Mandliõielõhnane ja apelsinimaitseline Sitsiilia 8. Normannide pärandi imepaigad

Reisijutt jäi pooleli hetkel, kui heitsin 9. veebruari õhtul Palermo hotellis Tonic üpris põdurana juba kell 22.45 inglipildi alla voodisse, lootes manustatud kurgupastillide soodsale mõjule.

Tubli tükk ööd möödubki kenasti, kella neljast alates hakkab jahedus ja kurgukõdin und segama. Pärast poolt seitset lõpetan selle püherduse ja 7.15 lähen kehakinnitusele.

Nagu odavamate kesklinnahotellide puhul sageli, pole ruumiga just laiutada. Vastuvõtulaud on surutud kitsukesse trepialusesse ...

... ja baar lausa keldrisse.

Pole sealgi suurt avarust, ...

... aga söögivalik on piisav. Kaaslastelt kuulen, et mitmetel on olnud toas külm. Samuti on jutuks ka eile alanud Etna purse; Catania lennujaam olevat seetõttu suletud.

Nii nagu on kitsuke mu tuba, ei ulatu silmgi aknast just paljut nägema.

Hotellimaja on aga korralik ...

... ja tänav, kus ta asub, lausa esinduslik – nagu enamik Palermo kesklinnatänavaid.

Kvartali kauguselt leian ka ühe pühakoja, liiga väikse, et olla nimega kirjas minu hotellist saadud tasuta linnakaardil.

8.40 asume teele; ootamatusena on Andrea koos meid mitu päeva vedanud pisikese bussikesega kadunud. Viimaseks Sitsiilia-päevaks on meie päralt tavaline suur reisibuss sinjoor Stefanoga roolis.

Täna saame mitut puhku vihma; hommikul on sadu kohati päris tugev. Ka öösel oli kõvasti sadanud.

Sõita on üpris vähe: läheme 15 kilomeetri kaugusel asuvasse Monrealesse. Palermo ja Monreale on omaette linnad, aga ega mingit hooneteta teeveert nende kahe vahel ole. Ja liiklus on hommikul üsna tihe. Sinjoor Stefano leiab põhjuse mainida, et Palermo kõige ohtlikumad autojuhid on naised.

Püüame selle põgusa sõidu vältel veidi täiendada eelmises postituses leiduvat pisikest selgitust normannide perioodi kohta Sitsiilias. 9. sajandil praegusele Põhja-Prantsusmaale Normandiasse elama asunud viikingite järeltulijad tulid Lõuna-Itaaliasse sealsete valitsejate kutsel, kes ei saanud oma jõududega jagu saratseenidest. 11. sajandi lõpuks kuulusid normannidele peale Lõuna-Itaalia ka Sitsiilia ja Malta. Ususallivad normannid kohanesid mitmekultuurse Sitsiiliaga suurepäraselt ja „ei hakanud taga kiusama ei kreeklasi, araablasi ega juute. See oli Sitsiilia hiilgeaeg.“ (http://et.wikipedia.org/wiki/Sitsiilia).

Mehed, kes normannidest esimestena praeguses Lõuna-Itaalias kanda kinnitasid, olid Hauteville’i suguvõsa rüütli Tancredi pojad: tosinast koguni üheksa rändas Pugliasse (Apuliasse) ja Calabriasse. Neist edukaim oli Tancredi teisest abielust sündinud Robert Guiscard (u. 1025–1085). 1059. aastal paavst Nicolaus II allkirja saanud Melfi leping tunnistas normannide võimu Lõuna-Itaalias ning tegi Robertist Apulia ja Calabria hertsogi ja Sitsiilia krahvi. Viimati mainitud tiitel oli küll lihtsalt ettevaatav – kuni aastani 1072 kuni Roberti noorim vend Roger (Ruggero) lõi araablased Palermost välja.

