Armiline, aga imeilus Lääne-Balkan 4. UNESCO maailmapärandisse pürgijad

Kui Mostarist välja sõidame, ütleb Ott, et türklased olid seda linna pidanud oma impeeriumi üheks kõige kaunimaks. Ta on loendanud ka minarette ja saanud kokku vähemalt tosina. „Minarett on Allahi tuletorn, mis juhatab inimese maapealsesse rahuriiki“, ütleb Ott. Ühelt teiselt targalt mehelt olen üles tähendanud, et talle tunduvat minarett pliiatsina, millega saab taevasse kirjutada.

Mostar on Hertsegoviina pealinn. Ott räägib ennast hertsogiks nimetanud Stefan/Stjepan Vukčićist, kelle järgi Hertsegoviina oma nime sai: nagu juba kirjutasin, tähendab nimi lihtsalt „hertsogi maad“. Osmani-eelse Hertsegoviina vägeva valitseja nime kannab ka Herceg Novi linn Kotori lahe ääres Montenegros.

Sõita olevat meil täna suhteliselt vähe, umbes 150 kilomeetrit. Ja esimene minek on üsna lühike, Blagajsse. Päeva üldsuund on umbes lõunakagusse, etapiti kord rohkem peaaegu otse lõunasse, kord kagusse.

Möödume Mostari lennujaamast, selle taga mägedes on mitmes kohas näha suuri maastikupõlenguid. Masendavaid kahjutulesid näeme arvukalt ka järgmistel päevadel – ja ega seda küll kuskil ei märka, et näiteks mingid lennumasinad koldeid kuidagi summutada püüaksid.

Vasakul on aga üllatavalt suured viinamarjaväljad. Üllatavalt selles mõttes, et ehkki paekivine aluspõhi sobib viinapuudele suurepäraselt ja küllap ka kliima soosiks seda kultuuri, siis türklaste – või islami – mõjul on veinitootmine Bosnias üsna tagasihoidlik. Viinamarju kasvatatakse põhiliselt toiduks, seal hulgas rosinateks. Ja selleks pole kuigi palju istandusi vaja.

Vähem kui poole tunniga olemegi Blagajs Buna jõe lättel: kell on peaaegu 11.30.

Kasaba’sse ehk linn-külla sissesõidul näeme mäel kõrguvat kindlust, mille läbi mitte just kõige puhtama bussiakna ja Lõuna-Euroopa tüüpilise piltnikunuhtluse, jämedate õhukaablite vahelt ka nigelale fotole püüan. Pindalalt mitte teab mis suurel kindlusel olla 12–14 meetri kõrgused müürid. Kohalikus keeles kannab ta nime Stjepan grad, sest oli mitu korda mainitud Hertsegoviina üliku Stjepan Vukčići residents. Siin on sündinud ka Bosnia kuninganna Katarina Kosača-Kotromanić.

Sissesõidutänav – pilt ikka bussiaknast – on õige kitsuke, nii et bussil on tükk ukerdamist, ...

... enne kui parklasse jõuame.

Selle kõrvalt kerkib muljetavaldav lubjakivimassiiv.

Bišće tasandiku serval seisvat Blagajd iseloomustatakse kui linna ülesehitusega küla: just see eristab teda paljudest teistest Hertsegoviina asulatest ning muudab ka eriti väärtuslikuks ja ainukordseks. Asula nimi võiks tuleneda siinsest meeldivast ilmast: blaga tähendab kohalikus keeles leebe, mahe.

Leebe või mahe on muidugi suhteline mõiste: bussi välissoojuse tabloo näitab 38 kraadi; minule ilmselgelt natuke liiga palju... Vett kulub liitrite viisi ja higi aina voolab. Pole imestada, et Buna jõe lätte poole vantsides püüame hoida võimalikult varju.

Vanemad majad on valdavalt aina kiltkivikatustega, piirdeiks nende vahel on soliidsed kõrged müürid.

Mida edasi sihtkoha poole, seda rohkem ilmub teeserva kõikvõimalikke müügipunkte.

Oru põhjas voolabki Buna, vaid 9 kilomeetrit pikk jõgi, mis viib siit paekivilõhes paiknevast Vrelo Bune allikast lähtuva vee Neretvasse. Jõe ääres on rohkesti igasuguseid hea-äraolemise-asutusi.

