Päevaraamat 5: 17.–29. veebruar

Aastast kaks kuud lännu, nagu oleks “vassik keelega limpsand“!

Traditsiooniliselt alustuseks ilmast, mis mingeid väga suuri üllatusi selle ligi kahe nädalaga ei pakkunud. Üsna ebapüsiv oli ta küll: mõni päev lausa päikeseline, teine tuisune, mõni sulatas, järgmine tekitas külmaga teedele ja tänavatele parajaid liuvälju. Suurt külma pärast 17. kuupäeva enam ei tulnud ja alates 20.-st jäi päevane termomeetrinäit üsna nulli lähedale. Öösiti, tõsi, oli sisemaal ikka ka mitu kraadi külma. 28. – ja kohati vist ka 27. – veebruaril tuli aga vaata et selle talve suurim lumesadu, ...

... nii et EMHI 29. veebruari lumekaart näitas paljude kohtades tänavusi rekordarve.














Panen siia mõne pilditunnistuse selle kohta, millal mis ilm oli:

17.02: veel suhteliselt külm hommik, Tartus oli näiteks –10 kraadi. Päikesetõusu ajal oli ka kuu veel õige kõrgel.

20.02: päris kole, lörtsituisu ja ...

... paraja sulaga hommik.

Kaarsilla-alune vaba vesi Emajõel on umbes endises mõõdus, ...

... aga tekkima hakkab ka teine jääta laik turuhoone jõekäänu juurde.

Hää ikka, et Suudlevad tudengid draakoniga Johannesele vihmavarju hoiavad! ☺

21.02 – vastlapäev. Sõidan Tallinna intervjuud tegema. Istun minu kohta üsna tavatult bussi esiistmel, sõiduolud on jubedad. Kusagil vist Järvamaal näen ka “vastlasõitu” – ühe sõiduauto päevatee on lõppenud kraavis.

Tallinnaski on ligane ja lörtsisajune.

22.02 – Hommik on eilsest väga erinev: päike lausa selges taevas.

Selline päev sobiks vastlasõiduks hoopis paremini.

Ainult jalamurrutänavad rikuvad tuju.

23.02: jälle hullult lopane.

Emajõe jää näib hapraks ja vesiseks muutuvat.

Raekoja platsil nähakse hullult vaeva, et aina juurde sadava lörtsi viimanegi kübe homseks pidupäevaks minema vedada.

Johannesele on lausa keep selga tõmmatud. Ja raekoda on piduehtes.

 
24.02: pidupäeva hommikul on kõik jälle valge, aga ühtlasi ka märg.

25.02: taas valge hommik. Märjavõitu lumi on kui härmatis puudele kleepunud.

26.02: miinuskraadid on lume jälle suusatatavaks muutnud. Brüsselist korra koju käima tulnud poeg Rein on tubli seda võimalust kasutama.

Tänavad on täna tahked ja hullult libedad. Libedad on mõistagi ka Kassitoome nõlvad.

Parte on Kaarsilla alla jäänud vähe, ...

... suurem jagu on ümber kolinud turuhoone juurde. Ju on seal lobi(lootus) rammusam.

28.02 Ennelõunal on mõnus talveilm. Saan kogusse juurde mõne kasina purikapildi. Sel aastal on nendega kitsas.

Tööpäeva lõpuks sätib lumesadu ennast üha tihedamaks.












29.02: selle talve nähtavasti kõige lumisem hommik.

Tänavu suhteliselt harjumatu vaade.

Päeval paneb päike jälle veed voolama.















Emajõe veetase on kerkinud 96 sentimeetrini üle mõõdujaama nulli (20.02 – 84, 23.02 – 88, 26.02 – 92 cm).

Minu elu põhiline märksõna sel kahel nädala on olnud KÖHA, seesama, mille Sitsiiliast tulles kaasa tõin. Ära pole ta läinud siiani, ehkki olen proovinud päris mitut eri vahendit. Seetõttu olen olnud ka just nii tubane, kui töö vähegi võimaldab, aga eks natuke tulnud ikka ka liikuda.

18.–19.02 hakkan tasapisi kirjutama Sitsiilia blogi. Tartu maraton saab 19.02 taas peetud, ilm nii hulluks ei läinud, kui kardeti. Täispikal distantsil käis järjekordselt ka tütar Tiiu.
20.02 käin Olavi Kärsna FIE-koolitusel. Olen FIE olnud 2001. aastast peale ja tahan nüüd hakata sellest tasapisi loobuma. Kärsna on suurepärane jutupaunik; ühtteist kasulikku kuulen ka. Rahvast on julgelt poolsada.
21.02 Perioodi ainuke sõit: Tallinna, kolleeg Helenit intervjueerima.
Ilm on küll jube, aga teen siiski teoks kuu algusest kripeldanud soovi vaadata üle 1. veebruaril Tammsaare-pargis avatud jääkujunäitus. Nii tõsine haigus mu jääkujuhuvi vist pole kui piparkoogimaania (samanimeliselt näituselt saadud ohtlik nakkus!), aga ega ma vaatamisvõimalust naljalt kasutamata ka ei jäta. On täitsa toredad taiesed, paar veidi paremini välja tulnud pilti näiteks ka siia:

Ekke Väli “Hunt püüab kala”

Elo Liivi “Taevalind”

Kõige rohkem meeldib mulle siiski “Siil”, Leena Kuutma vaimukas töö.


