Nii tähelepanuväärne aeg nõuab kiiret ülestähendust: pakane võib muidu tunded ära võtta! Vaat kui kahju, et pole sellist arvutipäevikut enne pidanud: ei saa kärmelt järele vaadata kasvõi seda, millal viimati olid kallil kodumaal kolmega algavad külmakraadid.
3. veebruari hommikul kell 8 oli EMHI ilmakaardi kinnitusel Taheval –30,6, Koraelas –32,4 ja isegi Sõrves lausa –16,2 kraadi. Kodulinnas Tartus (tegelikult ju küll tükk maad eemal, Tõraveres) „ainult“ 26,0 ja sellest veidi ida pool Reolas 28,9.
Olen oma elu suutnud paaril viimase päeval seada üsna tubaseks – toimetajaameti võlud arvutiajastul. Ühe kiire väljasööstu tegin teisipäeva, 31. jaanuari õhtul – ka toimetajaameti tõttu. Mul ju vaja pilte nii ajakirjadele kui ka e-nädalakirjale Uudistaja. Käisin pildistamas õhtust valgustatud „Johannest draakoniga“. Päev varem oli olnud suur pettumus, et kell 17, kui töölt tulin, tuled veel ei põlenud. Kui tavaliselt sõidan Tähtverest bussiga otse Annelinna, siis sel õhtul trotsisin (siis ju küll veel mitte nii kõva) pakast ja tulin jala läbi all-linna – täitsa asjatult...
Sestap valisin kolmapäeval sobivad õhtused bussid: 19.45 1-l all-linna, nii kiirelt, kui põdur ihu lubab, Raekoja platsile, kärme plõks-plõks-plõks – ja padavai Kesklinna peatusse. Raeplatsil oli sel tunnil paremal juhul näha neli-viis inimest; Küüni tänaval mõni ruttaja ikka oli. 20.06 loodetud 3 läks kas veidi varem või hilines nagu enamasti ikka. Seepärast kargasin 20-le, mis teeb küll väikese ringi ja ka kodupeatus on kodust kaugemal, aga siiski veidi peale poolt üheksat olin taas kodus. Tõeline välkkäik!
Olgu siis üks variant neist teisipäeva kiirpiltidest ka siin.
1. veebruaril ei pistnudki nina õue ja vihtusin hommikus õhtuni ajakirjatööd ja Uudistajat teha; muu hulgas oli selle kuu alguses lugeda tavatult suur hulk korrektuuri: Eesti Looduse veebruarinumbris tuleb mu intervjuu Eesti-Soome vulkaaniseismoloogi Heidi Soosaluga ja Loodusesõbras lugu mulluse aasta keskkonnateo auhinna saanud Eesti loodushoiukeskuse projektist HappyFish (andke keeletoimetajad mulle andeks: ka mulle ei meeldi see uute nimede mood, aga nii mehed ise seda projekti nime kirjutavad!). Pluss tavapärased nupud niikuinii.
2. veebruaril tuli siiski minna toimetusse Uudistajat vormistama (vt. http://www.eestiloodus.ee/uudistaja410.html). Lähtusin Annelinna keskuse peatusest kell 9.53 väljunud bussiga, tulin Atlantise peatuses maha, pildistasin jõge ja jõeäärt ning sõitsin 10.22 Raeplatsi peatusest Tähtvere edasi. Ja selle ajaga jõudis mul hakata üsna külm. Ihul mitte, küll aga kätel ja veidi ka jalgadel. Igatahes vahetasin õhtul kindad ühe avara topeltpaari vastu välja; jalanõudega olen niigi maksimumi peal. Mõtlesin õudusega sellele, et laupäevaks taheti mind Vooremäele üht muistendit Saadjärve jääaja keskuse jaoks videosse lausuma. Ütlesin kindlalt ära: eelmine muistendikogemus (vt. http://www.eestiloodus.ee/uudistaja410.html) oli juba piisavalt terav. Ei taha jääaega ka päris sõnasõnalt võtta!
