Nagu oma Päevaraamatu neljandas järjes juba kirjutasin, olin 5.–11. veebruaril reisibüroo Comtour Sitsiilia-reisil, mis vähemalt esialgses reisikavas kandis nime „Mandliõites kevadine Sitsiilia“. Miks lisan mina oma reisipäeviku pealkirja mandliõitega võrdväärsena apelsinid, sellest omal ajal. Aga ma usun, et mu reisikaaslased, kellest mõni loodetavasti seda päevikut vaatama, ehk isegi lugema juhtub, muhelevad äratundmismeeldetuletusest.
Kui mõne reisi puhul olen pikalt vaaginud, kas minna või mitte, siis sellele panin end kirja üsna kindlasti esimesena, lausa enne, kui ta õigupoolest väljagi oli kuulutatud. Ja päris otseselt on selles süüdi minu esimene Comtouri-kogemus, oktoobrikuine retk Toscanasse. Käisin nimelt 29. novembril Comtouris aitäh ütlemas ja pilte viimas ning siis mulle reedetigi, et koostamisel on Sitsiilia-plaan, ikka Ulve Kärpuki juhtimisel. Ulve astus pärast ka ise büroost läbi. Nii ma ennast kirja paningi, ehkki polnud Toscana-reisil sugugi nende hulgas, kes nõudnud, et „rühma kokkutulek tulgu Sitsiilias!“. Ette rutates võib öelda, et meie Toscana-seltskonnast oli Sitsiilias Urve Joosti ja Ulvega kokku kaheksa inimest.
Kui ausalt öelda, siis polnud Sitsiilia üldse mu reisisooviprioriteetide seas. Aga Toscana-reis keeras mu põhjalikult Comtouri- ja Ulve-usku; sestap selline valik. Mida pole vähimatki põhjust kahetseda.
Mõned üldised faktid Sitsiilia kohta. Seda, kus saar asub, poleks vist vaja üle korrata: eks ta ole see pall, mida säärsaapariik enda ees lääne poole veeretab. Et ma siiski siia ühe Wikimediast võetud asukohakaardi sokutan, on muu hulgas selleks, et näidata, kui kaugel temast asuvad samuti Sitsiilia maakonda kuuluvad Pelagie saared (otsi neid Maltast läänes!). Suurim neist on Lampedusa, mida viimaseil aastail on meedias sageli märgitud kui Põhja-Aafrika põgenike massmaabumiskohta. Meie reisil tuli ta aga korduvalt esile kuulsa kirjaniku Giuseppe Tomasi di Lampedusa tõttu.
Peasaar on suurem kui pool Eestis, 25 426 km2, koos väikesaartega on autonoomse maakonna pindala 25 708 km2 (need on EE 8. köite andmed; mujalt leitud arvud on veidi erinevad), elanike arv aga 5–5,1 miljoni kandis.
„Saare põhjaosa on mägine (Le Madonie massiiv kuni 1977 m), siseosa künklik (200–1000 m), lõunaosas lavajad kõrgustikud. Idaosas asub Euroopa kõrgeim tegevvulkaan Etna (3340 m). Sageli on maavärinaid, saare põhjaosas leidub mudavulkaane ning kuuma- ja mineraalveeallikaid. Loodus on vahemereline, S. on Itaalias esikohal tsitrusviljade kasvatamise poolest. Viljeldakse ka viina- ja õlipuud ning saare siseosas nisu. Rannikul püütakse kala (sardiini, tuuni). Toodetakse väävlit, kaali- ja kivisoola, naftat ning maagaasi.“ (EE, 8. köide, lk. 527).
Saare ülimalt strateegilist asendit arvestades pole üllatav see valitseja- ja võõrvõimuvägi, mis saarelt läbi on käinud: foiniiklased, kreeklased, roomlased, idagootid, Bütsants, araablased, normannid, Anjoud, Aragónid, Hispaania, Savoia, Austria, Bourbonid. 1861 liideti Sitsiilia Itaalia kuningriigiga, 1947 sai autonoomia Itaalia vabariigi koosseisus. Üritan sest kirevast ajaloost reisipäevikus võimalikult kergelt üle libiseda, sest muidu on oht takerduda kui mitte eksida mulle ilmselgelt üle jõu käivatesse keerukustesse. Aga eks just selle võõrvõimude mitmekesisuse tõttu ole nüüd Sitsiilias mõndagi sellist, mis mind mõnelgi juhul lausa rabas.
Sitsiilia lipp (allikas Wikimedia) on autonoomse regiooni lipuna ametlikult aktsepteeritud 4. jaanuarist 2000. a., esimest korda võeti ta aga kasutusele juba 1282, pärast prantslaste-vastast ülestõusu. Lipu keskel on kolmjalg ehk trinacria, Medusa tiivuline pea ja kolm nisupead. Trinacria on saare iidne sümbol – võimalik, et saare kolmnurkse kuju tõttu –; see oli ka saare kunagine nimi. Lipu paremülemise kolmnurga punane sümboliseerib Palermot, vasakalumine kollane aga Corleonet, keskaegset olulist põllumajanduskeskust. Just Palermo ja Corleone olid 13. sajandil esimesena sõlminud liidu prantslaste vastu.
