Päevaraamat 23: 17. – 31. detsember

Saigi aasta otsa. Oli see vast hull idee, püüda siin blogis päevaraamatut pidada! Aga nüüd ainult viimane pingutus veel ja ongi tõesti 2012ndale ring peale tehtud. Uuel aastal püüan vähemalt selles suhtes veidi mõistlikumalt elada ja ennast mitte nii palju vaevata: (kirja)tööd on blogipäevaraamatutagi liiga palju...

Kuni jõululaupäevani püsib pakane. Eriti hull on just 17.–18. detsembril, kui lõunakaarest puhub vali tuul, nii et kui kodus arvuti taga istun, ajan neli kihti riideid selga ja villased sokid jalga, aga ikka on jahe.

Kui 17. detsembri pärastlõunal all-linna lähen, on päike peaaegu täitsa selges taevas.

Veel loojangu eelgi särab ta Tähtveres piki Hermanni tänavat vastu.

Õhtul on mul esinemine Tartu keskkonnahariduskeskuses. Millalgi novembris helistas seal keskkonnainfo spetsialistina töötav Maris Mägi: neil tulevat loodusevahendajate teemakuu ja ehk oleks minagi nõus esinema. Kutse oli üsna üllatav, aga lobisema olen ma ikka valmis. Mõtteid pole just raske koguda, sest sügisest ”juubelinäitust” kokku pannes olen oma koduarhiivi üsna põhjalikult läbi kaevanud. Sean valmis portsu vanu pilte ja kirjutan mõne seiga isegi paberile, aga kui jutuks läheb, kaob kolmveerand tundi nii kähku, et nende mõteteni, mille valmis olen mõelnud, ma ei jõuagi.

Põhiidee saan siiski ellu viidud: näitan kaht 1996. aasta kevadel esilinastunud filmi ”Tuulealused” neljast osast. Selle filmiga juhtus selline kurb lugu, et ehkki kriitika oli väga heatahtlik, kohati lausa ülistav, näidati seda lugu pärast esilinastust siiski vist vaid korra ETV-s ja kadunud ta oligi.

Sel Juminda poolsaare lageraielangil viimase võtte aegu klõpsatud fotol on (vasakult) operaator Arvo Vilu, stsenarist ja režissöör Enn Säde ning mina kui kaasstsenarist ja jutustaja. Pildi tegi omapäi Ennu tubli fotokas, mis käis Ennuga enamasti alati võtetel kaasas. Nii on mul sellest filmiteost rohkem pilte kui kümnest tööaastast Eesti Raadios.

Esinemise eel tegi mind natuke murelikuks see, et kas ikka keegi üldse kuulama tuleb. Esiteks ju see jube külm ja teiseks ilmus teade õhtu kohta alles sama päeva Tartu Postimehes. Aga oli üle 30 inimese, teiste seas ka mõni noor. Üks arvata veel koolipoisi eas noorhärra käis pärast juttu puhumas ja filmi kiitmas. Nii et läks hästi!

18. detsembril on just samasugune ilm: igavesti külm, aga päikseline; hommikul saan oma ”autoportreed” pildistada.

Käin nagu teisipäeviti sageli Kukusse saadet viimas ning seal on Liisu ja Madisega tükk arutamist Tartu linnavalitsuse jõulukaardi juures. Kõik teised kollaažile valitud Tartu tunnusobjektid tunneme ära, üks vana ärklikorrusega maja jääbki kindlaks tegemata. Pärast käin veel võimalikke kandidaate üle pildistamas, aga ükski ei klapi...

Teel toimetusse võtan üles ERMi katuserooki-

mistööd, ...

... Tähtvere päevakeskuse üsna sirgeks puhutud lipud, et jäädvustada pildikinnitus külma suuresti hullemaks muutva tuule olemasolule, ...

... ning töökohamaja purikajurakad. Ei mäleta küll, et nad kunagi kevadelgi siin nii suured oleksid olnud!

Pärast kella kolme on Emajõe ääres ilmasambal ...

... sellised näidud.

Pardid jõel just väga rõõmsa näoga ei ole.

Kuidagi ei saa klõpsuta mööda minna ka jälle kord puuvõrasse takerdunud noorkuust.

Õhtul käime Vanemuise kontserdimajas. Eesti filharmoonia kammerkoor ja Tallinna kammerorkester Daniel Reussi juhatusel esitavad Haydni Te Deumi ja Sümfoonia nr. 103 ”Timpanipõrinaga” ning Mozarti Missa nr.13. Väga kena kontsert! Pealegi kohtume vanade sõprade Kolkadega: Indreku, Mari ja Siiriga.