Minna pole palju: oleme põiganud sillakest mööda jõe vasakkaldale ning siit juba Buna läte ja selle juures paiknev tekke paistavadki. Rääkimata kanuudest, millega saab vett mööda päris jõe lättele koopasse aerutada.

Veel veidi ronimist karniisil ja siis avaneb kena vaade tekke naabermajale, ...

... kosekesele selle ees ...

... ning tekke’le endale. Kohalikus keeles tekija ehk dervišite klooster on rajatud 1520. aasta paiku ning asjatundja leiab ehitise olevat Osmani arhitektuuri ja Vahemere stiili segu. Mälestis on riigi kaitse all.

Tekke kõrval kaljul näha araabiakeelne konks tähendavat Allahit, ...

... kloostri kohal kerkib üsna hirmuäratava kalju.

Nii seal- ...

... kui ka siinpool jõge ammutatakse vett: vägevast karstiallikast purskuv vesi on jääkülm ja muidugi ka puhas.

Kohalikus stiilis reklaamiviit.

Siis läheme üle sillakese jõe paremkaldale, et vaadata tekke’t ka seest.

Meestel – kui neil ikka sündsad püksid jalas – on asi lihtsam: jalanõud ukse taha ja tee on vaba. 

Naised peavad hoopis rohkem vaeva nägema, et ihu piisavalt kinni katta. Ei tee küll seegi neid veel päris islaminaiste sarnaseks: võrdlus tagaplaanil oleva naisvalvuri riietusega näitab selle kenasti kätte. Aga parem siiski saab! Riiulil on näha uskmatute naiste patusemate kehaosade varjamiseks varutud esemeid.

Üpris sünnis tagantvaade.

Selle ruumi aknast ...

... on otsevaade Allahi-sõnale kaljul.

Pühakojas on ka väike mausoleum.

Aknast pistab kätte, kuidas saab teoks reklaamitulbal mainitud boat trip including photo in the cave.

Kavatsen selle lõpuni pildiseeriale võtta, et võiks kaadreid kerides nagu multifilmi vaadata, ...

... aga aerutajad teevad liiga palju pilte ja edasiliikumine on nii aeglane, et jõuan ära oodata vaid peaaegu-lõpu.

Siis on aeg lahkuda.

Panen siia lõpetuseks pildi Wikimediast: minul sellist klõpsata ei õnnestunud, kus Buna lätte enamvähem kõik vaatamisväärsused korraga näha oleksid.

Tagasiteelt: veel toredaid Blagaj linn-küla maju ...

... ning „maailma esimene riidelaenutus“ viigipuu.

Umbes 12.30 oleme taas bussis. Edasisõidul püüame kaardilt leitud mägiteed mööda veidi lõigata, aga lõpuks jõuame kohta, kust buss enam edasi ei pääse, nii et peame tuldud teed tagasi loksuma. Palju me sellega ei kaota: 12.50 oleme uuesti Blagajs.

Ott kommenteerib teeservas sagedaste tubakalappide juures: „Naturaalmajandus: suitsu ja käraka eest ei ole siinmail vaja raha välja käia“.

Kella 13ks oleme tagasi Sarajevo-Dubrovniki maanteel, kus uuesti näha Mostari lennuväli ja suured maastikupõlengud.

Edasisõidul on kusagil paremal, teisel pool Neretvat, Međugorje, linn, kus on käinud tohutu hulk palverändureid. Nimelt ilmutavat ennast seal alates 24. juunist 1981. aastast Jumalaema. Ehkki katoliku kirik ei tunnista seda imet, käib igal aastal siin umbes miljon palverändurit, 1981. aastast alates siis umbes 30 miljonit, esmajoones itaallasi ja hispaanlasi. Mostari hotellis märkasime arvukalt puudega inimesi; nemadki olid tõenäoselt teel just siia.

Ees on veel kaks UNESCO maailmapärandi nimekirja kandidaatkohta: Počitelj ja Stolac; samas staatuses on ka äsja nähtud Blagaj.

Sõidame Neretva jõe enamasti üsna järskude seintega orus. Vesi näib roheline – optiline pete, mis tekib lubjakivipõhi ja pervede koosmõjul. Korduvalt läbib tee tunneleid.

