Päevaraamat 9.–31. juuli

Pärast eelmist päevaraamatupostitust on üle kolme nädala jälle niuhti ajavoolu kadunud. Kaks nädalat sellest oli mul teoreetiliselt puhkus, praktiliselt ei tulnud puhkamisest järjekordselt midagi välja. Palgatöö ja palgatöövälised sehkendused võtavad aina rohkem aega, seepärast tuleb kusagilt lisa näpistada.

Kaks nädalat puhkust on veel ees: 6.–19. august. Sel ajal ilmselt tõesti vähemalt palgatööd pole (peaaegu) vaja teha; pealegi olen kuus päeva sest ajast reisil.

Eelmise postituse lõpetasin 8. juulil teatega, et äike läheneb ja võib-olla tuleb arvuti seinast tõmmata. Nii kaugele tookord asi siiski ei läinud, aga nende kolme nädala jooksul on äikest olnud päris mitu korda. Mõnel pool on väga kõvasti sadanud; Tartus ja neiski kantites, kuhu ma veel olen sattunud, vast suhteliselt vähem.

Aga sellest 8. juulist tasub veel kirja panna, et vaatasin hilisõhtul – nagu ka kahel järgmisel pühapäeval – kuulsat ”Sõrmuste isandat”. Filmi aluseks olnud Tolkieni raamatuid pole ma lugenud, aga arvan, et suutsin süžeed küllalt hästi jälgida. Täitsa vahva lugu; eriti vaimustusin ausalt öeldes küll Uus-Meremaa maastikest. Ja ka näitlejatest. Natuke häbi on ainult sellepärast, et esimest osa järel pidin guugeldama, et vaadata, kes küll ometi oli Arwenit mänginud väga tuttava näoga kaunitar. No muidugi: Liv Tyler (foto: snarkerati.com) ju!

9. juulil pusin põhiliselt raadiotööd, kaks saatekest saab valmis. Ilm tikub taas palavaks. Korraks läbisõidul Tartus olnud õde avastab meie tänavalt 1.20-eurosed maasikad; lähen varun viis kilo. Moosivarud täienevad jälle. Päev hiljem pakutakse maasikaid juba ka euroga.

10. juuli põhisündmus on jääaja keskuse avamine Saadjärve ääres Äksis. Saan ühe korraldaja autoga kohale, pärast Sirje ja Georg Aheriga Tartusse tagasi. Tagantjäreletarkusega saan öelda, et lähen püüdma liiga mitut kala – ja ei saa neist ühtegi päris korralikult kätte: fotod tulevad kehvad, intervjuu läheb üle kivide ja kändude. Siiski on saade Kukus käinud ja Uudistaja eriväljaanne (http://www.eestiloodus.ee/uudistaja430.html) postitatud. Ja tulemas kaks lehekülge Eesti Looduses. Siia siis meenutuseks vaid kaks fotot:

Siin poseerivad mammutimulaaži juures Tartu vallavanem Aivar Soop, keskuse tegevjuht Asta Tuusti (nende kahega tegin intervjuu), mulle tundmatu daam arvatavasti EAS-ist ning regionaalminister Siim Valmar Kiisler, ...

... siin on aga paremalt kolmandana minu väike panus keskuse väljapanekusse (vt. selle sünnilugu http://toomasjuriado.blogspot.com/2011/12/dialoog-tuulega.html).

11. juulil satun ilmasamba juurde ja ei jäta veeseisu pildistamata: 107 cm. Kaks päeva hiljem näitab tabloo 112 cm. Ju siis sadanud vihma tõttu.

ETV-s lõpeb Waterloo Roadi seriaal. Olen teist hoolega vaadanud, ehkki – mida edasi, seda vähem ta mind köitis. Algus seevastu meeldis väga.

