Eelmise Sitsiilia-postituse lõpul lahkusime 13.30 paiku Taorminast, et siirduda apelsiniradadele.
Vaade Etnale edelast (foto: Wikimedia)
Umbes veerand tundi hiljem oleme taas kiirteel ja Ulve räägib Etnast. Euroopa suurimal tegevvulkaanil on neli peakraatrit; nende pursked on võimsad ja vaatemängulised, ent muutuvad väga harva ohtlikeks. Tihti väljub laava aga mõnest kõrvalkraatrist või avavusest, mida on nõlvades sadu. Mõnigi asub seejuures päris asulate lähedal või lausa majade vahel. Viimasel ajal on Etna ühest või teisest kohast pursanud peaaegu igal aastal.
Ümber Etna elavat 900 000 inimest. Eks neid ole siia meelitanud kindlasti ka viljakas muld nii tulemäe nõvadel kui ka Catania tasandikul. Siin on viinamägesid ja puuviljaaedu, eriti hinnatud olevat Ulve kinnitusel siinsed pistaatsiapähklid. Pistaatsia on jällegi üks araablaste Sitsiiliasse toodud taimi. Palju toodetavat Etna nõlvadel ka mett.
Laava alla jäänud maja: 2005. aasta oktoobris Etnal bussiaknast tehtud pilt
Ikka on juhtunud, et mõnikord jääb maju laava teele. Mäletan aga oma 2005. aasta Etna-käigu juttudest, et laavavool olevat enamasti aeglane ning kallimad varad jõutakse evakueerida, inimestest-loomadest rääkimata. Siinsed inimesed ütlevat, et nii ongi huvitavam, mujal hakkaks juba emapiimaga vulkaanielaniku vapruse saanul lihtsalt igav.
Valle del Bove (foto: Wikimedia)
Veidi interneti-tarkusi juurde. Etna nime etümoloogia kohta on mitu teooriat; populaarseim näikse olevat arvamus, et see tuleneb foiniiklaste sõnast attuna, ahi. Vulkaani tekkeloo pikkust mõõdetakse umbes viisaja tuhande aastaga. Paarkümmend tuhat aastat tagasi olevat olnud nii võimsaid purskeid, et tuhk jõudnud lausa 800 km kaugusele Rooma. Umbes 8000 aastat tagasi oli tulemäe idaküljel olnud katastroofiline langatus. Sellest põhjustatud maalihe tekitas mäele Valle del Bove ehk Härjaoru. Omakorda maalihkest alguse saanud hiigeltsunami oli jätnud rohkeid jälgi mitmele poole Vahemere idaossa. Viimase vulkaani tipus aset leidnud kollapsi järel umbes 2000 aastat tekkis Piano Caldera (Väike kaldeera).
2007. aasta septembri purse Etna Kagukraatris (foto: Wikimedia)
Kõige kurikuulsamad pursked olid aastal 122 e.Kr., kui kagusse kandunud tuha raskuse tõttu varises kokku hulk Catania maju, ja 1669. aastal, mil laavavoog jõudis Catania linnamüürini ja kohati ka sellest läbi, rikkus sadama ja põhjustas linnas mõningaid purustusi. Inimohvreid toona polnud siiski olnud, ehkki vahel räägitakse paarikümnest tuhandest hukkunust. Ilmselt on siin segi aetud Etna purske ja 1693. aasta Cataniatki puudutanud hiiglasliku Kagu-Sitsiilia maavärina tapatööd. Väidetavasti on Etna terve inimajaloo vältel tapnud ainult 77 inimest, neist viimased kaks 1987. aastal, kui ootamatu tipulähedase purske ohvriteks sattusid kaks turisti.
Tänavu on Etna olnud üpriski aktiivne: „sutskaid“ oli nii jaanuaris, veebruaris kui ka märtsi alguses.
Aga olgu peale: Etna pole ju selle sõidu teema. Lisan lõpetuseks veel ühe 2005. aastal tehtud pildi: vaade ühelt väikeselt kõrvalkraatrilt teisele, veel väiksemale, 1986 meetri kõrgusel asuva Rifugio Sapinza lähistel.
14.20 sõidame läbi Catania teemaksupunkti. Märkan seal tossu-(seagripi-??) maskiga meest, kes midagi pakikestes müüb. Ulve ütleb, et eesti keeles ei tea, aga itaalia keeles on see lupini. Vaatan kodus Wikipediast järele: jah, Vahemeremaades on ju meilgi söödapõldudelt teeserva põgenenud värvikate lupiinide oad tõesti populaarne õllekõrvane (foto: Wikipedia).