19. detsembril hommikul on Tartus kraadide järgi selle talve kõige külmem hommik: –18. Aga tuul on veidi leebem. Ennelõunal näitab ennast taas põgusalt päike.

Õhtul sõidan Tallinna. Teel loen Ivo Andrići ”Silda Drina jõel”; pärast suvist Bosnia-reisi väga köitev lugemine. Natuke olen küll raskustes, kui püüan raamatust loetava tegevuspaika vaimusilmatalletusega praegusest sillast vastavusse viia.

Öömajal olen ikka jälle poja üürikorteris.

20. detsembri Tallinna-programmis on põhiliselt vaid üks asi: PiparkoogiMaania külastus. Ju ma olen väga lapsemeelne, et piparkooginäitused mind sedavõrd vaimustavad, mis parata. Seekord on Mari-Liis Laanemaa valitud teema PiparkoogiOlümpia. Teen hulga pilte, et kodus neist blogipostitus kokku panna (vt. toomasjuriado.blogspot.com/2012/12/eesti-piparkookide-olumpiaponnistus.html).

Veel hangin endale järgmisele aastale mõeldes rohelise bussikaardi ning põikan läbi jõululaadalt, kus on üsna vaikne.

Pärastlõunal sõidan Tartusse tagasi ning jõuan õhtul Baeri majas läbi astuda ornitoloogiaühingu aastalõpuürituselt, kus mind peetakse aasta linnust rääkinud raadiolugude eest meeles tänukirja, kalendri ja tüllipildilise T-särgiga.

21. detsembril – nagu tegelikult ka 20. detsembril – on ilm juba mõneti leebem, aga ikka veel külm. Loojangu aegu tehtud pilt meenutab, et päeval oli näha ka päikest.

Põnev on aga selle kuupäeva hommiku EMHI lumekaart, selle talve seni kontrastseim: kui Virumaal on mõnel pool vaid 4–5 cm lund, siis Saaremaal kuni 38 ja Hiiumaal kuni 39 cm!

22. ja 23. detsembrist mul pilte pole. On pilves külm ilm ja päevad mööduvad jõulueelsete askelduste tähe all: püüan oma valdusi veidi korda seada. Laupäeval saabub nüüd jälle Rootsis elav vanem poeg, noorem tuli Tallinnast juba reedel. Kohal on ka Tartus elav tütar, nii et mõnegi korra jõuab kogu pere koos olla.

Kõikjale jõudev tuttav Jaan toob koju kätte pakitud jõulukuuse. ”Põrsas kotis” osutub vaata et meie kõigi aegade käharaimaks jõulupuuks. Vahetame ometi kord hoopis kopsakama vastu välja ka kaugetest nõukogude aegadest pärineva kipaka kuusejala.

Saadetud saavad veel viimased e-jõulukaardid.

Jõululaupäev, 24. detsember, üllatab ebameeldivalt üsna jubeda ennelõunase ilmaga. Kui veidi enne keskpäeva bussist maha tulen ja üle Kaarsilla Raekoja platsi poole ukerdan, tuleb meelde, et fotoka tagavaraaku jäi koju lauale. Selle külmaga on see halb asi.

Raekoja platsi jõepoolne ots on inimestest tühi, mis tühi, ...

... üleval aga on siiski juba omajagu tegevust: Maitseelamuste koda ja Peipsimaa kogukonnaköök jagavad soovijaile suppi. Ikka nii, et katlast supp ...

 ... ja leti juurest sellele koor peale ning leivakäär teise pihku.

Platsile tänavusteks jõuluilustusteks pandud isevärki suunaviidad sobivad supisööjatele täna imehästi tuulevarjuks. Alul arvan, et ei hakka suppi lürpima, aga külma käes otsustan ümber. On väga maitsev söömaaeg – perenaise Triinu kinnitusel haugi-hapukapsa supp – ja aitab külma vastu ka.

Kell 11.45 on vaja raekoja poole nihkuda. Suudlevad tudengid on hoolitsevatelt kaaslinlastelt saanud külmakaitseks salli, ...

... raekoja suurel kalendril on aga avada veel viimane aken. Nagu päevaraamatu eelmises osas kirjutasin, on kalendriakendes sel aastal fragmendid kunstimuuseumisse välja pandud näitusel „Talvevalgus“ eksponeeritud maalidest.

