Päevaraamat 21: 1. – 30.november

November on suure hooga mööda lipsanud ja erinevalt paarist eelmisest kuust pole ma suutnud vähimalgi määral seda päevaraamatut pidada ega isegi mitte sellele mõeldes kuhugi märkmeid klõbistada või kriitseldada. See, et ma siiski tagant järele nüüd midagi kirja püüan panna, on suuresti lihtsalt tahtmatus tunnistada, et olen oma jaanuaris tulnud hullule ideele alla jäänud ja ei suuda aasta lõpuni vastu pidada. Alla jäänud ma siiski kahtlemata olen ja uuel aastal ilmselt samas stiilis enam ei jätka.

Teine põhjus hilinemisele vaatamata veidi päevaraamatutada on fotod, millest mõnigi just selle sihiga klõpsatud.

Alustuseks traditsiooniliselt natuke novembriilmast, nagu ta meelde on jäänud ja/või Uudistajatesse kirja pandud.

Nii Uudistajasse kui ka detsembrikuu Eesti Looduse ilma lühikokkuvõttesse sai üles tähendatud mõte, et november ei suutnud tükk aega oma üht rahvapärast nimetust – talvekuu – sugugi õigustada. Istusime kuu algusest peale nagu termostaadis, kus päevane temperatuur oli sätitud mõne kraadi peale üle nulli. Isegi öiseid miinuskraade oli vaid paiguti ja harva.

Eelmise päevaraamatu ilmaosas oli pilt veel vett pursanud „Suudlevatest tudengitest“.

1. novembril käin Tartu sümbolskulptuuri uuesti vaatamas. Nüüd on vesi kinni keeratud ning pilt ehk veelgi naljakam: poisil jääst alakehakorsett ja tüdrukul jäine jalalahas.

Lumi on vähemalt Tartus kadunud mis kadunud, lehevaip see-eest tihe.

Sel aastal rakendati Tartus üsna vägevaid ja lärmakaid lehekoristus-

riistu, nii et keegi jõudis vist kusagil juba inimeste rahu rikkumise pärast avalikult nuriseda. See nurin on kindlasti küll selgelt liiast, aga mõnel pool sattusin üsna ehmunult vaatama jäljeroopaid, mida see tehnika haljasaladele jätnud oli. Selle pildi suumin üle Emajõe Tuglase pargist ja seal müristab mõneti kergem tehnika.

3. novembril punavad viirpuud mu kodumaja ees veel üsna linnunokasõbralikult. Siidisabasid pole siin enam näha olnud, aga novembris märkan neil põõsail sageli hoopis vareslastest marjamaiaid: hallvareseid ja hakke. Ja lume tulekuga kuu lõpul saabuvad esimesed hallrästad.

Kolm tähelepanekut 4. novembrist Emajõe äärest: taevasina võib näha ka novembris, mõni puu on veel üsna lehine ja jõevesi on jõudnud tõusta rohkem kui meetri üle nulli: 109 cm on selle sügise seni suurim arv ilmasambal, mille pildile olen jäädvustanud.

5. ja 6. novembril teen esimese selle kuu neljast sõidust Tallinna. Kuna olen kord jälle bussi eesistmel, plõksan ka mõne pildi teeehitusest Kose kandis. Sel ajal, kell 13, on ilm veel mõistlik. Tallinnas hakkab üha rohkem sadama – ja sajab kõvasti ka järgmisel päeval. Nii et seesama koht Kose lähistel on paras mülgas ja tööd vist eriti teha ei saa.

 

7. novembri varahommikuse vähese vihma ja õhtuse mitte nii vähese tuule vahel on küllalt päikest, et kodutänava kased saaksid veel oma alles hoitud kullaga uhkeldada.

8. novembril on lausa nii ilus ilm, et võtan põhiliselt järgmise päeva Uudistajale (http://www.eestiloodus.ee/uudistaja444.html) mõeldes ette väikese pildistusretke oma suurema fotokaga. Käigu tulemusi pistan ka omajagu mainitud e-ajakirja ja kirjutan juurde, et viimased päevad „võib ilma poolest jagada kolme headuskategooriasse: sandivõitu, üsna sant ja õige kena“. Mõni pilt sellest “õige kenast” ka siia:

Hommik on parajalt külm: loikudel püsib jää ka keskpäevaeelsel tunnil, ...

... nii et Anne Soojuse katlamajal on põhjust huuata.

Juba on avatud lindude selvesöökla ja sellel järjekord ukse taga.

