Unustatud mõisad 2012, I: Puurmani ja Sargvere

Eelmisel aastal sain Unustatud mõisate mängust siia blogisse kirjutada kahel korral: 11. juunil käisin koos kolleegide-giididega Mooste, Räpina, Rogosi ja Palupera ning 9. juulil Võidula, Laupa, Särevere ja Koigi mõisas.

Tänavusest kuuest mängupäevast (16. juuni, 30. juuni, 1. juuli, 19. juuli ja 3.–4. august) sobivad mulle paraku vaid kaks: 30. juuni ja 19. juuli. Kuna teine neist on tööpäev, siis nähtavasti ei leia ma endale sõidutajat. Küll läks see korda 30. juunil.

Tubli Kristel võtab jälle sõitu korraldada ja rooli keerata ning minagi koos Mare ja pisikese Anniga mahun autosse. Kristeli ettepanekul võtame kavva Puurmani, Sargvere ja Luua, „jooksva töö käigus“ lisandub teele jääv Koigi.

Sargverre satun ilmselt üldse esimest korda elus. Puurmanis olen kunagi ammu korra, Luual korduvalt käinud, aga enne põhjalikke renoveerimisi. Ja Koigi jättis eelmisel aastal nii hea mulje, et miks mitte seal kord veel läbi käia.

Kokku osaleb mängus tänavu kakskümmend üheksa mõisat – kunagist või praegust mõisakooli. Osundan veebilehtelt http://www.unustatudmoisad.ee (samast on pärit ka lisatud kaart): „Miinimumprogrammina toimub igal täistunnil mõisates giidiga jalutuskäik, avatud on näitused ja kohvikud. Lisaks korraldatakse koolide tugevuste ja mõisate eripära rõhutamiseks kontserte, töötubasid ja muud huvitavat.“ Loen kaardilt kokku: olen neist 29-st „Unustatud mõisate“ mängu käigus käinud 17-s, mitme muu (mõisa)ekskursiooni aegu veel neljas. Nii et tervelt kaheksa, enamasti Tartust üsna kaugel paiknevat kohta on veel käimata.

Loodetavasti tuleb mäng ka järgmistel aastatel, aga sel korral tekkis väike kahtlus, et huvi hakkab raugema. Muidugi võis see olla ka juhus, aga kõigis kohtades tundus mängulisi olema üpris napilt; õhtuhakul Luual olimegi vaid meie neli giidil juhatada.

Lähtume Tartust veidi enne poolt kümmet, nii et Puurmanis oleme just parajasti esimese ringkäigu alguseks, veidi enne kümmet. Jätame auto viisakalt värava taha. Portaalist „Eesti mõisad“ saan lugeda, et „värav on kujundatud tuudorstiilis tornikestena.“

Kõnnime vägeva viiekorruselise kaheksatahulise torniga lossini ja kõrgest trepist üles ning ajame fuajees korda osalusformaalsused.

Puurmani on üks neid mõisakoole, mida äsja Euroopa majanduspiirkonna rahastusskeemi kaudu Norra kuningriigi toel põhjalikult renoveeriti. Saal, kuhu sissejuhatussõnu kuulama astume, näitab tööde tulemusrikkuse otsekohe kätte.

Ukse juures on kolm kenades kleitides ootusärevat neidu; kaks pikemat teevad täna giiditööd, kolmas kuulab ja paneb tarkused kõrva taha, et tulevikus ise külalistele mõisa tutvustada. Meie saame endale teejuhiks tüdrukutest kõige pikema, sügisel Puurmanni gümnaasiumi viimasesse klassi mineva Riinu. Paraku jääbki järgmine aasta Puurmani koolile gümnaasiumina viimaseks ja edasi jätkatakse põhikoolina. Kool kolis võõrandatud mõisa juba 1923. aastal.

Riinult kuuleme sissejuhatuseks väikest ajaloo-ülevaadet.

Keskajal on kusagil siin olnud ordulinnus, mis rajati üpris kindlasti selleks, et kaitsta maanteel Pedja jõe ületuskohta. Hiljem tekkis samasse mõis, mis sai oma eestikeelse nime rootsiaegsete valdajate von Buhrmeistrite suguvõsalt, kellele Rootsi kuninganna Kristiina mõisa 1645. aastal kinkis. Pärast Põhjasõja oli mõis kuni 1919. aasta võõrandamiseni von Manteuffelite aadlisuguvõsa omanduses.