Päris ise viimane pilt lahti ei kukugi: tuleb teist põrandaharjaga ubida.

Aga lahti ta saab.

Vahepeal on kohale jõudnud ka raadio: Mirko Ojakivi küsitleb lauljat ja meelelahutajat Mait Trinki.

Minul aga juhtub see, mida kartsin: aparaadi aku väsib suure külma käes. Nii saan teda kinda sees soojendades teha veel mõne üksiku ja üsna juhusliku pildi.

 Toimuv saab siiski kajastatud. Täistunnil puhub päkapikuorkester jõuluviisi, ...

 ... kaarikul sõidab raekoja ette jõuluvana ning kutsub välja linnapea ja õpetaja, et neile kingitused üle anda, ...

... ning siis teevad Urmas Kruuse ja Joel Luhamets platsil kaarikuga auringi ...

 ... ja kuulutavad lõpuks kultuuriosakonna rõdult kuninganna Kristina sõnadega välja jõulurahu. Tunnen, et peale aku teeb külm liiga ka mulle endale, ning sõidan bussiga koju tagasi.

Kodus on kuuse alla kogunenud aukartust tekitav kingikuhi.

 

Enne, kui sügelevad uudishimunäpud pakke avama pääsevad, teeme iga jõululaupäevaõhtuse sõidu: Raadi kalmistule, ...

... kus puhkavad mu ema ja isa ning veel hulk sugulasi. Ilm on märksa leebemaks muutunud, aga lund aina sajab.

Kirglikust suusatajast tütre ettepanekul põikame seejärel Emajõe äärde Tähtvere spordipargi taha lumekahurit vaatama. Paraku kahur ei tööta, on teine lausa äragi viidud. Küll näeme, millise vägeva kunstlumemäe ta kokku on tulistanud.

Ja siis veel üks tavasõit: kesklinna kauneimate jõulukaunistustega paiku kaema.

Raeplats on veel inimtühjem kui tuisusel hommikul.

Siiski leiame ühe lahke proua, kes klõpsab samuti iga-aastaseks tavaks saanud pildi, millest hea teha järgmise aasta jõulusoovikaarti.

Kodus ootavad glögi ja põhjalik söömaaeg, kingid ja mõnus hubane olemine.

Ööl vastu 25. detsembrit ja ka hommikul sajab aina lund juurde. Tütar peab seepärast tegema kaevamistööd.

Temperatuur aga aina tõuseb. See näit on pildistatud kella 15 paiku, õhtuks läheb päris sulaks.

Vanem poeg on juba aastaid – ikka oma ema abiga! – meisterdanud jõulude ajal piparkoogimaja. Seekord innustan teda PiparkoogiOlümpiale mõeldes tegema midagi sporditeemalist. Valmib selline taies ühisloomingulise nimega EST is best, ...

 

... mille fotod siis ka tõesti PiparkoogiMaania blogi fotovõistlusele postitan (rohkem küll Coubertini põhimõttel „tähtis pole võit, vaid osavõtt“...).

Tubli tüki päevast võtavad reisipildid: kui eile näitas poeg kogu perele jäädvustusi oma äsjaselt põnevalt Jaapani-sõidult, siis täna sean mina talle ette oma kahe Balkani-reisi fotovalikut.
Noorem poeg läheb lõuna ajal Tallinna tagasi.
Päeva lõpuks vaatan ETV-st Soome-Eesti 2011. aasta filmi „Hella W“, üsna veidrat linateost Hella Wuolijokist.

26. detsembril on korraks veidi talvisem, paari miinuskraadiga. Selja taga on lausa neli päeva, mil pole sekunditki palgatööd teinud, rohkem ei saa endale lubada: tuleb vähemalt paar vajalikku fotot ära teha. Saadame esmalt ühiselt Rootsi poja bussile, ...

... siis pildistuskäigule lähengi; esmalt ülikooli raamatukogu juurde, kus äsja lõppesid suured soojustustööd. Laskun all-linna Senffi treppidest – ja need on pagana libedad.

Ehk ettevaatlikumgi peab olema Rüütli tänaval.

Sihtpunkt on mul botaanikaaed, kus väljas näitus „Jõulutaimi kogu maailmast”. Sissekäigu kohal on kuulus puuvõõrik, ingliskeelsetest jõululauludest tuttav mistletoe. Inglased uskuvat, et kui jõuluajal puuvõõriku all kedagi suudelda, tulevat õnnelik uus aasta.

