Eesti piparkookide olümpiaponnistus (välistähtede heatahtliku muheluse saatel)

Veidi üle aasta tagasi tunnistasin postituses toomasjuriado.blogspot.com/2011/12/piparkoogimaniakkide-ulmelised.html, et „mitme eelmise korraga olen jõudnud kõrvuni armuda imepärasesse PiparkoogiMaaniasse!“. Mis seal salata: sellelgi aastal hakkasin juba varakult piiluma veebikülge www.piparkoogimaania.ee ja olin väga rõõmus, kui sain sealt lugeda, et selgi aastal ei jää see vahva sündmus tulemata.

Kui keegi veel ei tea, mis asi PiparkoogiMaania on, siis saab ta seda viidatud võrgupaikadest järele uurida. Mina astun aga pikema jututa tänavusele Maaniale, mille alapealkiri on PiparkoogiOlümpia. Asjakohane pressiteade kuulutas :

Tallinn on jälle olümpialinn! Esmakordselt maailmas toimuv PiparkoogiOlümpia leiab aset Tallinnas Disaini- ja Arhitektuurigaleriis. 300 kilost taignast rullub lahti ainulaadne ja lõhnav piparkoogivaatemäng, kus võtavad mõõtu ja püstitavad uusi loovusrekordeid 100 tipptegijat nii Eestist, kui mujalt maailmast.

Juba galerii aknad on olümpia-

dekooriga; ...

... need antiikstiilis pildid paistavad seestpoolt ehk pareminigi kätte.

Uksest sisse astudes taipan, et ruumi on rohkem kui varem: galerii on saanud veidi sügavust juurde. Ka ruumikasutus on eelmistest aastatest erinev: pileti- ja postkaardilett, mis oli varem uksest vasakul, on kolinud paremale, ...

... sel kohal olnud piparkoogikohvik aga taandunud ruumi tagumisse nurka.

Sissepääsupoiss ütleb viisakalt ja lahkesti, et pensionär ei pea maksma, mina aga kostan, et ei söanda nii vahvat näitust tasuta vaadata: olgu euro minugi poolt väikeseks toetuseks.

Olen 20. detsembri hilishommikul kohal kokku ligi poolteist tundi. Rahvast on aegajalt üsna rohkesti, ...

 ... mõnel teisel hetkel hoopis hõredamalt.

Nagu kahelt eelmiseltki pildilt näha, pole ma kaugeltki ainus, kes piparkoogikunsti fotoka abil koju kaasa näppab.

Just pildi- ja blogitegu annab mulle julgust astuda parajasti näituseruumis toimetava peakorraldaja Mari-Liis Laanemaa juurde ja ennast tutvustada: mina olen see, kelle blogipostitust te PiparkoogiMaania Näoraamatus eelmisel aastal esile tõstsite. Ja näe – tulebki mu nimi talle tuttav ette.

Mari-Liis aitab mul märgata mõnd asja, mida ise tähele pole osanud panna. Näiteks et eelmisel aastal lainetena kokku pandud punastest moodullaudadest on selleks aastaks moodustatud teemakohased (olümpia)rõngad ...

... ja et lae alla on seatud näituse avamisel tänavailgi kantud lipud.

Juttu on sellestki, et näituse kolmandaks päevaks, mis parajasti käsil, päris kõik veel valmis pole: puudu on osa silte tööde ja autorite nimedega. Seda jõudsin tegelikult ka ise juba enne tähele panna; järelikult tuleb näitusele veel üks kord tulla!

Pärin, kuidas on lood toetajatega. Muidugi võiks neid rohkem olla, aga olulisimad on taignaga aitav Hagar, suhkrutooja Dansukker ja vürtsipakkuja Meira; mitmed muud abikäeandjad lisaks. Varasematel aastatel on ikka ka Kulkalt raha saadud, seekord paraku mitte. Ning muidugi on oluline tugi see, mille vaatajad kassasse toovad.

Kiidan omalt poolt peale näituse ka taustal kõlavat muusikat: see tekitab ilmselge olüpiamängude tunde. „Jah,“ nõustub Mari-Liis. „Selle autor on Janek Murd.“

Suur osa neid jutte saab räägitud pipar-

koogi-

kohviku juures, ...

... kus Mari-Liis vürtsiseid hõrgutisi kaunistab.

Neid on küll mõnigi vaagnatäis juba valmis, ...

... aga ikka jätkub ka koogi- ja kohvimaiaid suid, kuhu need kenad värvikad maiused on nobedad kaduma.

Mõnigi näitusevaataja otsib tengelpungast suuremagi raha, et osta mõni vigurpiparkook. Neid enamasti küllap kingituseks kaasa, mitte koha peal nosida.

Nüüd siis ka valik väljapandust. Tükike Eesti kuulsurikast olümpiaajalugu: "Eestlaste olümpiamedalid läbi aegade" (Elari Paimets, Jana ja Anette Vinkler).

