Pilte septembrist ja oktoobrist

Seegi kord panen kahe kuu ülevaate jälle ühte postitusse; põhjus lihtne: oktoobri esimesed viis päeva olin Eestist ära ja naastes oli liiga palju muid siblimisi. Üldse oli äraolekupäevi kahe kuu kohta üle kahe nädala, seepärast on ka Eestis tehtud pildireas paar suuremat auku.

1. septembril otsivad ilmameistrid oma arsenalist välja päris laia nähtustespektri. Hommikupoolik on Tartus pigem pilves selgimistega, ...

... lõunajärjel särab koolihakumöllus kesklinnas juba päike ja osalejate riietus annab tunnistust, et puudust pole ka sooja-

kraadidest.

Mõnel lillemüüjal on kella 14ks müüginõud juba suuremalt jaolt tühjad.

 Aga õhtul tuleb tugev vihmasadu ja mürtsub äike. Ning üks sõber postitab näoraamatusse foto peotäiest suurtest raheteradest – ikka siinsamas Tartus sadanuist. Toona isegi salvestasin selle pildi, aga kahjuks ei leia enam üles.

Küll on mul endal pilditõestus esimesest kasekullast ....

... ning sellest, et Tartu sümbollinnud hakid on jälle suurtesse öömaja-

seltsingutesse kogunenud.

2. septembril pildistan töötänava viinapuuhekki, mis ka tasapisi sügiseseks värvub.

Õhtuhakul käin Tartu loodusmaja avaaktusel, ...

... kus kõige muu kõrval avatakse kuupäevigi näitav päikesekell ...

... ja iga loodusmaja õpetaja istutab uhiuue maja juurde parki mõne lillesibula või -juurika.

Kui 2. septembril tuleb ka paar sapsu vihma, siis järgneb nädalajagu sajuta sooje päevi. Ühe sinitaevapildi olen teinud 7. septembril – küll põhisihiga näidata, et kased on veidi kollasekirjumaks tõmbunud.

Samast päevast on ka üks seenepilt.

Päev varem olen põiganud paari Küüni tänavale seatud soojakusse: ...

... tänavuse teatrifestivali kuraator oli kunstnik Iir Hermeliin ja tema initsiatiivil pandi sellesse ajutisse linnakusse üles lavakujun-

dajate tööde näitus.

8. septembri hommikul on akna taga paks udu, ...

... aga päeval on taevas ikka päikseline, üsna väheste pilveräbalatega. Vähese sajuga suvi on veetaseme Emajões langetanud 53 sentimeetrini.

Pole kunagi enne märganud sellist vareslaste kogunemist Turusilla tuulelipul ja vantidel.

9. septembril pildistan Tallinna lennujaama kõrval juba päris värvikaid puid ...

... ning teelemineku ootuses vaikset laulujoru ajavaid kuldnokki.

Olen ka ise teelemineku ootuses: õhtupoolikul lennutab Smartlynxi tšarterlend mitu Germalo reisibüroo rühma Bulgaariasse Varnasse. Väiksem osa reisijaid lendab sealt Nice’i edasi, et minna Itaalia järvedele, ülejäänutest suundub suurem jagu Kuldsetele Liivadele, neist omakorda üks osa jääbki nädalaks peesitama, teine teeb sealt radiaale Bulgaaria põnevamatesse paikadesse. Mina kuulun kolmandasse, kel teha nädalaga priske, Makedooniassegi ulatuv, aga ikka Varnas lõppev silmus idakaarde.

Hellitan naiivset lootust millalgi sellest reisist ka päevik kirjutada (aga jätan targu lisamata, mitu reisipäevikut mul veel ootel on...), seepärast siia vaid peotäis iseloomulikke fotosid.

Ennelõuna Kuldsetel Liivadel. Päike on pilvelina taga ja suplushuvilisi napilt.

Kaliakra neeme kaljud ja tuulepark.

Kunagine Bulgaaria pealinn Veliko Tarnovo.

Vaade Šipka memoriaali juurest Stara Planina mägedes.

Bulgaaria pealinn Sofia: vahtkonna-

vahetus presidendi-

palee juures ...

... ja meele-

avaldajad valitsuskvartalis.

UNESCO maailmapäran-

disse kuuluv Rila klooster.

Varahommikune Makedoonia pealinn Skopje.

Mälestus-

sambaid on Skopjesse aastaga veel tublisti lisandunud.

Makedoonia populaarseim turismi sihtkoht Ohrid on samuti UNESCO maailmapärandi loendis.

Makedoonia suuruselt kolmas järv Dojran.

Bulgaaria paljude arvates kõige ilusama linna Plovdivi vanalinn.

Plovdivi õpilased: 16. september on tänavu Bulgaarias uue kooliaasta esimene päev.