Mingi jagu taimi on koondatud õppeklassi, ...

... suurem jagu on aga kasvuhoonetes juuripidi mullas. Neid juhatavad kätte sildikesed.

Üks pirakas piimalill on pähe saanud rõõmsad päkapikumütsid; võib olla seetõttu, et parajasti on kasvuhoonetes ka hulk aiapäkapikke: Tartu kõrgema kunstikooli skulptuuritudengite näitus.

Koduteel astun läbi ka jõe äärest. Ilmasammas näitab kolm kraadi külma, veeseis on 118 cm.

Jõele jäänud sinikael-pardid hakkavad jälle muutuma päris kodulindudeks.

Mõistlikku ilma 2012. aastal enam ei tulegi. 27. detsembril on lausa sula (fotol), 28. veidi külmem ja vahepeal tuisune. Mõlemast päevast tubli tüki tegelen aasta viimase tööalase töö ehk Eesti Looduse nuppudega, 28ndal on aga veel üks tore kultuurielamus: Maarja ja Marko Matvere kontsert „Jõulutähed“. Meil on küll hästi viletsad kohad – külgrõdu tagumises reas –, aga laulud on imekenad.

29. detsembri hommikul välgatab korraks isegi päike, siis laskub aga alla udu, mis päeva kulgedes aina tiheneb; vahepeal sajab ka veidi vihma. Hakkan tegema PiparkoogiMaania blogi; aega kulub ka teleka taga: vaja ju vaadata Tour de Ski’d!

Nulli ümber vintskleva temperatuuriga on nii kõnni- kui ka sõiduteed kohati muutunud üpris jubedaks.

30. detsembri märksõna on tütre sünnipäev. Tähistame seda ühise käiguga kunstimuuseumisse, et ometi kord üle vaadata „Talvevalguse“ maalid, mille fragmentidest on kokku pandud tänavune raekojafassaadi advendikalender. See näitus muuseumi esimesel korrusel on väga armas; kõrgemail korrustel väljapandu ehk mitte nii väga. Aga kolmanda korruse aknast saab vaadata sellist vaadet nagu fotol.

31. detsembrilgi näitab end põgusalt päike.

Sooja on kaks kraadi ja kõik aina sulab.

Eile hommikul autoga mööda sõites märgatud esinduslik lumemeeski kodu lähedal on end tublisti väiksemaks nutnud.

Ja veel ühe eile möödasõidul märgatud näputöövilja saan täna pildile.

Kuusemüüjail veel tööd jätkub: suurel osal kaaslinlastest pühad alles algavad.

Ja see osa laseb kell 22 ümberringi taevasse suure hulk paukuvat valgust.

Meie vaatame esialgu toas telerit ja mingi aja ongi kavas ainult sellega piirduda. Mõtlen välja lausegi, mis siia päevaraamatuse kirjutada: „Kättejõudnud vanadusest annab tunnistust asjaolu, et juba teine kord kolme viimase aasta jooksul jääb uusaastaööl kesklinnas käimata.“ Võib-olla on teleprogramm liiga lahja (ainsa helgema laiguna jääb meelde „Meie aasta Siberis“ aastalõpu eri), aga 23.15 kobime ikkagi välja ja kõnnime aina tihenevas vihmasajus tavamarsruudil turuhoone juurde. Ja pärast jälle tagasi.

Rahvast, pauke, kisa ja pudeleid on rohkesti. Enne valmismõeldud lause asemel võin kirjutada: „Kättejõudnud vanadusest annab tunnistust asjaolu, et pärast tund ja kolmveerand väldanud vantsimist lopastel ja libedatel kõnniteedel ei saanud öösel eriti magada, sest jalad valutasid.“

EMHI 1. jaanuari hommiku lumekaart näitab, mis sula on jõudnud mõne päevaga korda saata.

Ja veel ka detsembriilma kokkuvõte EMHI veebist: „Eesti keskmine õhutemperatuur oli –5,7 °C (paljuaastane keskmine –2,2 °C). Õhutemperatuuri maksimumiks registreeriti 4,2 °C (31. detsember, Vilsandi) ning miinimumiks –20,8 °C (19. detsember, Jõhvi).

Eesti keskmine sajuhulk oli 59 mm (paljuaastane keskmine 54 mm). Maksimaalseks ööpäevaseks sademete hulgaks mõõdeti 19 mm (3. detsember, Pakri).

Eesti keskmisena oli päikesepaistet 11 tundi (paljuaastane keskmine 20 tundi).“