13.20 jõuame Počiteljsse. Linnake on väike, minu Mostarist ostetud 1:1 000 000 kaardil teda ei ole. Aga ta on hinnaline: öeldakse, et see on üks väheseid Bosnia ja Hertsegoviina säilinud müüriga ümbritsetud linnaansambleid, mis on arenenud läbi mitme etappi ja mänginud olulist strateegilist rolli. Tema väärtus olevat julgelt sama suur, kui näiteks Mostari vanalinnal Stari mosti piirkonnas.

Keskajal oli Počitelj Dubrava župa maakonna keskus ja selle läänepoolseima punktina strateegiliselt äärmiselt tähtis. Arvatakse, et kindlustatud linna rajas siia juba Bosnia kuningas Stjepan Tvrtko I 1383. aastal. Esimest korda mainitakse kirjalikult teda aga 1444 Alfonso V ja Friedrich III ürikutes. 1463–1471 oli linnas Ungari kuninga Matthias Corvinus garnison, siis vallutasid selle lühikese piiramise järel Osmanid. Osmani impeerium valitses linna aastani 1878; mõnda aega oli ta administratiiv- või militaarkeskus.

Austria-Ungari võimu alla kaotas Počitelj kiiresti oma tähtsuse ja hakkas lagunema. Aga teisest küljest aitas see teatav hüljatus alles püsida Osmanite ajal ja varem välja kujunenud ansamblil.

Linn paikneb mäe küljel. Parklast viib ajalooliste hoonete juurde alul laugelt tõusev tee, ...

... edasi parajalt järsk trepp.

Trepil hakkab meie vastu huvi tundma pisike ja lausa hirmuäratavalt kõhn koerake.

Mošee juures ...

... on muidugi ka suveniirilett. Raamatuid on kõikjal küllaltki korralik valik, küll on suhteliselt lahja postkaartide sortiment.

Me pole siin kaugeltki ainsad huvilejad.

Mošee juurest alla vaadates on näha moslemite kõrgem kool ehk medrese (Ott seletab, et kui kuplite all oleksid aknad, siis oleks tegemist hamam’i ehk saunaga), päris all aga ikka rohelise veega Neretva.

Mäel kõrgub 15. sajandist pärit tsitadell, ...

... majade kohal uhkeldab kellatorn sahat-kula.

Eemalt õhulisena tunduvad küpressid ...

 ... on vägevad jämedad puud.

Bosnia sõjal ajal 1993. aastal sai Počitelj ja selle ümbrus rängalt kannatada ilmselt horvaatide käe läbi; elanikud sunniti lahkuma.

Yorki ja Sarajevo ülikooli ettepanekul nimetas muinsuskaitseorganisatsioon World Monuments Watch Počitelj 1996. aastal maailma saja enim ohustatud kultuurimälestise hulka. Bosnia ja Hertsegoviina föderatsiooni valitsus algatas 2000. aastal siiani jätkuva kaitseprogrammi, mille raames taastatakse kannatada saanud hooned ning julgustatakse kohalikke vanasse elupaika tagasi pöörduma. Pole ime, et mõnigi maja näeb välja üpris vastne.

Kui tõusta veidi kõrgemale, ...

... muutuvad vaated aina uhkemaks.

Linna alumises osas on kõrts ehk han ...

... ja hamam.

Kaks pilti Wikimediast: selline on vaade linnale tsitadellist, ...

... selline aga panoraam.

Paraku on Počitelj kohale kerkinud uus oht: kavas on rajada autotee ja sellele kilomeeter pikk ja sada meetrit kõrge sild üle Neretva, mis rahvusvahelise muinsuste kaitse nõukogu ICOMOS hinnangul tooks kaasa selle „kultuurilis-ajaloolise üksuse ja tema autentse ümbruse füüsilise, visuaalse ja ökoloogilise lõhkumise ja rikkumise.“ Siiani on sillaplaane suudetud tõrjuda.

Neretva orus on meil sõita veel mõni kilomeeter, kuulsat koomikut meenutava nimega kohas Čaplinja pöörame vasakule, mäkke. Maastik on nüüd hoopis teine: kohati üsna järskude nõlvadega jõeoru asemel sõidame mööda suhteliselt tasast paekivikooki, mille servas küll kõrgemaid ahelikke. Tipud küünivad siin ka üle kilomeetri.

Kusagil paremal on Hutovo blato looduskaitseala (foto Wikimediast), kesk lubjakivilaama paiknev soo. See on kirjas kui tähtis linnuala ja Ramsari konventsiooni kaitstav märgala, kus on registreeritud üle 240 linnuliigi.