Ühest puust saab ikka pagana palju lehti.

Kuu otsib kaselt tuge.

9. novembril on Emajõgi tõusnud juba 141 cm üle mõõtejaama nulli.

Üks sama päeva vaikelupilt botaanikaaiast.

Mitmest järgmisest päevast pilte eriti pole, aga 10. novembri kohta olen üles tähendanud, et öösel käis temperatuur ka Tartus nulljoonest omajagu allapoole ja kuni lõunani oli hall maas.

Mitmel päeval kavatsen (ja isegi püüan) pildi abil meelde jätta asjaolu, et soe ilm on suutnud mu töökohatänavas mõned pungad roheliseks meelitada, aga korralik kaader jääb saamata. See siin on tehtud 17. kuupäeval.

Vabaduse puiestee äärses pargis leian koguni väikeste lehtedega heki.

19. novembril tuleb jälle kord käia Tallinnas. Klõpsan siin paar päris toredat ...

... loojangupilti. Kui hilisõhtul Tartusse tagasi sõidan, märkan kusagil Järvamaal, et taevas on jumala selge ja kirkaid tähti täis. Tartus seevastu on pilves.

23. novembri tööleminekul saan uut pilditeavet ...

... selle hilissügise kübaramoest.

24. novembrini tõuseb temperatuur päeviti 7–8 kui mitte 10 kraadini, siis läheb aga paar või mõni kraad jahedamaks. 26. kuupäeva õhtul üle Turusilla Annelinna poole longates märkan, et Ivar Feldmani sepistatud „Lennukil“ on kui kultusfilmi „Siin me oleme“ kangelasel Timmul „kuldne kuu selgas“.

27. novembril on udu- ja härmatisehommik.

Sõidan sel hommikul jälle Tallinna ja üritan ka bussist pildistada; seekord paraku küljeaknast ja tulemused pole teab mis kiita.

Ülemistel on pöörane udu.

28. novembril tuleb ka lubatud lumi, Tartus esialgu küll pigem lörts.

29. november on üpris tuisune ...

... ja hallvaresed peavad kõhumurede pärast jälle viirpuusööklas istet võtma.

Kui eelmise päeva kohta kirjutasin „üpris tuisune“, siis viimane novembrihommik on VÄGA tuisune.

Töökohatänaval Veskis on kühveldamist nii labida- ...

... kui ka sahameestel.

Päeva peale tuul ja sadu nõrgenevad. Emajõel ujuvad esimesed jääpangad. Veetase on langenud 123 cm-le.

Raekoja platsile on kerkinud juba õige soliidsed lõbulumemäed. Mis sealt üle harja paistab?

Ahsoo, üleeile toodud jõulupuu, mida parajasti ehitakse.

Aga sahkadel jätkub hõõrumist õhtuni välja: ...

... EMHI 1. detsembri hommiku lumekaardi kinnitusel on Tartu ( ehk Tõravere) Eesti üks lumerohkemaid paiku.

EMHI veebist ka novembriilma kokkuvõte:

Eesti keskmine õhutemperatuur oli 3,7 °C (paljuaastane keskmine 1,2 °C).

Õhutemperatuuri maksimumiks registreeriti 10,0 °C (3. november, Vilsandi) ning miinimumiks –9,3 °C (30. november, Jõhvi).

Eesti keskmine sajuhulk oli 71 mm (paljuaastane keskmine 62 mm).

Maksimaalseks ööpäevaseks sademete hulgaks mõõdeti 29 mm (6. november, Kunda).

Eesti keskmisena oli päikesepaistet 26 tundi (paljuaastane keskmine 32 tundi).

Veidi ka tegudest ja muust elust.

Muidugi teevad novembrit hoopis pingelisemaks ülesastumised. 19. kuupäeval räägin rahvusraamatukogus Bosniast ja Hertsegoviinast ning Makedooniast, 21. Tartu Annelinna raamatukogus Bosniast ja Hertsegoviinast, seejuures suuresti teistsuguse pildivalikuga kui Tallinnas. Ja kuu lõpul olen hulk aega ametis juba neljanda erisuguse komplekti Makedoonia-piltide valikuga: valmistun esinema 5. detsembril Tallinnas, vabahariduse õpetajate seltsis. Võib-olla pingutan üle, aga üldjuhul võtab mul ühe sellise jutuõhtu ettevalmistus ära julgelt terve nädala vaba aja.