Sama motiiv Tiiu Kirsipuu filigraanses teostuses.

Selle valiku „Kiiremin, kõrgemale, kauge-

male!“autorid...

... on saanud ilmselgelt inspiratsiooni toona, kolm aastakümmet tagasi väga populaarsetest Norma rinnamärkidest.
Märkide kõrvale on tõrviku loitma süüdanud Sofi Aršas.

Seinatäis liikumist: „MUUW“, autoreiks Diana Taalfeld, Kristi Siibak ja Ülle Maiste.

Mitu jooksjat osaleb? Jelena Tšekulajeva „Maraton“.

Võidurõõm: Maria Tarvase „Magusamaks! Krõbedamaks! Kaunimaks!“.

Midagi taolist oli olümpiamängude kavas vist millalgi sadakond aastat tagasi.

Kõik jalad viivad finišisse! – ...

... tegelikult „Sport võidab“.

Veel rühmaharjutusi. Küllap vist kujundujumine, ...

... hulga autorite ühistöö.

Raskejõustik-

laste töömailt: nii maadlust (Martin Uudevald "Kreeka-rooma") ...

... kui ka tõstmist. Inga Koppeli ning Markus ja Inessa-Isabel Kaasiku „Jõud“.

Taliolümpiamängudki pole jäänud unustusse.Kaija Kesa "Kõik suuskadele!"

Lii Pähkel esitleb „Iluuisutajate finaali“.

Piprane vihje bobisõidule: „Piprarakett neljale“, mäest alla tuiskavad Hiie Nõlvak, Triinu Visnapuu ja Mart Kallaste.

Veel üks iluuisuvirtuoos: Liisa Murdvee „Tšempion kuuskede uisuvõistluselt“.

Seegi on vist talvelugu? Helen ja Johanna Poll „Meetrid, aina meetrid...“.

Mis seal salata: selle teose valiksin mina kindlasti näituse esikolmikusse! "Jõulukuuskede suusahüppeid" korraldavad Marianne Reinsoo ja Annika Kvelstein.

Ja tükk vaatamist on ka "Helvethloni" juures. Selle on meisterdanud Sigrid Valgma ja Zoran Grojic.

Igatahes ootab võitjaid finišis pjedestaal ...

... ja pjedestaaliteema on inspireerinud mitmeid teisigi piparkoogikunstnikke. Rita Rahu "Mitte lülitada,  inimesed töötavad".

Auhinnapoodiumile tõstetakse küll päkapikke (Tuuli Silber ja Lauri Poome "Kolmikvõit!!!"), ...

... küll jõulukuuski.

Kuusepoodiumi „Kõik on võitjad“ üks looja Reeli Haamer (teised kaks on Rea ja Rene Haljasmäe) ajab fotol juttu Mari-Liis Laanemaaga, aga pärast saan ka mina temaga paar sõna vahetada: sellest, kuidas ja kust selline idee tuli. Ja muidugi ka sellest, kui tore asi on PiparkoogiMaania!

Seegi vist on pjedestaal. Liisi Kõvasild ja Kristo Rohtla on oma taiese nimeks pannud "Armastus võidab!".

See on kindlasti pilt autasutamiselt – ja kindlasti täpseim olümpiaajaloo kajastus kogu näitusel. Minu mälus on see episood toona rohkete ajalehtedes ilmunud fotode tõttu lausa fotograafiliselt salvestatud. Küll oli nüüd tükk otsimist, et millisel olümpial see ikka juhtus. Lõpuks leidsin: nii protestisid rassismi vastu – või näitasid mustade jõudu – USA sprinterid Tommie Smith ja John Carlos, kes võitsid 1968. aastal Mexico Citys 200 meetri jooksus vastavalt kulla ja pronksi. Ja muidugi põhjustasid pikad mustad poisid paraja veeklaasitormi. (Keret Altpere ja Ardo Rohtla "Ginger Power, 1968").

Kaks tööd ühel pildil. Anu Soojärv, Triin Reidla ja Triinu Kööba näitavad "Valgust", 
Pia Inger Sepman ja Piret Veige küsivad „Kus on pärg?“.

„Piparkoogiolümpia loorberipuu“ on aga ette näidata ...

... Katrin ja Erik Tukmannil.

Võidurõõm paistab ilmselgelt silma sellestki Helen Tago-Mullaste küpsetisest, ...

... sellel aga võib-olla et alles liigutakse kõrgeimate sihtide poole. Anna -Maria Vaino "Piprarõngad".

Olümpiamängudel lööb paraku ikka välja ka dopinguprobleem. „Jõuludoping“, autorite kollektiiv Tauro, Sofia & Pungas co, ...

... ning olgu teie otsustada, kas dopingutarvitajad ...

... või hoopis -kütid. 

Veel paar näidet, kus toreda piparkoogitööga ...

... on paaris sama tore autoritutvustus.