300 000 elanikuga Cataniasse meil enam asja pole, aga näha ta jälle on. Ja näha on ka 1669. aasta Etna purske laavaväljad. Laavakive olevat suuresti kasutatud Catania ülesehituseks 1693. aasta maavärina järel.
14.25 pöörame suurelt teelt ära lääneloodesse, Paternò peale.
Ulve räägib jälle sitsiillaste-itaallaste suhtest esimeste silme läbi: kui läbi sajandite olid saarel välismaised valitsejad, siis alates Garibaldist, riigi ühendamisest, võõrad valitsejad... Just kuningriigi loomisest tuleb otsida ka maffia tekke peapõhjust: suurmaaomanikud on Sitsiilias läbi aegade olnud konfliktis valitsejatega. Üks esimesi ärisid, mille maffia üle võttis, oli see, mille poole suundume: tsitrusekasvatus.
Rohkesti on selle tee ääres viigikaktuse ehk opuntsia põlde. Taim toodi Euroopasse Columbuse ajal, sellest ka nimi: India viigipuu. Augustist oktoobrini küpsevaid vilju kutsutakse ficudinnia või ka tuna. 2005. aasta reisi ajal sai neid proovitud – olid minu jaoks liiga imalad.
14.45 sõidame ühele õuele ja buss keerab suure halli kõrvale, kus katusealuses sellised kastid.
Sõbralik tädi tuleb meile vastu ja palub veidi oodata, peagi aga siseneme üpris vinge tuule käest suurde ruumi, kus ametis mitukümmend meest-naist. Mis tööd teeb põhiosa, sellest pole just raske aru saada. Hoopis huvitavam tegelane marsib üleval rõdul edasi-tagasi. Esimesed sisenejad kinnitavad, et enne, kui mees meid märkas, olevat ta allpool rügajate peale kõigest kõrist karjunud. Muidugi: tema on selle ettevõtte omanik!
Sõbralik tädi jagab selgitusi: apelsinid pestakse, kuivatatakse, vahatatakse ja sorteeritakse ...
... ning osa ka pakitakse, ...
... nii et kasti tekivad sellised diagonaalread ...
... ning kastivirn aina kasvab. Kokku on ses hallis 80 töölist, töötatakse kahes vahetuses. Praegu on koristuse tippaeg: apelsini valmisaeg on talvel ja kevadel; septembris-oktoobris on nad veel üsna rohelised. Vilju korjab töötleja, mitte kasvataja. Siinne toodang olevat mõeldud siseturule.
Ega suurt muud hallis vaadata olegi. Aga siis küsib üks mees, et ehk tahame ka apelsinide korjamist vaadata. Tema on nõus meid istanduse juhatama, ainult kümme kilomeetrit sõita. Muidugi me tahame!
Väljudes pistetakse igaühele pihku kilone kott mandariine. (Kui nüüd tuntud ütlus kingitud hobusest ja tema suust ära unustada, siis tunnistan häbematult, et küllalt suure mandariinisööjana pole ma nii hapusid küll väga ammu juhtunud saama...).
Sõit ei kulge just kiiresti, sest oleme istanduste vahelisel kitsal teel, mille kõrval tõesti suurt muud polegi kui aina tsitruseaiad. On näha jälgi vanast raudteetammist: kunagi oli vilju veetud rongiga, nüüd ainult autodega.
Aga siis oleme kohal. Urvest pole seda näha, aga Annast küll: ilm on tõesti jahe. Pinnas tundub pehme ja märg; puude kastmine on tsitrusekasvatuse üks kulukamaid töid, sest vee eest peavad istandused maksma.
Meid aeda juhatanud mees jagab Ulve vahendusel selgitusi. Apelsinipuu hakkavat kandma kolmeselt ja kandvat umbes 40 aastat. Puu annab aastas ühe saagi (sidrunipuu kaks) ja kannab korraga oma 200 kilo.
Keegi arvab, et apelsine lihtsalt nopitakse. Kohe on selgituste jagaja kohal: ...
„Ei-ei! Ikka lõigatakse!“ Mehel on käes tillukesed käärid ja ...
... vilju naksab ta nende abil võlurikiiruse ja -osavusega.
Pangest rändavad viljad kasti, kastid aga autokasti, ...
... kuni koorem täis.
Kui hakkame lahkume, üritatakse meile lausa ämbrite viisi oranže kerasid kaasa sokutada. Kui tikume tõrkuma, peab korjeõpe-
taja sütitava kõne punase põsega apelsinidest (neil tõesti ongi puna-
ne põsk), milli-
sed kasvavad-küpsevad ainult Sitsiilias, „Etna päikese all“, nagu ta kinnitab.