Riin ütleb, et Manteuffelid kasutasid Puurmani mõisa vaid jahilossina. Ometi on see 1877–81 kerkinud neorenessanssloss Eesti üks kaunimaid ja suursugusemaid.

Ikka jälle mõisaportaalist loen juurde, et  „interjöörides lisandub neorenessansile neobarokk.“ „Eesti arhitektuuri“ 4. köide (EA IV) aga ütleb, et „sisekujunduses on kasutatud keerukates kombinatsioonides mitme ajaloolise stiili (rokokoo, varaklassitsism, klassitsism) elemente.“

Torni alumisel korrusel, kunagises garderoobis, on nüüd direktori kabinet, ...

... kus igati lossi vääriline tool.

Torni katusele viivat keerdtreppi markeerib esimesel korrusel vaid vägev tugipost.

EA IV: „Säilinud on historitsistlikke kahhelahje ja kaminaid“.

Kuna söögisaali on kaetud pidulaud, siis sinna piilume ainult üle ukse, ...

... aga uhke lae näeme ära.

Restaureerijad on mitmel pool alles jätnud lõigukese originaal-

kaunistusi. Nii saab veenduda, et ennistus on tehtud tõesti esialgseid mustreid järgides. Ja vähemalt ühe uksepiida peal saab triibukestena näha ka neid värve, mis eri aastail remonti teinud maalreile omal ajal näppu on sattunud.

Ühes klassis on Riinul meile näidata nii kamin kui ka rahakapp.

Giidineiu kinnitab küll, et viimases on nüüd kooli arhiiv, aga Kristel ja Anni kontrollivad siiski üle, et ehk on mõisasakstest sinna jäänud ka midagi väärtuslikumat.

Kui esimene korrus on anfilaadne, siis ülemise korruse külalistetoad – praegu muidugi klassid – paiknevad koridorisüsteemis.

1918. aasta detsembris oli just Puurmani mõis see koht, kus Julius Kuperjanov moodustas oma lahingusalga. Loss oli mõnda aega nii sõdalaste peatuspaik kui ka Kuperjanovi perekonna kodu. Sestap on II korruse koridori seinal Kuperjanovi portree ja mälestustahvel vabadussõjas langenud kohalike meeste nimedega.

Teise korruse otsaruumist viib keerdtrepp lossi katusele.

Poolel teel saab vaadata väikest näitust, kus muu hulgas Manteuffelite vapp.

Vaade tornitipust oli mõisaajal kindlasti avaram kui praegu, sest küllap olid puud siis madalamad.

Alla tulles arutab nii mõnigi meist, et vaevalt härra või proua sinna üles üldse kuigi tihti viitsis tõusta.

Laskume ka keldrisse, kus täna muuseas valmivad maitsvad kalapirukad ja koogid, mille pärast ringkäiku ära proovime.

Kui maja läbi käidud, on aeg minna välja. Mõisaportaalgi kinnitab, et „vaatamist väärt on ka peahoonet ümbritsev suur park mitme silla ja skulptuuriga ning tellistest piirdeaiaga.“

Kooli kodulehelt saab teada, et mõisahoone koos kõrvalhoonete ja pargiga on riikliku kaitse all ning et pargis on üle 50 puu- ja põõsaliigi.

Pargi lossiesine osa on korrapärane ja sümmeetriline prantsuse aed.

Kogu pargile annab tublisti juurde Pedja jõe paisutus. Üle veepeegli paistab punase katusega aednikumaja.

Jõkke on rajatud ka saar, kuhu mõisasaksad käisid pargist paadiga.

Inglise stiilis vaba kujundusega tagapargis on uhkeid pärnaalleesid ja ...

... ja üks veidravõitu sammas, mis võib olla püstitatud jahikoertele, aga võib-olla hoopis hobustele.

Üle vee paistev valge hoone on Puurmani kultuurimaja, mille kohta Riin küll ütleb, et olevat teine üsna korrast ära ja varsti ehitatavat sinna midagi uut.