Ka selle spordivahendite esitluse juurde ...

... sobib sama kinnitus.

Näituselt leiab ühtteist ulmelistki. Näiteks Käbi Hirve „Monsterite ujumisvõistluse“ ...

... või Krista Rambak-Krulli „Olümpiamängud kuu peal“.

On ka alasid, mida olümpiamängude kavas (veel) pole: „Takistusrada“ (Triin Paumer), ...

... „Pimesi ukse avamise veerandfinaali 6714. raund“ (Karin Paumer) ...

... ja paraku ka male. Ave ja Sven Tasmuth ongi pannud oma taiesele nimeks „Meil on siin oma olümpia“.

Kokku ei hakanud lugema, aga eelmisest tööst vist veel rohkem üksikjuppe on „Keksumaratonis“, mille kokku seadnud Kristi Jalakas ja Hedi Roots.

Saame ka meelde-

tuletuse, et teler on sobiv vahend nii „Tugitooli-

sportlasele“ (Tiia Mets) ...

... kui ka „Karuvõim-

lemiseks“ (Ülle Saatmäe).

Ikka kannavad mõnda tööd PiparkoogiMaania lahutamatuks osaks saanud mannekeenid. Härra on seekord kehastunud Kaarin Briedise „Amfiibtšempioniks“.  Piparkoogidaam on aga korraldajate perekondlik ühistöö. Ehk nagu kirjutab Mari-Liis Laanmaa: „Lady Gingerbread, kel igal aastal seljas uued riided, on minu ja Pelle Kalmo tehtud ja pärg minu ema Kirsti Laanemaa“. 

Näitusel tuletatakse veel meelde, millise hotelli sai Tallinn olümpiaks; ehitusmeistriteks on olnud Anu Rajamäe, Triinu Tulva, Maija-Liisa Kruus ja Kerly Kaljuste, abitöölisteks Tom, Konrad, Mardu, Krõõt, Aleksander ja Mihkel; ...

... ning tehakse nostalgiline kummardus 1980. aasta Tallinna olümpiaregatile. Kollektiiv Piprapilv ehk Lea Järve-Eronen, Piret Müüripeal, Katre Rajur, Kairi Kirt-Ende, Alo Neerot ja Andres Mikker on oma imetoreda skulptuurikese nimetanud „Oo, sport, sa oled rahu!“; paraku läksid Moskva mängud ajalukku kui pigem ühe mõttetu sõjaga rikutud üritus.

Kindlasti on purjetav Miša üks mu lemmikuid sellel näitusel. Kõige suurema lemmiku leian aga laualt, mille juures kõige kauem seisan ja mida kõige rohkem pildistan. 

Sest peale samuti mulle väga meeldinud suusahüppetrampliini on sellel ka veel üks „Miša“. Nostalgia toimib...

Sellegi teose autorite esitlus on nii kena, et ei saa seda siia panemata jätta.

Ja selle pildi juurde kirjutan, et toredaid piparkoogivariante on näha veel teisigi.

Aga nüüd on viimane aeg tulla selle juurde, miks ma postituse pealkirja kirjutasin „välistähtede heatahtliku muheluse saatel“. Nimelt on seekord tõesti esimest korda kohal piiri tagant tulnud piparkoogikunstnikud, kes esindavad hoopis teistsuguseid, keskajal alguse saanud koolkondi.

Soomest Turust pärit Petrus Hermanni Kurppa „Kuningliku piparkoogiperekonna“ saatetekstis seisab: Need puust piparkoogivormid on nikerdanud tšehh Oldrich Kvapil. Soomes puudub puuvormidega piparkookide tegemise traditsioon, seega on minu töö süntees vanast euroopa piparkoogikunstist ja Soome ajaloost. Esiplaanil on "kuninglikud piparkoogid" ja nende küpsetaja foto, taga katte all kasutatud puuvormid.

Poolas Toruńis olevat puuvormidega valmistatud reljeefsete piparkookide tava juba sadu aastaid vana ja väga kõrges aus, nii et linnamuuseumis on lausa piparkoogiosakond. Sealsed uurijad käisid oma oskusi nüüd ka Tallinnas soovijaile jagamas. Ja Mari-Liis Laanemaa oli jätkuvate ja tihenevate sidemete asjus poolakatega väga optimistlik. Toruńi – ja mitte ainult Toruńi – piparkoogitraditsioonidest on omajagu lugemist enne juba viidatud PiparkoogiMaania veebikülje alajaotuses „Piparkoogi ajalugu“.

Seekordsest PiparkoogiMaaniast saab osa kuni 8. jaanuarini, iga päeva kell 11–18, ainult 1. jaanuaril on galerii kinni. Ärge jätke minemata, sest nagu kinnitas avamise eelne pressiteade Näitusele on oodatud kõik suured ja väikesed kunsti-, piparkoogi-, ajaloo- ja spordifännid.