Päevaraamat 20: 21. – 31.oktoober

21. oktoober on veel üpris soe, udune ja (udu)vihmane.

Näen öösel unes, et olen reisil ja satun seal aina kõikvõimalikesse sürr-olukordadesse, nii et ühel hetkel küsin reisikaaslaselt, kas ta on ikka kindel, et oleme veel maises maailmas või ehk oleme siirdunud juba sellesse teise. Väga suure tõenäosusega elan niiviisi edasi oma eelmise päeva tegevuses, mis ka järgmisel jätkub: valin fotosid eel ootavateks esinemisteks. Ühe jaoks teen valiku umbes 3500, teiseks 1500 pildi seast; üsna kurnav ja vaevaline tegevus.

 

22.–28. oktoober on talvetulekunädal. Esmaspäeva päevane temperatuur vist kusagil Eestis enam üle kümne kraadi ei kerki, teisipäeva varahommikul on aga mitmel pool paar-kolm külmakraadi.

Tartus näitab ennast mõlemal päeval peaaegu selges taevas naeratav päike, aga sooja ta enam eriti ei anna.

 Pihlapuul on lehed põhiliselt maha varisenud ja nii on marjarohkus hästi näha. Mõtlen esmaspäeval seda puud pildistades, et polegi sel sügisel veel siidisabasid näinud. Ja samas olen lugenud, et mõnel pool olevat neid eriti palju: öeldakse, et on invasiooniaasta.

 

Ornitoloogiaühing saatis eelmisel nädalal laiali palve kleepida akendele pabersiluette, et linnud ennast vastu klaase vigaseks või lausa surnuks ei lendaks. Sellise ohvrireaga pildigi (foto: Aarne Tuule) saatsid juurde. On ikka räägitud, et kui marjad puus käärima läinud, võivad viristajalinnud neid ahnelt kugistades väheke vinti jääda ja seda kergemini õigelt kursilt aknasse kalduda.

Teisipäeval, 23. oktoobril, astun kodust bussile minnes natuke liiga vara välja ja saan seetõttu teel päris mitu minutit jälgida hallvarest, kes innukalt tegeleb kalmuküünlaga. Vähemalt mulle tundub, et toitu ta sellest leida ei looda, vaid lihtsalt lõbutseb: pillub ja veeretab ning kuulatab kolinat, ronib vahelduseks ka küünlale peale ja püüab rullikusõitu teha.

Kui kolmandal pärastlõunatunnil pildistamas käin, käib päike pilve taha ja välja. Nii saab võrrelda, kuidas paistavad Kassitoome värvid varjus ...

... ja kuidas päikese käes.

Vahtrad on enamasti nüüd täiesti raagus ja Toomemäel on suurem jagu lehti „tagurpidi tolmuimejatega“ vaalu puhutud. Nõlvad on siin-seal siiski veel kullakarva kattega.

Käin IXUSega ka botaanikaaias ja panen valiku klõpsatust selle nädala Uudistajasse (http://www.eestiloodus.ee/uudistaja442.html). Paar ülejäänud pilti pistan siia. Selle erkpunase õie kõrvalt sildilt loen „Kukemagun“, ...

... üsna kõrge valgete kobaratega põõsa juurest aga „ Valge moosesepõõsa teisend“.

Veel jääb pildile salgake kärmelt sebivaid põldvarblasi.

Panen siin-seal tähele kolmevärvilisi kaskesid: enamvähem raagus ladvad pruunid, keskel on kuldkollased ja all veel rohelised lehed.

24. oktoobriks enam päikest ei jätku: ilm on pilves, tuuline ja jahe, natuke piserdab ka vihma. Just sel päeval saabuvad Annelinna ka siidisabad. Püüan neid köögiaknast oma IXUSega lähemale suumida; tulemus on just selline, et saab aru küll, mis lindudega tegemist, aga ei enamat. Söömas käivad nad minu nähes just sama pihlaka otsas, mida esmaspäeval pildistasin.