Sellel umbes veerand tuhat meetrit üle merepinna paikneval platool on hoopis viljakam pinnas, kui äsja läbitud kasina võsaga karstialal. Oti sõnul kasvab siin „kõik, mis vaja“. Teeservas on hulk külasid ja ehkki bussiaknast klõpsitud pildid on udused ja halvasti kadreeritud, lõikan neist kahest siia siiski välja vägagi kõnekad tükid. Ühes külas on uhiuuel mošeel eriti kõrge, kahe rõduga minarett ja lehvivad islami lipud, ...

... teises peaaegu valmis katoliku kirik ja teeservas suured ristid. Siis jälle väga suur pooleli mošee ja järgmises külas horvaadi lipud. Vastandumine ja eraldumine on ilmselge, pealegi on siin kusagil lähedal jälle Serblaste vabariigi ja konföderatsiooni piir. Siia sobib taas osundada kevadist Postimeest, kus märgiti 20 aasta möödumist Bosnia sõja puhkemisest. Üks väike lisalooke kannab pealkirja „Põgenike kodukülad hääbuvad taas“. Mõni lõik sellest:

Kui moslemitest põgenikud hakkasid Bosnia serblaste /../ piirkonda naasma, pälvis see kodusõjajärgse eduloona palju kiitust. Nüüd hakkab külaelu taas soikuma.

Külades elavad aasta ringi peamiselt vanainimesed, nooremad on tööpuuduse tõttu mujale suundunud ja naasevad kodukanti vaid puhkuseks.

/../

Kui moslemid koju naasma hakkasid, kolisid serblased mujale. Õigeusu kirik lõhuti maha ja ehitati naaberkülla, Divičisse püstitati uus mošee. Enamiku ajast seisab hoone tühjana, nii nagu ka paljud külas asuvad elumajad.

Kell 14.15 keerame väiksesse parklasse; selle kõrval peaaegu laudsiledal väljal kerkib hulk valgeid kivimürakaid. Need on stećak’id (kohalikus keeles on sõna mitmuse vorm stećci), iidsed hauakivid: oleme jõudnud Radimilja keskaegsele kalmistule.

Stećak olevat lühivorm vanemast sõnast stojećak, mis on tuletatud verbist stajati, seisma. Niisiis võiks sõna stećak’i tõlkida „seisev asi“. Siin väljalgi on kivide mitmekesisus suur, kokku on Radimilja kalmistul 133 hauatähist.

Aga üldse olevat seda tüüpi monumentaalseid hauakive umbes 70 000, neist 60 000 praegusaegse Bosnia ja Hertsegoviina territooriumil, ülejäänud nüüdses Horvaatias, Montenegros ja Serbias, aga kõik eranditult keskaegse Bosnia kuningriigi aladel. Vanimad stećak’id on pärit juba 11. sajandist, põhihulk siiski 14.–15. sajandist, Osmanite vallutuse eelsest perioodist.

Stećak’id on kõik seotud tol perioodil eksisteerinud erilise Bosnia kirikuga, millest ma ei üritagi hakata pikemalt kirjutama, sest ega ma asjast suurt ei taipa. Aga ilmselt oli see midagi õigeusu ja katoliku usu vahepealset; võib-olla ka mingi omamoodi protest Vatikani vastu.

Kui ma Oti jutust ja hiljem juurde loetust ikka õigesti aru saan, siis pole uurijadki Bosnia kiriku olemuses sugugi üht meelt. Mõned ajaloolased püüavad neid seostada Bulgaaria bogomiilide või muude dualistidega, kelle maailm oli jagunenud kaheks: toimub pidev võitlus kahe võrdväärse alge, hea ja kurja vahel. Samas olevat neidki, kelle kinnitusel on selle kiriku loonud hoopis frantsiskaani mungad. On selliseidki viiteid, et stećak’eid on paigaldanud ka õigeusklikud, katoliiklased ja moslemid.

Kuigi Bosnia kiriku liikmed lugesid end kristlasteks, on kristlikke motiive kividel üpris raske leida. Küllalt paljusid kujutisi, näiteks dekora-
tiivseid spiraale ja rosette, on ehk keeruline mille-
gagi seletada. Aga on ka puhtrealistlikke pilte: inimesi, ...

... loomi, ...

... jahi- või võib-olla hoopis lahingustseene.