12. juuli on taas sõidupäev: Tallinna Helen Arusooga Loodusesõbrast intervjuud tegema. Sel suvel poolt Tallinna haaranud remondi- ja ümberehitushoog on vallutanud ka bussijaama. Siiski pole see põhjus, miks ma otsustan üle hulga aja kasutada tagasisõiduks rongi, pealegi aeglast ehk Kapsaussi. Lihtsalt käin korra jälle vaatamas lillefestivali ja seal pöörab ilm vihmale, nii ei hakka ma enam bussijaama kolistama, sest rong on kohe minemas.

Aga vihm, mille kätte Toompuiesteel jään, on vägev.

Esimest korda saan lillefestivali aedu vaadata terava päikesepaisteta ja muidu ikka kas varju või pooleldi varju jäävad aiad tulevad palju paremini esile. Näiteks Mustamäe Haljastuse feng shui “Pinocchio” aia tule-, maa- ja vee-elemendid eristuvad nüüd hoopis ladusamalt.

 

13. juuli, vanuri-ikka jõudmise päev. Nagu ikka, piirdun väga väikese tähistusega. Aga on neid, kes helistavad või SMS-i, e-kaardi või koguni “päris” kaardi saadavad. Ja FB-õnnitlejaid on kümneid. Aitäh kõigile!

Tööd tuleb ka teha: näiteks intervjuu füüsikaprofessor Jaak Kikkaga. Ning pärast selle ja Loodusesõbra peatoimetaja Helen Arusooga tehtud usutluse seadmine saateiks.

14. juuli – üle-päeva-sõitude-seeria jätkub: läheme hommikul tütre autoga Aegviitu ja sealt õhtul Tapale. Teel palun teha peatuse Kärde mäel: olen Vooremaa-reisidel reisijuhina sõites ikka rääkinud seal asuvast Preilikivist, aga ei mäleta ise kuigi täpselt, kuidas ta välja nägi.

Teabetahvel kinnitab: Siin puhkab Margarethe Victoria, Kärde paruni vanim tütar. See oli olnud mõisapreili lemmikkoht avara vaatega Endla järvele. Rahvasuu räägib, et kaunis 21-aastane valgejuukseline neiu uputas end õnnetu armastuse pärast. Rita olevat olnud armunud lihtsasse talupoissi, kuid kuna vanemad olid mitteseisusekohase abielu vastu, valis ahastuses tütarlaps vabasurma. Tema põrm puhkab rohukamara all, kuid armastuse vaba vaim hõljub tuulehoogudes puude latvades. Noore neiu surma tegelikke asjaolusid ei teata. Kirikuraamatu sissekande järgi suri ta 27. juunil 1903. aastal südame seiskumise tagajärjel Kuigatsis, Lõuna-Tartumaal.

Kuremaa mõisa juures kuulete sellest loost veidi teistsugust versiooni, millest on seal koguni näitemängu mängitud.

Ja veel teabetahvlilt: Kivisse on raiutud Stackelbergide perekonna vapp. Vapikilbil on kolm mäge, millel seisavad kaks pärnatüve. Murtud tüved alla rippuvate lehtedega sümboliseerivad suguvõsa, mida võib küll murda, aga ei saa hävitada, sest tugevatest juurtest sirguvad uued harud.

Preilikivi juurde viiv teerada on kenasti puhtaks niidetud. Kahel pool on aga rohkesti kauneid õisi: harilikku härgheina, ...

... kerakellukat ...

... ja aas-kurereha.

Aegviidus läheb kohe muruniitmiseks; enne jõuan teha selle kiirpildi: mesilased jäävad kohe hääst toitemaast ilma.

Kuurinurga taga ootavad noppijat metsmaasikad.

Õhtupoolikul sõidame üle Lehtse Tapale, algul kalmistule, mille kohal näitab taevas veidi ähvardavat nägu. Sajuks ega äikseks siin siiski ei lähe.

Lõppsiht on aga jaamahoone, kunagi uhke ja esinduslik, nüüd kurvalt hüljatud, ...

 ... mitte niimoodi üles vuntsitud nagu see veteranvedur jaamahoone kõrval.

