjoy, Experience” (“Uuri, naudi, koge!”).
Sattusin sel päeval imeilusas talveilmas jalutama kesklinnast Annelinna ja muidugi ka pildistasin. Võite ise otsustada, kas lumepäevalisi oli ootuspärasel hulgal või mitte. Siiski tasub siia lisada, et telerist näidati samal ajal Otepää maailmakarika etappi.
Vähemalt üht last nägin ka
Aga oli paar suusatajat, ...
... mõni kepikõndija ...
... ja mitu kalameest Anne kanalil, ...
... päev sobis ka selleks, et jalutada koera ja meest.
Tugev tuleasemelõhn jõe ja kanali vahel andis juba ette teada, et olen jõudnud äsjase tuleskulptuuri asupaika, mille kõrval oli lahatud küllap linna jõulupuud.
Kuidas seal Ott Arderi – Rene Eespere laulus oligi? Et
Vaid kuusest mul on endistviisi kahju,
sest kuusega koos tuppa tuleb rõõm.
Ent pärast aetakse ta kuskil ahju,
kus endasse ta neelab tulelõõm.
Näärilauluks kirjutatud, aga siiani tuleb igal aastal jõulu- ja uusaastajärjes meelde.
Ja üks lumemo-
tiiv veel. Nende kahe nädala ainus käik Tartust välja viis mind 18. jaanuaril Tallinna, kus järjekordselt võisin konstatee-
rida, et talvised pealinna täna-
vad on jalaluu-
dele märksa ohtlikumad kui peaga linna Tartu kõnniteed. See näide siin on Viru väljakult posti-
maja vastast.
Minu arvates on põhjus, miks Tallinnas isegi peatänavatel kõndimine nii ohtlikuks muutub, lihtsate hooldusreeglite eiramine: kui on visatud soola ja see on lume vesiseks muutnud, tuleks see otsekohe ära koristada, mitte aga lasta tal kuumaastikuks külmuda, millele koguneb siis veel lahtine soga peale. Aga ju ma eksin, sest nii lihtsast asjast peaks ju tark linnavalitus ometi aru saama. Ju seal on ikka mängus kellegi kuri ja vaenulik käsi nagu Tallinna äparduste puhul enamasti ikka
20. jaanuaril kirjutasin Loodusajakirja e-nädalakirjas Uudistaja: “Koduköögiakna taguses selvesööklas on kundede arv kasvanud, aga mitte veel ähvardavalt suureks, sest naabruskonnas on teisigi kiirlinnutoidu kohti. Vaatluste maht pole kuigi esinduslik, aga seni tundub, et lemmiktoit on Balsnacki kera. Natuke nõutud oldi alul maapähklivõrguga, aga nüüd, tundub, on nipp käes, kuidas sealt nokatäisi välja õngitseda.”
Üks tore linnuelamus oli 19.jaanuaril, ehkki väga põgus: ehmatasin kodutänaval maja tagant välja astudes lendu kuus viirpuumarjadega keha kinnitanud hallrästast. Kui nii lähedalt saad vaadata, paned värvivaesel talvisel ajal lausa imeks, kui kenad nad on! Pildistada poleks ma neid jõudnud isegi juhul, kui IXUS mul lausa käes oleks olnud.
Ja veel linnuilmast: üsna talvise visuaaliga 26. jaanuari päevane jalutuskäik Toomemäel mõjus helitaustalt väga kevadisena: laulsid lausa kolmest linnuliigist solistid. Rasvatihane viilis küll kahesilbilist laulu; keegi oli samal päeval Tartus kuulnud kevadisemaks peetavat kolmsilbilist “sitsikleiti”. Puukoristajate esitus oli mitmenokane ja -viisine. Ja kolmandana lõi rütmikalt kaasa soo- ehk salutihane.