Aga siia väike valik 2. veebruari hommikul tehtud piltidest.
Ilmasamba temperatuuri näit oli –23º, Emajõest oli lahti veel laiguke kaarsillaalust. Seal on vool kiirem seetõttu, et suurest sõjast jäänud Kivisilla veealused rusud moodustavad otsekui kunstliku kärestiku.
Veel oli lahti ka triibuke vett ülesvoolu kuni umbes Kreutzwaldini.
Sellele auravale ribale on nüüd kogunenud see pardirahvas, kes oli sügisel laisk lõunasse lendama. Karta võib, et mõnelegi neist saab see laiskus saatuslikuks. Või siis hoopis nende inimeste südameheadus, kes veetiivulisi vaata et aasta ringi nuumamas käivad.
Nüüd muidugi on abi vajalik; võib-olla küll mitte saiaviilude kujul. Jääle abipakkujad (õnneks!!) tükkinud pole. Seepärast on need pagaritooted pardiveest üpris kaugel ja vähemalt sel tunnil kasutasid toidupanga teenust põhiliselt hoopis vareslased.
Sel pildil on lendava varesega kohakuti talvitusasurkonna blondiin: täisalbinootiline sinikael-part. Pildi paremas serva on näha ka partide seltsi sattunud üksildast hõbekajakat.
Konkureerivad aurupilved.
Langenud veetasemest annavad tunnistust nii jäärandid...
... kui ka muidugi ilmasamba tabloo.
Jalutajaid just ei märka, ainult mõned kiirustajad.
Tööpäeva lõpul tulin jälle otsebussiga Annelinna ja kui peatusest poe poole vantsisin, tundus ilm tüki mad soojem kui hommikul. Paraku kui pärast poe juurest kodu poole suundusin, kadus see tunne kiiresti: minek oli vastu tuult ja eriti Annelinna „tuuletorudes“ annab see vägagi tunda. Teadagi: tuulekülm – või mis ta uus nimi olevatki.
Ka 3. veebruaril olin suhteliselt tubane, aga päikseloojangu eel tegin tunnise jalutuskäigu. Panin bensujaama tabloolt tähele, et umbes poole tunniga langes temperatuur kolm kraadi: –17-lt –20-le.
Täna, 4. veebruari hommikul oli jälle esimene tegu arvutist EMHI ilmakaarti vaadata. Kohti, kus külma üle 30 kraadi, oli terve rida. esirinnas ikka Korela –34,9, Reola –33,6, Tarvastu –33,2, Võru ja Taheva –32,1, Valga –30,9, Arbavere –30,5 ja Narva karjäär –30,1. Aga kohe kuulsin Vikerraadiost, et Virumaal Tudus olla mõõdetud koguni –35,7 kraadi.
Ise läksin õue alles keskpäeval – ja tundus lausa üllatavalt soe. Ilmasammas näitas siiski –22. Veetase Emajões oli kahe päevaga sentimeetrit langenud: 109 sentimeetrini.
Avaturul oli näha entusiastlikke hilbumüüjaid (ostjaid küll mitte...), ...
... aga ega toidukaup-
mehedki äril külmuda ole lasknud.
Jäävaba vesi Emajõel on otsakorral, ...
... samahästi kui kadunud on ka veel kaks päeva tagasi lahti olnud kanal.
Teisele vabavee laigukesele oli end pressinud põhiosa külmetavast pardiväest, ...
... osa ootas oma lootusetut ootust kalda lähedal.
Muidugi ei saanud pildistamata jätta linna praegu tähtsamaid ettevõtteid.
Optimistlikule suitsu- ja aurujoale vaatamata olen homse pärast väga murelik. Mul on vaja kodust umbes 7.30 startida ja jõuda Tallinna bussile, et olla õigel ajal lennujaamas. Aga just selleks ööks ja hommikuks peaks pakane ennustuste kohaselt saavutama oma krõbedusharja. Olgu külm mulle kerge!
No comments:
Post a Comment