Kõik need kolm päeva on päris tihedalt tööd täis: teen – salvestan ja monteerin – neljapäevaks Kuku saate ning panen kokku Uudistaja. Kukuga juhtub seekord nii, et saan intervjueeritult pärast saadet kiita: ma olevat tema konarliku jutu väga hästi kokku lõiganud. Eks oli natuke keskmisest rohkem vaeva jah, aga lauseid saab montaažiga siiski ainult natuke tihendada. Mõte peab neil ikka ka „toormes“ sees olema, muidu jääks saade lihtsalt tegemata.

Kolmapäeva õhtul avan ka oma reisijuttude järjekordse hooaja Annelinna raamatukogus. Kuulajaid teab mis palju pole; võib-olla pole teema – sõit üle Helsingi, Porvoo, Viiburi ja Kroonlinna Peterburisse – küllalt huvitav; pealegi on Tartus sel õhtul lausa hulgi muidu üritusi, mul endalgi oli kaks kutset... Natuke on muretsemist ka: näitan pilte raamatukogu arvutist, mis millegipärast tikub esinemise eel jukerdama ja pilti eest kaotama; pärast siiski käitub taltsalt.

Õhtul vaatan ETVst toredat muusikadokki Villu Veski, Eivør Pálsdóttiri ja Barak Leviga – ja peale tuleb lausa haiget tegev igatsus veelkord Fääridele saada.

25. oktoobri juhatab sisse pilves selgimistega hommik, pärastlõunal hakkab sadama vihma, aga peagi läheb see üle lörtsiks. Nii et kuuenda õhtutunni alguses on Tartuski maa valge. Kuuldavasti sajab mujal Eestis mõnel pool hoopis rohkem.

Selgi õhtul räägin reisijuttu: nüüd oma vanadele kolleegidele, keemikutele-pensionäridele; teemaks Makedoonia. Jälle võitlen tehnikaga – ja jään seekord alla: pilte projektorisse ja sealt seinale toimetav arvuti ei lähegi tööle. Seltskond on õnneks väike ja nii saame fotod lauaarvuti juures ikka üle vaadata.

Pärast südaööd saadan tellijaile ära Uudistaja; arhiivi Loodusajakirja kodulehel pistsin ta juba paar tundi varem.

Pühapäeva hommikul kuulen sünoptikut Vikerraadios kinnitavat, et kolmandat päeva on suuremas osas Eestist talv: ööpäevane keskmine temperatuur on jäänud alla nulli. Algab see talv reede, 26. oktoobril. Hommikul avaneb koduaknast selline vaade; natuke pudeneb märjapoolset lund ka juurde.

Autoomanikule kulub ära terve pere abi, et sõiduriistast väljavaade avada.

Veel peaaegu haljad, täislehis põõsad saavad rängalt vatti.

Vaat kui hea, et peegel käepärast: saame oma värskelt blondeeritud soenguid imetleda!

Mis varjus, see varjus!

 Laialehised puud nagu see hobukastan, mil lehed küll kollased, aga veel küljes, lahendavad lumemure suurema vaevata: lasevad liigse koorma koos ladvaosa lehtedega lihtsalt maha langeda.

Päeval tuleb Tartus päikegi välja. Rannikul ja saartel olevat aga paras põrgu lahti: libedus ja marutuul korraga kimbutamas. Õhtul lähevad taevaluugid ka meil taas valla.

Tütar Tiiu hoidis kõrgel „Suusahullude“ lippu ja tegi reedel hooaja esimese suusasõidu (foto asjaosalise enda aparaadist).

Laupäev, 27. oktoober läheb mul üsna raisku: sõidan Tallinna ja tagasi lihtsalt selleks, et näidata Makedoonia-reisi kaaslastele enda ja reisikaaslase Jüri fotode seast tehtud valikut. Vaatame pilte ühe reisinu Kadriorus asuvas kontoris ja nii jõuan seal ka mõne pildi klõpsata. Siingi on koos lumega maha pudisenud hulk lehti.