Roger I (1031–1101, allikas: Wikimedia)

Roger I (1031–1101) sai Sitsiilia krahviks niisiis 1072. aastal; täieliku võimu kindlustamine kogu saarel võttis aga veel aastaid. Siiski oli see võim lõpuks hoopis kindlam kui venna kontroll Lõuna-Itaalia isemeelsete normanni sõjapealikute üle. Roger I-l oli kolme abikaasaga kokku 16 last, enamasti tütart. Võimujärglane Roger II sündis eelviimasena, siis, kui isa oli juba 62.

Detail, kus Roger II saab krooni Kristuselt, mosaiigist Martorana (Santa Maria dell'Ammiraglio) kirikus Palermos. Mosaiigil on kreekakeelne tekst Rogerios Rex (allikas: Wkimedia).

Roger II (1093–1154) tõusis Sitsiilia krahviks 1105. aasta paiku, pärast seda, kui neli aastat lapskrahv olnud vend Simon, Roger I 13. laps, suri. Kuni 1112. aastani oli sisuline valitseja siiski noorte krahvide ema Adelasia del Vasto. Roger II sai 1130. aastal pärast rohkeid võimujagelusi Sitsiilia kuningaks ning tema valitsusaja lõpuks märkis nimetus „Sitsiilia kuningriik“ kõiki Napolist lõuna pool asuvaid praeguse Itaalia alasid ja Maltat. See oli Euroopa üks rikkamaid riike tugeva tsentraliseeritud korra ja vägeva laevastikuga. Roger II kuulus ka templirüütlite sekka.

Roger II laskis ehitada kuulsa kabeli (Cappella Palatina), mida hiljem Palermo normannide palees näha saame. Ka käime siis silmapaistva kuninga haual Palermo katedraalis.

William II ulatab Jumalaemale oma rajatud pühakoja (fragment mosaiigist Monreale katedraalis, allikas: Wikimedia).

Pärast Rogeri surma oli aastail 1154–1166 võimul William (Guglielmo) I. Oma vägeva isa varju jäänud kuninga nimele lisatakse enamasti liignimi „Halb“, tema poja, järgmise kuninga William II (1153–1189) nimele aga „Hea“. William II olevat aastail 1183–1185 Sitsiilias viibinud rännumehe Ibn Jubairi sõnul meenutanud rohkem araabia kuningat, keda ümbritsesid moslemi naised ja eunuhhid. Just William II ehitas imepärase Monreale katedraali, mida nüüd vaatama sõidamegi. Segadustest, mis järgnesid Williami surmale Sitsiilias, kirjutasin põgusalt eelmises postituses.

Tee on läinud aina mäkke. Monreale kõrgub väga viljaka oru La Conca d'oro (tõlkes umbes vist “kuldne merikarp”) kohal Caputo mäe nõlval.

Siin kunagi asunud väikesesse külakirikusse oli araablaste vallutuse järel sunnitud pagema Palermo piiskop. Pärast normannide tulekut naasis piiskop vanasse Palermo katedraali, normanni kuningad valisid aga just selle mäe oma jahialaks ja ehitasid siia palee.

Ja lõpuks otsustas William II rajada just samasse paika Maarja Taevassevõtmise (Santa Maria Assunta). kiriku, mis sai 1182. aastal paavst Lucius III käskkirjaga katedraaliks. Sellele fotol on katedraal kõige kõrgemal juba ka näha.

Buss jääb kell 9.15 poolele nõlvale parklasse, ise vantsime mööda treppe ülespoole, ...

... kuni jõuame kitsaste tänavate labürinti.

 Ulve manitseb meid mõned märgid käiguteest meelde jätta, et omapäi tagasi tulles mitte ekslema sattuda.

Siis jõuame avarale väljakule ...