Sel pildil, mille palusin klõpsata mind kuulama tulnud mitmekordsel reisirühma-

kaaslasel Anne Rehbergil, alustan juttu rahvus-

raamatukogus, ...

... sellel olen aga koos sel õhtul musitseerinud noore akordionisti Mikk Langeprooniga (foto: Maie Itse).

Sellised kuulutused teeb minu fotodest Annelinna raamatukogu esinemisteks raamatukogu kunstnik.

Juba mainisin, et neli korda käisin Tallinnas. Tunnistan ausalt üles, et pärast seda, kui mul seal enam üürikorterit pole, on need käigud üha vastumeelsemad.

Täielikus masenduses olen 5. ja 6. kuupäeva dessandi ajal, kui jään kapitaalselt vihma kätte ja mind tabab hulk muid äpardusi. Aga töö – kolm intervjuud – saab tehtud , ehkki ühel juhtub jälle see, mida on juhtunud paraku juba õige mitu korda: salvestusnupule jääb teine vajalik vajutus tegemata ja nii läheb jutuajamine kordamisele. Õnneks on Robotexi projektijuht Marti Arak külma kõhu ja hea jutuga, nii et tulemus on lõpuks igati hea.

19. novembril käin, nagu öeldud, rahvusraamatukogus esinemas ning kaks kiiret käiku on seotud järjekorras juba seitsmenda osalusega „Aasta keskkonnateo“ žüriis: 12.11 teeme otsuse, kelle auhinnad anda, ja 27. antakse need üle.

Pole ilus hakata žüriitöö iseärasusi avalikult välja lobisema, aga järjekordsel satun sügavasse hämmingusse mõnede tegelaste seisukohtade üle. Lõpptulemus on mulle siiski suhteliselt meelepärane.

Paar pilti auhinnatseremoonialt, ...

... mis toimub Pikk 29 asuvas restoranis „Eesti söögituba“. Poleks ma bussis Riho Kinksiga kokku sattunud, oleksin läinud hoopis aadressil Lai 29 ...

Tseremoonia alguses juhtub midagi veidrat: vaevalt saab keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus innukalt hakata sütitavat kõnet pidama, kui miski kukub vilistama. Kuna vile allika tuvastus võtab aega, jääb kõne üsna põgusaks. Lõpuks selgub, et siiski pole tegemist karvase käe sepitsusega reformierakonna vastu, vaid ühe telekaamera vallatusega.

Keskkonnateo auhinna saab tänavu ornitoloogiaühing õpetajatele üle Eesti tehtud linnukoolituse eest. Pildil lõikab auhinnal järel käinud Riho Kinks lahti päevakohast torti, ...

... mille pilti ma ei saa muidugi kollektsiooni lisamata jätta.

Muusikuks on tseremooniale kutsutud jälle vahva Mari Kalkun.

Siin on kogu auhinnasaajate vägi koos ministriprouaga.

12. novembri käigu aegu satun esimest korda pärast suuremat remonti avatud Tallinna bussijaama. Pilt on suuresti muutunud; eks tulevik näita, kui funktsionaalseiks uuendused osutuvad.

Kempsus käik on nüüd viis senti odavam ja tädi asemel korjab münte masin, nii et paras raha peab hädalisel taskus olema. Sissepääsnuna leian mitu puudust: kabiinides pole üleriiete või koti tarvis konkse, imelikult on paigutatud seinaäärsed valgustid, kätekuivati teeb küll väga kõva häält, aga eriti ei kuivata jne.

Kui juba kemmerguteema üles kerkis, siis on paras pista siia killuke tudengihuumorit. Sellise sildi avastan TÜ Chemicumi I korruse kempsust.

Ülikooli uude keemiahoonesse on mul novembris asja lausa kahel korral. Kempsufoto teen teise käigu aegu, kui olen just intervjueerinud Kuku jaoks professor Ago Rinkenit; selle pildi siin aga 24. novembril, kui TÜ keemia instituudi vilistlaste kokkutuleku raames peetakse konverentsi „210 aastat keemiaharidust Tartu ülikoolis“. 

Tosina lühiettekande seas on üks lausa briljantne näide, kuidas seda teha tuleb, esitajaks analüütilise keemia professor Ivo Leito. Leito valisid tudengid muide äsja ka TÜ eelmise õppeaasta parimaks õppejõuks realia et naturalia valdkonnas.