Loodusmuusika juurest edasi päris muusika valda. Üle mitme aja käisime kontserdil: Vanemuise kontserdimajas astus sarjas “Kuldne klassika” üles Pihkva Filharmooniaorkester (Симфонический оркестр Псковской областной филармонии, siia lisatud pilt on näpatud kontserdi kavalt) Gennadi Tšernovi juhatusel.
Tundub, et oli omajagu neid, kes mõtlesid “pähh, mingi Vene provintsi orkester!”, sest saali mahtunuks inimesi ikka veel päris palju. Mina minekus ei kahelnud, sest kava esimeses pooles oli üks minu lemmikuid instrumentaalkontsertide seast, Tšaikovski Viiulikontsert D-duur. Ja teine pool tõeline “levimuusika”: katkendid Tšaikovski Luikede järvest ja Uinuvast kaunitarist ning Hatšaturjani Gajanest, Spartacusest ja Maskeraadist; seal hulgas omaaegsed ER soovikontsertide püsihitid Mõõkade tants Gajanest ja Valss muusikast draamale “Maskeraad”.
Publik oli vaimustuses: kaks lisapala on sellel ilmne kinnitus. Mõni päev hiljem sattusin ETV MI-saates nägema intervjuud dirigendiga. Sellest selgus, et nii tema kui ka hulk muusikuid on tegelikult piiterlased, kes tulevad Pihkvasse vaid proovidesse ja esinema. Kodulinnas antavat suhteliselt vähe kontserte, sest oblasti filharmoonia saalis on 900 kohta ja seda pole niisama lihtne rahvast täis koguda.
Paar tähelepanekut: orkestris on tähelepanuväärselt palju naisi. Aga teiseks – ja seda tähelepanekut jagas ka üks eakas daam, kellega mõni päev hiljem juhtusin kontserdi üle muljeid vahetama – olid külalismuusikud äärmiselt tõsised, lausa mornid. Too eakas daam arvas: “Ju kardavad või põlgavad eestlasi!” Ei julge seda uskuda, aga silma hakkas see tõesti. Ainult dirigent oli muhedam.
Küll säras nagu päike natuke võrakaelast poisikest meenutav suurepärane viiuldaja, 1969. aastal sündinud Rodion Zamurujev (foto: novgaz-rzn.ru). Temagi rääkis MI-s ja kiitis Eestit, kus ta olevat olnud üldse esimest korda, ja eestlasi lausa taevani.
Üks rõõmus leid ka teistlaadi muusikast. Sattusin seda laulu esimest korda kuulma Maian Kärmase saatest Vikerraadios ja olen nüüd Youtube’ist mitu korda üle kuulanud. Soovitan teilegi: http://www.youtube.com/watch?v=5gUdF_00yfo.
Jaagup Kreemi kena ballaad noorukese, minu kindla Superstaari-saate lemmiku Rosanna Lintsi suurepärases esituses. Kui millegi üle norida, siis minu arvates pole helipuldi nupukeeraja töö olnud päris laitmatu: kohati tikub pillisaade Rosannat matma. Aga selle väidetavasti terve albumi poole pürgiva koosluse koostöö edasisi tulemusi ootan suure põnevusega.
Seda ei tahaks küll samamoodi kultuurisündmuste hulka arvata, et oleme peale igasuguste muude võõrpühade läinud tõelisse pöördesse ka Hiina uusaastast. Aga selle vastu, et sel puhul mitmele poole jääskulptuure püstitatakse, pole mul iseenesest midagi. Kodulinn Tartu sai sel aastal, tõsi, päris veidra taiese.
Linnakunstnik Tiit Kaunissaarelt pärit idee on teostanud Aivar Simson ehk Simson Seakülast. Kuju pealkiri “Johannes draakoniga” veel mõistmisvõtit ei anna, veidi rohkem aitab lisapealkiri “Eesti film 100”. Kujur selgitas, et filmipioneer Johannes Pääsukese pea asemel on kompositsioonil kaamera, mille objektiiv on surutud väheldase draakoni suhu.