Mida Tartus veel näha pole saanud, on osaliselt jäätunud (tehis)veekogu.

Aga muidu on Tallinn mulle aina ebameeldivam. Täna ka libe, märg, konarlik ja rõske. Ainus lohutus: kahe bussiotsaga jõuan läbi lugeda veel lugemata lood kahest viimasest Eesti Ekspressist.

Pühapäeva, 28. oktoobri napi valge aja istun arvuti taga, tehes palgatööd, aga rohkem siblides neid tegevusi, mille eest raha ei maksta. Loodust kaen enne õhtut ainult aknast: siidisabad rabistavad süüa ka nüüd mu köögiakna all viirpuudel. Jälle kord imestan laululinnuraamatu kinnituse üle, et viristajad on väheliikuvad ja flegmaatilised: minu meelest rabelevad ja rahmeldavad nad lausa mõttetult...

29.–30. oktoober on ikka täistöised. Intervjuu Kuku jaoks teen seekord konnauurija Riinu Rannapiga ja nagu ikka tema puhul, läheb nii jutuajamine kui ka pärastine montaaž ladusalt: Riinu on suurepärane rääkija ja teab väga hästi, millest kõnelda. Veel saavad peaaegu kaelast ära mu kohustused seoses Eesti Looduse novembrinumbri kirjatööga; vaid lühikroonikasse on veel vaja EMHI kokkuvõtet.

Ilm püsib temperatuuri mõttes üsna talvine, aga lund Tartus juurde ei tule. Nii et ega juba esmaspäeval seda enam kuigi palju ei ole.

Pildistan Annelinnas sama pihlakat, mida nädal tagasigi. Nädalavahetusel rabistasid ta otsas siidisabad ja nüüd on latv lage mis lage, ainult alumistel okstel on veel veidi vilju. Omajagu on marju ka maas, ei oska öelda, kui suur osa on selles pudenduses külmal, kui palju aga viristajate üsna aplail ja räpakatel lauakommetel.

Kolmapäeval on lume seis Tartus üsna sarnane esmapäevasega, aga ilm, tundub, hakkab veidi soojemaks minema.

 

Üllataval kombel pole „Suudlevate tudengite“ purskkaevul veel vett ringi keeratud ja nii on külm ja vesi Mati Karmini tööd üsna naljakal moel täiendanud.

Paaril korral näitab ennast viimasel oktoobripäeval põgusalt ka päike.

28. oktoobril taipan otsida EMHI lumekaarti. Ongi juba olemas. Kolleeg Katre on valvsam ja märkab kaarti juba 26. oktoobril. Selle ...

... ja 30. oktoobri oma panen ka siia. Nagu ikka, tuleb arvestada, et kui mõni tumedam laik kusagilt ära kaob või juurde tuleb, võib küsimus sageli olla mitte sulas või lumesajus, vaid ka selles, et eri päevadel on mõõtmiskohtade valik olnud erinev. Seepärast siin just 30. oktoobri kaarti 31. oktoobri omale eelistangi.

Lõppu ka traditsiooniline EMHI ilmakokkuvõte. Külm lõpp sooja algust päriselt nullida ei suutnud: Eesti keskmine õhutemperatuur jäi siiski üle paljuaastase keskmise – vastavalt 6,8 °C ja 6,3 °C. Kõige suurem õhusoe (18,1°) mõõdeti 19. oktoobril Valgas, kõige väiksem (–11,9°) 27. oktoobril Jõgeval.

Keskmine sajuhulk oli selgelt üle normi (vastavalt 96 ja 69 mm) ning päikesepaiste jäi sellele umbes sama selgelt alla (vastavalt 64 ja 88 tundi). Kõige rohkem sadas ühe ööpäeva jooksul 10. oktoober Pakril: 29 mm.