Sel suvel on mahajäetud vaksalit korraks siiski meelde tuletatud: Gerda Kordemets lavastas MTÜ Ühendus R.A.A.A.M. järjekordse suveetenduse, katalaani José Sanchis Sinisterra “Viirastuste vaksali”, osades Elina Reinold ja Helena Merzin. Etendus, mida meie näeme, on viimane; rahvast on üllatavalt vähe. Tükk on natuke iseäralik, aga sobib sellesse tondilossi hästi ja osatäitjad on head.

Vaheajal on aga aega meelde tuletada, mis siin kunagi kus oli: selles jaamas on olnud päris palju kordi asja rongile minna või rongilt tulla. Kurb, mis sellest jaamast nüüd on saanud. Ja paraku on selliseid kurbi vaksaleid Eestis veel terve hulk.

15. juulil teen Aegviidus Eesti Loodusele lugu. Ilm on nii vilets, et otsustan loobuda järgmiseks päevaks kavandatud pildistusretkest Tallinna. Tulen rongiga Tartusse, kus samuti tuleb mitu lahkamit vihma. Tallinnas olevat päevaga sadanud 30 mm.

Järgmisel päeval on Tartus tuuline ja jahe, aga kuiv. Rannikul, seal hulgas Tallinnas aina sadavat ja tormihakatis on väiksemad laevad sadamasse ajanud.

Kodus hakkab õitsema orhidee.

Kolm tütar Tiiu Aegviidust läkitatud fotot. Neis purkides on murakad.

Murakaid on tuttavas korjekohas sel aastal nii palju, et hea saagi saavad kätte ka paar seltskonda külalisi.

On teetööde aeg. Remondijärg on jõudnud otse meie aia taha.

17. juuli on jahedavõitu ning vaheldumisi on päikesepaistet ja vihmahooge. Käin hommikul Kuku Tartu stuudios saateid viimas, siis aga teen väikese pildistustiiru.

Küüni tänaval on 12.–19. juulil üleval ERM suvepaviljon. ERM on siin dešifreeritav nii kui “Eesti rahva muuseum” või ka “Eesti rahvuse määraja”. ERM paviljoni pani koostöös ERM-i kui muuseumiga kokku kultuuriüritusi korraldav ettevõte Vebotsioon.

Paviljonis saab vaadata, millised on eestlaste endi arvates Eestile kõige iseloomulikumad omadused, esemed ja sündmused.

 

Nimelt küsitles Estonian Business School’i tudeng Karl Kristian Kits 2500 eestlast. Kogunenud üle 10 000 märksõnast vormus kuvand Eestile ja eestlastele iseloomulikest asjadest.

Kindla esikoha saavutas laulupidu, mida pakkus üle 85 protsendi inimestest. Järgnes tantsupidu; rohkesti mainiti ka eestlaste tagasihoidlikkust ja töökust ning kalja, kilu, trikoloori, musta leiba jne.

 

Eriti noorema rahva pakkumiste hulgas oli küllalt arvukas ka alkoholilembus.

Omaette eksponaat on tabel maarjamaalaste iseloomu-

joontest, kuhu saavad täiendusi teha ka näitusevaatajad.

Paar “niisamapilti” samast päevast: kasekellukad ja ...

... lepatriinuklumbid.

18. ja 19. juuli mööduvad siblides eriliste sündmusteta, 20. juulil on jälle asja teha üks pildistuskäik – Raekoja platsile, ...

... mis on veidi on keskpäeva pidulikupoolne ja üsna rahvarohke.

Tasapisi hakkab juurde tulema noori – ...

... erineva nahavärvi ja ...

... mitut moodi riietusega.

Võõramaiste noorte vahel sagib nende kohalikke eakaaslasi, sellise toreda teatega sinised särgid seljas ja rinnal silt “Giid”: Tartu võõrustab sel nädalal 43. rahvusvahelist füüsikaolümpiaadi. 80 osalejasriiki teeb sellest suurima rahvusvahelise ürituse, mis Eestis kunagi toimunud.