Tõstetud parema käega mees arvatakse sümboliseerivat truudust.

Selle kujutise ütleb Ott olevat ilmapuu.

Rist ja poolkuu – kristlus ja islam koos? Kindlasti mitte, kinnitab Ott: kuu oli Istanbuli vapil ammu enne islamit.

Kui austerlased omal ajal selle maantee rajasid, mida mööda ka meie sõidame, jäi osa hauakive teisele poole teed, osa aga teele ette. Need lihtsalt lõhuti...

2009. aastast on stećak’id UNESCO maailmapärandi loendi kandidaatide nimekirjas.

Mind huvitaks peale hauakivide ka see, kes on see kangesti ogaputke nägu taim; tundub, et üks väheseid, kes siinses põrgukuumuses vastu suudab pidada.

Päike kõrvetab tõesti halastamatult: just Radimiljas mõõdab bussi andur terve reisi suurima kuumuse: 42 kraadi. Aga õnneks on üsna tugev tuul, mis mõneti jahutab.

Kui kell 14.40 lahkuma hakkame, paistab eemalt, teiselt poolt teed silma veel üks „kultuuriobjekt“: see ei saa olla miski muu kui mustlaste eluase. Kaks üpris murjani moodi last üritasid meie saabumisel ka kerjata, aga kadusid üsna kähku.

Järgmine sõidujupp on üpris väheldane, vaid kümmekond minutit. 14.50 astume bussist maha kõrgete mägede vahel kui kausis asuvas Stolacis. Kohe hakkab kõrva vägev lakkamatu tsikaadikoor. Peale meie inimesi samahästi kui pole: on ju pühapäev ja pealegi kuum siesta-aeg.

Asustatud on Stolaci piirkond olnud alates väga kaugetest aegadest, vähemalt 15 000 aastat. Seda kinnitavad linna lähedalt Badanj koobastest (Badanj Pećina) leitud koopamaalingud, mida dateeritakse vahemikku 12 000–16 000 eKr.

Esmamainitud on Stolacit Oti kinnitusel täpselt samal aastal, mis Počitelj: 1444.

Siin on suurepärane pinnas, soodne reljeef, head klimaatilised ja hüdrograafilised tingimused, rikkalik taimekatte ja rohket jahisaaki pakkunud metsad – kõik see meelitas siia ka illüürlasi, roomlasi ja slaavi hõime.

Oma pika ajaloo vältel on Stolac ikka olnud oluline kultuurikeskus: öeldakse, et ükski teine Bosnia ja Hertsegoviina linn pole andnud sellist hulka intellektuaale, kunstnikke, poeete ja rahvajuhte. Kuulsaim siit kandist, täpsemalt Begovinast, pärit mees on Ali-paša Rizvanbegović (1783–1851), pooliseseisva Osmani Hertsegoviina valitseja (vizier) aastail 1833–1851.

Üheksa ajalooperioodi – eelajalooline, illüüri-rooma, vara-keskaegne, hilis-keskaegne, Osmani, Austria-Ungari ja lõpuks Jugoslaavia aeg – on kõik linna kujundanud ja loonud kontrastse, kohati hoolika planeeringuga, kohati spontaansena mõjuva pildi.

2007. aastast on Stolaci loodus- ja arhitektuurikompleks UNESCO maailmapärandi loendi ootenimekirjas.

Vaatame üle vana silla, mis kaardub Bregava jõe kohal, ...

... ning vana veskiveski varemed.

Muidugi on linnakeses mošee.

Märke uusajaloost: siingi pole majade seintes raske märgata kuuliauke; osa neist on küll kinni pahteldatud. On ka varemeid. 1993. aastal tegutsesid siin horvaadi ekstremistid, kes mõne linnaosa lausa maha põletasid. Olgu meenutatud, et II maailmasõja päeval ründasid Stolacit tšetnikud ja tapsid üle tuhande inimese.

Kui Stolaci peale oleks õnnestunud vaadata kusagilt kõrgelt, oleksin võinud näha sellist pilti (foto: Wikimedia).

15.10 asume taas teele: Bosnia lõunapoolseima linna Trebinje poole, et vaadata seal üle tublide sillaehitajate türklaste järjekordne meistritöö, 17. sajandi sild.

15.15 on tee servas silt „Добро дошли”: oleme jõudnud Serblaste vabariigi territooriumile.