Pargi tagaservas on ümmargune saarega tiik, mille on omal ajal kaevanud Kärkna mõisa mungad.

Tagatrepp on lossil ehk uhkemgi kui fassaad.

Kui sellest üles kõnnime, jõuame tänaseks sisse seatud kohvikusse, kus siis saamegi maitsta enne mainitud kalapirukat ja kooki. Mõlemad on lausa suurepärased – nagu kogu tänane esimene käik.

 

Lossist lahkumisel jääb silma see vähene, mis on alles kunagistest esinduslikest kõrvalhoonetest.

Sargvere mõisa peaks sama lihtsalt üles leidma kui Puurmani lossi: sõida ikka mööda Tartu–Tallinn maanteed kuni Mäekülani, seal pööra paremale ja kohe ta käes ongi. Umbes nii me ka teeme, ainult et jälle kord mängib viidamajandus vingerpussi: pruun nool juhatab teeotsal küll Kilplaste teemaparki, mitte aga Sargvere mõisa. Nii me esimese hooga teeotsast mööda sõidamegi, aga saame otsekohe eksimusest aru.

Mõisa juures oleme esiotsa hämmingus: kõikjal pargivad autod ning sagivad kümned ja kümned inimesed. Üsna kohe taipame, et see rahvamass peab siin olema küll hoopis muul põhjusel kui „Unustatud mõisate“ mäng... Jah, selgub: just on alanud Järvamaa eakate kokkutulek; esinejad „püüne pääl“ ja kuulajad-vaatajad murul.

Meie suundume mõisahoonesse ja alul tundub, et ei suuda seal kellegi tähelepanu köita: fuajees liikuvate vanaprouade silmad vaatavad meist ilmselgelt üle, kokkutulekumuru poole. Ka ei saa alumise korruse ruumides eriti ringi kolada, sest need tunduvad olema hõivatud esinejate riiete ja muu taolisega. Aga ühel hetkel ollakse siiski valmis meilt sissepääsuraha võtma ja soovitatakse minna teisele korrusele: seal olevat giid ja puha.

Ajaloofaktide kirjapanekuga jään nüüd hätta: eri allikates on mitmed asjad üsna erinevalt üles tähendatud. Usun siis infostendi, mille mõisa teisel korrusel pildile püüan: „Sargvere mõis (saksa keeles Sarkfer) rajati 1722. aastal Esna mõisa (saksa keeles Orrisaar) maadest, mis kuulusid 17. sajandil Essenite suguvõsale. /.../ 23. juunil 1750 läbi viidud revisjoni andmetel oli Sargvere suurus 12 3/5 adramaad.“

Orrisaare mõisa eestikeelne nimi Esna tulenevat muide just Essenite nimest. Tõenäoselt oli Sarkferi teke seotud Esna mõisa jagamisega pärijate vahel. Mõisa omanike seas on olnud hulk rohkem ja vähem tuntud aadlisuguvõsasid, aga üht Sargvere iseära joonivad alla kõik allikad: üldjuhul saadi siin mõisahärraks mitte pärijana, vaid abielludes. Ehk teisiti öeldes: Sargvere härrasrahval polnud enamasti poegi, vaid aina kaunitaridest tütred, kes leidsid väärilised rikkad mehed.

Järvamaa portaal kinnitab, et „Sargvere mõisa suurejooneline baroksete sugemetega varaklassitsistlik peahoone valmis 1765. aastal.“ Mõisaportaal lisab, et see on „üks ilusamaid ja väljapeetumaid barokseid mõisahooneid Eestis. Säilinud on ka hulk interjööre, sh. mitmete esindusruumide rokokoo-stiilis stukklaed.“ Need esindusruumid on allkorrusel, kus, nagu öeldud, me eriti ringi vaadata ei saanud. Oleme tõusnud maja teisele, eluruumide korrusele.

Meid ootab tõesti ees giid, võiks öelda, et lausa mõisaproua. Jutust tuleb välja, et omal ajal on Evi Treiman ses majas õppinud (kool töötas siin üle 80 aasta, 1920–2002). Hiljem olnud Paides õpetaja, nüüd aga tegev Sargvere maakultuuri edendamise seltsis, kelle kasutada vald mõisa 2003. aastal andis ja kes on siia sisse seadnud mitu ajalootuba. Veel on hoones praegu külaraamatukogu ja internetipunkt.