Nesebari käsitöömeister.

Viimane õhtusöök Bulgaarias: hõrk haipraad.

16. septembri hilisõhtul, veidi enne keskööd, läheb meie lennuk Varnast tagasiteele. Reisi tüütuim koht on see, et jõuame Tallinna 2.30 ning veedame neli ja pool tundi väikeses tartlaste seltskonnas lobisedes lennujaamas. Kell 7 saame sealt esimesele tunnibussile.

17. septembril on Tartus selge suvi: ligi 20 kraadi sooja. Lehevärve on nädalaga parajalt juurde tulnud; esimesi muutusi märkan kodu köögiakna alustest viirpuudest.

Paras üllatus: pole vist varem nii punast toomingat näinudki.

Vanemuise tänavalt leian pärast kenasti kirjud vahtrad.

Ka kodutänava kask on tublisti kollasem kui enne mu reisi.

Järgmised viie päeva, 18.–22. septembri ilm on üsna ühtmoodi: küllaltki soe, vahel selgem, vahest pilvisem, aegajalt sajab veidi vihma.

18. septembril klõpsutan Maarjamõisas mitu üpris sügise nägu pilti.

Veski tänava vahergi puistab juba lehti.

Annelinna pihlakas: punavad mitte ainult marjad.

19. september: udupilt täiskuust.

20. septembril on taas asja Tartu uude loodusmajja: nüüd ametlikule avamisele. Teen seal hulga pilte ja tahan mõned neist panna 25. septembri Uudistajasse. Paraku läheb Uudistaja-tegu tehnilistel põhjustel untsu. Olgu see pildivalik siis vähemalt siin.

Avatseremooniaks rivistuvad loodusmaja ette keskkonnahariduskeskuse uhiuutes punastes ja hallides vestides töötajad.

Tavapärase lindi asemel lõigatakse läbi tammetõrukett.

Meeleolukas hetk: Maarja küla esindus annab üle vaibad, mis kootud mullu veel vana loodusmaja ees ülespandud kudumisgrafiti jääkidest.

Päeva suurim üllatus võõrustajatelt: Arne Aderi loodusfotode taustal esineb keskuse „koondorkester” – kõikvõimalike käepäraste vahendite ja inimhäälega jäljendatakse loodushelisid.

Linnapea Urmas Kruuse abiga istutab keskuserahvas loodusmaja parki hõlmikpuu.

Maitsmata ei jää „loodushariduslik” tort.

Pühapäeval, 22. septembril, on ilus päikseline hommik, mis meelitab mu väiksele pildistuskäigule koduses Annelinnas. Paar pilti ka siia.

Paar naabreid-vahtraid väga erinevas rüüs.

Teine paar veel.

Hobukastani viljad: valmis pesast lahkuma.

Nii vilju kui ka õisi ühel oksal.

Aina sügavamalt punastav viinapuu.

 

Korraks köidab tähelepanu hanerivi.

Hilisõhtul kell 23.44 algab kalendrisügis – ja ilm reageerib kohusetruult: kohe läheb hoopis jahedamaks ja vihmaseks ning suvi enam ei naasegi. Sümboolne pilt on klõpsatud Tallinnas bussijaama lähedal 23. septembril.

24. septembril näeb veidi ka päikest, aga on jahe ja tuuline.

Aegajalt piserdab vihma ning korraks kaardub puude lehevärvivikerkaare kohale taevane vikerkaar.

Kollane hobukastan õigustab oma nime.

Juba on lehepõristajatel asja detsibelle õhku paisata. Mõtlen sel sügisel rohkem kui korra nostalgilise vaikusesooviga tagasi aegadele, mil lehti roobitseti kokku veel reha ja luuaga...

Mida edasi, seda sügisesemaks päev läheb.

25. september on just samasugune: on vihma, on päikest, on tuult.

Pildistan korra jälle üha kuivemaks jäävat Emajõge: nüüd on veetase veel 40 cm üle nulli.

Tartus on terve nädala rohkesti teadust: käimas on ”Teadlaste öö” festival.

26. september: esimene selle sügise hallahommik. Aga päike paistab.

Kella 15 paiku klõpsatud vaade bussiaknast, Tallinn–Tartu maanteelt. Taevas on paksult pilves.

27. septembri õhtul sõidan rongiga Aegviitu, hommikul elektrirongiga Ülemistele ja sealt lendan ICC Eesti rühmaga üle Riia Chişinăusse. Enne, kui sellestki reisist mõned fotod välja otsin, panen siia traditsioonilise ilmateenistuse kuu kokkuvõtte:

Septembri Eesti keskmine õhutemperatuur oli 12,2° (paljuaastane keskmine 10,9°C). Õhutemperatuuri maksimumiks registreeriti 23,0° (10. september, Pärnu-Sauga) ning miinimumiks –3,2° (26. september, Kuusiku).