Veidi pärast keskpäeva lööb mürisema elektronmuusika. Minu jaoks natuke liiga valjult: seisan otse valjuhääldi kõrval.

Lavale astub hansapäevade juht Ants Johanson ...

... ja kutsub esmalt rahva ette hansapäevade peategelased. Traditsioonilised hansapäevad on Tartus tänasest pühapäevani ning jälle hakkavad linnas tegutsema igasugused linnad: Jaanilinn, Jõelinn, Lastelinn, Maalinn, Raualinn, Teaduslinn. Nende juhte nüüd rahvale esitletaksegi.

Aga vähemalt välismaised külalised ootavad küllap põhiliselt midagi muud. Sestap kutsub Ants Johanson peagi lavale (paremalt) linnapea Urmas Kruuse, rahvusvahelise füüsikaolümpiaadi presidendi hollandlase Hans Jordensi, Tartu ülikooli LOTE dekaan professor Peeter Burgi ja Eesti võistkonna liikme, Tallinna koolipoisi Kaur Aare Saare.

Noore pealtvaatajad jälgivad huviga, kuidas ...

... Kaur Aare Saar loeb ette dokumendi, mis tunnistab Tartu tänaseks maailma füüsika pealinnaks ...

... ning Urmas Kruuse annab Hans Jordensile üle külalisraamatu, kuhu üles kirjutada järgmised füüsika pealinnad. Tartu on selles nimekirjas esimene.

Piduliku sündmuse müristab lõppenuks tulevärgiga pikitud elektronmuusika ...

... ning nii külalistel kui ka linlastel soovitatakse tõusta Toomele, ...

... sisse Teaduslinna väravaist.

 Huvitavat on uurida nii ülikooli ajaloo muuseumi ...

... kui ka tähetorni ümber.

Minul paraku on aega napilt: õhtul tuleb jälle sõitu minna. Sestap jääb minust seegi kord nägemata ka hansapäevade põhipäev ehk laupäev.

Kodutänaval kiirustan rohkem kui tavaliselt mitte ainult sellepärast, et ongi kiire, vaid ka seetõttu, et taevasse on ilmunud üpris kurja näoga pilverünk. Peagi hakkabki see läbi tilkuma, aga väga suurt vihma ei tule.

Kodus riputan esmalt Näoraamatusse pildi füüsika pealinna avatseremooniast, siis aga saan e-postiteate, mis võtab täiesti tummaks: lahkunud on Eesti loodusteaduse ja looduskaitse suurmees, geoloog Ivar Puura. Veel väga-väga noor selleks, et ära minna...

Aga pole parata, siiajääjatel tuleb edasi sipelda. Mina sõidan õhtul rongiga jälle Aegviitu.

Ikka selleks, et teha järgmisel päeval, 21. juunil järjekordne Vooremaa-reis. Kui eelmised kolm reisi on olnud asutustele – üks kõrgkooli, üks lasteaia ja üks täiskasvanute gümnaasiumi töötajaile –, siis täna sõidavad büroost reisi ostnud inimesed. Seltskonnas on mu täditütar Tiina, tädipoja lesk Kristel ja mitu tuttavat.

Veel ühe erinevuse eelmistest kordadest toob ilm. Ilmjaam paraku ei liialdanud: tõepoolest sajab mitmel pool hoovihma, liigagi mitmel pool ja liigagi hoogsat. Esimeses peatuses Kärdes on lihtsalt rohi märg, aga Laiuseväljal tuleb juba selline lahkam, et suur jagu inimesi vaatab ordulossi varemeid vaid läbi bussiakna.

Kui Laiuse mäele jõuame, siis eriti ei saja, aga kuna rada Siniallika juurde on niitmata, saab esimene mineja (=mina) üsna märjaks. Allikas jätab seltskonnale ilmselt päris nigela mulje: vähe sellest, et ta on üsna kinni kasvanud, nooremaks saada soovijad ja juua üritajad leiavad sealt ka koni...

Laiuse mäelt avanev vaade aitab üldmuljet ehk siiski parandada.