Esmalt soovitatakse meil vaadata parempoolsesse tiiba, mõisaproua poolele. Ühe toa põrand on veidi kõrgem. Seda seetõttu, et selle all on ballisaal.

Siingi räägitakse mõnes teiseski mõisas kuuldud lugu öömütsist: kui proua selle teenriga härrale tagasi saatis, polnud abikaasa tulek proua voodikaaslaseks sel õhtul sugugi oodatud.

Järgmine tuba on salong, milles Napoleoni sõdade ajal oma meest taga igatsenud ja suhteliselt noorena surnud mõisaprouat Anna Auguste Luise von Kurselli olevat nüüdki vahel tuulistel öödel nutmas kuuldud.

Umbes sellise sulega kirjutanud ta sõjaväljale oma armastusläkitusi.

Just Anna Auguste oli viinud lõpule oma isa, Heinrich Magnus von Buddenbrocki alustatud ehitustööd mõisas. Pärast Kursellide surma polevat enam kellelgi olnud suuremat huvi mõisa arendada ning see muutunud ostu-müügi- ja rendiobjektiks.

Giid juhib tähelepanu põrandatele: nii laiad lauad saavad olla vaid ehitusaegadest pärit originaalid.

Aga ühes proua tubadest meenutatakse hoopis teistsuguseid aegu.

Teise korruse kõige pidulikumas toas on mõndagi ülerääkimisväärset. Näiteks selle kauni kapiga juhtunud veidraid lugusid: kord kukkunud sealt välja, koolitunni ajal otse klassi, üks kooli inspekteerima tulnud tähtis ametnik.

Põrandavaasis roosikimpu vaadates räägib giid meile viimasest mõisaprouast Emmeline von Stackelbergist, kes polevat pärast valduse võõrandamist 1919. aastal raatsinud sugugi lahkuda. Alles siis, kui härra talle aednikuga punase roosikimbu saatis, võtnud ta selle sülle ja läinud, et mitte kunagi enam naasta.

Edasi kõnnime härra poolele, kus on veel paar muuseumituba. 

Giid laseb meil mõistatada mitme vanaaegse tarbeeseme otstarvet.

  

Siiani oli giid ainult meie nelja päralt; nüüd tuleb seltskonda juurde ja perenaine läheb nendega uuele ringile. Meie laskume trepist, et ...

... minna välja ja vaadata ka hoone tagakülge.

Maja ümbritsev suur park paistab parajasti läbi tegevat noorenduskuuri.

Silma hakkab hulk vägevaid puid, eriti saari. 

Üks saartest, millel küll haru paraku murdunud, on Eesti ühe jämedaimana looduskaitse alla ja sellega on seotud järjekordne Sargvere legend.

Loo peategelane on Punahärra, kes saanud rahvalt sellise hüüdnime oma punaste juuste ja vuntside tõttu. Punahärra olnud kirglik ratsutaja ja jahimees. Ühel jahiretkel murdnud tema lemmikratsu, must tuline täkk, oma esijalad ja loom tulnud hukata. Kurb Punahärra matnud hobuse parki ja istutanud ta hauale saarepuukese. Sellest nüüd see hiiglane ongi sirgunud. Tuulistel augustiöödel olevat saare juurest kuulda täku hirnatusi ja näha Punahärrat musta ratsu seljas pargi sügavustesse kaduvat.

Legendi juurde käib ka Punahärra enda haud, millel selline kivi. Mina ei suuda esialgu sugugi leida hobuse kuju, mis kivil peab olema, ...

... aga terasemate silmadega Kristel leiab selle üsna pisikese figuuri kivi teiselt küljelt üles.

Lahkume Sargverest sooviga, et kui vald mõisa maha müüb, satuks omanikuks inimene, kes ajaloost ja mõisakultuurist lugu peab.

Siiasõidul vurasime mööda Koigi teeotsast, jälle Tartu poole tagasi sõites otsustame sinna sisse pöörata.