Mina lahkun kahe, mõnigi kaaslane mitme apelsiniga, aga pärast laetakse bussi ikka ka suur võrgutäis, mida järgmistel päevadel aina jagada püütakse...
15.45 läheme tsitruselõhnalise bussiga taas teele. Pakkimismajast anti meile kaasa ka tsitrusevideo, aga paraku jääb see vaatamata: bussi videomängijale ta ei meeldi.
Metsi Sitsiilias eriti ei märka, kõige enam on neid Etna-alustel viljakatel aladel. Tulemäe idanõlvadel kasvavat maailma suurimad ja vanimad, rohkem kui 2000 aasta vanused hobukastanid.
Kunagi on metsi olnud rohkem, aga araablased raiunud need laevaehituseks maha. Tegelikult algas saare kujundamine metsavaeseks põllumajanduspiirkonnaks juba roomlaste ajal. Kliima muutus, sademete hulk vähenes, jõed jäid ahtamaks. Tänapäeval on saare kesk- ja edelaosa peaaegu metsatu. Sellega on vaesunud ka loomastik: põhiliselt viljapõldude ja karjamaadega hõivatud aladel pole paljudel liikidel lihtsalt eluruumi.
Meie järgmine reisisiht on Siracusa, ajaloost küllap üks kuulsamaid Sitsiilia linnu.
Saare kagunurgas Joonia mere ääres asuv praegu üsna väike, 124 –125 000 elanikuga provintsikeskus on 2700-aastase ajaloo jooksul jõudnud olla ka Vahemere piirkonna võimas tooniandja.
Linna asutasid korintlased arvatavasti 734. aastal e. Kr. Siracusa oli liidus Sparta ja Korinthosega ning sai mõjukaks üle terve Magna Grecia kui kogu selle ala tähtsaim linn. Cicero on Siracusat nimetanud „Kreeka suurimaks ja ilusaimaks“ linnaks.
Nagu olen juba mitu korda kirjutanud, ei julge ma kuigi sügavalt ajalukku sukelduda. Lähen seepärast taas kergema vastupanu teed ja trükin siia ümber lõigu EE 8. köitest (lk. 519):
„5. saj. I poolel e.Kr. sai ta türannide Geloni ja Hieron I ajal Sitsiilia tugevaimaks linnriigiks. Peloponnesose sõja ajal lõi S. tagasi 414–413 linna piiranud Ateena väe. 4. saj. ja 3. saj. alguses vallutasid S. türannid Dionysios I ja Agathokles kartaagolastega võideldes suurema osa Sitsiiliast: Puunia sõdades (a-st 263) oli Hieron II Rooma liitlane, kuid et tema järglane Hieronymos liitus Hannibaliga, vallutasid 212 e. Kr. S. roomlased. Rooma võimu ajal oli linn Sitsiilia prov. pealinn. 878 purustasid S. araablased. Linn sai tugevasti kannatada 1693. ja 1757.a. maavärinate ajal.“
Lisan siia juurde, et tiitel „türann“ tähendas Vana-Kreekas ainuvalitsejat, praegust halba varjundit sel sõnal polnud.
Kuulsaim sirakuusalane on ilmselt vanakreeka matemaatik, füüsik, astronoom, insener ja leiutaja Archimedes (umbes 287 – umbes 212 e. Kr.), kes on nii sündinud kui ka hukkunud just Siracusas. Archimedes pani aluse hüdrostaatikale ja staatikale ning tegi kindlaks kangi tasakaalu seadused. On leiutanud mitu uuenduslikku seadet, seal hulgas piiramismasinaid ja kruvipumba, mida tuntakse ka Archimedese kruvi nime all. II Puunia sõjas aitas ta Siracusat kaitsta, ehitades sõjamasinaid. Ta hukkus, kui roomlased linna vallutasid.
Niiviisi on aastal 1521 Püha Luciat kujutanud Domenico Beccafumi (allikas: Wikimedia)
Siracusas on sündinud ka linna kaitsepühak Lucia (283–304). Neidu kujutatakse sageli vaagnaga, millel tema silmad. Nimelt olevat kristlusele ja neitsilikule elule pühendunud Lucia ühe legendi kohaselt ise oma silmad välja torganud ja saatnud need pealetükkivale paganast austajale sõnadega „Lase mul nüüd elada jumalale“. Tüdruk oli hiljem nägemise palvetades siiski tagasi saanud. Puutumatuks ja usule kindlaks jäänud Luciale said märtrina osaks äärmiselt jõhkrad piinad ja katsumused. Ta suri märtrisurma oma sünnilinnas aastal 304, imperaator Diocletianuse ajal.