Teine halb üllatus Laiusel on see, et õlemuuseum on laupäeval kinni, ehkki veeb kinnitab vastupidist. See polnud küll ka reisi programmis; pakkusin seda soovijaile boonuseks.

Aga Laiuse kirikuaiast õnnestub üles leida kuulus 300-aastane pärn, mille olevat istutanud Karl XII ...

 ... ja tänu ühele prouale ka Põhjasõjas langenud rootslaste mälestuskivi, millest ma polnud isegi mitte kuulnud.

Kuremaa veskisse jõuame järjekordse vihmahoo eest varju lipsata, lossi ees särab päike seevastu nii kuumalt, et peremees Vahur Kukk kutsub siingi pigem varju alla.

Järgmine kõva taevaveehoog tuleb lõunasöögi ajal, ülejärgmine muudab aga üsna veidraks retke järvelaeval Linda: vesi valitseb mitte ainult meie all, vaid ka külgedel; pea kohal on õnneks siiski katus.

Kui laevuke tunniajase tiiru järel taas sadamale läheneb, särab jälle kuum päike.

Arno täna kooli hiljaks ei jää: astume Paunvere kooli (täpsemalt vist köstri) valduste piiri märkiva kiviaia vahelt koolimaja poole täpselt ettenähtud ajal ...

... ja mul on suur rõõm näha, et giidiks tuleb seekord Aili Kallavus: minu arvates on tema jutt sisukam kui “õpetaja Lauril”.

Üks lausa seletamatult mõnus ja kodune paik on see Palamuse.

Seekord siiski veidi teistsugune: ...

... just täna õhtul mängitakse koolimaja ees sel suvel viimast korda Toomas Suumani “Nõiutud kevadet”.

Sellelgi reisil lõpetan giiditöö Jõgeval ja tulen sealt Tartusse liinibussiga tagasi.

22. juulil otsustan veidi osa saada ka hansapäevadest. Võib-olla lähen natuke liiga hilja, tund pärast keskpäeva, aga Raekoja platsi laadal on ostjaid üllatavalt vähe, ...

... küll vist veidi tihedamalt on tööd Küüni tänava toidukraami-

müüjatel.

Üsna suur on huvi Emajõe paremkaldal asuva Kunstilinna ...

... ja selle vastas üle jõe tegutseva Lodjakoja vastu.

Jaanilinnas esitab bariton Villu Valdmaa koos Tartu Laulustuudio Fa-diees lauljatega oma lastelaule.

Poe tänaval jäävad pildile seebimullilennutajad, ...

... Maalinnas Pirogovi platsil sepp.

Ja midagi nii lõhna- kui ka maitsemeelele: samas Maalinnas meelitavad saiakestega leti juurde Põlva tublid pagarid.

Raualinn jääb mul leidmata, küll saan lähedalt vaadata Ahhaa ette seatud suurt kraani. Nii lähedasest vaatest paistab “pettus” natuke liiga selgelt kätte. Juunis oli taoline Watergate´i festivali reklaamina üleval ka Pärnus. Mina küll mõtisklen hoopis selle üle, kus on kraani originaal. Kodus leian üles maailma linnades leiduvate iseäralike kunstiteoste, kraan incl., võrgupaiga juhuslikult salvestatud aadressi http://vorogea.livejournal.com/61242.html. Ent suure kraani juurde kirjutatud teose nimetus on sel veebilehel ilmselgelt ekslik, kardetavasti siis ka asukoht.

Tartus on väga tihe nädalavahetus: peale füüsika-

olümpiaadi ja hansapäevade toimuvad ka veel suured triatloni võistlused.

Et ujutakse Lodjakoja juurest kesklinna ja veest välja tullakse turuhoone lähistel, on vaatajaid rohkesti.

23. ja 24. juuli on jälle tõsised tööpäevad, muu hulgas teen intervjuu Kalle Krooniga Horisondis ilmunud loo teemadel. Juttu on selles Stockholmi kuninglikus armeemuuseumis asuvast Rootsi-aegse Tartu maketist; huvitav lugemine. 24. õhtul lähen jälle Aegviitu, et olla lähtepositsioonil homseks ekskursiooniks.