... ja meie ees on katedraali fassaad. Võiks öelda, et lausa tagasihoidlik. (Siiski: sel fassaadil on üks kaunis detail, mis jääb lihtsalt puhta harimatuse pärast tähele panemata. See on toskaanlase Bonanno da Pisa 1189. aastal tehtud uks. Bonanno oli varem valmistanud uksed Pisa katedraalile; neist jäi 16. sajandi suurtulekahjus alles küll vaid üks).

Isegi väljaku lõunaservas paiknev piiskopipalee tundub uhkem.

Samas võib targalt veebilehelt lugeda, et tegemist pole mitte ainult viimase normannide Sitsiiliasse ehitatud pühakojaga, vaid ka kõige ilusamaga, nii et seda võib nimetada lausa keskaegse arhitektuuri üheks pärliks.

Niisiis nõuab asi igakülgset ehk igast küljest uurimist. Lähemegi pühakoja kõrvalt mööda, ...

... kaare alt läbi ...

... ja siin on näha midagi hoopis uhkemat, ehkki müürid vajaksid vast väikest värskendust: ida-apsiidi kaunistuseks on lõikuvad teravkaared ja mosaiikornamendid. Tark veebikirjutaja oskab neis kaunistustes leida kolme stiili, prantsuse-normanni, bütsantsi ja araabia “kurioosse kombinatsiooni”.

Apsiidi täies ilus pildistada on võimatu: sellest mööduv tänav on kitsuke ja hakkab pealegi kohe üsna järsult allamäge kulgema.

Mööda vihmast libedaid sillutiseplaate liigume külgkaaristu poole, mille taga on katedraali sissekäik; selle kõrval aga ...

... Jumalaema, ...

... kellele William II ulatab alandlikult pühakoja: umbes sama motiiv, mis eespool juba näha ühel kirikust pärit mosaiigifragmendil.

Kes aga uksest sisse astunud, jääb olenevalt temperamanditüübist kas tummaks või väljendab miskil moel ääretut vaimustust. Vaid kaheksa aastaga (1174–1182) rajatud katedraali sisekujundus on igas mõttes väga rikkalik.

Selles jumalakojas on lubatud ka pildistada, aga muidugi välguta. Ruum on üsna hämar ja seetõttu tulevad minu pildi liiga tumedad. Kiriku suurejoonelisi vaateid võib aga uurida paljudelt veebilehtedelt, näiteks http://www.paradoxplace.com/Perspectives/Sicily%20&%20S%20Italy/Montages/Sicily/Palermo/Monreale%20Cathedral.htm.

Siia lisan kesklöövi vaate, mis võetud Wikimediast. Kirik on omamoodi kombinatsioon ida-ortodoksi ja rooma-katoliku kirikust: pikihoone ja koor on ehitatud eri stiilides. Üks laia kesklöövi ja kitsaid külglööve eraldavatest korintose kapiteeliga sammastest on marmorist, teised hallist graniidist. Neile toetub kummaski küljes kaheksa kaart.

Kiriku põhiline ehe on aga muidugi 6500 ruutmeetrit mosaiike, eredavärvilisi pilte kuldsel taustal. Keskapsiidi poolkuplis on hiiglaslik Kristuse poolfiguur, mille all Neitsi Maarja lapsega; teistes apsiidides Peetrus ja Paulus.

Kokku sisaldavat seinu katvad mosaiigid 2200 kilogrammi kulda.

 

Põhiliselt on piltidel kujutatud stseenid Vanast ja Uuest Testamendist, pühakud ja valitsejad. Nagu enne kirjas, ei puudu sealt ka kiriku looja William II. Peale juba kaks korda mainitud mosaiigi, millel ta ulatab Jumalaemale kiriku, on ka teine, millel Kristus paneb talle krooni pähe. Tegelikult krooniti William kuningaks aastal 1166. Need kaks pilti paiknevad kiriku idaosas teineteise vastas külgseintel.