Pimedate ning silmahaiguste käes kannatavate inimeste kaitsepühak Lucia on ka luterlaste pühak. Eriti populaarne on ta Rootsis. Mul endal on olnud päris mitu korda võimalus jälgida 13. detsembril tähistatava luutsinapäev ehk Lucia mälestuspäeva helgeid pidustusi Rootsi linnades. Päeva kommetesse on skandinaavlased põiminud päris rohkesti paganlikku kombestikku, toimugu üritused pealegi kirikus.
Veel tasub lisada, et Siracusas on käinud apostel Paulus, arvatavasti 59. aastal; see fakt olevat kirjas ka Piiblis.
Siracusa koos 40 kilomeetrit loode pool asuva hiiglasliku Pantálica nekropoliga on kantud UNESCO maailmapärandi loendisse.
Sõit Siracusasse võtab aega umbes 50 minutit. Tuhiseme selle ajaga läbi hulga tunnelite, millest mõni üpriski pikk. Mere ääres hakkab silma mitmeid naftatöötlustehaseid: see on Sitsiilia üks olulisi tööstusharusid.
16.35 jääb bussike meid parklasse ootama (parkimislõbu maksab muide 50 eurot; suvel oli Ulve kinnitusel olnud veel 30...) ja kõnnime vanalinna poole. Ilm on läinud päris külmaks, jahedust suurendab lõikav tugev tuul.
Väikese jalutuskäigu järel jõuame veetriibu äärde, mis on otsetee kahe sadama, põhjapoolse Porto Piccolo ehk Väikese ning lõunapoolse Porto Grande ehk Suure sadama vahel ning ...
... mis eraldab linna maismaa-
kvartalid linna ajaloolisest südamest, Ortygia saarest, kuhu läheme üle Ponte Nuovo ehk uue silla.
Ortygia tähendavat kreeka keeles vutti; ju siis on siin kunagi elanud rohkesti neid linde.
Esimene huviväärsus on suur Apolloni tempel Piazza Pancalil ehk Pancali väljakul, arvatavasti vanim dooria stiilis tempel, mille kreeklased Sitsiiliasse ehitasid. Üksiti peetakse seda ka vanimaks kreeka templiks väljaspool tänapäevast Kreekat. Paraku on uhkest ehitisest väga vähe alles. Kohalikus arheoloogiamuuseumis olevat võimalik vaadata templi maketti. Bütsantsi ajal oli templist saanud kirik, araablased kasutasid rajatist mošeena.
Ilm on nii külm, et palmid templi kõrval tunduvad täiesti solvavalt kohatud...
Mööda kitsaid ja väga kitsaid tänavaid liigume Piazza del Duomo poole, ...
... teel jääb pildile üks omapärase planeeringuga maja.
Aga siis oleme katedraali juures. Kreeklased hakkasid sellesse kohta templit ehitama juba 530. aastal e.Kr. See ehitus jäi aga pooleli pärast Hieroni võitu kartaagolaste üle Himera lahingus, mille järel Siracusast sai tähtsaim Kreeka linn Sitsiilias, millele võisid toonastest Vahemere metropolidest vastu saada vaid Ateena, Rooma ja Kartaago. Võidu auks ehitati suurejooneline Athena tempel, mille ilu oli kuulus kogu antiikmaailmas. Kristlased muutsid templi kirikuks, aastal 640 sai see katedraali staatuse.
Normannide ehitatud fassaad hävis 1693. aasta maavärinas ja see asendati tänaseni püsiva barokkfassaadiga.
Astume katedraali ka sisse, ...
... seest on Athena templi tüsedad dooria sambad katedraali põhjaseinas paremini näha ...
... kui väljast.
Piazza del Duomo ehk Katedraaliväljaku ääres on ka uhkeid 17.–18. sajandi paleesid, meie suundume väljaku lõunaservas seisva kiriku poole, ....
... möödudes tsitruserohkest palkonist.
Paraku on linna kaitsepühakule pühitsetud Santa Lucia alla Badia uksed kinni. Kodus loen The Rough Guide’i Sitsiilia-raamatust, et esmaspäeviti peavadki olema.
Nii jääb Siracusa suurim kunstiaare, Caravaggio St. Lucia matused, meil paraku nägemata (allikas: Wikimedia).
Väike jalutuskäik Katedraaliväljakult toob meid mere äärde, Siracusa väidetavasti kõige enam pildistatud kohta. See on allikas nimega Fonte Aretusa. Allikaga on seotud hulk legende; nö. nimelegend räägib jõejumala Alpheiose eest allika kujul põgenenud nümfist Aretusast.