See 25. juuli sõit on mu viimaste aastate “leivamarsruudil”, Peipsi äärde vanausuliste juurde, aga üsna mittestandardne: kuna sõitjaiks on Aruküla rahvas, siis liitun (ja pärast ka irdun) alles Aegviidus ja sõit ei lähe mitte tavapäraselt alul Tallinn-Peterburi ja siis Haljala-Mustvee teel, vaid mööda Piibe maanteed Jõgevani ja sealt Mustveesse. Ja tagasi Aovere ristist Kobratu ja Vasula kaudu taas Piibe maanteele.

Hommikul saan jälle kurvastada oma aina tuhmuva mälu üle. Kui Aegviidus kell 8.15 bussi astun, näen kohe, et bussijuht on väga tuttava näoga. Aga isegi nime “Kalle” järel ei lähe veel “otsad kokku”. Alles Mustvees taipan, et oleme ju vanad tuttavad: olen Kallel kunagi Tallinnas lausa külaski käinud. Väga mõnus mees, hea koostööd teha.

Ilm on sõiduks igati sobiv: pigem pilvealune ja parajalt soe; vihma hakkab sadama alles tagasisõidul.

Pilte giiditöö kõrvalt eriti ei tee, aga mõne siiski. Näiteks Kallastel on üsna kenale ilmale vaatamata rannas vaid paar inimest. Küll rõõmustab see, et vahepeal upakile vajunud teabetahvel on uue jala saanud ja taas üles tõstetud.

Jätan rahvale seal veerand tundi vaba aega ja jõuan ise selle ajaga teha kiire kõnni Võidu tänava algusesse, kus ma varem iial käinud pole. Tahan vaadata, milline näeb välja kaardil märgatud teine kalmistu, ...

... aga avastan peale selle ilmselgelt remonti ihkavas majas number nr.1 uhke sildiga majutusasutuse.

Alatskivil näitab meie reiside alaline lõunasöögipakkuja Aigne mulle oma uhket uunikumtsiklit.

Lossis on seekord giid Mustade-pere keskmine tütar, Viljandi kultuuriakadeemia tudeng Madli. Väga hästi ja mõnusalt tehtud töö, aitäh, Madli!

Alatskivi loss on väga uhke, nüüd vajaks turgutust ka paisjärv.

Kuna Kolkja suitsukalakiosk on kirjade järgi avatud vaid nädalavahetusel, saame üle jäänud aja veeta jalutuskäiguks Kasepääl. Silma jääb näiteks ülikirev lillepeenar ...

... ja see, et juba müüakse sibulaid. Minu soovitus talvevaru soetamisega mitte veel kiirustada jääb vastukajata.

Aegviitu tagasi jõuan 20.40 paiku.

26. juunil läheb ilm palavaks. Põhiosa päevast töötan 12. augusti reisi “Vooremaa voorte vahel” marsruudi kallal, aga teen ka ühe põgusa jalgrattaretke, et leida mõni põdrakanepiväli. Leiangi, ...

... aga leian ka selle kummalise liiklusmärgipaari. Kummalise eriti selles mõttes, et just siit tuleb sõita populaarse majutuspaiga Mustjõe talu juurde. Väikese nõutuse järel kulgen jalgrattal siiski edasi. Tuleb harjuda: elame Eratee-Eestis.

Õhtul võtame tütre autol jälle ette teatritee, Anija valda Kaunissaare lähedale Birkenruh ehk Kaserahu poolmõisa. Mõisaportaalist (http://www.mois.ee/harju/kaserahu.shtml) saan oma üllatuseks teada, et “pikalt tühjalt seisnud ja lagunenud mõis varises 2010. aasta kevadtalvel lumekoormuse all kokku”: oleksin arvanud, et soklivare on hoopis varasemast ajast.