Peaapsiidil on pühakute seas ka 1170. aastal oma katedraalis mõrvatud Canterbury peapiiskopi Thomas Becketi portree. Kes pühakoja mosaiike pikemalt uurima jääb, sel tasub küsida sissepääsu ees asuvast rikkalikust poest mosaiikide seletustega skeemi. Vähemalt meie käigu ajal oli seda võimalik osta.

Katedraalis on ka mitmeid matuseid. See on kiriku ehitaja William II viimne puhkepaik, ...

... selles pofüürist sarkofaagis on aga tema isa William I.

Siis lunastab väike osa meist kaheeurosed piletid ja läheb selliseid kitsaid käike ....

... ja selliseid astmeid pidi (neid on vaid 150 ringis, nii et vaev pole märkimisväärne) kusagil kiriku idaotsas asuvasse tornikesse, mida ma pärast alt tänavalt üles ei oska leida.

Poolelt teelt rinnatiselt avaneb suurpärane vaade katedraali kõrval asuvale kaunile kloostrile.

Samuti saab veenduda, et mägedel on tõesti-tõesti lumi.

Aga tornikesest võib päris lähedalt uurida idaotsaseina kaunistusi; ...

... vaadata Monrealet ning tõdeda, et osa maju on meist veel hoopis kõrgemal ...

... ja et linnakeses on hulk teisigi kirikuid;

... panna pilk peale orus laiutavale Palermole ja eemalt aimuvale merele.

Jälle alla jõudnud, leian kloostriõuelt veidra puu, ...

... mille otsas kasvavad nagu kurgid. Meie puuteadlaselt kuulen, et õied olevat puul nagu liiliad ja nimi kaunis horiisia. (Pärast, Palermo normannide palee õuel, pakun puule hoopis eestikeelsemat ja sisulisemat nime, aga iga asi omal ajal).

Veel on aega heita Guglielmo II väljakul pilk raekojale, ...

... märgata, et ka tänavate-väljakute ja isegi mõnede baaride nimed on mosaiikplaatidel, ...

... imestada ennenägematute suveniiride üle ...

... ja panna tähele meeste ilmselget ülekaalu baaride ees igavlevate-jutlevate inimeste seas.

Parkla poole liikudes avastan toredat mosaiiksillutist ...

... ning sedagi, et vähemalt korraks näitab ennast päike. Paraku saame sel päeval ka hiljem veel vihma.

Suveniire pakutakse igal sammul, sealhulgas muidugi ka igat mõõtu trinacria’id – või kui soovite maakeeli, siis säärkuradeid.

Ka treppidele on nüüd suveniirimüüjad tulnud ...

... ja parklas laotab üks optimistlik müügimees välja koguni mitut mõõtu pitsilisi päevavarje.

Kes rõõmustab ärasõitu oodates uue salli üle, mille hind pealegi lausa poole võrra alla kaubeldud, ...

... kes saab positiivseid elamusi lopsakast taimestikust, mis parkla ümber kasvab.

10.30 hakkame Palermo poole tagasi sõitma. Liiklus on tüki maad tihedam kui hommikul, ...

... aga keegi ei lähe närvi isegi siis, kui üüratu veoauto kitsalt kõrvaltänavalt välja ukerdades tükiks ajaks edasikulgemisvõimaluse ära võtab.

Vast umbes kolmveerandtunnise sõidu järel ilmub ees nähtavale meie järgmine sihtmärk: normannide palee.

Palee on linna iidse keskme kõrgeimal kohal, seal, kus paiknes 3. sajandil eKr. ka esimene puunide asula, mille jäänuseid võivat leida palee alusmüüridest.