Allikas kasvab papüürus-lõikheina ning elavad suured latikad ja pardid.
Papüürus-lõikheinast valmistatav papüürus on Siracusas hästi tuntud, ehk lausa üks linna tunnusjooni. Ma ei teagi, kas see oligi Ulvel nii kavandatud või juhtus kogemata, aga peaaegu vahetult pärast Fonte Aretusa juurest lahkumist astume sisse ühte kauplusse, kus mitte ainult ei müüda papüürusele maalitud pilte, ...
... vaid ka valmistatakse papüürust.
Perenaine on lahke seletama: ...
... papüürus-lõikheina vartes sisalduv säsi lõigatakse õhukesteks, umbes 40 cm pikkusteks ribadeks, niisutatakse neid veega ja ...
... asetatakse üksteise kõrvale kõvale alusele nii, et ribade ääred kattuvad. Nende peale lisatakse risti teine kiht ribasid. Aga vaat selle olen ma küll unustanud, mitu kihti sinna praktiliselt pidi pandama; meile korraldati ju vaid lühike esitlus.
Veel märjad ribad tambitakse üheks leheks kokku ning kuivatatakse pressi all. Peale kuivamist silutakse papüürusleht ümara kõva esemega üle.
Muidugi ostavad mõnedki meist poest ühtteist mäletuseks kaasa, mina näiteks ühe väheldase trinacria pildi. Proua Urve Joosti kübarakogu saab juurde väga esindusliku eksemplari – küllap vist siiski mitte papüürusest tehtu?!
Käime ka veel mere ääres kuud piilumas. On väga ilus, aga ka tõeliselt külm.
Mööda juba üsna pimedaid tänavaid tuleme taas põhja poole, Archimedese väljakule. Paraku on juba nii pime, et ma ei üritagi pildistada siinset purskkaevu, millel linna sümbol Aretusa muutub parajasti allikaks, ega väljakut ümbritsevaid keskaegseid, aga kaasajastatud paleesid.
Meid ootab tunni aja pärast õhtusöök selle sama väljaku ääres restoranis. Tavalistes oludes jalutaksin mööda linna ringi, tänases külmas pole selleks mingit lusti. Pigem kulub ära astuda ühte väljakuäärsetest baaridest ja võtta kangemat sorti aperitiiv, mille koostis jääb mulle saladuseks. Aperitiivide kõrvale tuuakse laud lausa täis mitmesuguseid suupisteid.
Oskan tagant järele arvata, et ju ma päevast ikka üsna kurnatud olin. Igatahes unustan ma mulle täiesti ebaomaselt pildistamata meie õhtusöögi. Sellest on tuliselt kahju, sest peale salati pakutakse siinsest kuulsat pasta a la Norma’t. Sestap ei jää muud üle, kui siia veebist (www.italianchef.com) asenduspilt otsida.
Väidetavasti olevat see toit Catania elanike kummardus nende linnas 1801. aastal sündinud kuulsale heliloojale Vincenzo Bellinile: „Norma“ on Bellini üks tuntumaid oopereid. Kõige tähtsam öeldakse siin olevat kastme kvaliteet ja rohkus ning maitseks lisatud soolatud ricotta. Retseptis on ka baklažaan.
Natuke piinlik moment tekib magustoiduga: meie täna tõesti tsitrustest küllastunud pärastlõuna järel pakutakse ... apelsinilõike. Seltskond hakkab spontaanselt laginal naerma. Üldse lõbusa olekuga kelner saab vist naljast aru, peremees tundub aga olema tõsiselt solvunud ja ka tema peab meile sütitava ettekande Sitsiilia apelsinide erilisusest.
Digestiivina joome Malvasia dessertveini; tundub, et see on saarel üpris populaarne.
Umbes 20.10 lahkume; jalutuskäik bussini võtab paarkümmend minutit. Ja siis seisab ees veel ligi kaks tundi sõitu Modicasse, kus väikese ekslemise järel leiame hotelli Torre del Sud.
Tuba on jälle avar ja ...
... voodi lai. Sisse astudes ehmatab mind kliimaseadmest voogav palav õhk. Ilmselt on tuba olnud üpris külm – ja vannituba külmaks jääbki, nii et väike kütmine kulub tõesti ära. Siiski keeran temperatuuri 30-lt kraadilt 23-le, käin baaris, kus võtan „öömütsiks“ dessetveini ning enne keskööd poen voodisse.
No comments:
Post a Comment