Eesti keskmine sajuhulk oli 51 mm (paljuaastane keskmine 68 mm). Maksimaalseks ööpäevaseks sademete hulgaks mõõdeti 24 mm (2. september, Pärnu-Sauga).

Päikesepaistet oli Eesti keskmisena 184 tundi (paljuaastane keskmine 146 tundi).

Chişinăus on vaatamis-

väärsusi üsna napilt; üks neist on linna keskel asuv katedraal.

Teisel reisipäeval käime Orheiul Vechi loodus-

kaitsealal, ...

... Chateau Vartely veinitehases ...

 

... ja Curchi mungakloostris.

30. septembri ennelõuna möödub vabariigi palees, ...

... siis vantsin aga linnas, kaart näpus, pika ringi ja otsin üles näiteks ka koha, kus Chişinău sai väidetavasti alguse.

1. oktoobril sõidame Põhja-Moldovasse. Maa-aluses Cricova veinitehases näeme, kuidas valmib vahuvein.

Liikumiskiirus on kesine: suurel osal Chişinău-Soroca trassist käib kibekiire tee-ehitus, kuna Transnistria separatistlikud ambitsioonid on muutnud seniste naaberriikidesse viivate ühendusteede kasutuse keerukaks.

Soroca kindluses.

Külas Soroca mustlasparunil.

Poolteiseks ööpäevaks suundume suuresti teistsugusesse maailma: naaberriigi Rumeenia ülikoolilinna Iaşisse. Fotol Iaşi kultuuripalee.

4. oktoobril tuleme Moldovasse tagasi ja kolmandik meist saab vaadata, kuidas edendab Pîrliţa külas põllumajandust endine kolhoosi-

esimees, joviaalne Nicanor Gheorghe Buzovoi.

Tagasiteel Chişinăusse põikame Mileştii Mici veinigaleriisse, mille veinikollektsioon, ligi kaks miljoni pudelit, on kantud Guinnessi rekordite raamatusse.

5. oktoobri ennelõunal saame enne äralendu veidi osa ka suurest rahvapeost, Chişinău veinifestivalist, ...

... mille avamisel peab aukülalisena kõne Toomas Hendrik Ilves.

Tallinna jõuame üle Riia seekord mõistlikul ajal: veidi pärast kella 20. Ja lahke reisikaaslase Jüri autol saan 23.10 juba päris koju.

6.–10. oktoobril valitseb ööpäev ringi enamvähem ühesugune temperatuur vahemikus 10–14 kraadi ning tuul puhub valdavalt edelast. Erinevusi on vaid sademetes: mõni päev ei saja (peaaegu) üldse, mõni päev tuleb mitu sapsakat.

Mõned pildid 7. oktoobrist. Koduakna all on pügatud viirpuid; ammu oli aeg neid piirata.

Värve on nädalaga ...

... tublisti juurde tulnud.

Vahtralehed on suures osas juba ...

... maha langenud ja lehekoristajatel käes töö tippaeg.

Kased seevastu on enamalt jaolt veel rohelised.

Kolm linnuliiki ühes kaadris.

Kirevad naabrid.

Kirju rida.

8. oktoober: ka Vanemuise pargis ...

... on värve küllaga.

Saak on linna toodud.

10. oktoober: igasügisesed lemmikud Tähtvere pargis – ...

... künnapuud.

Emajões on vett veel 32 cm, õhus lendab ”härmalõngu” – ämblikuniite.

Ruske Kassitoome.

11. oktoobri hommik on tublisti jahedam ja udusepoolne. Temperatuur, eriti öine, hakkabki nüüd tasapisi langema, mõnel hommikul on hall maas.

Laupäeval, 12. oktoobril on väga ilus ilm ...

 

... ja ma käin üle mitme aja botaanikaaias.

Mõni sügislill püsib veel tahtejõu najal püsti.

Tublidest õitsejatest ...

... pole aga puudust.

Riitsinuse lopsakas ilus.

Kaunis võib olla ka õiteta.

Selle vaates tundub Emajõgi olema juba jala ületatav. Siiski on vett veel 29 cm üle nulli.

Tuleb ka meelde oma silmaga üle kontrollida, et Tartu kuulsuste alleele lisati tänavu kaks paari jalajälgi.

Kodutänava kasemüür on nüüd ka kollane, mis kollane.

13. oktoober: üks pildikinnitus sellest, et Ihastes käib Idaringtee ehitus.

14. oktoobril järgneb külmale hommikule päikseline päev. Veel üks kinnitus sellest, kui vähe on Emajões vett.