Arvatavasti alustas ehitust Palermo emiir 9. sajandil: valmis tema palee, araabia keeles qasr. Sellegi osad, näiteks tüüpilised araabia võlvid, olevat keldrites ja vundamendis näha. Kui normannid olid kogu Sitsiilias kanda kinnitanud ja Palermo Sitsiilia kuningriigi pealinnaks määranud, sai lossist kuningate residents. Normannid muutsid araabia palee multifunktsionaalseks kompleksiks, kus olid nii ameti- kui ka eluruumid. Seni omaette seisnud majad ühendati arkaadidega ja lisati aiad, mida kujundasid toonase Lähis-Ida parimad aednikud. Kuningas Roger II lisas 1132 kuulsa Cappella Palatina, millest sai palee keskne osa. Svaabi kuningate ajal säilis lossi administratiivfunktsioon, Friedrich II asutas sinna ka Sitsiilia poeesiakooli, aga otseselt kuningakojana paleed ei kasutanud.

Napoleoni sõdade ajal pakkus palee varju mitmetele Euroopa kroonitud peadele. Tänapäeval on osa kompleksist Sitsiilia regionaalse parlamendi tööpaik.

11.30 oleme palee sissepääsu ees ja esmalt tuleb sikud lammastest lahutada: üle-65-sed saavad sisse tasuta, teistel tuleb maksta kaheksa ja pool eurot.

Meie käik on väga põgus, tunnistan ausalt, et ega ma näiteks kärmel käigul üle vaadatud ruumide omavahelisest paigutusest õiget ettekujutust ei saagi. Ja tiiru ümber palee ma pärast ka ei kõnni, sest liigume edasi mujale. Ostan kaasa ühe kobeda pildialbumi, põhiliselt küll lossi uhkeimast osast, Cappella Palatina’st, ja ses raamatus on ka lossi skeem – aga paraku seletusteta, mis on kus ja kus on mis. Nii pole ma päris kindel, aga arvan siiski, et siseneme paleesse (ja väljume sealt) lääneküljest. Kui see on õige, siis peaks selle pildil olema palee edela- ...

... ja sellel loodenurk. Neiltki piltidelt on hästi näha, et tegemist on mitme eri nägu, omavahel ühendatud hoonega.

Urve loeb enne sisenemist lambukesed harjunud pilgul üle.

Siingi kasvab Monreales juba nähtud „kurgipuu“ ekh kaunis horiisia, ...

... aga siinsed isendid on märksa kopsakamad ja näitavad oma isevärki tüvekoort. See toob mulle pähe ettepaneku nimetada puu ümber „hellaks istepingipuuks“

Juba olemegi kesk esimest toredust: asekuningas Maqueda portikuse ja topeltkaaristuga siseõue, mis rajatud 17. sajandil.

Nende kaarte taga on ka sissepääs mitu korda mainitud kabelisse.

Roger II laskis Cappella Palatina, mille nime ma kuidagi eesti keelde ei oska panna, rajada alates 1132. aastast vana, 1080. aasta paiku ehitatud kabeli, nüüdse krüpti kohale. Ehitusele ja esmajoones muidugi mosaiikide ja teiste kunstiteoste loomisele kulus kaheksa aastat. Pühakoda, kupliga basiilika, on pühendatud Pühale Peetrusele. Kirikus on bütsantsi arhitektuurile omaselt kolm apsiidi.

Kabel kombineerib harmooniliselt mitmeid stiile: normannide arhitektuuri ja uksi, bütsantsi kuplit ja mosaiike, araabia kaari ja laekaunistusi. Näiteks on lael tüüpilised muslimi kaheksanurgad paigutatud nii, et nad moodustavad kristliku risti.

Mosaiike on loonud ilmselt eri paigust pärit meistrid; piltide seas on muide ka sekulaarseid: idamaiseid loomi ja taimi kujutavaid.

Siinsedki mosaiigid panevad vaid vaimustusest õhkama nagu ka Monreale katedraalis. Palermost ostetud raamatu abiga püüan leida selgitusi mosaiikidel kujutatu kohta. Näiteks siin siseneb vasakpoolsel Saulus kaaslasega Damaskusesse, parempoolsel ristib aga Ananias Sauluse Pauluseks.