Ületame ligi 600 meetrise kuru. Maastik on kivine ja taimestik vaid kidur põõsastik, mis mõneski kohas põlenud – „karstiväljad ja põuakindel taimestik“ (OS). Lõikan siia taas tükikese kehvakesest bussiaknapildist.

Kusagil Stolaci lähistel oli teeservas olnud ka hoiatusmärk miinide eest; peagi sõidame läbi hüljatud küla. Võib-olla on inimesed siit lahkunud just miiniohu tõttu. Demineerimata alasid on veel küll ja küll – või siis alasid, mille kohta pole kindlat garantiid, et seal miine pole.

15.30 sõidame läbi Ljubinje; ees ja vasakul kerkivad Viduša mäed, mille kõrgemad tipud küünivad üle 1300 meetri ümp. Palju on näha tubakapõlde ja -kuivatusi.

Laskume Popovo poljele, Euroopa suurimale karstialale. Esmalt üks enda niru pilt, ...

... siis Wikimedia oma, mis näitab kätte, kuidas see paik välja näeb. Vene keele toel pole raske arvata, et Popovo polje tähendab „preestri välja“: ala kuulunud kunagi õigeusu kirikule. Oru põhjas voolab Trebišnjica jõgi, mis on suure ulatuses kanaliseeritud betoonvanni: küllap selleks, et vesi karsti tõttu lihtsalt kaotsi ei läheks, aga ka selleks, et ohjeldada talviseid üleujutusi. Jõel on mitu jõujaama.

Org on põhiliselt suurte põldude all: maa olevat siin viljakas, jätkuks vaid vett. Kohati on maa siiski söötis, võib-olla just veevajaku tõttu, võib-olla on talle hoopis puhkust antud. Millegipärast pole üldse näha kariloomi.

Kusagil ses orus on Vjetrenica koopad, veel üks UNESCO nimistu kandidaat. See jääb meil aga vähemalt sellel reisil vaatamata.

Küll sõidame läbi Mrkonjici külast. Siin peatuvad sageli palverändurid, kes teel Ostrogi kloostrisse, sest just siin on 28. detsembril 1610 sündinud Püha Vassili, Ostrogi ja Tvrdose Vassili (Vasilije Ostroski i Tvrdoski). Anastasija ja Petari poja kodanikunimi oli Stojan Jovanovic.

Tema sünnimaja kohale ehitati 1998. aasta 12. mail, pühaku nimepäeval, väike kirik, mis kuulub serbia õigeusu kirikule. Palverändurid ei jäta enamasti käimata ka Vassili ema haual. Vassili ise puhkab teadagi Ostrogis.

Tee, mida mööda sõidame, ei hiilga just erilise tasasusega; kohati on ka järskude kurvidega tõuse ja laskumisi. Liiklus on pühapäeva pärastlõunal teel väga väike.

Orgu ääristavad kaljud on paljad, jalamil kasvab ka veidi metsa. Või on see pigem võsa?

16.25 märkab Ott Trebišnjica jõel vahetult Trebinje linna piiril näidet sellest, kuidas hüdrojõud on mitmel moel inimese teenistusse rakendatud: vana töötavat vesiratast.

Ja järgnevad viis minutit tungleme kaldal, et veepumpaja võimalikult hästi pildile jäädvustada.

Teisel pool maanteed avaneb päris vahva vaade äärelinnale ja selle kohal kõrguvatele mägedele.

Aga siis sõidame juba Bosnia ja Hertsegoviina lõunapoolseimasse linna endasse. Ott kinnitab, et kui enne kodusõda elas linnas „segaseltskond“, siis nüüd on jäänud praktiliselt ainult serblased.

Natuke lisateavet veebist. Linna nimi esineb kirjasõnas esimest korda Constantine VII De Administrando Imperio’s aastail 905–959 serblaste alade kirjelduses.

Kliima on siin nagu Vahemeremaade subtroopikas ikka: lühikese leebe talve ja pika lõõskava suvega. Aasta keskmine õhutemperatuur on 16–17 kraadi ringis, jaanuaris 7.5°, juulis 26.5°; lund sajab väga harva. Seni rekordiline kuumus mõõdeti 22. juulil 2007 – 45.5°; suurim „pakane“ aga 17. jaanuaril 2003: -8.3°. Muidugi saavad sellises kliimas mõnusasti kasvada tsitruselised ja õlipuud.