Veidi ka leivateenimisest. Põhitööd, nuputreimist Loodusesõbrale, Eesti Loodusele ja Uudistajale oli sel kahel nädalal natuke rohkem kui minu mõõdukas laiskus oleks soovinud; veel oli ühtteist lõpetada ka Eesti Looduse intervjuu juures.
Salvestasin neli intervjuud Kuku saatele Loodusajakiri. Eetris on jõudnud käia kolleegide Katre Palo ja Toomas Kuke jutt vastavalt Eesti Looduse viktoriinist ja aasta puust õunapuust ning Tartu ülikooli teaduskooli direktori Viire Sepa pajatus andekatest lastest, olümpiaadidest ning sellest, kuidas Eesti ühiskond ja ajakirjandus andekatesse suhtub.
Esimest korda sel aastal käisin reisijuttu rääkimas; seekord Põhja-Norrast Tartu põltsamaalaste klubile.
Üle hulga-hulga aja oli ka üks giiditöö pakkumine Tartus, aga ilmselt peeti mu hinda liiga soolaseks, nii et asjast asja ei saanud.
Kuna minek sai juba ette võetud, siis möllisin ennast ka pressikonverentsile ja pean nüüd tõesti plaani Chianti Calssicost midagi veidi pikemalt kirjutada. Küll mitte kui veinist, vaid kui põnevast 700-ruutkilomeetrisest piirkonnast, millest seitsmendik on veiniistanduste ja kümnendik just nimelt Chianti Classico istanduste all.
Ainult seal Chianti Classicot toota tohibki, sel tootmisel on aga veel hulk lisanõudeid. Kokku kuulub tootjaid ühendavasse konsortsiumisse 570 veinikoda ja nad saatsid näiteks 2010. aastal maailmale 248 310 hektoliitrit veini.
konverentsil kuulda. Pildil on avasõnu lausu-
nud Itaalia suur-
saadik Rosa Maria Chicco Ferraro, Chianti Classico kommu-
nikatsiooni- ja turundusjuht Silvia Fiorentini ning konverentsi juhtinud sommeljee Peep Moorast.
Chinati Classico pudeleid eristab teistest Chianti veinidest kuldsel taustal musta kikkaga pitser (Gallo Nero). See oli 13. sajandil Chianti liiga vapp ja on nüüd 1924. aastal asutatud Chianti Classico veinikonsortsiumi sümbol. Musta kuke legend on enne viidatud oktoobrikuises blogipostituses kirjas. Silvia Fiorentini näitas aga pressikonverentsil fotot Firenzes Vecchio palees eksponeeritud Giorgio Vasari maalist, mis olevat üldse esimene pilt sellest kuulsast kukest.
Miks huvitab teema mind kui loodusajakirjanikku? Aga seepärast, et tervikuna väga huvitavate pärandmaastikega Toscanas on Chianti Classico piirkonnal veel eriti eriline koht. Kuna tegemist on üsna mägise alaga, ei saa seal kuigivõrd kasvatada ei teravilja ega piimakarja ning maaviljeluses on tähtis koht oliivisaludel ja viinamägedel. Selleks, et säiliks Toscana maastiku reputatsioon ühe maalilisema pärandmaastikuna maailmas, tuleb seal tegutsevatel tootjatel, valdavalt väiketootjatel, kinni pidada küllalt rangetest reeglitest. Enamik veinimõisaid ja -talusid järgib maheviljeluse põhimõtteid. Väiketootjatele ongi suureks toeks Chianti Classico konsortsium.
Ajakirjanikud täidavad pressikonverentsi järel mahukat küsimustikku
Käes on aeg veine proovida
Vennad Alessandro (vasakul) ja Andrea Boscu Bianchi Bandinelli
Salute! Cin cin!
Aga 31. jaanuaril sain kätte ka oma selle aasta esimese härmatisepildi.
No comments:
Post a Comment