Peetrus, Paulus, Simon Magus ja kuningas Nero.

Looja on loonud maa ja vee. Toona tuntud kontinendid Euroopa, Aasia ja Aafrika on üksteisest veega eraldatud. Vett ja maad ümbritseb taevas.

Kesklöövi altariosa

Kabeli uks.

Veel üks näide ustest.

Eeskojas seisab ristimisnõu; kui ma õigesti aru saan, siis on see keskaegse koopia.

Taas oleme kaarte vahel, et suunduda Sitsiilia parlamenti.

Paraku oli Cappella Palatina ainus siseruum palees, kus on lubatud pildistada. Enne, kui see teave minuni jõuab, jõuan klõpsata kaks udupilti ka parlamendi-

ruumist. Kuna ma ka veebist midagi paremat ei leia, siis olgu või need siin üldmuljeks olemas. Parlamendis on 90 saadikut, valimised peetakse iga viie aasta tagant.

Ruumi kutsutakse Heraklese (Sala d’Ercole) saaliks, sest seintele ja lakke on paigutatud Giuseppe Velasco 1811.–12. aastal valminud maalid Heraklese vägitegudega.

Ruume, millest mul paraku pilte pole, aga millest läbi ruttame või kuhu sisse vaatame, on veel terve hulk. Näites jälle hingematvalt kauni kujundusega Tuulte saal, kus vanadel aegadel avatud lagi laskis õhul ringelda, kuningas Rogeri saal, kuninganna magamistuba, asekuningate saal – rohked valitsejate ja väejuhtide pildid seintel –, Pompeiana saal mütoloogilisi tegelasi näitava dekooriga jne.

Kusagil seinal on plaastrid: need tuli panna pärast 2002. aasta maavärinat. Kohati oli maavärin aidanud avastada vanad müürid; nüüd on need araablaste-aegsed seinad avatud.

Nagu sellistes kohtades ikka, väljume muuseumipoe kaudu – ja minustki jääb sinna 12 eurot raamatu eest, mida siiani olen paraku jõudnud vaid sirvida. Aga kunagi leian ehk mahti ka ta läbi lugeda.

Veel viimane pilk palee tornile (mõtlen, et sealt võiks olla vahva vaade) ...

... ja 12.30 astume jälle bussi. Läbi klaasi on näha ka meie tänane sohver sinjoor Stefano.

Bussi lustiline küljepilt. Sõita on päris vähe: meie järgmine sihtkoht on selle reisi viimane ühiskülastuskoht ...

... Palermo katedraal, ...

... mis kaari pidi ühendatud peapiiskopi paleega.

Kiriku ehitas anglo-normanni peapiiskop Walter Ophamil („Veski Villem) aastal 1185 vana bütsantsi basiilika asukohale. Viimase oli araablased muutnud mošeeks. Ophamil on maetud katedraali krüpti. Katedraali on hiljem ümber ehitatud; praeguse väljanägemise sai ta aastail 1781–1801 Ferdinando Fuga juhatusel.

Aga enne sisenemist ütleme ühiselt suure aitähhi Ulvele võrratu töö eest. Mis kodumaised kingitused Urve sellest riidekotist veel peale mee välja otsib, jääb mul nägemata. Igatahes võõrsil elavate eestlaste püsiunistus, must leib, on seal ka.

Ja muidugi saab Ulve suure kallistuse ja meie traditsioonilise „me täname“-laulu „Kuusepuu“ viisil ja Urve dirigeerimisel.

Katedraali sisemus on üllatavalt hele ja valge. Peale peakupli akende annavad valgust ...

... basiilika külgaknad ...

... ja külglöövide väikesed kuplid oma valgusavadega.

Uhkel põrandal jäävad silma sodiaagimärgid.

Pooleteise euro eest pääseb vaatama kuulsaima Sitsiilia kuninga Friedrichi II viimset puhkepaika.