Ülejäänud esinejaid kuulates ärkab minus vabaharidusõpetaja, kes on mitmel pool õpetanud ka avalikku esinemist: paari pigem hea ja paari enamvähem rahuldava lühiloengu kõrval on mitu üsna häbenemisväärset. Päris kahju tudengitest, kes selliste õppejõudude loenguid peavad kuulama.

Rohkem ma vilistlaste kokkutulekul olla ei saagi, sest ruttan kirjandusmuuseumisse, kus parajasti käsil Maavalla koja traditsiooniline „Hiie väe“ tunnustamisüritus. Rahvast on rohkesti: vaba istekoht jääb leidmata.

Ürituse tähtsamad osad näen ära: fotovõistluse parimad tööd ja auhinnatud piltnikud, tunnustuskirjade jagamise ning lõpuks selle, kuidas tänavuseks „Hiie sõbraks“ kuulutatakse folklorist Marju Kõivupuu, ristipuude uurija ja kaitsja. Fotol on Marjul hiiesõbra kirves käes ja vöö vööl.

Ja veel üks oluline sündmus: 30. novembril koguneb paarkümmend inimest Tartus Lille mäel suvel valmiva loodusmaja juurde.

Kui sarikapeo lühikõned peetud, toob linnapea Urmas Kruuse alla traditsioonilise pärja ...

... ja näitab seda ka Tartu keskkonnahariduskeskuse juhatajale Janika Ruusmaale.

 

Siis on aeg päevakohane tortki lahti lõigata.

Maja suurusest saab juba nii eest- ...

... kui ka eriti tagantvaates juba selge ettekujutuse.

Kuu kultuuriprogrammis on kaks teatrietendust. 2. novembril vaatame Vanemuise väga kauniks muutunud väikeses majas Giacomo Puccini Toscat. Täitsa tore, ehkki ei saa ka salata, et Cavaradossit laulva soomlase Christian Juslini hääl mulle eriti ei meeldi. Ja Tosca on natuke liiga suure ümbermõõduga...

22. novembril järgneb John Kanderi Cabaret (foto: vanemuine.ee). Mind ehmatab veidi, kui halvasti loo süžeeliini mäletan, ehkki olen näinud nii filmi Lisa Minnelliga peaosas kui ka kunagist Georg Malviuse lavastust. Seekordse, sakslase Roman Hovenbitzeri lavastuse säravaim, lausa jahmatama panev täht on minu jaoks kindlasti Hannes Kaljujärv Konferansjeena. Muidugi on tubli ka Sallyna üles astuv Gerli Padar, kes laulis sama osa Malviusegi lavastuses. Täitsa huvitav oleks muidugi näha ka Tanja Mihhailovat.

Kinno ma kõikidele kavatsustele ja soovidele vaatamata ei jõuagi, küll näen mitmeid häid filme telerist. Enim jäävad meelde dokumentaal poola-juudi päritolu klaverivirtuoosi Arthur Rubinsteini värvikast ja väga pikast elust ning Poola-Prantsuse-Saksa „Naised“ ikka võrratu Juliette Binoche’iga peaosas.

Raamatuid õnnestub lugeda harva; üks viimaseid lugemiselamusi on soome-juudi kirjaniku Daniel Katzi „Paadisild triivib merele“, kus üks olulisi „peategelasi“ mulle sel aastal reisi tõttu senisest hoopis lähedasemaks muutunud Bosnia kodusõda.

Üks negatiivne mälestus ka. Laulja nimega Ott Lepland on mind seni jätnud üsna külmaks. Möönan, et ta on vokaalselt hea ja üldse mitte laita ka algaja heliloojana, aga tema hääl ja esinemismaneer lihtsalt ei meeldi mulle. Novembri esimeses pooles tekkis aga tema suhtes tõeline tõrge, kui üsna püsiva raadiokuulaja ja telerivaatajana kuulsin rahvusringhäälingu lausa lõputuid reklaame tema avaliku lindistuse kohta: ilmselgelt läks see üle piiri. Meelde tuli üle 40 aasta vana anekdoot aegadest, kui tähistati Lenini 100. sünniaastapäeva: mees tuli ajamata habeme ja kortsus ülikonnaga tööle, sest ei julgenud ei triikrauda ega pardlit vooluvõrku lülitada – äkki hakkavad needki Leninist rääkima...

Üks pigem kurvastav seik veel: tuleval aastal pole mul enam reisijuturuumi ajakirjas Elukiri.

Päris lõppu aga midagi hoopis vahvamat: vanem poeg Rein elab Rootsis nüüd tänaval nimega Pippi Långstrump.