Mänguplats tehti korda Raasiku mittetulundusühingu Tuulekell eestvõttel “Teeme ära 2012” talgute raames, et kanda ette Loone Otsa väidetavasti tegelikkusel põhinev suvelavastus “Birkenruh’ episood. Kurb armulugu”.

Kohalikud teavad rääkida, et “teatrisaali” taga töötavas kohvikus müüa väga head koogid on valminud siinsamas kõrvalmajas.

Veel üks tagantjärele üllatus: veebruarikuu Ida-Harjumaa nädalalehest Sõnumitooja leian teate, et “Marie Underit hakkab mängima Kersti Heinloo, Tuglast Märt Avandi, Adsonit Ott Sepp ning Underi eksmeest papa Hackerit Jaan Rekkor”. Heinloo ja Sepp on kohal mis kohal. Aga tumedapäist Tuglast mängib hoopis blond Kristo Viiding. Ja Hackerit lavastaja Ingomar Vihmar. Fotol on Tuglas ja Adson.

Tore hoogne ja hästi mängitud tükk. Ja sõit toob kaasa kindla soovi kunagi Anijat ja Kaunissaaret veidi lähemalt vaadata.

Tartusse lähen tagasi järgmisel hommikul, 27. juulil, – ja Tallinna kaudu, et taas üle vaadata lillefestivali aiad. Päris kindlasti positiivseima üllatuse pakub Eesti maastikuarhitektuuri üliõpilaste seltsi “Linnadžungel”: eelmistel kordadel tõesti lihtsalt rohelise džunglina paistnud aeda kaunistavad nüüd erksad härjasilmad ja magunad, ...

... kui mitte igal, siis vähemalt igal teisel õiel pealegi kimalane toimetamas.

Toredasti kirevaks on muutunud ka Eesti nooraednike liidu “Kirev päev, valge öö”

Ja isegi keraamikute muidu mulle natuke liiga aiakaugena tundunud “Tuleviku antiik” on muutunud üpris õieliseks.

Üks kurvem lugu siiski ka: osaühingu Ruumi Grupp “Väärtusta värvi” on pooleldi kuivanud (ega ometi mitte põletatud??). Parajasti tehakse aiale vee-reanimatsiooni.

Kahes tagumises aias, SÜ PinkMonumentali “Valgete ööde aias” ning Olga Dvortsova ja Julia Kinzevskaja “Draakonite suudluses” hakkavad silma ühtviisi uhked mustjaspunased moonid.

Oluline edasiminek ka “kõrvitsapõllul”: mitu taime õitseb.

Valged telgid aedade vahel on siin ilmselt kirikunädala asjus.

Kui õhtul bussiga Tartusse olen jõudnud, käin pildistamas Vabaduse puiestee pärnasid, millest mulle mõne päeva eest teatas Kalle Kroon. 

Saatsin teate linna heakorra-aadressil edasi ja sain sellise vastuse:

Harilikud pärnad on nakatunud pärna võrsesurma ja selle haiguse vastu ei saa me muud teha, kui jõudu mööda lõikame kuivanud oksi välja.

Teine põhjus, miks teeäärsed pärnad hukkuvad on tänavahoolduses kasutatav soolad, heitgaasid ja juurde kahjustamine erinevate tehnovõrkude aga ka teede rajamisel.

Seega kahjuks peale kuivade okste välja lõikamise me midagi ette võtta ei saa ja kui puu  kuivab või on jäänud kasvus nii kängu, et kaotab oma dekoratiivse väljanägemise, siis võtame me puu maha. Asemele istutame suurelehist pärna ja läiklehist pärna, mis ei ole pärna võrsesurmale vastuvõtlikud.

Lugupidamisega

Kaire Zimmer

linnamajanduse osakonna haljastus- ja puhastusteenistus

spetsialist-dendroloog

Kalle Kroon leidis sama hädaga pärnad ka Riia mäelt.