Tema punasest porfüürist sarkofaagi kõrval on baldahhiinide all ka tema vanemate Heinrich VI ja Constance ning vanaisa Roger II hauad.

Teeme peagi veel ühe väikese bussisõidu läbi hullumeelse liikluse ja Teatro Massimo juures saame kell 13 kuni 14.45-ni vaba aja.

Alustuseks traavin koos paari kaaslasega kuulsa maiustustepoe Mazzara juurde, aga selles on parajasti käsil telesaade või -salvestus ja seetõttu sisse ei pääse.

Tuleb järjekordne vihmahoog; ootan selle möödumist vihmavarju all ja jälgin inimesi. Kes ei lase ennast sajust üldse segada, ...

... kes ootab selle möödumist, ...

... enamik otsib siiski abi vihmavarjust.

Siis tuleb päike loike kuivatama ja ma suundun tasapisi Teatro Massimo ja katedraali vahele Capo linnaossa, kus peaks olema üks suuri Palermo tänavaturge.

Ühe poe ukse taga köidab mu tähelepanu tõelise kannatajanäoga koerake.

 

Väikese jälgimise järel näen ära ka selle, kuidas tema ootus saab tasutud. Teisel pool ust toimetanud lihunik viskab peoga midagi, mis näib karvasele ootajale vägagi meelepärane.

Aga siis algab tõesti turg. Klõpsin siin päratu hulga pilte, millest mõne valin ka siia. Kalad ...

... ja igasugused muud mereelukad, ...

... vältimatu reklaamelemendina hiiglasliku mõõkkala pea.

Kõikvõimalikud puu- ja köögiviljad ...

... ning igasugu „nänn“, suures osas kallite firmakaupade odavad koopiad.

Huvi on puht-platooniline: osta ma midagi ei kavatse. Kant on ausalt öeldes selline, kuhu pimedal ajal eelistaksin pigem mitte tulla. Ja paaril korral on kitsukeste sugugi mitte täisnurgis lõikuvate tänavate segadikus tunne, et ega ma seda eriti hästi ei tea küll, kus olen või kus suunas liikuma pean. Seda enam, et nende väikeste tänavate nimesid mu niruvõitu kaardil ei olegi. Võtan ühes kohvikus väikese eine ...

... ja märkan siis kergendusega Püha Agostino kirikut: see on kaardilt lihtsasti leitav.

Kell 14.50 asume lennujaama poole teele, ...

... peagi hakkab ees paistma Pellegrino mägi.

Sõidame Ulve palvel läbi rannarajooni: ta tahab meile bussiaknast näidata siinseid kalleid ja väga kalleid villasid.

Jõuame taas suurele teele tagasi, kohati seisame ka ummikus. Segadusetunnet suurendab paremal, autoteest madalamal mööda sööstev rong.

Siin on maantee ja mere vahel majad, mis olevat Ulve sõnul kõik illegaalsed, aga võimud ei saavat nende lammutamisega ka kuidagi hakkama.

Veidi enne kella 16 oleme lennujaamas. See kannab Falcone Borsellino nime. Giovanni Falcone ja Paolo Borsellino kasvasid üles Palermo linnaosas, kus poistest said enamasti pigem kurjategijad. Need kaks sõpra pühendasid ennast aga maffia-vastasele võitlusele. Mõlemad tapeti 1992. aastal, Falcone mais Capaci lähedal autoteel pommiga, Borsellino autopommiga Palermos,

Lennujaam on hubane ja vaikne, registreerimine läheb välkkiirelt, nii et ooteaega jääb liigagi palju.

Käin lennujaama rõdult pildistamas üsna tormist merd, ...

Pellegrino mägi on eemal mähkunud ähvardavasse vihmahämusse.