Kullaleid Kassitoomelt.

Tartus on esimene suurema külmaga hommik 17. oktoobril.

 

Kuidas see puudele mõjub, on kahelt fotolt hästi näha: sama hobukastan 16. ...

... ja 17. oktoobril. Võttenurk pole täpselt sama, aga erinevus peaks olema hästi hoomatav.

18. oktoobri pärastlõunal on üsna tugev vihmasadu.

20.–22. oktoobril on sisemaal hommikul mõnel pool –4 – –8 kraadi külma, päeval tõuseb maksimumtemperatuur +6 – +7 kraadini.

21. oktoobril viitsin jälle ka veidi pilte teha. Hommikul bussile rutates jääb teele valgekirju hakk; siblib teine kangesti kiiresti ringi, nii et saan ainult ühe enamvähem mõistliku pildi.

 

Härmatis püsib põõsastel lausa keskpäevani välja ...

... ja tiigil on õhuke jää.

Puud on nüüd valdavalt raagus.

Vett on jões veel 25 cm üle nulli, üleeile oli sentimeeter vähem.

Paarile esimesele hallahommikule üsna hästi vastu pidanud lilled on nüüd longu vajunud.

23.–28. oktoober on taas mitu kraadi soojemad, enamasti küllalt tugeva kagutuulega. Vihma sajab üsna vähe, päike näitab end harva. Foto on tehtud 28. oktoobri keskpäeval.

Samal päeval kihutab läänest suure hooga kohale torm nimega Juudas ning ööl vastu 29. oktoobrit mõõdetakse tuule kiiruseks mandril kuni 26 ja saartel kuni 33 meetrit sekundis. Pahandust teeb Juudas palju: kümned tuhanded kodud jäävad vooluta, siin-seal lendavad kiduralt kinnitatud katused ning murduvad puud. Aga brittide ja skandinaavlaste juures oli asi kaugelt hullem. Eestigi kõigi aegade tuulerekord on palju suurem: 48 m/s, mis on mõõdetud 2. novembril 1969 Ruhnul.

Toomemäe eakatel alleedel pole kaotused siiski kuigi suured.

Veidi on rappida saanud ka remmelgad Emajõe servas. Kummalisel kombel olin just paar päeva varem mõelnud, et vanad puud kaldakindlustuste uuendamise käigus suhteliselt hõredaks raiutud nõlval muutuvad nüüd tõenäoliselt tuuletundlikumaks.

Ei taha hästi ilmasammast uskuda, aga kella 15 ja 16 vahel näitab see veetasemeks ainult 13 cm üle nulli. Päev-paar varem ja hiljem on näit olnud ikka 25 cm ringis. Ilmateenistuse kodulehel (www.emhi.ee/index.php?ide=9,654&id=3) see jõnks igatahes ei kajastu.

30. oktoobril on ilm väga muutlik ja tuuline, 31. oktoobril rahulikum ja küllaltki soe. Teen sel päeval jälle väheke pilte. Esmalt: hakid marjamaal (aga marju vist eriti ei söö).

On päikest ja on pilvi. Ilmasammas näitab 29 cm üle nulli.

Ma pole sel aastal vist veel kordagi käinud Tuglase pargis teisel pool Emajõge: see oli pikka aega üles tuhnitud. Küll olen sealset kaldanõlva üsna mornilt siitpoolt jõge piielnud: no ei meeldi mulle see, mis seal on toimunud. Eriti veider tundub uhiuus vaateplatvorm. Mis seal salata: minu jaoks pole meeldiv olnud ükski mõte, mida tean eelmist linnaarhitekti välja pakkunud olevat. Paraku on mõnigi neist jõutud ellu viia.

Täna otsustan platvormi lähemalt üle vaadata ...

... ning vaadetki kontrollida. Vaatad paremale ja näed Tartu mõttetuimat silda, mis niigi näha, ...

... vaatad vasakule – ja ei näe ausalt öeldes eriti midagi. Nii et selline vaateplatvorm siis.

Pikalt putitatud park jätab esialgu ka paraja songermaa mulje. Ehk saab kevadeks ilusamaks.

Lõppsõna jääb jälle ilmateenistusele:

Eesti keskmine õhutemperatuur oli oktoobris 7,6° (paljuaastane keskmine 6,3°). Kõige soojem, 16,6°, oli 10. oktoobril Türil ja Viljandis, kõige külmem, –8,3°, 22. oktoobril Kuusikul.

Keskmine sajuhulk oli 53 mm (paljuaastane keskmine 69 mm). Kõige rohkem, 21 mm, sadas ööpäeva jooksul 29. oktoobril Türil.

Päikesepaistetunde oli täpselt paljuaastase keskmise jagu ehk 88 tundi.