Ja õhtul ei saa muidugi teisiti, kui vaatan ka olümpiamängude avamist Londonist. Täitsa põnev, ehkki minusuguse aeglase mõtlemisega inimese jaoks veidi liiga kiiresti vahelduva pildiga. Reporterite töö mind eriti ei vaimustanud, aga eks see ole rohkem minu probleem. Igatahes pidasin lõpuni vastu.

Natuke olen järgmistel päevadel ka võistlusi vaadanud, aga lapsepõlve olümpiavaimustust kahtlemata enam ei ole. Melbourne’i olümpivõitjate nimedest mäletasin suurt osa veel hiljuti; alles viimaseil aastail kiiresti tuhmuma hakanud mälu on neist suurema jao nüüd kustutanud. Praegu mingil määral ikka jälgin sporti, aga näiteks ujujatest on vist küll peaaegu ainuke tuttav nimi Mike Phelps. Et 4.–11.08 olen pealegi Eestist ära ja vaevalt eriti telekat tikun vaatama, lähebki see suursündmus must üsna mööda.

28.–30. juuli märksõna minu jaoks on sama: jube leitsak. Annelinna kodus küünib toasoe 28 kraadini ja see on minu jaoks liig mis liig, oln üsna zombistunud. Loobun seetõttu isegi esmaspäevaks kavandatud Tallinna-sõidust, et kohtuda korraks Eestisse tulnud vanema pojaga.

28. ja 29. juuli veedan kodus põhiliselt arvuti taga: kirjutan viimaseid nuppe augusti Eesti Loodusele, panen kokku sedsama päevaraamatut ning kulutan veel hulga tunde 12. augusti reisile “Vooremaa voorte” vahel. Ses viimases suhtes tunnen küll, et panustatud aeg on absurdselt suur: nähtavasti vaid ühe korra seda marsruuti reisijuhina sõidangi. Aga mis parata, kui seda kanti nii kahetusväärselt vähe olen enne tundma õppinud.

Pühapäeva ilma kohta saab meediast teada igasugu ekstreemsusi: Saaremaal lennutas tromb katuseid, Narva-Jõesuus mõõdeti aga selle suve kuumarekordiks 33,4 kraadi.

30. juulil otsustan põgeneda kontorisse, sest niikuinii on vaja käia ka Kukus saateid viimas. Meie toimetuse ruumidel Baeri majas on see suurepärane omadus, et talvel on seal ka suurima pakasega soe ja suvel suurima palavusega ikka suhteliselt jahe. Nii et ehkki tavalistes oludes on mu tööjõudlus kodus oluliselt suurem, siis seekord on ilmselgelt vastupidi.

Päeva jooksul sajab korduvalt, eriti õhtul. Mitu korda mürtsatab äike

Tööpäeva lõpuks käin raudteejaamas. Skandaaliderohke remondiperiood venis uskumatult pikaks, aga nüüd on üle 130 aasta vana maja taas kaunina valmis. Peataastajaks ikka legendaarne muinsusväärtusega majade ennistaja Aivar Roosaar.

Hoone avamise päeval, 25. juulil, olin Tartust ära. Siis olla siin olnud vägev rahvamass. Täna on kenad ruumid peaaegu päris tühjad. Loodetavasti leitakse väärikatele ruumidele vääriline sisu.

31. juuli on tublisti jahedam. Töötan täna jälle kodus, põhitööks reedene Uudistaja.

Aknast klõpsatud pilt: kaks meie lähiümbruse maja saavad soojustuse. Meie ühistu esialgu veel passib.

Aga pihlakas kinnitab, et suve pole enam kauaks.

EMHI arvutused näitavad, et juuli oli keskmisest soojem (17,9° vs. 16,7°) ja sajusem (88 mm vs. 72 mm). Kuu soojarekord 33,4° mõõdeti 29. juulil Narva-Jõesuus, madalaim õhutemperatuur 6,2° 3. juulil Jõhvis. Enim sadas ööpäeva jooksul 7. juulil Lääne-Nigulas: 103 mm. Eesti keskmisena oli päikesepaistet 265 tundi (paljuaastane keskmine on 281 tundi).