Jää kujude tarvis olevat toodud ühest Läti tehasest, mis valmistabki skulptoritele eriti kirgast ja läbipaistvat jääd.






Kui juba, siis juba: võtan vihmast hoolimata ette ka retke Kadriorgu, Tiiu Kirsipuu Hiina uusaasta tulekul avatud “Draakonit” vaatama. Rumal provintslane jääb Pärnu maanteele nr. 3 trammi ootama, seda aga ei tule ega tule. Lõpuks selgub, et ei käigi teine päeval. Vantsin siis Narva maantee algusesse ja saan nr. 1-ga kohale.

Draakon on tore ja detailirohke; tundub, et ka üsna korralikult alles püsinud. Teen tast lausa kaks pilti: ühe sellise, kus ka mõõdupuu kõrval ...

... ja teise lähivaates.

Veel saan Kadriorus teada, et vaatamata kinni külmunud tiigile on siingi saia nuruvad piilud ...

... ning et park on remondis (sellest olin tegelikult muidugi kuulnud-lugenud).

Ja veel: et on hea päev ehitada lumememme.

Aga enne rahvusraamatukogus intervjuul käies satun kogemata vaatama veel avamata näitust, Norra suursaatkonna korraldatut. Soovitan soojalt vaadata: on 17. märtsini lahti.

22.02 Tööl on lõputu vaevlemine ülikehvasti talitleva internetiga. Ei tea, miks meie kontoripinna omanik Eesti maaülikool kuidagi selle teenusega hakkama ei saa.

Rõõmsa vahelduse saan Toomemäel: pildistan seal päev varem valminud lumekujusid, millega märgiti Karl Ernst von Baeri 220. sünni-aastapäeva. Kujude autorid on Tartu ülikooli kunstitudengid.

Baer uuris Põhjalat: selle auks püstitas Edgar Tedresaar (jää)karukuju.

Baeri uuringud kalanduse olukorrast Peipsi järves, Läänemere põhjarannikul, Väinameres ning Rootsis ja Soomes viisid 1859. aastal esimeste kalakaitsemääruste kehtestamiseni Venemaal. Kadri Nikopensius voolis seepärast lumest tundmatu kala pea.

Aga kõige kuulsam on Baer muidugi embrüoloogia rajajana. Tanel Tolsting tegi munaraku kuju, mida ründavad puudelt spermatosoidid.

Sel päeval saab arutatud ka mõningaid võimalikke suviseid töid huvireisisaatjana armsal Eestimaal, aga sellest on veel vara rääkida.

23.02. Muude tööde vahel käin intervjueerimas hästi sümpaatset noort zooloogi Tuul Seppa, kes on kirjutanud veebruari Eesti Loodusesse loo koduvarblasest.

Märkan, et Kaarsillale on tekkinud näitus: linna-
raamatukogu ja kunsti-
muuseumi projektid. Üsna anekdootlik lugu: päeval, mil jagati võistluse auhindu, kuulutati ühtlasi, et maja ei hakatagi rahapuuduse tõttu ehitama...



24.02. Mul on see viga, et kui tööpäeval tuleb peale põhitöö veel millegi muuga tegelda, siis edeneb see põhitöö väga nigela jõudlusega. Seetõttu hakkan omadega taas jänni jääma ja pean vabariigi aastapäeval olema pigem töine kui patriootiline. Kodus edeneb töö väga hästi.
Natuke vaatan telerist siiski ka paraadi ja õhtul pingviine. Presidenti ei suuda järjekordselt kuulata: no ei sobi mulle ta kirikuõpetajamaneer. Aga hiljem loen kõne teksti korralikult läbi. Kontsert pole pehmelt öeldes samuti just minu maitsele. Aga ju on viga minus.

Google’i päiski on sel päeval ajakohane.

25.02. Veel üks tubli tööpäev. Saan Eesti Looduse asjad põhiliselt valmis. Peale selle kirjutan Supilinna seltsi ühe peamise tugisamba Aliis Liini palvel väikese meenutusloo Supilinna lehele “Supilinna Tirin”. Olen nimelt lehe ristiisa. Ja toimetasin 2004. aastal tänavu kümnendat korda ilmuva lehe teist numbrit.

26.02 saan ometi üles Sitsiilia blogipostituse kaks esimest osa. Vaeva on olnud palju, aga tüki maad targemaks sain ka.
Käin pildistamas ja kuulen selle aasta esimest korralikku rohevindilaulu. Linnuhuviliste arvutilistis teatas Mati Martinson, et Sõrves oli 23.02 lõoke, 24.02 kanepilind ja 25.02 kiivitaja; Leho Aaslaid aga kirjutas 18 kuldnokast 24.02 Käinas ja kiivitajast Ristnas 26.02.

27.02 käin Maarjamõisas reumatoloogi juures + analüüse andmas ja röntgenipilte tegemas.

29.02 on mul selle aasta esimene reisijutuõhtu Annelinna raamatukogus, räägin Toscanast. Kuulajaid on enamvähem täismaja.

Giachino Rossini 220. sünni-aastapäeva puhul on Google’i päises selline lõbus pilt.

Vikerraadiost jääb päeval kõrva ikka terase Ivan Makarovi lausa tavatult terav kommentaar vabariigi aastapäeva tähistuse kohta. Võimalik, et küsimus polnudki siis lihtsalt minu arenemata maitses, kui see pidulik üritus “Vanemuises” mulle vähemalt telekast vaadatuna eriti ei istunud.