Lennukisse saame ettenähtud 18.10 asemel 18.40, lendu 19.05. Lennu ajal räägib kapten, et Roomas on halb ilm: lumesadu, õhusoe alul +4, lennu lõpus vaid +1 kraad. 19.50 on lennuk jälle maas, 20.30 istume bussis, mida juhib Jonny, ja 20.50 hotellis Ibis Roma Fiera.

Minu tuba kannab numbrit 308 ning on avar ja kena, ainult natuke jahedavõitu. Kohmerdused võtavad oma kaks tundi, alles pärast 23 jõuan voodisse.

Magamisest köha ja tatise nina tõttu suurt asja ei saa. Kui 3.30 üles tõusen ja aknast välja vaatan, on seal lumi – õigemini lörts – maas. 4.45 jõuan alla – peaaegu viimasena, nii et kohe läheme ka sõitu.

5.10 jõuame lennujaama, kallistame-täname Ulvet, kes jääb oma praegusse kodulinna. Registreerimine ja turvakontroll lähevad taas kiiresti: rahvast on siingi vähe. Jälle on pikk aega oodata: lennukile saame 7.15. Istun Czech Airlines’i Airbus 319-s kohal 17A – ja veelkord tuleb pikalt oodata, midagi ei toimu ja midagi ka ei räägita. 8.20 hakatakse jagama mahla ja siis saan kenalt stjuardessineiult küsida, milles asi. Selgub, et kõik on väga lihtne: Rooma lennujaama lennukite jäätõrje võimsus on väga väike, ainult kaks autot.

Ent varsti pärast seda teadasaamist jõuabki meie kord kätte. Saan pikalt nuputada, mis vedelik see jäätõrjuja on ja ajus hakkab ringlema sõna glükool. Kodus vaatan põgusalt järele: jah, glükoolid on üks võimalus, aga on ka teisi.

8.40 saame liikuma ja 8.50 õhku.

Paar pilti ka lennult: 9.40 on meie all Alpid, ...

... 10.10 aga tõenäoselt Tšehhimaa. Kui siialennul nägi ka lumeta alasid, siis nüüd enam mitte. 10.20 oleme jälle maas ja jälle tuleb pikk ooteaeg, mille sisutusest meeldivaim osa on baaris söödud ungari guljašš-supp: vägev vürtsikas ports, mis paneb mu kiilaka higistama.

12.30 saame lennukisse; paraku veel mitte Tallinna lennukisse. Alul pidime just nii lendama, aga vahetult enne meie reisi algust pani raskustes vaevlev Czech Airlines Tallinna-liini hoopis kinni. Sestap peame minema kodust mööda Helsingisse. 12.55 oleme õhus, kell 16 – nüüd tegelikult juba kell 15 – Vantaas. Kui Prahas öeldi olevat koguni –19 kraadi, siis Helsingis ainult –8.

Siin on ooteaeg väheke lühem: 16.45 oleme ATR-72-s ja 17.10 õhus. Tiiva all on ühtlane pilvekõrb, mida loojuv päike mõnusalt valgustab. 17.30 maandume Tallinnas, 17.45 tuleb ka pagas käes, nii et jõuan koos kahe kaaslasega lahedasti nüüd toredasti läbi lennujaama sõitvale Täistunniekspressile. Tartus on ühel reisikaaslasel auto vastas. Oleme kõik annelinlased ja kaaslase abikaasa on nii vastutulelik, et sõidutab mu lausa kodumaja ette Mõisavahe uulitsas. 20.40 saab see pikk reisipäev ja tore reis tõesti-tõesti otsa.

Juba teist korda poole aasta jooksul on põhjust siiralt tänada Comtouri reisibürood eesotsas Urve Joostiga ja suurepärast giidi Ulve Kärpukit. Eks ootamatu külm ja natuke jupsima tikkunud tervis võtnud muljeid maksimumist veidi madalamaks, aga see ei sõltunud enam reisi korraldajaist ja sisustajaist. Kõik nendest olenev oli taas “viimatse pääl”. Aitäh!