Tribunia või Travunja nime alla kuulus linn Serbia impeeriumisse kuni 1355. aastani. 1373 liitis Tvrtko I selle keskaegse Bosnia riigiga.

1482 langes linn nagu kogu Hertsegoviina Osmanite kätte. Need ehitasid Trebišnjica läänekaldale vana keskaegse kindluse kohale oma kastelli. 18. sajandi alguses rajas Resulbegovići suguvõsa kaks mošeed ja keskväljaku, linn ümbritseti müüriga.

Austria-Ungari perioodil (1878–1918) ehitati ümbruskonna mägedele mitu kindlustust ning laiendati linna ja muudeti see kaasaegsemaks: just sel perioodil on rajatud praegune peatänav, mitu väljakut ja parki, koolimajad, tubakaistandus jm.

Sotsialismi perioodil ehk siis Josip Broz Tito ajastul rõhuti tugevalt siinsele hüdroenergia potentsiaalile: kerkisid paisud ja jõujaamad, loodi veehoidlaid, kaevati tunneleid. Linna elanikkond kasvas suurel määral.

Sõidame läbi Trebinje keskosa, see on kena: kodusõjas linn kannatada ei saanud. Ott juhib tähelepanu sildile ühel kioskil: „Ključar – Obučar“. Vene keele baasil pole raske ära arvata, et siin saab lasta võtmeid valmistada ja kingi parandada.

Trebinjes on kokku kolm silda, meie vaatame üle neist kuulsaima: 1574 ehitatud Arslanagići silla. Selle ehitas esialgu 5 km linnast põhja poole Arslanagići külla Mehmed-Paša Sokolović. Kahe suure ja kahe väiksema kaarega sild on kogu maal üks uhkemaid Osmanite ajal ehitatuid.

II maailmasõja ajal oli üritatud silda õhkida, kuid konstruktsioon pidas laengutele vastu. Küll oleks ta jäänud vee alla 1960ndatel, kui jõge jõujaama ehituseks paisutati. 1972. aastal toodi sild oma praegusele kohale. Ott ütleb kolme kuulsa silla kohta, et Mostaris on see õigel kohal, aga pole vana, siin on vana, aga mitte õiges kohas, ning ainult Višegradis vana ja omal kohal. Višegradi sillani jõuame reisi lõpu poole.

Kõnnime sillale, ...

 ... et imetleda sealt avanevaid vaateid.

Üleval Crkvina mäel on näha Hercegovačka Gračanica klooster, Kosovos asuva Gračanica kloostri 2000. aastal valminud täpne koopia.

Suumin selle IXUS-ega veidi lähemale.

Siis on aeg vantsida taas sillalt maha, bussi poole.

Silla all voolav jõgi on puhas, lihtsalt väga lopsaka rohke taimestikuga.

Veidi enne kella 17 sõidame Trebinjest välja ja jõuame maanteele, mis viib Montenegro suuruselt teise linna Nikšići peale.

Püüan läbi bussiakna tabada ülesõite jõest, ...

... sildu ...

... ja kauneid mägimaastikke.

Selle kell 17.20 tehtud pildiga üritan jäädvustada sotsialistliku Jugoslaavia kõrgeima hüdrotehnilise rajatise: paisu, mille nimeks ütleb Ott Crvena stena. Natuke on pildi keskel teda ka näha.

17.25 paiku alustame aga ronimist piki serpentiini kõrgele kurule. Avanevad ääretult maalilised vaated, mida pole aga mõtet isegi üritada pildistada: päike on otse vastu. 17.30 jõuame Bosnia piiripunkti ja saame vaid viie minutiga edasi. Ronime veel veidi edasi ja 1034 meetri kõrgusel ümp tervitab meid kell 17.40 silt „Dobrodošli!“: oleme jõudnud Montenegro piiripunkti. Ootejärjekord on tilluke, ainult üks suur kaubaveok ja kaks sõiduautot. Meie passid väikeriigi piirivalvureid ei huvita, nii et 17.55 saame teekonda jätkata. Bussi temperatuuriandur mõõdab siin „ainult“ 34 kraadi.

Teise reisipäeva programm on ammendumas: ees on veel laskumine kaunite vaadetega teel Kotori lahe äärde, meie teise öömajalinna Risanisse. Bosniasse jõuame taas kuuendal reisipäeval.