Võrgupaigast www.struck.us leidsin üsna hea Sitsiilia kaardi. Päris kõiki vajalikke kohanimesid pole ka sellel, aga ma püüdsin siiski seada punased noolekesed võimalikult täpselt neisse kohtadesse, kus bussist maha tulime. Nagu näete, jäi meist täielikult puutumata saare Palermost ida poole jääv põhjaserv; ka sisemaapõiked olid liiga põgusad selleks, et seda nähtuks kuulutada; põhiliselt liikusime päripäeva üsna ranniku lähedal, nii et väga sageli oli meri vasakult näha. Arvan, et Ulve tehtud valik oli taas hiilgav: vaevalt oleks võimalik viiest reisipäevast veel rohkem ja veel mitmekesisemaid muljeid välja pigistada. Ja jälle oli valikus mitmeid massturismi kavadele tundmatuid paiku – kiitus ja tänu!
Kordan põgusalt üle ka selle, mis Päevaraamat 4-s juba kirjas – aga lisan ühtteist ka juurde. Lendasi-me välja väga pakaselise püha-
päeva 5. veeb-
ruari keskpäeval, edasikandjaiks esialgu Czech Airlines’i lennumasinad: Tallinnast Prahasse Boeing 737, Prahast Rooma Airbus A319.
Mul õnnestus sokutada ennast kõigil selle reisi seitsmel üksiklennul istuma meelepärasele aknaalusele (paaril korral küll paraku üksiti ka tiivapealsele...) kohale. Vaateid varjas päris palju ka pilveloor, aga seda nägin ma küll, et tol sinnalennupäeval leidus Euroopas ka küllalt üsnagi lumevabu piirkondi.
Nii tulles kui minnes oli Prahas maandudes väga meeldiv kuulata Bedřich Smetana Vltavat; päris iga riigi lennufirmal pole nii uhket tunnusmeloodiat võtta! Ka Praha lennujaam on tore: mitte kuigi suur, aga piisavalt avar ja väga puhas. Samas ka mõlemal korral üpris inimtühi. Ja mõlemal korral hakkasid silma aina rulluiskudel kes teab mis ülesandega edasi-tagasi kihutavad piigad (pildil on nad eemal isegi näha).
16. veebruari Eesti Ekspress arutles Czech Airlines’i võimaliku lõpu üle. Meiegi mõlemad lennukid olid sel päeval suhteliselt poolikud. Väljumist Prahast lükatakse paar korda edasi, lendu saame kavandatust 1.20 hiljem. Roomas öeldakse, et see oli tingitud „erakordsetest ilmastikuoludest“. Nojah, Prahas oli –8 kraadi...
Rooma Fiumcino lennujaama jõuame 17.50, väljas on üsna hämar. Pagas tuleb siin meie kätte, nii on soodne võimalus jope vooder ja kampsun kohvrisse sokutada. Õhusooja on viis kraadi.
Kaldun kartma, et kui oleksin pidanud siin omapäi lennukit vahetama, jäänuksin tõenäoselt täiesti hätta. Peame minema kohalike lendude terminaali ja siin tikub kõik olema üpris kaootiline ja itaaliakeelne. Õnneks liitub Roomas meiega Ulve, aga isegi temal on oma sorava itaalia keelega tükk otsimist ja küsimist, enne kui oma check-in’i lauad üles leiame.
Mingi segadus tekib ka turvakontrolliga: osa meist, mina nende hulgas, suunatakse teise väravasse ja sealt saame läbi peaaegu jooksujalu. Mõnel reisikaaslasel ei tule meelde veepudelit ära visata – ja nad pääsevad sellegagi soravalt kontrollist läbi! Läbivaatlusmasina poisid ei vaata ekraani poolegi, vaid lobisevad.
Seltskonna teine pool takerdub aga väravasse murelikukstegevalt kauaks, õnneks siiski mitte liiga kauaks. Mina kukun ses segaduses mingil hetkel jälle hullusti higistama, pärast tikub aga jahedaks. Küllap sellel hetkel mu reisi teises pooles välja löönud köha ja kurguvalu alguse saidki.
Kitsas ootesaalis, kus pole ka piisavalt istumiskohti, tuleb pikalt ilma teabeta oodata, aga kui pool tundi pärast ametlikku väljalennuaega lennukis istume, läheb see ka otsekohe lendu. Seekordne „linnuke“ on eelmistest suurem: 200-kohaline Airbus A231.
Umbes tunniajase lennu järel, mille jooksul ei puudu ka parajad turbulentsid, hakkab all paistma tuledemeri: Catania.
Maandume 21.30. Õhusooja on kaheksa kraadi, maa on märg, aga hetkel õnneks ei saja.
Tänane bussijuht, üksiti bussifirma omanik Etore viib meid Catania kesklinnast kaarega mööda: seal olevat pühak Sant’Agata pidustused ja ülemäära rahvast. Aga linnaservaski on näha hiiglaslikke kaubandus-
keskusi. Ulve ütleb, et see ongi Sitsiiliale iseloomulik. Äsja olnud need keskused kõik kinni: üldstreik! Kohe esimesel õhtul olen märkmikku kirjutanud ka Ulve selgituse: sitsiillase seisukohalt oleme me nüüd Sitsiilias, mitte Itaalias. Itaalia on siinse rahva jaoks Messina väina taga.
Hotell Catania eeslinnas Viagrandes kuulub Ora ketti ja on vägeva nimega: Ora Luxory Catania Grand Hotel Villa Itria. Pole põhjust öelda, et hotell ise ei oleks vägev ...
... ning toad uhked ja avarad.
Võtan baaris väikese hääd-ööd-veini ja 00.10 siinse aja järgi ehk 19 tundi peale ärkamist poen mõnusasse voodisse. Toa temperatuur on mulle üsna paras: pigem jahedapoolne kui ülemäära soe.
No comments:
Post a Comment